Praha kevad 1968 – vorsti vabaduse asemel

Ungari rahvaülestõusu verisest mahasurumisest oli möödunud kõigest kaksteist aastat, kui üks sotsialistlik riik taas üritas Moskva võimu alt vabaneda.

1968. aasta kevadel algas Tšehhosovakkias demokratiseerimisprotsess, mis on ajalukku läinud Praha kevade nime all. 5. jaanuaril 1968 asus stalinistist partei- ja riigijuhi Antonin Nowotny asemele edumeelne Alexander Dubcek, kes tahtis luua Moskvast sõltumatut sotsialistlikku riiki. Üksteise järel vahetati välja Stalini-aegseid parteifunktsionääre, asemele valiti reformimeelsed parteilased. Kuid kaadrimuudatustest palju olulisemad olid uute poliitikute mõtteavaldused, plaanid ja tulevikunägemused. 1968. aasta aprilli alguses avaldatud Tšehhoslovakkia KP tegevusprogramm nägi ette avaliku elu demokratiseerimist. Peale selle pidi Rahvuskogule antama kõik volitused, mis on igal demokraatlikul parlamendil, ning edaspidi taheti vältida sellist võimu koondumist ühe isikute grupi kätte, nagu see oli juhtunud pärast Teist maailmasõda. Majanduse vallas nägi programm ette ulatuslikku koostööd kapitalistlike riikidega. Varssavi lepingu osaliste riikide unifitseeritud ajakirjanduses kritiseeriti teravalt Tšehhoslovakkias toimuvat. Kõige suuremat rahutust tunti muidugi Moskvas, kus ei piirdutud ainult Praha manitsemisega. Pärast Aleksei Kossõgini üllatuslikku ravikuuri

Tšehhoslovakkias viis Moskva 31. mail 1968 sinna kavandatavate „manöövrite” tarvis täiendavad väeüksused.
Ka juunis jätkus Tšehhoslovakkias demokratiseerimisprotsess täie hooga, hoolimata Varssavi lepingu osaliste riikide ähvardustest. 25. juunil võttis Rahvuskogu vastu rehabiliteerimisseaduse, mis nägi ette rahalise hüvituse maksmist 1948. aastal võimule tulnud kommunistide korraldatud poliitiliste protsesside ohvritele. Suurt tähelepanu äratas 27. juunil vastuvõetud „2000 sõna manifest”, millele kirjutasid alla 70 tuntud kunstnikku, teadlast ja sportlast. Üleskutses nõuti demokratiseerimisprotsessi jätkamist. Tšehhoslovakkia kommunistliku partei presiidium aktsepteeris manifesti koostajate õilsaid kavatsusi, kuid hoiatas samas, et sündmuste forsseerimine võib ohustada riigi senist poliitikat.
Järgmisel kuul üritas Tšehhoslovakkia valitsus demokratiseerimisprotsessi kontrolli all hoida ja samal ajal tulla toime Varssavi lepinguosaliste riikide üha suureneva survega ning katsega sekkuda riigi siseasjadesse. Parteijuht Alexander Dubcek mõistis väga hästi, mida NLKP peasekretär Leonid Brežnev silmas pidas, kui ta 3. juulil 1968 Kremlis toimunud Nõukogude-Ungari sõpruskohtumisel rääkis vajadusest säilitada sotsialistlikku sõprusühendust.
Viis Varssavi pakti riiki saatsid Prahasse ühisavalduse, milles väljendasid sügavat muret sündmuste pärast Tšehhoslovakkias.
14. ja 15. juulil kohtusid Prahas Varssavi lepingu osaliste riikide juhtivad partei- ja riigitegelased, et arutada kujunenud olukorda ning kavandada vastuabinõusid. Tšehhoslovakkia valitsus mõistis väga hästi, mida tähendab nende hoiatustega mittearvestamine. Juuli lõpus sõitis Dubcek Ciernasse, kus tal olid Nõukogude Liidu esindajatega „sõbralikud kahepoolsed jutuajamised” kujunenud olukorraga seonduvates küsimustes.
Ööl vastu 21. augustit tungivad Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) viie liikmesmaa – N. Liidu, Saksa DV, Ungari, Poola ja Bulgaaria – väed Tšehhoslovakkiasse. N. Liit saadab 20 diviisi: 165 000 meest ja 4500 tanki. Koidikuks on Tšehhoslovakkia okupeeritud. Järgmistel päevadel tuleb N. Liidust veel 10 diviisi (400 000 meest, 6300 tanki, 800 lennukit). Poola, Saksa DV, Ungari ja Bulgaaria panevad kokku välja 70-80 diviisi. „Praha kevade” lämmatamist juhtis Nõukogude Liidu kaitseministri asetäitja Ivan Pavlovski. Brežnevi isikliku esindajana viibib Prahas

