Reisisell Eric de Bisschop – elukutseline hädavares

6 minutit lugemist

„Tа oli uppumas vähemalt viisteist korda, ujus haide keskel, kuid el pilgutanud kordagi silma!“ – need read kirjeldavad kõige paremini meie kangelase elu ja rännakuid. saage tuttavaks, prantsuse parun Eric de Bisschop, kirglik meresõitja ja parandamatu hädavares nii merel kui õhus.

Eric de Bisschop – elukutseline hädavares.

Maismaal üles kasvanud noormees unistas merest, kuid merereisile minna ei õnnestunud enne, kui algas Esimene maailmasõda.
Eric määrati miinitraaleri kapteniks, mis kurseeris La Manche väinas. Selles ametis ei olnud ta kaua – mõne päeva pärast uputas laevukese Saksa allveelaev. Kapten ja meeskond pääsesid. Peale seda juhtumit pidi de Bisschop üle minema merelennuväkke. Kuid ka uuel kohal saatis teda kuri saatus: juba esimese luurelennu ajal lasti paruni lennuk alla. Põlev lennuk kukkus 800 meetri kõrguselt merre. Piloot päästeti, kuid sõja lõpuni pidi ta hospidalis lamama.
Sõda lõppes. Eric lasti haiglast välja. Ta abiellus ning otsustas perekonna toitmiseks äsja ostetud kolmemastilise laevaga Aafrikast Euroopasse troopilist puitu vedama hakata. Kuid ka siin oli saatus tema vastu: kord ei kinnitanud meremehed hinnalist laadungit korralikult, õõtsumise tõttu nihkus see paigast – laev läks ümber ja uppus.
Õnnetu kapten pääses, kuid kõrbes põhja. Peale selle läks ka naine tema juurest ära.

Laev oma jooniste järgi

Parun otsustas, et kaotada ei ole tal midagi, ning suundus õnne otsima Hiinasse. Seal astus ta Sanghai politsei teenistusse. Igast palgast pani ta natukene raha kõrvale, et täita oma unistust – ehitada laev.
Lõpuks ehitas ta oma kätega 40-tonnise hiina paadi – džonki (isegi paadi joonised tegi Bisschop ise), varustas selle seadmetega ning otsustas merele minna. Kaaslaseks kutsus ta oma politseinikust sõbra Tati.
Ja taas jälitas hädavaresest prantslast kuri saatus: varsti sattus paat tormi kätte. Lained ja tuul raputasid laevukest viis päeva, kuni viskasid selle Tai randa. Džonki purunes tükkideks, kaks meresõitjat aga päästeti kohalike kalurite poolt. De Bisschop ja tema kaaslane pidid tühjade kätega Sanghaisse tagasi pöörduma.
Prantsuse konsulilt abi palunud, ehitas parun uue džonki. Raha teenimiseks aga laadis selle täis hiina muinasesemeid ning suundus koos Tatiga Euroopasse.
Poolel teel avastasid meremehed, et laeva korpuse on läbi söönud ussikesed ning see hakkab kohe lekkima. Teel koju tuli sisse pöörata ühte Indoneesia sadamasse ning jääda seal remonti. Kuid see läks väga kalliks maksma, ning parun otsustas mitte aega kaotada ja oma hinnalise laadungiga lähedalasuvasse Austraaliasse seilata. Ning loomulikult jäi ta tormi kätte. Märatsev stiihia lõhkus džonki rooli, purjed ja mastid. Juhitamatu laevuke loksus lainetel mitu päeva kuni torm vaikis. Seejärel paiskasid lained paadi Uus-Ginea rannikule.

Viis nädalat nälgimist
Kuigi laev oli rannikumudasse sügavalt kinni jäänud, tõmbasid de Bisschop ja Tati selle sealt välja ja remontisid võimalust mööda. Seejärel otsustasid nad hoida kurssi California poole.
Kuid Solomoni saarte lähedal haigestus õnnetu kapten nii raskesti malaariasse, et kukkus haigushoo ajal üle parda. Ustav Tati tõmbas õnnetu hädavarese veest välja ning ravis teda kuidas oskas. Mõne päeva pärast sattus paat Jaapani valdustesse ning varsti küsitlesid kahte sõpra juba Tõusva Päikese maa sõjaväelased (jaapanlased pidasid meremehi ameerika spioonideks).
Õnneks reisimehed vabastati. Kuid mõne päeva pärast avastasid nad, et nende toidutagavarad olid lõpukorral: läbiotsimise käigus olid jaapanlased konservid avanud ning need riknesid. Alles oli ainult natukene kuivikuid ja magedat vett. Nendega toitusid Eric ja Tati kolm nädalat ning muutusid lõpuks nii nõrgaks, et ei suutnud enam džonkit juhtida. Nad heitsid paadi põhja pikali ning lasksid tuulel ja lainetel paadikest kanda…
Lõpuks heitis tuul laevukese rannale (viis nädalat peale nälgimist). Rõõmsad merereisijad hüppasid kaldale ning said aru, et on sattunud Hawaii saarele, pidalitõbiste kolooniasse. Pidalitõbi aga on surmav ja ravimatu haigus, kuid Tatil ja Ericul vedas: nad ei nakatunud.

