USA presidendid – võta üks ja viska teist!

22 minutit lugemist

Kuigi praegune USA president Donald Trump on omamoodi imelik ja mõningate veidrustega, siis talle eelnenud presidentide hulgast võib leida vähemalt paarkümmend sellist, keda võib pidada hädavaresteks, mitte eriti nutikateks või mõnes mõttes isegi kentsakateks. Lyndon Johnsoni ihukaitsja väitis, et kui tal kästi presidendile katet teha, kui see väljas vett lasi, tundis ta jalal presidendi pissi märga soojust. Kui agent nördimust väljendas, vastas Johnson: „Pole hullu, poja. See on minu eesõigus.“

Öeldakse, et korsten on laeva au. Huvitav, kas see kehtib ka mehe nina kohta. Igal juhul ei olnud võimalik William H. Harrisoni ninast mööda vaadata.

William H. Harrison (1773–1841. Ametis 1841) on vääriline kandidaat Darwini preemiale. Ta oli oma valimisvõidu üle sedavõrd uhke, et otsustas ametivande andmise tseremoonial 4. märtsil pidada 1 tund ja 45 minutit kestva kõne. Päev osutus väga tuuliseks ja rõskeks, kuid president tahtis ikkagi näidata, milline kõva mees ta on ning ei pannud selga ei palitut ega pähe kaabut. Ta haigestus juba järgmisel päeval, kuigi paranes juba mõne päeva pärast, võis haigus (tõenäoliselt kopsupõletik) tema organismi nõrgestada. Vaid mõne nädala pärast, 27. märtsil algasid tal külmavärinad, mis sundisid teda vahele jätma valitsuse istungi ja voodisse heitma. Varsti saabusid arstid, kes asusid teda ravima viisil, mis isegi tolleks ajaks oli ajast ja arust. Külmavärinatele lisandus soolepõletik, oksendamine ja hepatiit. 4. aprillil 1841 heitis vastne president hinge. Ajalukku läks Harrison kahe saavutusega: tema ametiaeg oli kõige lühem ja inauguratsioonikõne kõige pikem.

John Tyler (1790–1862, ametis 1841–1845) oli asepresident ja sai pärast president Harrisoni tobedat surma ise presidendiks. Ta ei suutnud rahva poolehoidu võita ja tema portreesid põletati pidulikult rahvakoosolekutel. Ajaloolased pole tema ametiajast midagi märkimisväärset leidnud. Siiski suutis Tyleri administratsioon saavutada kaks triumfi: Inglismaaga lepiti kindlaks piirid Miane’i ja Kanada vahel ning päris ametiaja lõpus algas Texase annekteerimine. Ajalukku läks ta lapsetegijana, tal oli rohkem lapsi kui ühelgi teisel Ameerika presidendil: 8 Letitiaga ja 7 temast 30 aastat noorema Juliaga.

Zachary Taylor (1784–1850, ametis 1849–1850). Kui kindral Zachary Taylorilt Mehhiko sõja ajal küsiti, kas ta kandideeriks USA presidendiks, vastas ta, et „säärane idee ei ole mulle kunagi pähe tulnud. Pole ka tõenäoline, et see tuleks pähe ühelegi täie aruga inimesele.“ Vähem kui kaks aastat hiljem tegi Ameerika rahvas – täie aruga või mitte – temas oma 12-nda presidendi. Oma ametiaega alustas ta sellega, et keeldus protestandina pühapäeval ametivannet andmast, mistõttu USA oli terve ööpäev ilma presidendita. Teda poliitika eriti ei huvitanud ja ta oli ka äärmiselt naiivne. Keegi ei oskagi öelda, millega ta oma aastasel ametiajal hakkama sai, enne kui düsenteeria tagajärjel lusika nurka viskas. Taylori võit presidendivalimistel väärib austust kas või sellepärast, et väga paljude inimeste arvates ei olnud temas presidendiainest. Muide, Taylor ise oli sama meelt.

