Venelased teadsid Hitleri ründeplaanist, kuid ei suutnud seda uskuda

1941. aasta juunis sai Stalin 80 teadet Saksamaa kavandatatava rünnaku kohta, kuid ei teinud hoiatustest kuulmagi. Nüüdseks on teada, et Saksamaa kiire võit Prantsusmaa üle lõi Stalini täielikult verest välja. 22. juunil 1941 algas neli aastat kestnud sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ehk Suur Isamaasõda, mida venelased peavad viimaste sajandite olulisemaks sündmuseks. Igal aastal enne 22. juunit tuuakse Venemaa arhiividest päevavalgele senini avaldamata ja salastatud dokumente. Nii juhtus ka 2017. aastal.

1938. aastal ei saanud Nõukogude Liit enam Natsi-Saksamaa vallutuspüüdlusi ignoreerida. Esmalt annekteeris Hitler Austria, seejärel Sudeedimaa ja aasta pärast ülejäänud Tšehhimaa. Lääne-Euroopa võimud ei võtnud laienemise takistamiseks mitte midagi ette. Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain rääkis Müncheni kokkuleppe sõlmimisel (kus Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia sakslaste Sudeedimaa-nõudega nõustusid) peetud kõnes hoopis õhinaga „meie ajastu rahust“.
Stalin mõistis kiiresti, et kui sakslased peaksid NSV Liidule kallale tungima, oleksid venelased üksi. Seetõttu allkirjastas Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov 23. augustil 1939 oma Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropiga mittekallaletungipakti.
Pakt kohustas riike jääma konflikti korral kolmandate riikidega neutraalseks ning sisaldas ka salaprotokolli, mis jagas Ida-Euroopa kaheks mõjusfääriks. Stalin nõudis endale Soomet, Lätit, Eestit, Bessaraabiat ja Ida-Poolat, samas aga Poola lääneosa pidi jääma Saksamaale. 1. septembril 1939 ründasidki Hitleri väed Poolat läänest ning kaks nädalat hiljem – täielikus kooskõlas mittekallaletungipaktiga – Stalini väed Poolat idast.

Viis suurt probleemide ringi
22. juunil 2017 avaldas Venemaa kaitseministeerium üle saja lehekülje senini rangelt salastatud dokumente, mis räägivad sõja esimestest päevadest ja pärinevad Nõukogude Liidu seitsme tuntud väepealiku sulest.
Need dokumendid koguti kokku 1952.–53. aastal kindral Aleksandr Pokrovski (1898–1979) juhtimisel tegutsenud kindralstaabi sõjaajaloovalitsuse ohvitseride töörühma jaoks. Et Suure Isamaasõja algperioodist täielikumat ja põhjalikumat ülevaadet saada, koostati viis probleemide ringi, mis puudutasid vägede paigutumist sõja eel Balti, Kiievi ja Valgevene sõjaväeringkondades. Küsimused saadeti ringkondade väejuhatajatele, armeejuhtidele, korpuste ja diviiside komandöridele.
Nõukogude armee ohvitseridele esitati viis põhiküsimust.

1. Kas riigipiiri kaitsmise plaanist olid teadlikud kõik need väeosad, keda see otseselt puudutas? Kui see plaan oli väeosadele teatavaks tehtud, siis mida, millal ja kuidas püüdsid väejuhatused seda plaani ellu viia?
2. Millal ja millise korralduse alusel asusid katteväed otseselt riigipiiri kaitsma ning kui paljud neist olid sõjategevuse alguses kaitselahinguteks valmis?
3. Millal saadi käsk vägede seadmiseks lahinguvalmidusse seoses Saksamaa eeldatava kallaletungiga? Millal ja millised korraldused anti vägedele selle käsu elluviimiseks? Mida konkreetselt tehti?

4. Miks suurem osa korpuste ja diviiside suurtükiväelastest oli õppelaagrites?
5. Kui valmis oli väeosa staap vägede juhtimiseks ja kuidas see väljendus esimeste sõjapäevade operatsioonides?

