Bilderbergi klubi

18 minutit lugemist

Daniel Estulin tegeles neljateistkümne aasta vältel Bilderbergi klubi mastaapse mõju uurimisega majandusele ja rahandusele, globaalsele poliitikale, sõdadele ja rahule ning selle kontrolli maailma raha ja ressursside üle. Tema raamat „Bilderbergi klubi ajalugu“ avaldati 2005. aastal ning anti uute täiendustega välja 2009. aastal.

Estulin teatas, et 1954. aastal kohtusid maailma kõige mõjuvõimsamad inimesed esmakordselt Oosterbeekis, Hollandis, ning arutasid maailma tulevikku. Kohtumine salastati. Nad nimetasid endid Bilderbergi Grupiks, mille liikmelisus näitas, kes on kes maailma võimsamate eliitide hulgas, suuremas osas olid need Ameerikast, Kanadast ja Lääne-Euroopast.
Tutvugem lähemalt selle intrigeeriva looga…
Bilderbergi klubi (ingl. k. Bilderberg Group) – on mitteametlik iga-aastane umbes 130 osavõtjaga konverents, kellest suurem osa on mõjukad inimesed poliitika, äri või panganduse alal. Sissepääs konverentsile toimub ainult isiklike kutsete alusel.
Klubi loomise vahetuteks initsiaatoriteks, mille esimene istung toimus 1954 aasta maikuus hollandi linna Oosterbeeki hotellis Bilderberg, olid USA eriteenistused. Juba 1940-ndate aastate lõpus ilmusid ameerika kontrolli säilitamise nimel euroopa eliidi üle Ameerika Luure Keskagentuuri ülalpidamisele sellised organisatsioonid nagu „Euroopa liikumine“, Ameerika komitee Euroopa ühendamise eest, „Euroopa noorus“ ja rida teisi. Kuna aga USA otsese vahelesegamise meetodid euroopa asjadesse kutsusid ühiskonnas esile teatud rahulolematust, otsustati kindlustada kontroll Euroopa üle läbi TNK, ameerikameelselt häälestatud Lääne- Euroopa eliidi abil. Nendel eesmärkidel loodi „Allianss“, mis hiljem Bilderbergi grupiks ümber nimetati ning mis oli planeeritud „mõtiskluste klubiks“ valitsevate ringkondade esindajatele ja NATO liikmesriikide suurimatele korporatsioonidele.

Klubi esimeheks sai Hollandi kuninganna Juliana abikaasa, prints Bernhard, kes minevikus oli Hitlerit teeninud SS ohvitser ning oli 1950-ndate aastate alguses Rothschildi naftakompanii Royal Dutch Shell põhiaktsionäriks.
80 inimese hulgas, kes Bilderbergi klubi asutamise koosolekul viibisid, mängisid peaosi David , Rockefeller, Rockefelleri fondi juht H. Heinz, Garnegie Fondi president Johnson. Samas loodud juhtivkomiteesse kuulusid Rothschildide, Schröderi panga, ajalehe „New York Times“, Londoni Kuningliku rahvusvaheliste suhete instituudi ning USA Luure Keskagentuuri esindajad. Bilderbergi klubi tõelisteks juhtideks olid parun Edmond Rothschild ja Laurance Rockefeller, kes klubi liikmeid valisid.
Üheks peamiseks eesmärgiks, mis kohe peale grupi moodustamist ära märgiti, oli Euroopa superriigi loomine oma keskpanga ja ühtse valuutaga, mis on USA „loomuliku“ kontrolli all. Bilderberglaste tegevuse lõppeesmärgiks formuleeriti transnatsionaalse valitsuse loomist.
Bilderbergi klubi on üles ehitatud vabamüürlaste looži põhimõttel, selle struktuur koosneb kolmest ringist.
„Välimine ring“ on piisavalt lai ning ühendab 80% klubi liikmetest. Selle ringi liikmed teavad ainult osa reaalsest strateegiast ja organisatsiooni tõelistest eesmärkidest.
Teine ring, palju suletum, – on Juhtimiskomitee (Steering Committee), mis koosneb 35 inimesest, kes on tuttavad grupi ülesannetega umbes 90% ulatuses.
Kõige kitsam ring – Konsultatiivkomitee (Advisory Committee) koosneb umbes kümnest inimesest, kes tunnevad põhjalikult organisatsiooni eesmärke ja strateegiat ning millel on kõik volitused grupi ettevõtmiste suhtes iga-aastaste istungite vahelisel perioodil. Nagu kirjutas itaalia ajakiri ,,L’Europeo“ 1975 aastal, et „vaatamata oma koosseisu kirevusele, on bilderberglased tervikuna  mingisugune supervalitsus, mis vormib oma soovi järgi lääneriike“.