Millard Fillmore (1800–1874, ametis 1850–1853) oli teine Ameerika asepresident, kes tiriti ülemuse enneaegse surma tõttu tseremoonitsemata välja oma ameti mugavast tundmatusest. Oli ta ju USA 13. president, mis juba iseenesest midagi head ei tõotanud. Kõigile probleemidele lisaks päris uus president ka piiritüli Texase ja New Mexico vahel, mis tõotas valla päästa suurema sõja.
Ta toetas põgenenud orjade jälitamist, mistõttu jäi ilma põhjaosariikide toetusest. Tagasivalimisel sai ta vaid 8 häält 296 valijamehelt. Kui Fillmore 1855. aastal külastas Inglismaad, pakkus Oxfordi ülikool talle audoktori kraadi. Fillmore lükkas selle tagasi, öeldes, et „ükski mees ei tohiks tema meelest vastu võtta kraadi, mida ta lugeda ei oska“.

Franklin Pierce.

Franklin Pierce (1804–1869, ametis 1853–1857) oli joodik ja vallutuspoliitika toetaja. Tema senaatoriaastaid olid varjutanud kuuldused purjutamisest – tema vastased nimetasid teda „paljude alistatud pudelite kangelaseks“.
Ta saatis rõõmuga vägesid sõdima siia ja sinna, kuigi enamasti lõppesid need avantüürid edutult. Lisaks ei saanud ta Hispaanialt kätte Kuubat, halvenesid suhted inglastega ja diktatuuride toetamine lõppes läbikukkumisega. Poliitikute meelest olid tema valitsuse suured eksimused heaks õppetunniks tema järglastele. Pärast Valgest Majast lahkumist läks asi veelgi hullemaks. 1869. aastaks oli alkohol Pierce’st jagu saanud ja ta suri maopõletikku.
„Te kutsusite mind nõrkusehetkel,“ ütles Pierce ametisseastumise kõnes. „Te peate mind oma jõuga toetama.“ Lumetormis peetud kõne, mille juures ei viibinud presidendi abikaasat, oli sünge. Kurbuse põhjuseks oli tragöödia, mis oli toimunud vaid kaks kuud enne ametisse vannutamist. Varsti pärast Bostonis rongile asumist avastas president Pierce pere end lõksus rööbastelt maha sõitnud vagunis, mis veeres nõlvakult alla. Õnnetus nõudis vaid ühe ohvri: Pierce’i ainsa lapse 11-aastase Bennie.

James Buchanan (1791–1868, ametis 1857–1861) on ainus USA presidendiks valitud poissmees, kes selleks ka jäi. Ta püüdis mitte tegeleda orjanduse probleemiga ja pani silmad kinni riigi lagunemise ees. Häälte ostmine oli Buchanani pattudest see kõige väiksem. Peamiselt mäletatakse teda selle poolest, et ta ei teinud midagi, kui kogu riik hakkas lagunema. Selle kõige tulemuseks oli kodusõda, kuid president püüdis kuni viimase hetkeni otsustavatest tegudest loobuda. Ajaloolased peavad teda kõige kehvemaks presidendiks USA ajaloos.

Abraham Lincoln.

Abraham Lincoln (1809–1865, ametis1861–1865). 193 cm pikkune Lincoln oli suurmees sõna otseses mõttes, kuid samas oli ta täielikult ebaõnnemees. Lapsena tõsteti ta pere võlgade tõttu kodust välja ja tal suri ka ema. 22-aastaselt töötas kullerina ja vallandati. Seejärel püüdis ta saada partneriks pisipoes, kuid äripartneri surma järel jäid tema kanda suured võlad. 28-aastaselt tegi abieluettepaneku, kuid sai korvi. 41-aastaselt suri ta 4-aastane poeg ja 56-aastaselt tapeti ta ise lasuga kuklasse.
On vähe teada fakt, et Lincoln andis loa USA ajaloo suurimaks massipoomiseks. 1862. aastal ründasid näljahädas Sioux’ indiaanlased Minnesotas valgete asundusi ning tapsid üle 200 mehe, naise ja lapse. Viimaks alistasid Uniooni väed indiaanlased, nad anti kohtu alla ja neist 307 mõisteti poomissurma. Lincolni korraldusel tühistati kõik otsused peale 38. Nende poomist 26. detsembril Minnsota osariigis Mankatos kogunes vaatama 4000 inimest.