Teati, et Hitler valmistus sõjaks

Kindralleitnant Kuzma Derevjanko (1904–54) oli 1941. aastal Balti erisõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse ülema asetäitja. Ta kirjutas, et ringkonna väejuhatusel ja staabil olid olemas usaldusväärsed andmed Saksamaa valmistumisest sõjaks. Sellest olevat oldud teadlikud mitu kuud enne sõja algust.
Derevjanko rõhutas, et oli korduvalt raporteerinud oma ülemustele Saksa vägede koondumisest piiriäärsetesse piirkondadesse. „Kuid mul kujunes veendumus, et ringkonna ülemjuhatus alahindas lähenevat ohtu ja suhtus paljudesse luureandmetesse umbusuga,“ kirjutas kindral.
Tema sõnul jõudsid luurajate poolt hangitud andmed sõja võimaliku alguse kohta ringkonna staapi juba juunikuu esimestel päevadel. Seejuures oli kolm-neli päeva enne sõja puhkemist luurajatel teada mitte üksnes vaenlase rünnaku täpne kuupäev, vaid isegi tõenäoline kellaaeg. Kõik need andmed saadeti ülemjuhatusele, kuid neid ei arvestatud.
Nõukogude Liidul oli laialdane luurajate ja agentide võrgustik. Ühelt Bulgaarias asuvalt allikalt saabusid pahaendelised uudised. 1940. aasta juuni alguses oli Hitler Prantsusmaa purustamisele üsna lähedal ja allika sõnul kavandas natsijuht juba järgmist sammu, et oma ülemvõim Euroopas maksma panna.
Nõukogude sõjaväeluure juhi Ivan Proskuro raporti kohaselt oli Bulgaaria allikas teatanud, et Saksamaa „eesmärk on sõlmida Prantsusmaaga vaherahu. Seejärel ähvardaks Itaalia Prantsusmaad sõjaliselt, mille tulemusena sõlmitakse samuti rahuleping. Rahulepingu sõlmimise järel saaks Saksamaa oma armee korda seada, valmistada selle ette ning koos Itaalia ja Jaapaniga korraldada äkkrünnaku NSV Liidu vastu“.
Neli päeva pärast seda, kui Bulgaaria agent oli Proskurovile oma luurearuande esitanud, ründasidki itaallased Prantsusmaad. 22. juunil allkirjastasid prantslased vaherahu Saksamaaga ja kaks päeva hiljem Itaaliaga. Umbes kuu aega hiljem kohtus Hitler Saksa kindralitega Berghofis, kus füürer teatas, et tuleb tegelda Nõukogude Liiduga ja visandas kallaletungi plaanid.
Proskurovi aruanne saadeti Stalinile, kuid pole teada, kuidas Nõukogude diktaator sellele infole reageeris. See oli aga ainult üks hoiatus paljudest. Järgmisel aastal tuli palju uusi samalaadseid teateid. Šveitsist andis agent Alexander Rado 21. veebruaril 1941 teada, et „Saksamaal on idas 150 diviisi… Rünnak algab mai lõpus“. Ometi ei teinud Stalin ega Nõukogude kindralid sellest välja. Luuraja Richard Sorge, kes oli Saksamaa kõrgemate juhtide hulgas omainimene, hoiatas venelasi korduvalt, et Saksa diviisid suunduvad Prantsusmaalt itta. Ka seda infot eirati.

Sakslasi aitas venelaste lohakus
Kindralmajor Nikolai Ivanov (1900–75) oli 1941. aastal Kiievi erisõjaväeringkonna 6. armee staabiülem. Tema kirjutisest saab välja lugeda, et sõja eel ja algetapil aitasid Saksamaa edule tohutul määral kaasa venelaste lohakus ja kohusetundetus ning muud puudused ja möödalaskmised nõukogude vägede ettevalmistuses.
Lisaks sellele, et sakslaste väed oli arvulises ülekaalus ja nende eeliseks oli ka ootamatu rünnak, kasutas vaenlane Ivanovi sõnutsi „paljusid puudujääke meie vägede tegevuses – hooletust, heasüdamlikkust ja lootust, et sakslased midagi tõsist ei kavanda ja piirduvad provokatsioonidega“.

