Miks viidi Euroopast Ameerikasse nii palju haigusi, aga mitte vastupidi?

4 minutit lugemist

Kõige hävitavamad relvad, mida eurooplased Ameerikasse toimetasid, ei olnud mitte kahurid või musketid, vaid nakkushaigused nagu gripp, leetrid, koolera, tüüfus, eelkõige aga rõuged, mis lausa massiliselt niitis Ameerika põliselanikke.

Ameerika põliselanike immuunsüsteemidel ei olnud mingit jõudu uute nakkushaigustega toimetulemiseks. Terved regioonid ja saared surid peaaegu välja – sageli veel aastaid enne seda, kui hispaanlased või portugallased kohale jõudsid. Erinevad indiaanlaste hõimud pidasid kaubavahetust või suhtlesid saadikute vahendusel, et üksteist vallutajate eest hoiatada – ning andsid üksteisele nakkushaigusi edasi. Umbes 50 miljonist indiaanlasest, kes asustasid Ameerika kontinenti, oli 16. sajandiks elus veel ainult viis miljonit. Vaid vähesed hukkusid vallutajate käe läbi. Nakkushaiguste aktiivne „eksport“ oli olulisim faktor, miks eurooplastel õnnestus Ameerika suhteliselt kergesti vallutada, kuigi pärismaalased olid algselt suures ülekaalus. 1620. aastal oli indiaanlaste vaenlasteks umbes 2000 inglast. 1622. aastal sai indiaanlastel kolonisaatoritest kõrini ja nad tapsid 350 uusasunikku. Selle peale kuulutati nad valgete poolt lindpriiks. Algas 200 aastat kestnud sõda indiaanlaste vastu…
Juba esimesed Inglismaalt väljarännanud kalurid tõid endaga kaasa nakkushaigused, mis Ameerikas olid tundmatud. Uurijad on arvamusel, et aastatel 1616–1619 suri Põhja-Ameerika idarannikul (praegune Maine osariik) kuni 90 protsenti indiaanlastest erinevatesse nakkushaigustesse. Mõnedes paikades surid kõik elanikud, nii et ei leidunud neid, kes oleks surnuid maha matnud. Polnud kuigi haruldane, et arvukate epideemiate ajal jäi nii mõnestki 10 000 liikmelisest suguharust järele ainult 1000 või 2000 inimest.

Kõige hävitavamad relvad, mida eurooplased Ameerikasse toimetasid, ei olnud mitte kahurid või musketid, vaid nakkushaigused.

Kuid miks ei rünnanud ameerika viirused eurooplasi? Põhjusi on mitu, peamiseks aga asjaolu, et Ameerikas haigestunud eurooplased ei pöördunud üldreeglina enam Euroopasse tagasi. Veelgi harvem toodi aga indiaanlasi Euroopasse. Viiruste ülekandmise võimalus marsruudil Ameerika–Euroopa oli seega tühine. Indiaanlaste nakatumist soodustas ka nende traditsioonilised haigete raviviisid. Vastavatele rituaalidele või higistamistelkidesse kogunes palju inimesi, mis soodustas nakatumist. Selleks ajaks oli aga Euroopas juba kujunenud tavaks katku- või leeprahaigete isoleerimine. Veel üks faktor võis avaldada mõju, miks Ameerikas levisid ainult mõned ohtlikud nakkushaigused. Asi on selles, et Ameerikas oli elanike asustamistihedus palju väiksem kui Euroopas ning puudus talli- või laudaloomade pidamise traditsioon. Euroopas ja Aasias peeti kitsastes ruumides sigu, lehmi, lambaid ja kitsi – sageli perega ühes hoones. Ameerikas peeti aga ainult laamasid või alpakasid, kes vabalt ringi jooksid – ja sedagi kargetel mägialadel, mis ei soodustanud kuigivõrd ohtlike viiruste levimist. Arvatakse, et Euroopas kandusid leetrid ja rõuged inimestele üle veistelt, gripp aga sigadelt.
Eurooplased – eelkõige aga neetud kristlikud misjonärid – on olnud usinad nakkushaiguste levitajad uutes kolooniates, ja mitte ainult Ameerikas.
Eurooplaste nuhtlusest ei pääsenud ka Vaikses ookeanis asuv Vanuatu saarestik (u 80 saart). Kontakt eurooplastega põhjustas tõelisi epideemiaid. Arvukatest haigustest, mida eurooplased „külakostiks” kaasa tõid, olgu mainitud vaid koolera, leetrid, rõuged, läkaköha ja gripp. Hinnanguliselt elas 1800. aasta paiku Vanuatu saarestikus umbes üks miljon inimest. Sajandi lõpuks oli neid jäänud veel 100 000 ja 1935. aastaks kõigest 45 000. Praeguseks ajaks on saarestik eurooplaste „külakostist” kosunud ja Vanuatu rahvaarv on suurenenud 240 000 inimeseni…
Küll on aga ajaloolased üksmeelel selles, et süüfilise tõid hispaania meremehed Ameerikast Euroopasse „vastukingitusena”.
14. märtsil 1493 jõudsid Kolumbuse laevad Hispaania sadamalinna Palosesse, kust ekspeditsioonist osavõtjad sõitsid laiali mitmetesse linnadesse – Sevillasse Barcelonasse ja mujale, levitades sel kombel uut suguhaigust kogu Hispaanias. Hispaania arsti Ruy Diaz de Islasi teosed, mis on säilinud meie päevini, kinnitavad samuti, et süüfilise on Hispaaniasse toonud ja seal levitanud Kolumbuse madrused.
1494. aasta märtsis kuulutas Prantsuse kuningas Charles VIII sõja Napolile ja hakkas koguma vägesid retke teostamiseks. Neil aegadel moodustati sõjavägi palgasõdureist, kellele väeteenistuse eest maksti rahamärkidega – soldo’dega (millest ongi tulnud nimetus „soldat“). Prantsuse kuninga lipu all läksid teenima elanikud feodaalide poolt rüüstatud maadest: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Šveitsist, Hispaaniast, Ungarist, Poolast ja teistest Euroopa maadest. Charles VIII, kogunud suure sõjaväe, suutis aga Napolit piirata ainult 80 päeva. Tema sõjaväes puhkes uus tundmatu haigus. Omades äärmiselt ägedat kulgu tabas haigus varsti peaaegu kogu sõjaväge, mis sundiski kuningat ruttu rahu sõlmima ja sõjaväge lahti laskma. Soldatid läksid laiali oma kodudesse, levitades uut haigust kogu Euroopas.
Uut suguhaigust, mille puhkemist kõige esmalt täheldati Prantsuse sõjaväes, hakati nimetama „prantsuse haiguseks”. Prantslased ei jäänud sellele vastust võlgu ja hakkasid süüfilist omakorda nimetama Napoli haiguseks, napollased aga omakorda Hispaania haiguseks, Egiptuse sügelisteks jne. Olgu loo lõpetuseks öeldud, et süüfilise tekitaja spirohheedi avastasid Schaudin ja Hoffmann alles 1905. aastal.

©Peter Hagen

0

Your Cart