Andrew Johnson (1808–1875, ametis 1865–1869) sai presidendiks pärast Abraham Lincolni mõrvamist. Ta läks tülli Kongressi ja Senatiga, korraldas konflikte oma valitsuses ning ta oli esimene president, kelle Kongress tagandas. Tema ainsaks kordaminekuks võib lugeda Alaska ostmist Venemaalt. Ükski president ei olnud pärit nii kehvast keskkonnast nagu Andrew Johnson. Ta on ainus rätsep, kellest sai Ühendriikide president.

Ulysses Grant suitsetas ennast surnuks.

Ulysses Grant (1822–1885, ametis 1869–1877) oli hea sõdur, kuid halb president. Tema püüded ühendada pärast kodusõda põhjaosariigid lõunaosariikidega ei kandnud vilja. Altkäemaksude võtmine ja korruptsioon kasvas enneolematute mõõtmeteni. Lisaks tõstis president ise oma palka ja sokutas riigiametitesse enam kui 40 oma sugulast.
Grant maadles pudeliga peaaegu kogu elu ja tavaliselt võitis. Ta oli kõva napsitaja, kelle kõhetu 173 cm pikkune keha jäi alkoholile kiiresti alla. Hoolimata kõigist joomajuttudest oli hoopis Granti suitsetamine see, mis ta lõpuks hauda viis. Ta suitsetas iga päev pöörase hulga sigareid ning lehkas alati tubaka järele. Pärast hiilgavat võitu Fort Donelsonis saatsid heasoovijad talle üle 10 000 karbi sigareid. Pole kahtlust, et Grant need ka kõik ära suitsetas. Ime siis, et aastaid hiljem suri ta kõrivähki.

James Garfield (1831–1881, ametis1881) polnud kindlasti loll: ta oskas vasaku käega kirjutada vana-kreeka, parema käega aga ladina keeles. Veel oskas ta välja pakkuda Pythagorase teoreemi uut tõestust. Sellele vaatamata oli ta ametis vähem kui pool aastat: Washingtoni raudteejaamas tulistati teda selga. Haav polnud eluohtlik, kuid 80 pika päeva jooksul oskasid saamatud arstid presidendi sõna otseses mõttes surnuks ravida. Nimelt hakkasid tohtrid presidendi haavast kuuli otsima paljakäsi, ilma kinnasteta, mistõttu tugevdasid põletikku. Arstide innuka tegevuse tulemusel president surigi.

Benjamin Harrison (1833–1901, ametis 1889–1893) läks ajalukku kui viimane habemega USA president.

Warren Harding (1865–1923, ametis 1921–1923) oli usin seelikukütt ja kirglik pokkerimängija. Ta ei saanud ise ka aru, kuidas ta üleüldse presidendiks sai. Valgesse Majja jõudes mängis ta peamiselt golfi ja lõbutses armukestega, tema valitsuse ministrid aga tegelesid riigiraha varastamisega. Kui ta ükskord Alaskalt naasis, suri ta nii ootamatult, et tema naist hakati kahtlustama mürgitamises.

Herbert Hoover (1874–1964, ametis 1929–1933) valiti presidendiks vahetult enne ülemaailmse majanduskriisi algust. Seetõttu oli ka tema populaarsus üsna madal, mistõttu hakati pappkastidest, lauajuppidest ja vanadest tekkidest kokku pandud elamuid nimetama Hooverville’ideks. Tema mõttetu majanduspoliitika süvendas kriisi ja seetõttu sai ta tagasivalimistel hävitavalt lüüa.

John Kennedy (1917–1963, ametis 1961–1963) oli USA presidentidest üks jõukamaid. Vaatamata nigelale tervisele oli ta erakordne seelikukütt, kelle armukeseks oli ka Marilyn Monroe. Oma lühikese ametiaja jooksul jõudis ta saata väed Kuubale ning elas üle Berliini ja Kariibi kriisid. Viimane neist oleks peaaegu tuumasõjaga lõppenud.

Lyndon Johnson kusi ihukaitsjale jala peale.