Tänapäeval on klubi alalisteks liikmeteks Edmond Rothschild, Zbigniew Brzezinski, Paul Wolfowitz, Richard Holbrooke, Etienne Davignon, Henry Heinz, Romano Prodi ja mõned teised. Arvatakse, et klubi aktiiv ühendab 383 inimest, kellest kolmandik on ameeriklased  USA presidendi aparaadi, Riigidepartemangu, suurkorporatsioonide, pankade ja äriringkondade esindajad.
Põhiline osa rahalistest vahenditest, mis tuleb TNK-lt ja lääne eriteenistustelt ning mille arvelt toimub Bilderbergi klubi tegevus, saabub peamiselt läbi variühingute ja pankade, mis asuvad Bahama saartel, Lichtensteinis, Luksemburgis ja Rootsis. Klubi finantseerijate nimesid ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Teada on ainult, et Bilderbergi klubi rahastamisele kulutatakse astronoomilisi summasid.
Klubi liikmed kogunevad kord aastas nelja päeva jooksul, reeglina mais-juunis, erinevates linnades, kas siis lossides või kallites hotellides, täieliku salastatuse õhkkonnas. Iga nõupidamine, millest võtab osa umbes 120 inimest, toimub uuendatud koosseisus. Kõik arutlused toimuvad suletud uste taga, sisse lastakse ainult ,,oma“ ajakirjanikke. Mingisugust informatsiooni välja ei leki: bilderberglaste koosolekutel on keelatud teha märkmeid, avaldusi ajakirjandusele ning avalikustada nendel kohtumistel toimuvaid diskussioone.
Juhtivad meediamagnaadid kas võtavad klubi kohtumistest osa või saadavad sinna oma esindajaid, on koosoleku programmist suurepäraselt informeeritud (näiteks „New York Times“, „Financial Times“), kuid ei kirjuta kunagi sellest oma väljaannete lehekülgedel.
Kuulsad on David Rockefelleri sõnad, mida ta ütles 1993. aastal, kui tänas lääne meedia suurimaid massiinformatsioonivahendeid selle eest, et need on peaaegu neljakümne aasta vältel vaikinud: „Meil ei olnuks võimalik nendel aastatel kogu maailma jaoks oma plaani välja töötada, kui sellest oleks avalikkusele teada antud. Kuid maailm on keerulisem ning on valmis Maailmavalitsusele üle minema. Intellektuaalse eliidi ja maailma pankurite rahvusteülene ülemvõim on kahtlematult eelistatavam, kui rahvuslik enesemääramine, mida möödunud sajandite jooksul praktiseeritud on. Sellisel moel oleme kohustatud ajakirjandust tagasi hoidma, kaitsmaks meie sajandi tuleviku nägemusi“.