Poliitbüroo liige Kirill Mazurov. Tšehhoslovakkia juhtkond peab kujunenud olukorras paremaks vältida suurt verevalamist, sest VLO jõud on ülekaalukad ning neile on antud korraldus „padruneid mitte säästa”. Tšehhoslovakkia kaitseminister lubab, et tema armee (200 000 meest) konfliktis ei osale. Üks tõsisem relvakokkupõrge toimub siiski Tšehhoslovakkia KP Keskkomitee hoone juures. 21. augustist kuni 20. oktoobrini saab Nõukogude poolel surma ja vigastada 87 sõdurit, õnnetustes hukkub 85 sõdurit. Tšehhoslovakkia poolel saab 21. augustist kuni 17. detsembrini surma 94 ja vigastada 345 tsiviilisikut. „Vennasmaad” kiirustavad, sest peagi peab algama Tšehhoslovakkia KP erakorraline, XIV kongress, pärast seda oleks vägede „kutsumine” ja interventsioon raskem. 21. augustil teatab N. Liidu infoagentuur TASS, et interventsiooni oli alustatud Tšehhoslovakkia valitsuse palvel, et osutada „internatsionaalset abi” sealsele töölisklassile. 23. augustil mõistab ÜRO Tšehhoslovakkia okupeerimise hukka.
Kuna Nõukogude-meelset valitsust ei õnnestu moodustada, on üritus poliitiliselt läbi kukkunud.  25.–26. augustil peetavatel „läbirääkimistel” esitab N. Liit leppe teksti, tegelikult ultimaatumi, kuhu Tšehhoslovakkia pool võib teha vaid vormilisi parandusi. Tühistatakse Tšehhoslovakkia KP XIV kongressi otsused ning kinnitatakse Tšehhoslovakkia esindajate nõusolek võtta Tšehhoslovakkia küsimuse arutelu ÜRO Julgeolekunõukogu päevakorrast välja. Moskva soostub loobuma nõudest moodustada Tšehhoslovakkia uus juhtkond. Brežnev teatab, et N. Liidu poolt Teises maailmasõjas saavutatut kaitstakse vajaduse korral uute relvakonfliktide, s. o. interventsiooni hinnaga. 26. augustil teatavad läbirääkivad pooled, et võõrväed viiakse Tšehhoslovakkiast välja, „kui olukord stabiliseerub”.
Seega oli ühiskonna demokratiseerimise eksperiment ka Tšehhoslovakkias läbi kukkunud.

Informatsiooni toimuva kohta said tšehhid salajaste raadiosaatjate vahendusel, mis ajavahemikul 21. augustist kuni 28. augustini informeerisid olukorrast elanikkonda. Tšehhoslovakkia KP juhtkond kogunes 22. augustil ühte salastatud paika erakorralisele istungile ning nõudis interventide maalt lahkumist 24 tunni jooksul. Samas valiti uus partei keskkomitee, kuhu kuulusid eranditult reformimeelsed parteilased. Kõlavatest sõnadest aga kaugemale ei jõutud. Keskkomitee esindajad sõitsid Moskvasse (teistel andmetel Tšehhoslovakkia juhtkond vahistati), et seal 23.–26. augustini toimunud läbirääkimistel „suurele vennale” kuuletuda.
Lääneriigid jäävad erapooletuks. USA riigisekretäri Dean Ruski sõnul on see kommunistide omavaheline kraaklemine.
29. augustil lõpetasid salajased saatejaamad oma töö ning järgmisel päeval taastas valitsus pressitsensuuri. 31. augustil tuli Tšehhoslovakkia KP Keskkomitee kokku, et valida kõigile osapooltele (eelkõige muidugi Moskvale) vastuvõetav juhtkond. „Vorsti vabaduse asemel” – nii nimetasid tšehhid „Praha kevadele” järgnenud perioodi. Kommunistid jäid Tšehhoslovakkias võimule veel tervelt 21 pikaks aastaks.
24. novembril 1989, pärast Prahas toimunud valitsusevastase meelavalduse julma mahasurumist, astus Tšehhoslovakkia KP juhtkond üldsuse survel täies koosseisus tagasi. Sama aasta 29. detsembril valiti opositsionäärist kirjanik Vaclav Havel Tšehhoslovakkia presidendiks. Tšehhoslovakkia oli vene okupantidest ja kommunismist lõplikult vaba!

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia
Rahvaülestõus Ungaris 1956. aastal
Praha kevad Poola moodi
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)

Vaata ka YouTube:
“ИВАН, ИДИ ДОМОЙ!” – Воспоминания Участников Ввода Войск в Чехословакию
Пражская весна 1968 \\\ СОВЕТСКИЕ ТАНКИ В ПРАГЕ
КАК ПОБРИТЬ ЕЖА. К 50-летию “пражской весны”.