Lyndon Johnson (1908–973, ametis 1963–1969) sai presidendiks pärast John Kennedy tapmist. Vähesed presidendid on nautinud oma ametiga kaasnevat võimu niisama palju nagu Lyndon Johnson. Ta oli peaaegu võimuhull ega lasknud kunagi käest võimalust meenutada inimestele, kes on vaba maailma juht – eriti kõigile neile Kennedyt armastavatele eliitkoolikasvandikele, kelle meelest Johnson oli tühipaljas alamat tõugu solgisööjast seakarjus. Johnsoni alaväärtustunne meeste suhtes, kes aitasid kujundada JFK lühikest ja glamuurset administratsiooni, aitab selgitada, miks ta tundis kohustust käituda rohkem keisri kui presidendina. Presidendi lennukiga Air Force One lennates meeldis talle vestelda ajakirjanikega, samal ajal kui toapoiss pesi ta jalgu, lõikas küüsi ja vahetas sokke. Kõige paremini võtab selle kokku ühe salateenistuse agendi kirjeldus: ta väidab, et kui tal kästi presidendile katet teha, kui see väljas vett lasi, tundis ta jalal presidendi pissi märga soojust. Kui agent nördimust väljendas, vastas Johnson: „Pole hullu, poja. See on minu eesõigus.“
Tema alustas hukutavat sõda Vietnamis, tema ajal tapeti Martin Luther King ja algasid rahutused neegrite hulgas. Kõikvõimalike jamade tõttu oli tema reiting niivõrd madal, et Johnson ei taotlenud tagasivalimist.

Richard Nixon (1913–1994, ametis 1969–1974) sai üsna hästi hakkama, kui poleks olnud Watergate’i skandaali. President oli organiseerinud pealtkuulamist oma konkurendi valimisstaabis, aga kui asi päevavalgele tilkus, siis püüdis juurdlust takistada. Et vältida ametist kõrvaldamist, astus Nixon ise vabatahtlikult tagasi.

Richard Nixon pidi häbiga ametist tagasi astuma.

Teatavasti käib riigi juhtimine ja alkohol sageli käsikäes. Nixon ei olnud erand. Kuid tema puhul oli probleemiks kandmine – õigemini selle puudumine. Henry Kissinger, kes oli Nixoni ajal rahvusliku julgeoleku nõunik ja välisminister, ütles kord: „Kahest klaasist veinist piisas täiesti, et muuta ta lärmakaks, veel üks tegi ta sõjakaks või sentimentaalseks ja pudikeelseks.“
Nixoni nõrkus alkoholi vastu pani administratsiooni liikmed esimest korda muretsema 1969. aastal, kui Põhja-Korea hävitaja tulistas rahvusvaheliste vete kohal alla Ameerika luurelennuki. See, et Nixon üldse kaalus kättemaksuks tuumarelva kasutamist, on piisavalt vapustav, ent nagu väidab Seymour Hersh raamatus „The Price of Power“, oli uus president kriisi puhkedes purupurjus.
Presidendi vilets ajastus kordus veel mitu korda, kirjutab Summers, kõige meeldejäävamalt siis, kui 6. septembril 1970 kaaperdasid Palestiina terroristid TWA reisilennuki Boeing 707 ja sundisid selle maanduma Damaskuses, kuni nende nõudmised täidetakse. Kui Henry Kissinger helistas Nixonile, et teda olukorrast teavitada, vastas pehmekeelne president: „Pommitage Damaskuse lennuvälja.“ Sellest ei tulnud midagi välja, sest Kissingeril ja teistel administratsiooni ametnikel oli piisavalt aru peas, et purjus presidendi käsku mitte täita.
Keegi oli kunagi öelnud Elvis Presleyle, kes kogus šerifi ametimärke, et tal tuleb minna USA presidendi juurde, kui tahab lisada oma kogule föderaalse uimastivastase võitluse töötaja märki. Kuningas tegigi seda ning tuli, kaasas kingituseks kullatud 0,45-kaliibrine püstol (kus olid turvateenistuse silmad?!). Relv on endiselt Valges Majas väljas. Nixon ja Presley embasid teineteist kaamerate ees fotol, mis on jäänud presidendivõimu ajaloos üheks kuulsamaks.
„Kas sa oled kunagi käinud Lincolni memoriaalis?“ küsis Nixon oma toapoisilt Manolo Sanchezilt. Oli 1971. aasta 9. mai varahommik, päev, kui protestijad kogunesid Washingtoni mälestama 4. mai Kenti ülikooli tulistamisi, milles rahvuskaardi kuulid võtsid nelja tudengi elu. ,,Ei,“ vastas Sanchez. Ja nii nad siis läksid.
Pärast põgusat tuuri astus Nixon paari tudengist meeleavaldaja juurde. Ta alustas vestlust (ja poseeris fotole) ning ronis siis tagasi autosse. Enne kui auto paigast liikus, astus üks üliõpilane auto juurde ja näitas talle keskmist sõrme. Nixon näitas vastu. „See sitapea räägib kogu elu kõigile, et Ühendriikide president näitas talle keskmist sõrme,“ ütles Nixon. „Ja mitte keegi ei usu teda!“