Kuid Bilderbergi grupi tegevust ei ole võimalik varjata ning perioodiliselt paiskub ühtede või teiste klubi liikmete või asjasse pühendatute poolt väljapoole informatsiooni selle tegevuse kohta.
Üheks esimeseks tõsiseks uuringuks, mis oli pühendatud Bilderbergi klubile, sai lääne eriteenistuse endise agendi Luis Gonzalez-Mata raamat, mis anti välja 1979. aastal. Alles hiljuti ilmus David Rothkopfi raamat „Superklass: maailma impeeriumi eliit ja maailm, mida see ehitab“ ning ajaloolaste Pierre ja Danielle de Wilmars ja William Wolfi kaheköiteline uurimustöö „Üldsuse eest varjatavad faktid ja sündmused“. Tänapäeval jälgivad Bilderbergi klubi tegevust aktiivselt sõltumatud uurijad inglane Топу Gosling, veebilehekülje www.bilderberg.org looja, kus on üksikasjalik informatsioon klubi tegevusest ning ameeriklane Jim Tucker, konservatiivse ajalehe „American Free Press“ toimetaja, kes saab andmeid regulaarselt klubi istungitel abiliste ja assistentidena viibivatelt inimestelt, kuid kes ei ole selle liikmed. Tuckeri teadaandeid avaldatakse saitidel www.prisonplanet.com/ articles/ ja www.nouvelordremondial.cc/ cat/bilderberg-group/.
Bilderbergi grupp võtab oma istungitel vastu strateegilisi otsuseid finants-, sõjalise- ja sotsiaalpoliitika küsimustes, möödudes maailma juhtivate riikide valitsusorganitest. Nagu ütles briti ökonomist Will Hutton, on igal klubi kohtumisel „konsensus fooniks, millel võetakse vastu poliitilised otsused kogu maailmas“. Nii kiideti Bilderbergi klubi Rootsis 1973. aastal toimunud kohtumisel, mis ühendas suurte naftakompaniide esindajaid, heaks spetsiaalselt väljatöötatud stsenaarium nafta hinna tõstmiseks maailmaturul ning esitati plaan maailma naftadollarite voolu kontrollimiseks.
Bilderbergi klubi istungitel „valitakse“ tulevasi USA presidente ja Suurbritannia peaministreid (mida kinnitavad Bill Clintoni osavõtt 1991. aasta ja Тоnу Blairi osavõtt 1993. aasta Bilderbergi konverentsidest).
Poolesaja aasta kestel ei ole ühtegi päevakorda ega arutluse eset üldsusele teatavaks tehtud ega ajakirjanduses avaldatud. Mõned „neljanda võimu“ kohalekutsutud esindajad , nagu ka nende bossid, kohustusid kõike saladuses hoidma. Sellele vaatamata võttis Estulin ette uurimisreisi, millest sai terve tema elu ettevõtmine. Ta teatas: „Aeglaselt, samm sammu haaval, tungisin ma sekretariaadi kihtidesse, mis oli lähedane Bilderbergi grupile, kuid ma ei suutnud seda teha ilma grupi seestpoolt ja väljastpoolt „taganejateta“.
Millised eesmärgid grupil algselt ka olid, praegu on see maailma varivalitsus … , mis ähvardab võtta meilt õiguse iseenda saatust määrata, luues rahutukstegeva reaalsuse, mis teeb väga suurt kahju ühiskondlikule heaolule. Lühidalt, Bilderbergi grupp tahab välja juurida rahvuste sõltumatuse ning asendada see kõikvõimsa globaalse valitsusega, millele alluvad korporatsioonid ja relvajõud.
„Kujutage endale ette eraklubi, kus presidendid, peaministrid, rahvusvahelised pankurid ja kindralid tihedalt suhtlevad, kus isade-õpetajate läkitused garanteerivad, et kõik läheb nii nagu vaja, kus inimesed alustavad sõdu, jagavad ümber pankasid ning kus Euroopa (ja ka Ameerika) võib öelda seda, mida mitte kunagi avalikult ei räägi“.
Oma varasemas ajaloos otsustasid bilderberglased „luua“ „sihtotstarbelise Aristokraatia“ Euroopa ja Ühendriikide vahel (et saavutada konsensus maailma juhtimise asjus) poliitika, majanduse ja üldise strateegia valdkonnas“. NATO on nende plaanide vajalikuks atribuu­diks  see on lõputute sõdade kindlustamine ja tuumašantaaž, mida vajadusel kasutatakse. Seejärel on nende plaanides jätkuv planeedi röövimine, uskumatu võimsuse ja rikkuse saavutamine ning kõige selle säilitamiseks kõikide konkurentide hävitamine.

Amschel M. Rothschild: „Andke mulle kontroll riigi rahade üle, ning mind ei huvita enam, kes selles riigis seadusi kirjutab“.

