Operatsioon „Tarantella” ehk miks Stalinit maha ei koksatud

10 minutit lugemist

Miks Stalini luure sokutas Briti agentidele tõest infot?

Kümmekond aastat enne Teise maailmasõja algust said sobivalt kokku kaks püüdlust – vene valgekaartlaste plaan tappa Stalin ja Stalini soov parandada suhteid Ühendkuningriigiga.
Keskset rolli nendes sündmustes etendasid kaks meest. Mõlemad olid endised vene valgekaartlased, kuid nüüd teenis üks Briti SIS-i (Salaluureteenistus, tuntud ka mitteametliku tähise MI6 järgi), teine Nõukogude OGPU-d (KGB eelkäija, mis Stalini ajal iga mõne aasta tagant reorganiseeriti ja ümber nimetati).
Kes selles vastastikuses kavaldamises võitjaks jäi, on raske öelda, aga sündmused arenesid alljärgnevalt…

Pea peale pööratud Venemaa
Bolševike riigipööre 1917. aastal oli maailma vapustav sündmus. Uus riigikord oli nii teistmoodi seninähtust, et välisriikides polnud tükk aega selget sotti sellest, mis Venemaal üleüldse toimub. Polnud ju tollal veel normaalset telefonisidetki, rääkimata internetist või pildistavatest mobiilidest.
Juba Vene kodusõja ajal tegutses valgekaartlaste hulgas aktiivselt Briti luure. Mõistagi olid Denikinil, Wrangelil ja teistel mässulistel kindralitel ka oma luureagendid, mõned neist vägagi hästi välja õpetatud. Üks nendest kandis nime Viktor Bogomolets.

Harold P. Gibson.

Kui kindralleitnant Wrangeli lüüasaanud armee jäänused Krimmi kaudu evakueerusid, sattus Bogomolets Konstantinoopolisse (Istanbuli). Seal värbas SIS kapten (hiljem kolonel) Harold Gibson ta 1921. aastal Briti välisluure teenistusse. Bogomoletsi ülesandeks sai spionaaž NSVL vastu Bulgaaria, Rumeenia, Poola, Leedu, Läti ja Eesti territooriumil. Hiljem viidi ta üle Saksamaale, siis Prantsusmaale, kus ta samal eesmärgil kasutas oma sidemeid valgeemigrantide hulgas.
Meie loo teise peategelase Boriss Lago kasuisa oli ohvitser. Boriss astus 1917. aasta suvel 19-aastasena sõjaväkke ja võitles Rumeenias, hiljem valgete poolel Kodusõjas. Aastast 1919 töötas ta Lõuna-Venemaa Relvajõudude vastuluures sellesama kindralleitnant Wrangeli alluvuses. Novembris 1920 evakueerus ta koos teistega Konstantinoopolisse. Seal elas ta kaks aastat, siis osales edukalt konkursil Tšehhoslovakkia riikliku stipendiumi saamiseks ja kolis Prahasse õppima.
Kui VNFSV Rahvakomissaride Nõukogu andis määruse valgekaartlike sõjavägede reakoosseisule amnestia andmise kohta, pöördus Boriss Lago Vene esindusse Tšehhoslovakkias taotlusega kodumaale tagasi pöörduda. Temaga kohtus OGPU esindaja, kes ütles, et ta peab enne tõestama oma valmidust nõukogude inimeseks saada. Lagole tehti ettepanek jääda välismaale ja töötada luurajana. Ta nõustus.
Paraku vedas Lagol algusest peale viltu. Prahas puhkes skandaal, kuna sai avalikuks, et vene valgekaartlased värbasid salaja noori Nõukogude Venemaa vastu võitlema. Lago seotus valgekaartliku luurega sai teatavaks ja tal ei olnud mõistagi võimalik selgitada, et ta ei ole selles afääris kuidagimoodi osaline, sest töötab nüüd hoopis Nõukogude luure heaks. OGPU viis Lago üle Berliini, kuid sealgi ei õnnestunud tal varjatuks jääda ja ta istus isegi kuu aega vanglas. Seejärel siirdus Lago Rumeeniasse, kus värbas inimesi Nõukogude Liidu heaks töötama, kuid pikka pidu polnud tal sealgi. Aastal 1925 mõisteti talle lausa viis aastat vangistust spionaaži eest. Välja sai ta 1929. aastal amnestia alusel.
Mõistagi teadis Lagost ka SIS. Kui ta vanglast välja tuli, kohtas teda „juhuslikult” Bogomolets ja pani ette Briti luure heaks töötada. Lago nõustus ja esitas põhjaliku aruande OGPU-le, kuid Nõukogude luure ei soovinud enam sellise hädavarese abi kasutada.

