Kuhu kadusid salaprotokollid?

7 minutit lugemist

Üks värvikaim säilinud asitõend salaprotokollide olemasolust on suur Euroopa kaart Ida-Euroopa jagamise kohta. Kaardi ülaosas on Stalini sinise pliiatsiga (selle värviga kirjutas ta tavaliselt alla surmaotsuseid) kirjutatud originaalallkiri. Ribbentropi allkiri on kirjutatud punase pliiatsiga.

23. augustil 1939 ja sama aasta 28. septembril kirjutati Moskvas alla salajastele lisaprotokollidele, mille olemasolu Nõukogude Liidu valitsus salgas pool sajandit.

1. juunil 1989 tegi rahvasaadik Endel Lippmaa I rahvasaadikute kongressil grupi rahvasaadikute nimel ettepaneku moodustada komisjon poliitilise hinnangu andmiseks Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajastele lisaprotokollidele.

Impeeriumimeelsete stalinistide peade kohale kogunesid tumedad pilved – pool sajandit hoole ja armastusega varjatud tõde ähvardas päevavalgele tulla. Asjad läksid aga omasoodu ja 24. detsembril 1989 tegi komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev n rahvasaadikute kongressil ettekande komisjoni töö tulemustest. Nimelisel hääletamisel (1432 poolt, 252 vastu) võeti vastu otsus Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salajaste lisaprotokollide kehtetuks tunnistamise kohta.

Praeguseks on ümberlükkamatult tõestatud, et salaprotokollide koopiad on tehtud originaalidelt, kuid just neid viimaseid pole tänase päevani leitud. Ajakirjas „Der Spiegel“ (nr 3/1991) kirjeldab Nõukogude ajaloolane Lev Bezõmenski salaprotokollide avalikuks tulemise lugu ja püüab ühtlasi leida vastust küsimusele, kuhu kadusid protokollide originaalid.

Juba Nürnbergi protsessi ettevalmistamisel kerkis süüdistajate ette küsimus: mis juhtub siis, kui kaebealused puudutavad liitlastele soovimatuid küsimusi? Selle üle murti pead juba sõja lõpust alates. USA ja Suurbritannia initsiatiivil ning Nõukogude Liidu ja Prantsusmaa toetusel otsustati 9. novembril 1945, et ei tohi lubada „poliitilisi kallaletunge“ liitlastele. Selle takistamiseks koostati ebasoovitavate teemade nimekiri. Novembri lõpus saabus Nürnbergi Nõukogude valitsuskomisjon, kelle etteotsa oli Molotov määranud endise Nõukogude Liidu peaprokuröri Andrei Võšinski. Viimasel oli kaasas otsus, milles oli öeldud, et seltsimees Rudenko (Nõukogude Liidu peasüüdistaja Nürnbergi protsessil) on kohustatud teiste süüdistajatega kokku leppima selles, et protsessil ei puudutataks teatud küsimusi, mis võiksid seada liitlasriigid kaebealuste kriitika alla. Et asi oleks veelgi kindlam, otsustati, et iga kohtule üleantud dokumendi puhul määratakse kindlaks, kas selle avaldamine vastab Nõukogude Liidu huvidele. Vajaduse korral tuli takistada ebasoovitavate dokumentide üleandmist kohtule.

Võšinski nimekiri ebasoovitavate teemade kohta koosnes üheksast punktist.