Sõjalise ülemvõimu kõrval on kontroll maailma finantside üle absoluutse võimu saamiseks kriitilise tähendusega. Seda mõistis 19. sajandil Rothschildide perekond. Nagu teravmeelitses kord perekonna patriarh Amschel Mayer Rothschild: „Andke mulle kontroll riigi rahade üle, ning mind ei huvita enam, kes selles riigis seadusi kirjutab“. Bilderbergi Grupp on kõige eksklusiivsem klubi maailmas. Keegi ei suuda lihtsalt niisama selle liikmelisust osta. Ainult grupi Juhtkomiteel on õigus otsustada, keda klubisse kutsuda, igal juhul peavad pretendendid olema Ühtse Maailmakorra valitsuse pooldajad. See valitsus koosneb kõige võimsamast eliidist.
Vastavalt Juhtkomitee reeglitele „peavad kutsutud külalised kohale saabuma üksinda  ei naisi, sõbrannasid, mehi ega sõpru. Personaalsed assistendid (peetakse silmas Luure Keskagentuuri ja teiste salateenistuste eestkoste all olevaid julgestusteenistust ja ihukaitsjaid) ei saa konverentsil viibida ning peavad toituma eraldi ruumides. Samuti keelatakse külalistel ühemõtteliselt anda intervjuusid ajakirjanikele või levitada midagi, mis toimus kohtumiste ajal.
Kohtumise korraldajariik kindlustab täieliku julgeoleku kõrvaliste isikute eemale hoidmiseks. Kolmandik klubi liikmetest on poliitikategelased. Ülejäänud  tööstuse ja rahanduse valdkonnast, teaduslikud töötajad, kommunikatsiooni ja tööhõivatuse valdkonna esindajad (nähtavasti käib jutt ametiühingute liidritest).
Vastavalt Chatham House reeglitele lubab kohtumise protseduur kohalolijatel vabalt oma mõtteid väljendada, teades, et mitte midagi öeldust ei avaldata üldsusele. Kohtumised „kulgevad alati avatuse õhkkonnas, kuid see ei tähenda, et kõiges suudetakse kokkuleppele jõuda“.
Iga-aastasel konverentsil on umbes kaheksakümmend osavõtjat (maailma kõige võimsamat), aegajalt ka teisi isikuid, keda kutsuti ainult selleks, et nad arutletavate valdkondade eksperdid. Need on kõige väärtuslikumad ja nõutavamad spetsialistid ning need, keda kutsutakse esmakordselt, valitakse samuti tulevase võimaliku kasulikkuse printsiibil.
Arkansase kuberner Bill Clinton kutsuti klubisse 1991. aastal. „Seal rääkis David Rockefeller talle, miks Põhja-Ameerika vabakaubanduskokkulepe … oli Bilderbergile prioriteediks ning grupile on ta vajalik selleks, et toetaks kokkulepet. Järgmisel aastal valiti Bill Clinton presidendiks ning esimesest jaanuarist vabakaubandusleping jõustus. On veel teisi analoogseid juhtumeid, mis näitavad, et grupi liikmeid valiti võimsate valitsuste koosseisu või teistele võtmepositsioonidele.

Bilderbergi klubi eesmärgid
Grupi peamine eesmärk on – „Ühtse Maailmavalitsuse“ (globaalse korporatsiooni) loomine ühe globaalse turuga, mille julgeoleku kindlustab globaalne maailma armee ja ühe Keskpanga (globaalse) finantside reguleerimine, mis kasutab ühtset maailma valuutat. Nende „soovide nimekiri“ sisaldab:
Ühtset rahvusvahelist identifitseerimist pühendumusega universaalsetele väärtustele, Tsentraliseeritud kontrolli maailma üldsuse üle „ajude kontrollimise“ teel, teiste sõnadega, maailma üldsuse arvamuse kontrollimise abil.
Uus Maailmakord ilma igasuguse tülika keskklassita, ainult „valitsejad ja teenrid“ ning loomulikult ei mingisugust demokraatiat.
„Elanikkonna nullkasv“, ei mingit heaolu ega progressi, ainult üha kasvav võim valitsejatele.
Tootmiskriisid ja lõputud sõjad.
Absoluutne kontroll hariduse üle, et programmeerida ühiskondlikku arvamust ning varakult ettemääratud rollide jagamine.
Sise- ja välispoliitika tsentraliseeritud kontroll, kõik ühe standardi järgi.
ÜRO, kui de facto maailmavalitsuse kasutamine, millel on „maailma kodanike“ maksud.
Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe ja Ülemaailmse Kaubandusorganisatsiooni laienemise globaliseerumine.
NATO liikumine maailma relvajõududeks.
Universaalse juriidilise süsteemi sisse viimine.
Globaalne „õitsev riik, kus vajatakse alandlikke orje, teisitimõtlejad aga hävitatakse“.