Ivanov kirjutas oma aruandes, et vaatamata Saksa vägede koondumisele Nõukogude Liidu piirile, keelas Kiievi sõjaväeringkonna ülem saata välja kattevägesid ja seada väeosi lahinguvalmis. Isegi ööl vastu 22. juunit, kui sakslased tulistasid juba riigipiiri ja ringi lendasid sõjalennukid, ei võetud sõjaväeringkonnas midagi ette. Alles 22. juuni päeval, kui sakslased olid tunginud üle riigipiiri ja alustasid lahingutegevust NSV Liidu territooriumil, anti käsk vastutegevust alustada.
Seetõttu jäi Ivanovi arvates lootusetult hiljaks mobilisatsioon ja alguses polnud ka piisavalt sideväelasi, mis raskendas oluliselt vägede juhtimist.
17. aprillil 1941 Prahast tulnud luurearuandes öeldi: „Tšehhimaale paigutatud Saksa juhtivad ohvitserid on rääkinud sõpradele, et Saksa diviisid koonduvad NSV Liidu läänepiiridele. Arvatakse, et Hitler ründab NSV Liitu juuni teisel poolel.“ Seda kuuldes oli Stalin vihastanud: „Inglaste provokatsioon!“ kirjutas ta aruande servale punase tindiga.
Stalin oli veendunud, et Hitler ei ründa Nõukogude Liitu enne, kui Saksamaa on Suurbritannia alistanud. See eeldus ei olnud täiesti vale, sest Hitler oli 1940. aastal kavandanud operatsiooni Seelöwe (Merilõvi) käigus tõesti teha dessandi Inglismaa rannikule, kuid kuna RAFi vastupanu oli osutunud liiga tugevaks, lükkas füürer oma sissetungiplaanid määramata ajaks edasi. Lahing Suurbritannia pärast aga lükkas ühtlasi ümber Stalini varasemad seisukohad. Kui Nõukogude diktaator allkirjastas mittekallaletungipakti, tegi ta seda eesmärgiga paisata Saksamaa ja Lääne-Euroopa pikka ja kurnavasse sõtta, millega saaks tekitada soodsa pinnase kommunismi võidukäiguks ja NSV Liidu ülemvõimuks üle kogu kontinendi. Stalin ei reageerinud muutunud strateegilisele olukorrale – ta keeldus aktsepteerimast seda, et Hitler oli plaane muutnud ja olukord on seetõttu muutunud Nõukogude Liidule palju ebasoodsamaks.
Stalin polnud muidugi ainus, kes oma silmad reaalsuse ees sulges. Paljude agentide teated operatsiooni Merilõvi edasilükkamisest ei jõudnudki üldse Stalini lauale. Põhjuseks oli hirm. Nõukogude Liidu luureteenistuse SVR töötajad väitsid pärast külma sõja lõppu, et luureteenistus kandis suuri kaotusi just seetõttu, et Stalin ei sallinud pisimatki vasturääkimist. Agendid või luureametnikud, kes julgesid Stalinit kritiseerida või temas kahelda, võeti kinni ja neid piinati. Paljud luureohvitserid lasti maha või saadeti Gulagi sunnitöölaagritesse.
1938. aastal likvideeris Stalin peaaegu kõik oma luurajad, jättes ellu ainult need, kelle lojaalsusele andis garantii näiteks saatkond. Ülejäänud agendid ei julgenud Staliniga rääkida. Üks erand oli Ivan Proskurov, kes oli algusest peale Stalinit Hitleri kallaletungiplaanide eest hoiatanud. Tema karjäär luureülemana jäi aga väga üürikeseks, sest 1940. aasta juulis asendati Proskurov uue juhiga, kes ei olnud nii iseseisev.