Saatus pöördus

Aleksander Kutepov

Rahalistes raskustes Lago kirjutas, täpsemalt luuletas kokku raamatu Nõukogude luure tegevusest Kesk-Euroopas. Ehkki selles suurt midagi salajast ei olnud, sai see populaarseks ja Lagot hakati kutsuma mitmesugustele valgekaartlikele üritustele.
Umbes samal ajal tabas vene emigrante ränk hoop. OGPU agendid röövisid 1930. aastal Pariisist jalaväekindral Aleksander Kutepovi (1882–1930), kes oli Vene Sõjaväelaste Üldliidu (ROVS) esimees. Seda ühingut peeti Vene Impeeriumi sõjaväe õigusjärglaseks. Röövimine toimus nii, et Kutepovi juurde astusid tänaval kolm politseimundris agenti dokumentide kontrollimise ettekäändel. Nad nõudsid, et Kutepov istuks nendega autosse. Kindral avaldas füüsilist vastupanu ja ühe versiooni kohaselt sai rüseluse käigus noahoobi selga, teise versiooni kohaselt sai autos infarkti, kolmanda kohaselt sai infarkti Prantsusmaalt Venemaale siirduval laeval, mida soodustas suur uimastiannus, mis talle riigist väljaviimise kergendamiseks oli antud. Mis täpselt toimus, ei ole enam võimalik tuvastada, kuid fakt oli see, et mees, kes oli sisuliselt vene emigrantide juht, oli bolševike poolt kõrvaldatud.
See oli tõsine hoop ROVS mainele. Lääneriikides, mis organisatsiooni seni finantseerinud olid, hakati arvama, et see endiste sõjaväelaste liit ei ole õieti millekski suuteline. ROVS otsustas tõestada oma võimekust, mõrvates Stalini enda.
Nii keerulise ja ohtliku ettevõtmise jaoks oli vaja andekat organisaatorit, kellel oleks rikkalik luureteenistuse kogemus. Selleks valiti Viktor Bogomolets. Kui ta abilisi koguma hakkas, meenus talle Boriss Lago, keda ta teadis juba Rumeenia päevilt.
Lago jäi nõusse, kuid otsustas plaani OGPU-le reeta.

Mängu tuleb välispoliitika
Aastal 1931 sai OGPU välisluureosakonna juhiks mees nimega Artur Artuzov. Tema õige nimi oli Artur Fraucci. Ta sündis Venemaal, kuid tema isa oli itaalia rahvusest juustumeister Šveitsist ja ema oli läti-eesti päritolu. Venepärase perekonnanime võttis ta pärast Oktoobrirevolutsiooni.
Artuzovil tuli idee luua NSV Liidu territooriumil Briti agentide võrk OGPU kontrolli all ja kasutada seda, edastamaks sobivat infot Ühendkuningriigi juhtkonnale.

Artur Artuzov.

Asi oli selles, et 1930-ndate aastate alguses oli NSV Liit peaaegu et majandusblokaadis. Arenenud riikidest olid enam-vähem normaalsed suhted ainult USA-ga. Sellest oli vähe. USA ei olnud tollal kaugeltki nii võimas kui praegu. Bolševikud olid palju rohkem huvitatud koostööst võimsa Briti Impeeriumiga. Seal aga keelduti kategooriliselt koostööst NSV Liiduga.
Teiseks suurenes Saksamaal natside populaarsus. Nende juhi Adolf Hitleri peamisteks lähituleviku vaenlasteks olid Poola ja Prantsusmaa, kuid ta ei olnud kunagi teinud saladust eelkõige „alaväärtuslike” venelaste arvel tulevasele 500 miljoni elanikuga Saksa Riigile eluruumi võita. Mõistagi oli Nõukogude Liidu juhtkond sellega kursis. Ka sellepärast oli vaja Ühendkuningriigile ja Prantsusmaale läheneda – et nende sõjavägi aitaks võimalikus tulevases sõjas Saksa jõude siduda.
Kuidas veenda inglasi, et selline kõrilõikajatebande nagu vene bolševikud väärib seda, et inglise džentelmenid käiksid nendega läbi nagu normaalsete inimestega? Mõistagi veendes neid, et see on neile kasulik. Sellele oligi operatsioon „Tarantella” suunatud. Sellepärast rõõmustas Artuzov väga, kui kuulis Boriss Lagolt valgekaartlaste plaanist Stalin mõrvata. Topeltagent Lago kaudu avanes Artuzovil ideaalne võimalus enda idee teoks teha.

Operatsiooni aktiivne faas
Londoniski mõeldi võimalusele, et jõudsalt areneva Saksamaaga võib kunagi sõda puhkeda. Seepärast oli väga vaja adekvaatset pilti olukorrast NSV Liidus ja eelkõige tema sõjalisest potentsiaalist.

Boriss Lago.