Bilderbergi salajased partnerid
Ameerikas domineerib Rahvusvaheliste suhete Nõukogu. Üheks selle asutajaks oli Edward Mandell House, president Woodrow Wilsoni nõunik, kes kuulujuttude järgi oli 1913. aastast kuni 1921. aastani tegelikuks riigipeaks. Tema järelevalve all andis Föderaalsete reservide Süsteemi seadus, mis võeti vastu 1913. aasta detsembris, pankuritele õiguse raha trükkida, kuueteistkümnes parandus ratifitseerid veebruaris, luues föderaalse tulumaksu, mis lubas hooldada valitsuse välisvõlga.
Kohe alguses oli Rahvusvaheliste suhete Nõukogu (RSN) lojaalne „ühtse maailmavalitsuse ideele, mis baseerus globaalse finantssüsteemi tsentraliseerimisele …“ Täna on RSN-il tuhat mõjukat liiget (nende hulka kuuluvad ka isikud vasekorporatsioonidest), kes väldivad oma tegevuse valgustamist, eriti nende eesmärke arvestades.
Ajaloolane Arthur Schlesinger jr. nimetas Nõukogu „Ameerika establishmendi peamiseks organisatsiooniks“. Nõukogu kohtub salaja ning lubab avaldada ainult seda, mida peab avalikkusele vajalikuks teada. Nõukogu liikmeteks on ainult ameeriklased.
Kolmepoolne Komisjon (selgitame allpool) sarnaneb organisatsiooni poolest RSN-ile „mis liigutavad koos globaalseid poliitikahaisid“. Komisjoni asutajaks on David Rockefeller, kes on ka Bilderbergi klubi liider ja RSN-i auesimees, organisatsoon, mida ta jätkuvalt rahastab ja toetab.
Endised ja praegused organisatsiooni liikmed, kes peegeldavad selle võimsust:
– Mõlema partei kaks viimast presidendikandidaati,
– Põhilised senaatorid ja kongresmenid,
– „neljanda võimu“ võtmeisikud ja nende juhid,
– FBI, LKA, ANB, establishment Kaitseministeeriumist ja teistest põhilistest valitsusstruktuuridest, kaasaarvatud riiklikud, kommerts, kohtu ja riigikassa struktuurid.
Omalt poolt „esineb RSN mingisuguse tööhõive büroona föderaalvalitsuse jaoks, mida juhivad kord demokraadid, kord vabariiklased“. Kes ka Valges Maja ei istuks, jäävad ,,RSN-i võimsus ja eesmärgid“ muutumatuteks selle asutamise momendist alates 1921. aastal.
RSN seisab ülivalitsuse idee eest, millele Ameerika ja teised riigid peavad oma iseseisvuse ohvriks tooma. RSN asutaja Paul Warburg oli Rooseveldi „ajutrusti“ inimene. 1950. aastal teatas tema poeg James RSN-i Senatis: „Meil tuleb maailmavalitsus, meeldib see teile või ei  kas nõusolekuga või vägisi“.

Henry Kissinger. Oli USA riigisekretär 1973–1977.

Hiljem, 1992. aastal, teatas Henry Kissinger Bilderbergi grupi kohtumisel: „Täna oleksid ameeriklased nördinud, kui ÜRO väed sisenevad korra taastamiseks Los Angelese linna, homme on nad selle eest tänulikud. Oleks palju õiglasem, kui neile öeldakse, et oli välisoht, reaalne või propaganda, mis ähvardas meie eksistentsi“. Ja siis paluvad inimesed kogu maailmast maailma liidreid vabastada neid sellest hädast … inimesed loobuvad vabatahtlikult isiklikest õigustest, vastutasuks garantiile, et maailmavalitsus neile heaolu säilitab.
RSN planeeris Uut Maailmakorda juba enne 1942. aastat ning ÜRO-d hakati looma grupi RSN liikmete poolt, mida nimetati Põhieesmärgi mitteformaalseks Grupiks. Nemad visandasid algse ÜRO projekti ning esitasid selle Franklin Rooseveldile, kes esitas selle järgmisel päeval üldsusele tutvumiseks. Kui ÜRO 1954 aastal asutati, oli ameerika delegaatide hulgas umbes nelikümmend RSN-i liiget.
Professor William Domhoffi, raamatu „Kes valitseb Ameerikat“ autori sõnul „töötas RSN-is väikene grupp kahekümneviiest inimesest, kokku kuue kategooria vandenõulaste liidrid (tööstuslik, finantsiline, ideoloogiline, sõjaline, professionaalsed spetsialistid: advokaadid, arstid jt. ja ametiühingute liidrid), kes arutasid üksikasjalikult teemasid rahvusvaheliste suhete areenil“.
Domhoff lisab:
Kuigi riik Rahvusvaheliste suhete Nõukogu ei rahastanud, tegi see va­litsusega niivõrd tihedat koostööd, et raske oli eristada RSN riigi poolt sanktsioneeritud tegevust nende iseseis­vatest ettevõtmistest. Kõige tähtsamad vahendid saabusid RSN-ile juhtivatelt korporatsioonidelt ja organisatsooni asutajatelt. Rockefeller, Garnegie ja Ford olid kolm asutajat ning nende käes olid organisatsiooni võtmepositsioonid.