Gerald Ford (1913–2006, ametis 1974–1977) sai presidendiks pärast Richard Nixoni häbiväärset tagasiastumist. Tema ametiaega sattus nii majanduskriis kui ka lüüasaamine Vietnami sõjas. Ta oli sedavõrd ebapopulaarne, et teda püüti kahel korral tappa, kusjuures mõlemal korral olid atentaadi tegijateks naised.

Gerald Ford – Jumala abiga presidendiks.

Tema äpardlikkuse üle tehti veel pikka aega nalja. Gerald Ford sai asepresidendiks ja siis presidendiks, saamata Ameerika kodanikelt kunagi ainsatki häält. Ta on Ameerika ajaloos ainus inimene, kes on olude sunnil riigi etteotsa tõusnud – kaks korda. Esimene kord oli siis, kui Richard Nixoni asepresident Spiro Agnew oli sunnitud pistisesüüdistuste tõttu 1973. aastal tagasi astuma. Demokraatide kontrolli all olnud Kongress teatas Nixonile, et ainus vabariiklasest asendaja, kelle nad heaks kiidaksid, oleks Gerald Ford, kelle muretult rõõmsameelne stiil tegi temast Washingtonis sisuliselt ainsa mehe, kellel ei olnud vaenlasi. Watergate tõi uue asepresidendi Ovaalkabinetti 1974. aasta 9. augustil, kui Nixon andis rahva ja Kongressi tülgastusele järele ja astus tagasi.
Ford ei teinud midagi, et hajutada juhmakakuvandit oma avaldustega, millest mõned olid tõesti lausa idiootlikud. Ühel peol Lincolni sünniaastapäeva tähistamiseks ütles ta, et kui Lincoln praegu elaks „keeraks ta end hauas ringi“. Kuid miski ei kahjustanud tema mainet rohkem kui märkus, mille ta tegi teledebatil Jimmy Carteriga. Vastuseks küsimusele Ida-Euroopa kommunistliku bloki kohta kuulutas Ford: „Ida-Euroopas ei ole Nõukogude ülemvõimu ning Fordi administratsiooni ajal seda ka ei tule.“ Kõik, kellel oli kaart käepärast, teadsid, et nii see ei ole, ning presidenti tabas kriitikatorm. Ford tegi asja veelgi hullemaks, püüdes selgitada, mida ta mõtles sääraste avaldustega nagu: „Me tagame oma parimate võimete piires, et kõik väited domineerimisest ei ole fakt.“
Lyndon Johnson väitis kord, et Gerald Ford on liiga juhm, et „ühel ajal kõndida ja peeretada“. Kuid Ford oskas peeretada paigal seistes, mida ta tegi nähtavasti murettekitava sageduse ja hoolimatusega. Salateenistuse info kohaselt lasi president valjult kõhutuult ning üritas siis alati süüdistada mõnd salateenistuse agenti nördinud märkustega nagu „ Jessas, kas sina tegid seda? Pisut viisakust, palun.“

Jimmy Carter (s 1924, ametis 1977–1981) magas maha revolutsiooni Iraanis, mis omakorda kutsus esile naftahindade tõusu ja sügava majanduskriisi USAs. 1979. aastal vallutasid Iraani tudengid USA saatkonna Teheranis ja nõudsid šahhi väljaandmist. Carter korraldas pantvangide vabastamiseks sõjalise operatsiooni, mis aga kukkus suure mürinaga läbi. Pantvangid vabastati alles sel päeval, kui ametisse astus juba uus president Reagan. Nad olid vangistuses olnud 444 päeva.