Boriss Lago kohtus Bogomoletsi kuraatori Harold Gibsoniga. Saanud temalt juhised, sõitis Lago 1931. aastal Austria ärimehena esinedes Moskvasse. Kui keskeltläbi arreteeris OGPU umbes neli viiendikku Nõukogude Liitu saadetud Briti agentidest, siis Lagol „õnnestus” kahtlust äratamata ringi liikuda ja inimestega suhelda. Ta naasis Moskvast põhjaliku infoga poliitilisest ja majanduslikust olukorrast NSV Liidus, mida talle andsid „värvatud” informaatorid Moskva parteikomitees, Rahvamajandusnõukogus ning salajases instituudis, mis tegeles lennunduse ja raketindusega. Lago hankis isegi Kliment Vorošilovi täiesti salajase ettekande NSVL relvajõudude seisukorrast. Kontrollimine teistest allikatest näitas, et Lago info on usaldusväärne, ja inglased jäid tema tööga väga rahule.
Kokkuvõttes jäi inglastele mulje, et NSV Liit arenes jõudsalt, võim oli tugev ja opositsiooni ei paistnud kusagilt. Stalinile atentaadi tegemisega otsustati mitte riskida, sest Lago hindas seda täiesti ebareaalseks – pärast Kirovi mõrva 1934. aastal oli juhi ümber ülitugev valve ja ta näitas end harva avalikkuses.
Kolm aastat sai Briti luure Lago informaatoritelt teavet majanduse seisukorra, üksikute tööstusharude ja sõjaväe kohta. Info vastas tõele, kuid puudutas ainult seda, mida oli vaja, et inglased teada saaksid. Operatsiooni „Tarantella” kulgemisest kanti ette isiklikult Stalinile. Osa teadaannetest olevat Stalin oma käega redigeerinud.
Muuhulgas jõudis 1933. aastal Londonisse salajane info, et NSVL peab läbirääkimisi võimaluse üle rajada Kaug-Itta USA sõjaväebaase. Niisuguseid läbirääkimisi peeti tõesti, kuid Stalinil polnud vähimatki kavatsust lasta neil mingi positiivse tulemuseni jõuda. Briti välisministeeriumis ei teatud aga seda ja satuti suurde ärevusse. USA oli tollal ju nende peamine konkurent ülemvõimu pärast maailmas. Sõlminuks USA sõjalise ja majandusliku liidu NSV Liiduga, oleks ta muutunud Ühendkuningriigile tõsiseks rivaaliks ja seda ei võinud lubada. Seegi oli üks põhjustest, miks Briti-Nõukogude suhetes algas märgatav soojenemine, mis lõppkokkuvõttes viis ulatusliku Saksamaa-vastase koostööni Teises maailmasõjas.

Ootamatu lõpp
Aastal 1934 kontakteerus Viktor Bogomoletsiga keegi Matus Steinberg, kes pani talle ette töötada Nõukogude luure heaks. Bogomolov oli nördinud, et tema ammustel surmavaenlastel jätkus jultumust teda nii avalikult värvata püüda. Ta jutustas juhtunust Gibsonile. See pidas oma ülemustega nõu ja sai käsu Lago operatsioon lõpetada. Londonis leiti, et juba oli teada saadud piisavalt palju, nii et edasine risk ei väärinud enam küünlaid.
Miks Steinberg (kes oli tõesti OGPU agent) Bogomoletsi juurde saadeti? Kas OGPU oli edust joobununa liiga ülbeks läinud? Ei, asi oli lihtsalt selles, et operatsioon „Tarantella” otsustati lõpetada. Nüüd, kui eesmärk – Ühendkuningriigiga normaalsete suhete sisseseadmine – oli saavutatud, ei soovitud inglastele enam salainfot anda. Seda tuli aga teha sellisel viisil, et Briti luure ei hakkaks kahtlustama, et Lago oli topeltagent.
Boriss Lago jätkas oma tegevust Prantsusmaal ülesandega imbuda Prantsusmaa salateenistusse ja hankida NSV Liidu jaoks infot. Sellega ta hakkama ei saanud, vaid saadeti Prantsusmaalt välja ja oli sunnitud Moskvasse kolima. Lago jätkas tööd Kaug-Idas. Ta saadeti austerlasena Harbiini, kuid ta jäi sealgi ruttu vahele ja naasis NSV Liitu.
Operatsiooni „Tarantella” osaliste edasine saatus kujunes traagiliseks. Artuzov, Lago ja mitu pseudoagenti lasti aastatel 1937–38 maha. Steinberg täitis mitmesuguseid luureülesandeid, kuid 1957. aastal mõisteti 10 aastaks vangi. Pärast vabanemist elas ta veel kakskümmend aastat.
Viktor Bogomolets eemaldus luuretegevusest kuni 1945. aastani, mil ta siiski värvati Nõukogude luuresse. Aastal 1946 pöördusid omakorda tema poole inglased. Nii töötas Bogomolets mitu aastat topeltagendina, kuigi paistab tõenäolisena, et inglased kasutasid teda venelastele valeinfo söötmiseks. Pärast seda kui Nõukogude luure 1950‑ndatel aastatel Bogomoletsiga suhted katkestas, veetis ta oma ülejäänud elupäevad Prantsusmaal võrdlemisi rahulikult.
Stalin aga jäigi kahjuks maha löömata ja elas 1953. aastani.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Miks atentaat Stalinile 1944. aastal ebaõnnestus?
Generalissimus Stalini suurimad vead
„Auh, auh, seltsimees Stalin!” (Koerad Suures Isamaasõjas)
Kui suur oli Jossif Stalini kuupalk?
Stalini laste kurb elu
Stalini kurikuulus käskkiri nr. 227: „Ei sammugi tagasi!”
Svetlana Allilujeva – elukutselt Stalini tütar
Stalini lõpp ja tragöödia Moskvas 6. märtsil 1953