Sakslaste rünnaku eest hoiatasid ka raudteelased

Hoiatusi ei tulnud ainult elukutselistelt nuhkidelt. Raudteeministeeriumi töötajad, kes vastutasid raudteevõrgu efektiivsuse parandamise eest, teatasid kahtlastest tegevustest Saksamaa piiril. Näiteks 1940. aasta juuli aruandes väideti, et Poolas oli ebatavaliselt palju vedureid, mis vedasid tsemendi- ja metallilastiga ronge. Neid materjale saanuks kasutada sõjaliste rajatiste ehitamiseks, mis võiksid olla itta suunatud rünnaku stardipakuks.
Hiljem samal suvel teatasid osakonna töötajad veelgi kahtlasema kauba liikumisest.
„Viimastel päevadel on Sedletsi jaamas maha laaditud Saksa tankiüksuseid, mis on seejärel liikunud Nõukogude piiri poole,“ kirjutati 20. juuli aruandes.
Detsembris 1940 teatas osakond, et sakslased on ehitanud Varssavi lähedale viis lennuvälja. Kuni 50 000 liitrit kütust mahutavad paagid maeti maasse.
Ka piirivalve, mis valvas Nõukogude Liidu läänepiiri Barentsi merest põhjas kuni Musta mereni lõunas, nägi märke eelseisvast kallaletungist. 1941. aasta algusest alates oli üle piiri imbunud üha rohkem Saksa sõjaväeluure Abwehri agente. Nood saadeti Nõukogude Liitu Königsbergis, Varssavis ja Krakõwis asuvatest luurekeskustest.
8. jaanuari 1941. aasta aruandest selgus, et agentidel oli kästud „tuua Saksamaale tagasi proove naftast, auto- ja lennukikütusest ning määrdeainetest“.
Ukrainas ja Valgevenes tabatud spioonid ei teinud saladust, et neil kästi „hankida Nõukogude tööstuses ja transpordivahendites kasutatavate kütuste ja määrdeainete proove“ ning et proovid peaksid olema „piisavalt suured, et võimaldada nende analüüsimist“. Mõnel agendil oli kaasas ka Nõukogude valuutat. See oli selge märk, et spioonide eesmärk oli uurida, kas sissetungi algul saaks Saksamaa sõidukites kasutada Nõukogude kütust. Aruande saanud Nõukogude riikliku julgeoleku ametnik ei pidanud vajalikuks midagi drastilist ette võtta. „Peame spioonidele antud ülesannete põhjused välja selgitama,“ märkis ta lihtsalt aruande servale.
Kremlit ei veennud isegi aruanded tankide, sõjaväeveokite ja kahurite koondamisest mõne kilomeetri kaugusele piirist. Üks sõduritest, kes oli valves tänapäeva Poolas Przemyslis, teatas näiteks sidekaablist, mis oli tõmmatud Saksamaa territooriumiga piirneva Sani jõe kallastelt Nõukogude Liidu poole.
17. juunil 1941 sai Stalin riikliku julgeoleku rahvakomissar Merkulovi ettekande, milles öeldi, et „allikas, kes töötab Saksa lennunduse peakorteris [Reichsluftfahrtministerium], teatas meile: 1. Kõik Saksamaa sõjalised ettevalmistused NSVL Liidu ründamiseks on täielikult lõpule viidud ja rünnakut võib oodata iga hetk.” Stalin kritseldas ettekandele: „Selsimees Merkulovile. Öelge oma „allikale” Saksa lennuväe peakorteris, et ta võib persse kerida. See pole „allikas” vaid valeteadete levitaja.”

Hitler ajas udu, mida Stalin uskuma jäi
Hitler kasutas ära asjaolu, et Nõukogude juht polnud kunagi käinud välismaal ja oli välispoliitiliselt üsna kogenematu. Ajaloolased on leidnud Venemaa arhiividest kirju, mida Hitler saatis Stalinile. Oma kirjades, mille ehtsuses paljud eksperdid ei kahtle, kinnitas Hitler Stalinile, et plaanib endiselt Suurbritanniale kallale tungida. Füürer veenis Stalinit, et Saksa vägede liikumine itta oli tingitud sellest, et sakslased tahtsid kaitsta relvastust ja sõdureid brittide võimalike õhurünnakute eest.