Ronald Reagan (1911–2004, ametis 1981–1989) oli väikese-eelarveliste löökfilmide näitleja ja raadiosaatejuht, kellele meeldis jutustada anekdoote Nõukogude Liidust. Ta sai tuntuks sellega, et mõtles välja termini „kurjuse impeerium“ ja alustas „tähesõdasid“ maksumusega 2 triljonit dollarit. Tema tegevus oli Moskva võimudele eriti vastumeelne.

American dream – nõudepesijast miljonäriks, aga miks mitte ka presidendiks!

Reagani ebakompetentsus ja vähene lugemus ei takistanud tal kogumast rahva hulgas populaarsust, nii et ta valiti presidendiks veel teisekski ametiajaks. Reagani prestiiži aitas üleval hoida otsatu hulk nõuandjaid ja abilisi. Kuid avalikel esinemistel tuli tal loota vaid iseendale ja nii tekitas endisest filminäitlejast president oma ebaõnnestunud formuleeringutega korralistel pressikonverentsidel Valges Majas sageli piinlikke momente. Näiteks nimetas Reagan 1982. aasta oktoobris Poola valitsust „jumalast mahajäetud hulguste karjaks”. Reagani kõige kõmulisem temp oli aga seotud Nõukogude Liiduga.
11. augustil 1982 tegi Ronald Reagan oma Californias asuvas Santa Barbara rantšos enne iganädalast raadiokõnet mikrofoniproovi, öeldes järgmist: „I’m pleased to tell you today that I’ve signed legislation that would outlaw Russia forever. We begin bombing in five minutes.” („Mul on rõõm teile teatada, et just äsja kirjutasin alla seadusele, mis kuulutab Venemaa igaveseks lindpriiks. Pommitamine algab viie minuti pärast.”)
Ronald ja Nancy Reagan olid mõlemad äärmiselt ebausklikud. Kuid Nancy jaoks saavutas usk universumi salapärastesse jõududesse uue kvaliteedi pärast seda, kui tema abikaasat 1981. aastal tulistati. Varsti pärast atentaati hakkas ta tulevaste ohtude vältimise lootuses konsulteerima San Fransisco astroloogi Joan Quigleyga. Aja jooksul hakkasid Quigley presidendi tähekaartidel põhinevad nõuanded kujundama administratsiooni tööd niisama palju kui selle liikmed. Valge Maja personaliülem Donald Reagan hakkas ülemuse päevakava värvima esileedi kaudu Quigleylt saadud juhendite põhjal: punane potentsiaalselt negatiivsed päevad, roheline potentsiaalselt head päevad ja nii edasi. Astroloog juhtis isegi Air Force One’i õhkutõusmisi ja maandumisi, sageli sekundipealt.

George Herbert Walker Bush (1924–2018, ametis 1989–1993) oli president, kes ei olnud tema ise, mõistmatuks jääbki, keda ta elu näitelaval kehastada tahtis. Bush läks pisut liiale, võrreldes Saddam Husseini Adolf Hitleriga ning inimesed üle kogu maailma tundsid paratamatult, et kogu see verine värk käis tegelikult nafta pärast – tõsiasi, mis tundus seda tõenäolisem, kui koalitsioon purustas Iraagi väed, kuid jättis Saddami võimule, et ta saaks omaenda rahvast maha nottida.

George H. W. Bush ajalugu ei teinud.

