1929. aasta. KrS: § 479. Süüdistamine „päderastias”

2 minutit lugemist

1929. aasta KrS: § 479. Süüdlast päderastias: 1) neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase alaealise kallal, ta nõusolekuta või olgugi ta nõusolekul, kuid ta süütuse kurjasti tarvitamisega; 2) isiku kallal, kes teadvalt ei võinud aru saada ta kallal tehtava teo iseloomust ja tähendusest või juhtida oma tegevust, olgugi vaimutegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või kehaveast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel; 3) isiku kallal, kellel ei olnud võimalust hakata vastu süüdlasele ja kes ei olnud nõus päderastliku teoga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui päderastlik tegu saadeti korda: 1) alla neljateistkümne aastase lapse kallal; 2) süüdlase võimu või hoole all oleva isiku kallal; 3) isiku kallal, keda selleks sunniti vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui sarnane ähvardus võis äratada kahjusaajas kartust selle teostamise võimaluse kohta; 4) isiku kallal, kes selleks oli viidud meelemõistuseta olekusse vägivalla tarvitaja enese poolt või ta osavõtul, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

(Kirjaviis muutmata)

* * *

Natslikul Saksamaal koonduslaagrisse saadetud homod pidid rinnal kandma roosat kolmnurka.

Pederastia oli kriminaalkorras karistatav (§ 175 StGB.  Strafgesetzbuch – karistusseadustik) ka Saksamaal. Kurikuulus karistusseadustiku paragrahv 175 kehtis 1. jaanuarist 1872 kuni 11. juunini 1994. Igasugused seksuaalsed toimingud meeste vahel olid kriminaalkorras karistatavad. Selle kurikuulsa paragrahvi järgi mõisteti Saksamaal kuni 1969. aastani süüdi umbes 140 000 meest. 1. septembril 1935 muutsid natsionaalsotsialistid selle paragrahvi rangemaks (§ 175b) ja karistuse maksimaalset määra pikendati kuuelt kuult viiele aastale. Hiljem lisandus veel § 175a, mis nägi raskendatavatel asjaoludel ette kümne aasta pikkust vanglakaristust. Huvitav on see, et lesbitsemine polnud Saksamaal (ega ka mujal) kriminaalkorras karistatav. 1973. aastal § 175 reformiti ja karistatav oli ainult homoseksuaalne vahekord noorema kui 18-aastase isikuga. Alles pärast kahe Saksa riigi taasühinemist tühistati § 175 vana Saksa Liitvabariigi territooriumil lõplikult.

Üksnes aastail 1937–1939 arreteerisid Saksamaal politsei ja gestaapo homoseksuaalsetes suhetes süüdistatuna 95 000 meest, kellest 25 000 mõisteti süüdi. Paragrahv 175 alusel süüdimõistetute koguarv oli aastail 1933–1944 erinevail andmeil 50 000 kuni 63 000 inimest, neist 4000 alaealist. Kontsentratsioonilaagrites, kus homoseksuaalid pidid rõivastel kandma roosa kolmnurga kujulist eraldusmärki, hukkus 5000 kuni 15 000 meest. Vanglates ja laagrites oli kohtlemine eriti julm, nende peal tehti kahjulikke meditsiinilisi eksperimente, sageli vägistasid neid sadistid-vangivalvurid jne. Homoseksuaalide sotsiaalne ebaühtlus ja teiste vangide põlgus nende vastu muutsid nad eriti kaitsetuiks. Piinadest vabanemiseks nõustusid mõned isegi kastreerimisega. Esines ka ühiseid enesetappusid.
Geid pole seda traagilist kogemust unustanud. Esimene antihomo-seksuaalsete repressioonide ohvrite mälestusmärk püstitati Amsterdamis. 1995. aastal järgis seda eeskuju Frankfurt, 2001 aga Berliin.

 

0

Your Cart