„Ligikaudu 70 diviisi paigutataks Poola piiril Saksamaa poolele, et kaitsta neid Briti pommitajate ja luureteenistuste eest,“ kirjutas Hitler 31. detsembril 1940.
Stalin uskus pakti ja Hitlerit kaljukindlalt. Füürer oli aga oma Nõukogude ametivenna vastu alustanud hiiglaslikku topeltmängu. Samal ajal, kui sakslased valmistusid Nõukogude Liitu tungima, saatis Hitler 14. mail 1941 Stalinile kirja. Selles mainis füürer, et on oht, et mõni Saksa kindral võib omal initsiatiivil rünnata Nõukogude Liitu. Sellega saavutas Hitler, et Nõukogude liider ignoreeris ka edaspidi kõiki Saksamaa tegevusi, mida võinuks tõlgendada kui Nõukogude Liidu ründamiseks valmistumist. Hitleri kiri tugevdas ilmselt Stalini skepsist selle kohta, nagu kavandaks Saksamaa Nõukogude Liidule kallaletungi.
Stalin uskus endistviisi, et Hitleri eesmärk oli esmalt vallutada Suurbritannia, ja kui Saksamaa otsustab Nõukogude Liitu rünnata, juhtub see alles pärast inglaste alistamist. Nõukogude liider lootis, et sakslased ja britid väsitavad üksteist sõjas ära ning et see annab Nõukogude Liidule võimaluse tungida Euroopasse ja eksportida sinna kommunismi. Igal juhul oli Stalin veendunud, et venelastel on piisavalt aega valmistuda Saksamaa rünnakuks – kui see tulema peaks.
Kui 15. aprillil 1941 Nõukogude hävitajad Saksa luurelennuki maanduma sundisid, leidsid venelased lennukist kaamera, mõned valgustatud filmirullid ja Nõukogude Liidu topograafilise puruksrebitud kaardi. Ometi ei veennud ka see Stalinit. Isegi see, et Luftwaffe lennukid maandusid Nõukogude lennuväljadele, ning see, et nende meeskonnad tulid välja ja uurisid rajatisi, ei veennud diktaatorit. Vastupidi, Stalin oli andnud sõduritele range käsu Saksa lennukeid mitte tulistada.
„Mitte mingil juhul tulistada. Piirduge ettekande koostamisega,“ oli kirjas Stalini korralduses 29. märtsist 1940. „ Rahuajal mitte kasutada Saksa lennukite vastu õhutõrjesuurtükke,“ lisas ta. Isegi uudis, et Saksa pommitajad olid 20. juunil 1941 ületanud Nõukogude piiri, ei sundinud Stalinit tegudele.
Pärast sõda kirjutas Winston Churchill: „…on küsitav, kas ükski viga kogu ajaloo vältel oli nii ränk kui see, mille eest vastutasid Stalin ja kommunistidest juhid… kui nad passiivselt ootasid… Venemaad tabavat hirmuäratavat kallaletungi… Stalin ja tema komissarid jäid sellel hetkel Teise maailmasõja kõige põhjalikumalt ülekavaldatud käparditeks.”

Pommitamist peeti sõjaväeõppuseks

Balti erisõjaväeringkonna 8. armee juhataja kindralleitnant Pjotr Sobennikov (1894–1960) märkis oma tunnistustes, et sõda algas kõigi jaoks väga ootamatult. Veel ükls huvitav moment. 21. juuni õhtul teadsid kõik 3 50 000 Saksa sõdurit, et järgmise päeva varahommikul algab rünnak, ainult Moskvas ei teadnud keegi midagi, ainult Stalin ei teadnud midagi. See oli Nõukogude vastuluure suurimaid ämbrisse astumisi.
„Raskesuurtükiväepolgu sõdurid sõitsid 22. juunil rongiga. Kui nad jõudsid Leedu Šiauliai linna raudteejaama ja märkasid meie lennujaamade pommitamist, siis arvati, et tegemist on sõjaväemanöövritega,“ meenutas Sobennikov.
Kindrali väitel oli ta veel ööl vastu 22. juunit saanud rinde staabiülemalt Pjotr Kljonovilt (1894–1942) kategoorilise korralduse viia sama päeva varahommikuks Nõukogude väed riigipiirist kaugemale. Kuid Sobennikov keeldus seda korraldust täitmast ja jättis sõdurid positsioonidele.
Muide, Kljonovi saatus oli sellega otsustatud. Juba 1. juulil kõrvaldati ta ametist ja 10 päeva hiljem arreteeriti. Järgmise aasta veebruaris tunnistati ta süüdi tegevusetuses ja Nõukogude vägede kahjustamises ning lasti maha.

Kindralstaap kartis sakslasi provotseerida
Polkovnik ja hilisem marssal Ivan Bagramjan (1897–1982) juhtis 1941. aastal Kiievi erisõjaväeringkonna staabi operatiivosakonda. Tema kirjutisest saab teada, et Ukraina lääneosas ei lubatud väeosadel asuda positsioonidele, mis olid eelnevalt ette valmistatud. Põhjenduseks toodi see, et ei tohtivat sakslasi provotseerida alustama sõda.