Selle tulemusena ei suutnud Bush muuta operatsiooni Kõrbetorm tagasivalimisvõiduks. Majandusküsimused tegid asja hullemaks – ,,reaganoomika“ toodud lühike tõus kustus sisinal ja ameeriklased mõtlesid juba, mida suudaks teha demokraatide kandidaat nagu Bill Clinton.
George Bush ei olnud just kõige sõnaosavam president. Ajakirjandus hakkas tema kummalisi väljaütlemisi nimetama Bushspeak’iks, millest osa oli suisa arusaamatu. „Ma olen kitsarinnalisuse-vastasuse, antisemitismi ja antirassismi poolt,“ teatas Bush 1988. aasta kampaaniakõnes. Tema Katse kirjeldada 1992. aasta kõnes oma „Uus-Inglismaa väärtusi“ kukkus välja nii: „Tuletage meelde Lincolni, kes laskus katsumusrohketel aegadel põlvili, ja kodusõda ja kõike seda värki. Te ei saa. Ja me oleme õnnistatud. Nii et ärge kurvastage – Ära nuta minu pärast, Argentina.“ Eelseisva kohtumise tähendust Mihhail Gorbatšoviga selgitas president järgmiselt: „Lapselapsed. Kõik see värk. Väga oluline,“ ja kord vastas ta ajakirjaniku küsimusele: „Mul on hea meel, et te seda küsisite, sest selle koha peal valasin ma ennast välja.“ Kuid tema ehk suurim mõttelagedus oli vastus küsimusele, milles tema presidentuur erineb Reagani omast: „Nagu see vana soovitus Jackmanilt – mäletate, see tüüp, kes välja tuli. Ta ütleb: „Ja siis sain nõuande. Ole sina ise!“ See osutus halvimaks nõuandeks, mida ma saada võisin. Ja ma olen mina ise. Tehke nii.“ Kas keegi sai aru, mida Bush öelda tahtis?
Kui president Bush tahtis oma 1992. aasta Jaapani-visiidil tähelepanu pälvida, siis see õnnestus – ja suurelt. Keset riiklikku dineed Tokyos tõmbus Bush näost lubivalgeks, oksendas Jaapani peaministrile Kiichi Miyazawale sülle ning vajus toolilt maha, kuni oli peaaegu laua all. Jaapanlased ei ole tänaseni seda vahejuhtumit unustanud: väljend bushusuru – sõna-sõnalt „Bushi asja tegema“ – tähendab slängis oksendamist.

Issanda teed on imelised: tulevane president Bill Clinton surub kätt president John Kennedyl (24. juuli 1963).

William (Bill) Clinton (s 1946, ametis 1993–2001) Noorel Billil oli kolm kirge: poliitika, valetamine ja seks. Billist sai esimene president, kes on sündinud pärast Teist maailmasõda. Ta oskas hiilgavalt suhelda igas vanuses inimestega ning jättis endast noorusliku, intelligentse ja äärmiselt enesekindla mulje.
Hoolimata kõigist Clintoni kaheksa ametiaasta poliitilistest sündmustest mäletab enamik inimesi vaid kaht sõna: Monica Lewinsky. Clintonist oleks napilt saanud USA teiseks presidendiks, kes oleks ametist seaduslikult kõrvaldatud. Ta julges praktikandi Monica Lewinskyga mehkeldada intiimselt Valges Majas, peaaegu oma abikaasa Hillary silme all. Hiljem president valetas vande all, et midagi siivutut polevat juhtunud. Lõpuks selgus, et Monical oli salakavalust rohkem kui presidendil, sest ta taipas spermajälgedega kleit alles hoida. Clintonist sai pärast Andrew Jonsonit esimene Ameerika president, kelle esindajatekoda maha hääletas. Kuid senatis ei suudetud kokku saada kaht kolmandiku häältest, mis olnuks vajalik tema tagandamiseks.

Kui inimesel on rumal nägu, siis ta ka on rumal.