  1. Nõukogude Liidu suhe Versaille’ lepinguga.
  2. Nõukogude-Saksa mitte-kallaletungipakt 1939. aastast ja kõik küsimused, mis on kuidagiviisi seotud selle paktiga
  3. Molotovi külaskäik Berliini, Ribbentropi külaskäigud Moskvasse.
  4. Küsimused, mis on seotud Nõukogude Liidu ühiskondlikpoliitilise süsteemiga.
  5. Balti vabariigid.
  6. Nõukogude-Saksa kokkulepe Lätis, Leedus ja Eestis elanud sakslaste repatrieerimise kohta Saksamaale.
  7. Nõukogude Liidu välispoliitika ja kõik see, mis puudutab Nõukogude Liidu territoriaalseid nõudmisi.
  8. Balkani küsimus.
  9. Nõukogude-Poola suhted (Lääne-Valgevenemaa ja Lääne-Ukraina probleemid).
  10. märtsil 1946 tõi Rudolf Hessi kaitsja dr Alfred Seidl Nõukogude-Saksa pakti ja selle salajase lisaprotokolli esimest korda avalikkuse ette. Puhkes sõnasõda, mille käigus Nõukogude süüdistajal Roman Rudenkol õnnestus dr Seidli küsimused tagasi lükata „kui asjasse mittekuuluvad“.(Pärast Teist maailmasõda sattusid Saksa välisministeeriumi arhiivid ameeriklaste kätte. 21. jaanuaril 1948 avalikustati USA-s esmakordselt aastatel 1939–1941 toimunud Nõukogude-Saksa läbirääkimiste dokumendid, mille sisu oli seni olnud üldsusele teadmata. Dokumendid puudutasid nimelt mõlema poole „huvisfääre“ Ida-Euroopas. NSV Liidu valitsus reageeris publikatsioonile etteheitega, et ajalugu on teadlikult võltsitud.)

    Seidli aktsioon ei olnud Kremlile ootamatu. Nagu Seidl hiljem tunnistas, oli 1946. aasta aprillis keegi tundmatu andnud talle Nürnbergi kohtusaali eesruumis ümbriku protokollide koopiatega Seidl ilmus nendega Rudenko büroosse ja näitas koopiaid kindral Sorjale. Sorja ütles, et see pole vestlusteema. Mõni aeg pärast seda jutuajamist sai Sorja teenistuspüstoli puhastamisel õnnetult surma Tõenäoliselt ta aga tapeti.

Salaprotokollide olemasolust saadi Läänes teada juba päeval pärast lepingu sõlmimist. 24. augustil tegi Saksa suursaadiku Schulenburgi sekretär ja usaldusisik Hans Herwarth von Bittenfeld Ameerika diplomaatidele Moskvas teatavaks salaprotokolli sisu.

Ida-Euroopa jagamine Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud lepingu ja selle salajase lisaprotokolli alusel.

Vähe sellest, juba 1945. aasta sügisel olid USA ja Suurbritannia käsutuses mikrofilmid, mis oli üle andnud Ribbentropi kaastöötaja Carl von Loesch, Briti lennundusministeeriumis tehti neist filmidest koopiad. Seega olid tõendid Nõukogude Liidu „kriminaalsete tegude“ kohta lääneliitlaste käsutuses juba enne, kui dr Seidl üritas neid esitada Nürnbergi kohtule. Nagu juba eespool öeldud, õnnestus Nõukogude süüdistajatel halvimat vältida ja Nürnbergi protsessil seda delikaatset küsimust enam ei puudutatud. Mis on aga saanud nende kurikuulsate salaprotokollide originaalidest, mille koopiate ehtsuses ei ole enam. mingit põhjust kahelda? 1948. aastal lasksid Stalin ja Molotov koostada brošüüri Ajalooline tõde. Ajaloo võltsijad“, milles püüti kummutada kuuldusi paku juurde kuulunud salaprotokollide kohta Brošüüri autoritel, professor Vladimir Hvostovil ja Boriss Steinil, õnnestus oma silmaga näha salaprotokollide originaale ja informeerida neist ka kaastöötajaid. 8. novembril 1986 surnud Molotov viis kõik saladused endaga hauda kaasa.

Võib-olla rändasid originaalid Molotovi käest Stalini seifi? Niisama salapärane on Berliini jäänud originaalide saatus. Oletame, et need hävisid tules pärast Wilhelmstrasse (sellel tänaval asus Saksa välisministeerium) pommitamist Kuid millal? Kas 1943. või 1944. aastal? Või õnnestus sakslastel need dokumendid koos teiste arhiividega toimetada Berliinist Sileesiasse või Tüüringisse?