Peamised meediapartnerid
Endine CBS News president Richard Salant (aastatel 1961–1964 ja 1966–1979) selgitas RSN peamist rolli: „Meie töö oli mitte anda inimestele seda, mida nemad tahavad, vaid otsustada, mida nad tahavad saada“.
CBS ja teised meediagigandid kontrollivad kõike, mida me vaatame, kuulame ja loeme – läbi televisiooni, raadio, ajalehtede, raamatute, filmide ja suure osa interneti. RSN bossid ja mõned ajakirjanikud külastavad Bilderbergi kohtumisi  tingimusel, et nad ei hakka millestki kirjutama.
Rockefellerite perekonnal on uskumatu võim, kuigi perekonna patriarh David Rockefeller (1915–2017) on juba parematele jahimaadele läinud. Rockefellerite perekond on aastatega (Davidi juhtimisel) saavutanud tohutu mõjuvõimu meediaressursside üle. Sellega suudab perekond mõjutada ühiskondlikku arvamust. Hoides kätt ühiskondliku arvamuse pulsil, saavad nad sügavalt poliitikat mõjutada. Selle korruptsioonist moonutatud poliitikaga said nad kontrolli rahvuse üle ning pretendeerivad nüüd totaalsele maailma valitsemisele.
Bilderberglaste-Rockefellerite plaan seisneb selles, et muuta oma vaated niivõrd meeldivateks (kamufleerides neid), et nendest saaks ühiskondlik positsioon ning mõjutada läbi selle maailma liidreid, allutamaks neid nende „Universumi Valitsejate soovile“. „Vaba maailma ajakirjandus“ – on nende instrument „kokkulepitud propaganda“ levitamisel.

RSN kabineti kontroll
1947. aasta „Seadusega Rahvusliku julgeoleku kohta“ moodustati Julgeoleku Sekretäri ametikoht. Sellest ajast peale on 14 Julgeoleku Ministeeriumi sekretäri olnud RSN liikmeteks.
Alates 1940. aastast oli iga minister, väljaarvatud James Byrnes, RSN ja/või Kolmepoolse komisjoni liige.
Viimase 80 aasta jooksul on praktiliselt iga võtmeametnik USA rahvusliku julgeoleku või rahvusvaheliste küsimuste alal olnud RSN liige.
Peaaegu kõik kõrgemad kindralid ja admiralid olid RSN liikmed.
Paljud presidendikandidaadid olid või on RSN liikmed, nende hulgas on Herbert Hoover, Adlai Stevenson, Dwight Eisenhower, John Kennedy, Richard Nixon, Gerald Ford, Jimmy Carter, George Bush-vanem, Bill Clinton, John Kerry ja John McCain.
Ka teatud osa Luure Keskagentuuri direktoritest on olnud või on ka praegu RSN liikmed: need on Richard Helms, James Schlesinger, William Casey, William Webster, Robert Gates, James Woolsey, John Deutch, George Tenet, Porter Goss, Michael Hayden ja Leon Panetta.
Paljud riigikassa sekretärid olid/on RSN liikmed. Need on Douglas Dillon, George Shultz, William Simon, James Baker, Nicolas Brady, Lloyd Bentsen, Robert Rubin, Henry Paulson ja Timothy Geithner.
Kui presidendid seavad üles Ülemkohtu kandidaate, kontrollivad „RSN spetsiaalne salajane komando“ või nõunikud nende sobivust. President annab selle fakti (nähtavasti sobivuse kontroll) põhjal välja seadluse määramise kohta, kinnitades kandidaadid nii Ülem- kui Alamkohtusse.