Bagramjani teatel asusid mehhaniseeritud ja laskurkorpused lahingutegevuse alguses 100–150 kilomeetri kaugusel hargnemisjoonest. Väeosad aeti häirega kokku ja nad alustasid liikumist ettenähtud paikadesse. Bagramjan rõhutas, et Kiievi ringkonna operatiivosakonda ei jõudnud j ühtki käsku vägede lahinguvalmis seadmise kohta.
Valgevene erisõjaväeringkonna 10. armee 86. laskurdiviisi juhataja Mihhail Zašibalov (1898–1986) on meenutanud, et diviisi staabiülemal kästi võtta ühendust piirivalveüksustega ja välja selgitada, mida teevad saksa väed ja millises olukorras on nõukogude piirivalvurid. Kell 2 öösel saadi teade, et sakslased lähenevad jõele ja tassivad kaasa jõe ületamiseks vajalikku tehnikat. Seepeale anti häire ja laskurpolgud saadeti kiirmarsil positsioonidele.
Valgevene ringkonnas tegutses sõja alguses ka Boriss Fomin (1899–1966), kes osales rasketes kaitselahingutes läänerindel. Kuid juulis 1941 ta arreteeriti koos teiste rindejuhtidega ja tunnistati süüdi kuritegelikus hooletuses. Fomin mõisteti seitsmeks aastaks vangi, kuid juba järgmisel aastal ta amnesteeriti ja tal oli taas võimalus sõjaväkke naasta. Rehabiliteerimiseni jõuti aga ligi pool sajandit pärast mehe surma.

Lõpuks jäi Stalin rünnakut uskuma

Lõpuks olid kõik peale Stalini veendunud, et sakslased tungivad Nõukogude Liidule kallale. Välisriikide saatkondade töötajad põgenesid pakitud kohvritega Moskvast. Pariisi agendilt 21. juunil saadud teates öeldi, et Wehrmacht oli viinud lõpule vägede ümberpaigutamise Nõukogude Liidu piiri taha ja kavatses järgmisel päeval Nõukogude Liitu rünnata.
„See info on brittide provokatsioon. Uurige välja, kes on selle taga, ja karistage teda,“ kirjutas Stalin luuretoimiku peale. Seejärel läks Nõukogude juht magama ja ärkas alles järgmise päeva varahommikul kindral Žukovi kõne peale.
Reetmine ja lüüasaamine tabasid Stalinit valusasti. „Hitler lihtsalt ei tea sellest,“ ütles Nõukogude juht, istudes 22. juuni 1941 koidikutundidel koos lähemate nõunikega rohelisest kalevist laua taga. Diktaator, keda muidu tunti tema paranoilisuse tõttu, oli füürerit pimesi usaldanud – ja viimane oli teda petnud. See oli Stalinile liiga suur šokk ning ta põgenes masendununa suvilasse.
3. juuliks oli Stalin end piisavalt kogunud, et rahva poole pöörduda. Nüüd kuulsid Žukov ja kogu ülejäänud rahvas häält, milles ei olnud kõhklust: „Seltsimehed, kodanikud, vennad ja õed, meie maa- ja merevägi! Ma pöördun teie poole, kallid sõbrad! … Kõik meie jõud meie kangelasliku Punaarmee ja meie kuulsusrikka Punalaevastiku toetuseks! Kogu rahva jõud vaenlase hävitamiseks! Edasi võiduni!“
Sõnum oli selge. Stalin oli viimaks valmis suunama riigi tohutud inim- ja materiaalsed ressursid võitlusse Hitleri sõjamasinaga.

Venelased: liitlastest polnud mingit kasu

Vahetult enne sõja alguse tähtpäeva 2017. aastal korraldas uurimisorganisatsioon Levada-Keskus Venemaa elanike hulgas küsitluse, et teada saada nende arvamust NSV Liidu osalemise kohta Teises maailmasõjas.
Selgus, et koguni 63% venelastest on veendunud, et Nõukogude Liit oleks sõja võitnud ka sel juhul, kui talle poleks ükski liitlane appi tulnud. Vastupidisel seisukohal oli 28% vastanutest. Miks Nõukogude Liit kandis sõjas hiiglaslikke inimkaotusi, siis selles osas oli rohkem erinevaid arvamusi. Kõige rohkem arvati, et põhjuseks oli Saksamaa kallaletungi ootamatus (nii mõtles 36% venelastest). Samuti peeti tähtsaks faktoriks Saksamaa esialgset sõjalist ja tehnilist ülekaalu (24%). Veel oldi seisukohal, et suurte kaotuste taga oli nõukogude juhtkonna vastutustundetu käitumine, kuna Stalinit ohvrite hulk ei huvitanud. Hukkunute suure arvu süüdlaseks peeti ka nõukogude väejuhtide saamatust ja Saksa sõdurite julmust.

 

 

 

NB! Loe ka:
Kuhu kadusid MRP salaprotokollid?
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
Operatsioon „GROZA” ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata
Generalissimus Stalini suurimad vead
Poola piirid läbi sajandite
NSVL ja Teine maailmasõda – kümme müüti