Ülimalt seiklusliku loo rääkis endise Lavrenti Beria ametkonna kaastöötaja kes 1945. aastal oli tegelnud Saksa dokumentide otsimisega Ta teadis, et 1945. aasta varakevadel sai luure erigrupp, kes tegeles tähtsate Saksa dokumentide otsimisega korralduse leida iga hinna eest Saksamaal säilitatavad salaprotokollide originaalid. Nagu mees väitis, need ka leiti ja saadeti Moskvasse. See sensatsiooniline teade, juhul kui ta tõele vastab, aitab mõista, miks Nõukogude süüdistaja 1946. aastal Nürnbergis nii kindlalt võltsingu versiooni toetas. Võis ta olla kindel, et kohtule ei esitata protokollide originaale? Võimalik, et Moskva valduses olid salaprotokollide nii saksa- kui venekeelsed originaalid. Kas mitte sellepärast ei öelnud Andrei Gromõko omal ajal nii enesekindlalt, et „keegi ei saa tõestada „meie süüd“.

Üks hästi informeeritud mees Molotovi lähikonnast on öelnud täie veendumusega „Ei, Molotov originaale ei hävitanud. Tema positsioon oli tollal tugev. Miks ta pidi dokumendid hävitama? Ja kui juba hävitada, siis milleks lasta veel koopiaid teha? Otsinguid tuleb jätkata“

II rahvasaadikute kongressil keeldusid stalinistidest saadikud kangekaelselt tunnistamast salaprotokollide olemasolu. Siis ilmusid Nõukogude Liidu välispoliitilisest arhiivist ootamatult päevavalgele toimiku kaaned, millel oli mustvalgel kirjas, et nimetatud toimikus oli koos muude dokumentidega hoitud ka salaprotokollide koopiaid.

Kogu loo krooniks oli toimikule lisatud 1946. aasta aprillis koostatud akt dokumentide üleandmise kohta ühelt ametiisikult teisele. Mainitud oli ka 23. augustil 1939 sõlmitud salaprotokolli originaali.

Et need dokumendid meie päevadeni on säilinud, selle eest võlgneme tänu ühele vaiksele ja tagasihoidlikule inimesele, kes tahtmatult tegi ajalugu, mida tavaliselt teevad vaid suurmehed. Selle mehe nimi on Vassili Ivanovita Panin. 1938. aastal sai ta Molotovi sekretariaadi ülema asetäitjaks ning tal oli tegemist salajaste dokumentidega Panin teadis palju ja võimaluse korral oleks ta võinud palju rääkida. Kuid ta ei elanud meie päevadeni. 1941. aasta augustis läks ta vabatahtlikult rindele ja jäi teadmata kadunuks. Panin oli see, kes 1939. aastal laskis salaprotokollidest teha koopiad. Tänu Paninile võidi viia läbi lihtne operatsioon: Panini koopiaid võrreldi Bonnist saadud mikrofilmiga Tulemus – täielik identsus.

II rahvasaadikute kongressi ettekandes ütles Aleksandr Jakovlev muu hulgas: „1939. aasta 23. augusti salaprotokoll kajastas täpselt stalinismi olemust See ei ole ainus, küll aga üks ohtlikumaid viitsütikuga miine päranduseks saadud miiniväljalt, mida me praegu suure vaevaga üritame puhastada. Seda tuleb teha. Ühiskondlikud miinid ei roosteta Me peame seda tegema uutmise nimel, et kinnistada uut poliitilist mõtlemist ja taastada sotsialismi au, mille stalinism oli jalge alla tallanud.“

Stalinistid ei suutnud talle andestada paljude Nõukogude müütide purustamist 1990. aasta juulis tuli Aleksandr Jakovlevil konservatiivide survel ametist lahkuda

Oma ettekandes ütles Jakovlev, et „ajalugu iseendast on ühtlasi prokurör ja kohtunik“. Temast endast sai ajaloo kohtuotsuse kaasautor ja tal ei ole midagi kahetseda.

Alles kümneid aastaid pärast Teist maailmasõda selgus, et salaprotokollide originaal asub endiselt Kremli arhiivis, kuid sellega võis tutvuda ainult võimulolev NLKP peasekretär.

Peter Hagen