Ühiskondliku arvamuse programmeerimine
Vastavalt sotsioloog Hadley Cantrili 1967. aastal välja antud raamatule „Inimmõõde – katsed käitumise uurimisel“, on riigi psühho-poliitilised operatsioonid propagandakampaaniad pideva pinge loomiseks ja erinevate inimgruppidega – manipuleerimiseks selleks, et need vastaksid ühiskondliku arvamuse erilisele seisundile, mida järgib RSN kogu maailma hõivamiseks.
Kanada kirjanik Ken Adachi l (1929–1989) lisab: „See, mida enamus ameeriklasi peavad „ühiskondlikuks arvamuseks“, on tegelikkuses oskuslikult ettevalmistatud ja realiseeritud propaganda stsenaarium, mis on ette nähtud selleks, et kutsuda ühiskonnas esile soovitud käitumisreaktsiooni“.

Kellele kasulik?
Bilderbergi klubi ei ole kindlasti täidesaatev nõukogu. Briti majandusteadlane Will Hutton oli arvatavasti tõele lähedal, kui ütles, et klubi igal koosolekul saavutatud konsensus „on fooniks, mille taustal võetakse vastu poliitilisi otsuseid kogu maailmas“. Bilderbergi klubi otsuseid võib hiljem realiseerida „kaheksa“ kohtumistel, samuti Rahvusvahelise valuutafondi või Maailmapanga poolt.
Kuid sellele vaatamata on paljudele tõsistele kriitikutele Euroopas ja USA-s Bilderbergi klubi milleks iganes – sionistlikust vandenõust kuni salajase sektini, mis kannatab suurusehullustuse käes. Serblased süüdistasid Bilderbergi klubi põhjendatult Balkani sõja vallapäästmises 1999. aastal ning Slobodan Miloševici võimult kukutamises: lõppude-lõpuks oli USA-l vaja saada kontroll balkani väga tähtsate torustike trasside üle. Arvatakse, et Bilderbergi klubi kohtumisel 2002. aastal, kuigi erimeelsustega, keelati Iraaki sissetungimine ja selle hõivamine. Oma intrigeerivas raamatus „Sada aastat sõda: Inglise-ameerika naftapoliitika ja Uus maailmakord“ (A Century of War: Anglo-American oil politics and the New World War) räägib William Engdahl üksikasjalikult sellest, mis toimus Bilderbergi klubi kohtumisel Rootsis 1973. aastal. Ameerika esindaja esitas stsenaariumi nafta hinna vältimatu 400%-lise tõusu kohta OPEC-i riikidele. Bilderbergi klubi ei hoidnud ära naftašokki, planeerides selle asemel, kuidas ülisuurt kasumit jagada. Henry Kissinger nimetas seda „naftadollarite voogude utiliseerimiseks“. Sellel Bilderbergi klubi istungil viibisid kõik mõjukad isikud – suured naftakompaniid ja juhtivad pangad.

Engdahli kokkuvõte:
On selge, et Bilderbergi klubi ümber kogunenud mõjukad isikud otsustasid selle aasta mais alustada suurt pealetungi majandusliku kasvu vastu maailmas, et muuta uuesti jõudude tasakaalu inglise-ameerika finantshuvide ja dollari kasuks. Selle elluviimiseks otsustasid nad kasutada oma kõige hinnalisemat relvakontrolli maailma naftavoogude üle. Bilderbergi klubi strateegia seisnes selles, et provotseerida ülemaailmne naftaembargo, mis viinuks tuntavale naftahindade tõusule maailmas. Alates 1945. aastast kaubeldi naftaga vastavalt rahvusvahelisele tavale dollarites, sest ameerika naftakompaniid olid sellel turul peremehed.
Ootamatu järsk nafta hindade tõus tähendanuks seda, et maailmas oleks tõusnud vajadus ameerika dollarite järele vajaliku koguse nafta eest maksmiseks.
Saudi naftadollarid suundunuks seejärel „vajalikesse“ pankadesse Londonis ja New Yorgis, finantseerides sellega USA valitsuse eelarve defitsiiti. Mäng, sett ja matš Bilderbergi klubi kasuks  selles mängus maailma finantside mandariinid alati võidavad. Nii või teisiti hakkab üha rohkem inimesi mõistma, et „globaalne reaalsus“ – on käsitöö ning seda reaalsust loovad konkreetsed inimesed. Mida rohkem maailma finantseliit püüab globaalse juhtimise praktikat „objektiivsete protsesside“ näivuse taha peita, seda selgem on selle toime mehhanism, seda selgemad ennenägematu ülemaailmse ehitise kontuurid.

NB! Loe ka: Kommunistlik Facebook astub kõri peale

0

Your Cart