Katamaraan „kaks kirstu

Bisschopi katamaraan „Kaimiloa”, mille pardal hädavares lootis teha meresõidu ajalugu.

Vaprad meremehed ehitasid uue laeva – nüüd oli selleks katamaraan kõlava nimega „Kaimiloa” (Kaks kirstu), ning asusid teele. Möödudes Aafrikast, Assoori saartest ja Portugalist, jõudsid nad Prantsusmaani.
Tundus, et de Bisschopi elu hakkas laabuma. Ta abiellus uuesti – tema väljavalituks oli ameeriklanna. Kahekesi suundusid nad katamaraanil Kanaari saarte poole. Kuid õnnelikest mesinädalatest ei tulnud midagi välja: saarte lähedal kohtus katamaraan hispaania aurikuga, mis muljus kiiresti kerge laevukese enda alla. „Kaks kirstu“ uppus momentaalselt ning Eric oleks koos sellega põhja läinud, kui ei oleks olnud abikaasat, kes oskas suurepäraselt ujuda.
Kuna parun de Bisschop oli kõrgest soost siis pakuti talle auväärset prantsuse konsuli kohta Hawaiil. Parun nõustus, ning tundus, et tema vintsutused on jäänud minevikku. Aga ei!
Kohe peale Teise maailmasõja puhkemist kirjutas keegi pahatahtlik tema peale kaebuse, nagu ei oleks jaapanlased teda mitte ilmaasjata üle kuulanud … Õnnetu Eric arreteeriti kui jaapani spioon. Kogu sõja jooksul istus parun vanglas, kui aga ükskord sealt välja sai, avastas, et on laostunud. De Bisschop ei suutnud välja mõelda midagi paremat, kui rentida laev ning põgeneda võlausaldajate ja raevunud abikaasa eest merele. Ta oli siis juba 60-aastane!

Tšiilist Tahiitile

Hädavarese mälestuse jäädvustamiseks anti välja isegi postmark.

Kuid sellega hädavaresest kapteni maised kannatused veel ei lõppenud. Mitu aastat töötas ta maamõõtjana Tahiiti lähedases Tubuai saarestikus.
Siis aga tekkis tal kummaline kiiks ja ta otsustas tõestada, et iidsed polüneeslased purjetasid Lõuna-Ameerikasse. Leidus ka naiivseid sponsoreid, kes andsid selle riskantse ja mitte midagi tõestava ettevõtmise jaoks raha. Huvitav on siinkohal märkida, et norra harrastusetnograaf Thor Heyerdahl püüdis tõestada vastupidist, väites ei tea mille põhjal, et polüneeslased on pärit Lõuna-Ameerikast. Selle tõestamiseks võttis ta balsapuust parvel ette riskantse reisi Peruust Polüneesiasse. Kahjuks tõestas tema reis ainult seda, et balsapuust parv pole siiski kõige sobivam sõiduvahend soolases merevees. Küll tuleb aga tunnistada, et Heyerdahl oli sündinud esineja ja suutis ükskõik kelle oma ekspeditsioni toetamiseks pehmeks rääkida ja keelitada veel viis meest kaasa tulema…
1958. aasta augustis, oma 70-nda eluaasta künnisel, väljus Eric de Bisschop koos mõne kaaslasega parvel ,,Tahiti-Nui“ Tšiili sadamast. Reisi oletatavaks lõppsihiks oli Tahiiti saar. Kuid kõik ei läinud üldsegi nii, nagu de Bisschop arvanud oli: reis oli äärmiselt raske ja kurnav. Merereisijatel tuli maabuda otse Rakahanga atolli veealustel karidel. 30. augustil, kui lained parve kividele peksid, paiskus Eric üle parda – ning sai surmava peatrauma. Hädavarese sõidud olid sõidetud…
Nagu tõestavad uurijad, kes kaitsevad hüpoteesi polüneeslaste aasia päritolu kohta, seob keel ja kogu kultuur polüneeslasi Lõuna-Aasia rahvastega. Nii Bisscopi kui ka Heyerdahli elutööd ei tõestanud midagi, nad olid kogu elu tühja tööd teinud.

Tunnuspildil: Eric de Bisschopi merereisid.

0

Your Cart