George Walker Bush ehk George Bush noorem (s 1946, ametis 2001–2009) on presidentide hulgas kõige madalama IQga (kui tal seda üldse oli). Kõigil presidentidel pole saadud IQ taset muidugi mõõta, mistõttu see on teiste andmete põhjal välja arvutatud. Bush näiteks ei suutnud eristada Iraani Iraagist ja tal oli üldse raskusi maailma riikide meeldejätmisega. Kõigele lisaks tuli ta avalikkuse ette sinise silmaalusega, mille ta võis saada oma vihaselt abikaasalt või purjuspäi trepist alla kukkudes. Bushi teisel ametiajal läksid asjad halvast hullemaks, paljud nimetasid teda kõige ebaefektiivsemaks presidendiks USA ajaloos. Tema ametiaja viimaseks aastaks leidis 80% ameeriklastest, et riik oli liikunud tema presidentuuri ajal vales suunas.
Bushi intelligentsusest annab mõningase ettekujutuse tema suurimad mõttesähvatused „Ma mõistan väikefirma kasvu. Mina olin üks.“ – „Me peaksime piruka kõrgemaks tegema.“ – „Ma tean, kui raske on teie jaoks panna toitu oma perekondadele.“ – „Hoidke häid suhteid vanade kreeklastega.“ – „Ma luban, et kuulan, mida siin on öeldud, kuigi ma ei olnud siin.“ – „Kas teil on ka musti?“ (Brasiilia presidendile) – „Maailmas on hullud ja on terror.“

Barack Obama (s 1961, ametis 2009–2017) oli suur kõnemees, tema jutt jooksis vulinal nagu karge veega mägioja. Kogu valmiskampaania vältel tõi ta kokku innukaid rahvamasse, mis sobinuks rohkem rokk-kontserdile kui poliitilisele kõnele. Valgesse Majja saabus ta tundmatu senaatori ja juuraprofessorina. Temast sai esimene väljaspool USA mandriosa sündinud president, kelle isa oli Aafrika moslem, ema aga valgenahaline naine. Esimese presidendikampaania ajal tundus Obama suurim retooriline anne olevat võime öelda väga vähe, kuid öelda seda iseäranis sisukal ja kannustaval moel. Kui ta võttis mõnes küsimuses seisukoha – Iraagi sõda, naftapuurimine, vabakaubandus, ametiühingud, kampaania rahastamise reform, tervishoid, sisseränne, isegi see, kas ta kandideerib presidendiks oli peaaegu kindel, et järgmises kõnes ütleb ta vastupidist. Kui üks ajakirjanik 2008. aasta kampaania Pennsylvania peatuses survestas Obamat selgitama oma seisukohta olulises välispoliitilises küsimuses, vastas Obama: „Kas ma ei võiks lihtsalt oma vahvlit süüa?”
Obama on kuues kinnitatult vasakukäeline USA presidendi kohal (võtmata arvesse mõlemat kätt kasutanud James Garfieldi) ja neljas, kes on Valges majas alates 1981. aastast pärast Bill Clintonit, George H. W. Bushi ja Ronald Reaganit.

Donald Trump (s 1946). 20. jaanuaril 2017 sai Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks ärimees Donald Trump. Tema käitumine 2016. aasta presidendivalimistel kampaania ajal oli nii pöörane ja enneolematu, et paljud eksperdid seadsid kahtluse alla tema soovi võita. Tema kampaania meenutas rohkem ekstsentrilist komöödiat kui Valgesse majja püüdlemist. Ent kuidas suutis ärimees Trump võita enda poole Vabariikliku partei? Asi on selles, et Trump tegi seda, mida ei suutnud ükski tema vastane: ta rääkis peast. Sellest sai Trumpi trump, omamoodi visiitkaart.
Miski ei tõmmanud siiski nii palju tähelepanu – nii negatiivset kui ka vaimustunut – kui tema lubadus „täielikult lõpetada moslemite vastuvõtt Ühendriikidesse. Ja järgmise litaka sai Mehhiko: „Mehhiko toodab vaesust ja ekspordib seda USAsse. Mehhiklased toovad endaga kaasa uimastid, kuritegevuse. Nad on vägistajad.“ Trumpi sõnum, et ladvik – needsamad inimesed, kes pidasid tema kandideerimist halvaks naljaks – oli kaotanud sideme reaalsusega. Oma võiduga ta tõestas seda.

Peter Hagen

Tunnuspildil: John F. Kennedy mõni hetk enne atentaati.

0

Your Cart