USA ristleja „Indianapolis“ saatus ehk kes teisele auku kaevab…

9 minutit lugemist

USA lahinguristleja „Indianapolis“ on meresõja ajalukku läinud oma ainulaadse missiooniga: ta toimetas Tiniani saarele Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommi lõhkesüdamiku peamised osad…

Laeva meeskonnal oli, mille üle uhkust tunda – nad võitlesid tervel Vaiksel ookeanil, täites edukalt kõik Ühendriikide mereväe juhtkonna poolt nende ette seatud ülesanded ja missioonid. Kuid laeva viimane reis osutus tõeliseks katastroofiks, kui Indi – nii nimetasid meremehed hellitavalt ristlejat, uputati jaapani allveelaeva poolt. See oli kõige mastaapsem tragöödia USA mereväe ajaloos. 1200 inimesest jäid ellu ainult 317.
Oli 1941. aasta. Jaapani ootamatu rünnak Pearl Harbouri mereväebaasile tõmbas Ameerika sõtta Jaapani vastu. Algusest peale oli selge, et sõjategevus hakkab toimuma peamiselt merel ning noored lahingukuulsust janunevad mehed teadsid, kust seda leida. Igaühel neist olid omad põhjused mereväkke minemiseks…
„Indianapolis“ oli hiilgava teenistuskäiguga laev, nii sõja- kui ka rahuajal. Varsti peale vette laskmist 1932. aastal sai ristlejast „Indianapolis“ (pardanumber CA-35) president Theodore Roosevelti lemmik ning riigi laev heatahte visiitide või transatlantiliste reiside ajal. Tema pardal kõndisid maailma liidrid ja kuninglike perekondade liikmed. Ristleja sümboliseeris energiat, jõudu ja USA sõjalist vaprust. Laev oli suur – selle tekk võrdus kahe jalgpalliväljakuga. Laeva kapteniks oli määratud Charles B. McVay, kes võitis kiiresti juhtkonna ja meeskonna lugupidamise, olid ju laeva meeskond ja laev ise jäänud 1940-ndate aastate jooksul puutumatuteks. Meremeestel ei olnud põhjust arvata, et õnn nad maha jätab, kuid 1945. aasta kevadel keeras fortuuna esmakordselt ristlejale selja.

„Indianapolis“ 10. juulil 1945.

Aktiivse sõjategevuse käigus sattusid ameerika sõjalaevad Jaapanist kaugele. Sihtpunktiks oli Okinawa – ideaalne platsdarm otsustava pealetungi jaoks Jaapani peasaartele. Selleks ajaks oli suurem osa Jaapani sõjalaevastikust põhja lastud, nappis väljaõppinud meremehi ja lahingumoona, seepärast võeti meeleheitel kasutusele uus relv – kamikadzed. Need olid lõhkeainet täis topitud lennukid, mida juhtisid fanaatikutest piloodid, kes janunesid oma imperaatori eest surma minna. Enesetapurünnakutel oli teatud efekt ning need muutusid ameerika laevastiku jaoks tõsiseks probleemiks. Ainukeseks kaitseks kamikadzede eest oli nende õhus hävitamine.
31. märtsi hommikul sattus ristleja „Indianapolis“ kamikadze rünnaku alla. Üks lennuk lõikus otse laeva vööri, hukkus 9 meremeest. Siis sai meeskond aru, et nad on tõelises sõjas. Ristlejale sai see juhtum lõpu alguseks ning laev saadeti San Franciscosse remonti, kuhu see saabus omal jõul. Loomulikult lootis ristleja meeskond, et uuesti merele minnes on sõjategevus juba lõppenud.
Kuid juuli alguses sai „Indianapolise“ kapten McVay kõrge salastatusega ülesande. Laeva remont lõpetati kiirendatud korras ning pardale tõsteti salapärane laadung, mille juurde pandi relvastatud valve. Vaid kolmel inimesel pardal oli aimu sellest, mida nad vedasid. Ülejäänud ainult oletasid, et suur puukast, mis kõigi võimalike ettevaatusabinõudega pardale tõsteti, sisaldas midagi väga tähtsat.  16. juulil väljus ristleja San Francisco sadamast ning võtnud üles maksimaalse kiiruse 34 sõlme, võttis kursi Hawaiile. Kogu reisi kestel San Franciscost Tiniani võeti tarvitusele erakordsed abinõud vaenlase allveelaevade vastu.
Hawaiile (seal tehti vahepeatus) jõudis laev 74 tunniga, millest sai uus rekord, kuid reisi lõpp-punkt asus 2000 miili läänes – Tinian, Mariaanide saared. Jõudnud 26. juulil Tiniani sadamasse, võeti ristlejalt maha salajane laadung.

Hiroshimale heidetud tuumapommi „Little Boy” monteerimisel. See on üks väheseid fotosid, kus on näha tuumapommi sisemus. Laeng paiknes pommi keskel asuvas silindris. (Vt ka internetis olevaid skeeme ja pommi tööpõhimõtet.) „Little Boy“ oli 3,3 m pikk ja kaalus 4131 kg. Tuumalaengu kaal oli ligi 30 kg, millest plahvatamisel reageeris ainult umbes 1 kg ehk 2–5% tuumalaengust.

6. augustil heitis pommitaja B-29 ühe nendest Hiroshimale ja teise 9. augustil Nagasakile, kuigi tegelikult tuumapommide kasutamine sõja lõppu ei kiirendanud, sest jaapanlased olid niigi valmis alistuma. Ameeriklastel lihtsalt avanes suurepärane võimalus katsetada pommi mõju reaalsetes tingimustes, kuid nad pole seda tahtnud tänini tunnistada… teisalt oli see mõjuv jõudemonstratsioon N. Liidule…
Samal ajal anti kaptenile ja tema meeskonnale käsk sõita Guami, seejärel Leyte saarele Filipiinidel.
Samal päeval, kui „Indianapolis” lahkus San Francisco sadamast, väljus jaapani allveelaev I-58 Mochitsura Hashimoto oma baasist laevade jahile.
Ristleja meeskonnale oli reis Leytele rutiinne ning meeskond ei osanud isegi aimata, et allveelaev neid jälitab. Mereväe reeglite kohaselt peavad laevad tegema siksak-manöövri selleks, et vältida allveelaevade poolt avastamist. Kuna mingisuguseid tõeseid andmeid vastase aktiivsuse kohta antud regioonis ei olnud, otsustas kapten, et manöövrit ei ole vaja – see otsus jälitas teda hiljem terve elu.
30. juulil kandis üks jaapani allveelaevnikest komandörile ette, et kuuleb laeva sõukruvide müra. I-58 komandör nägi läbi periskoobi vastase laeva. Jaapanlased panid torpeedoaparaadid valmis ja jäid laeva jälgides ootele. Allveelaev liikus varjatult veel mõned miilid. 5 minutit pärast südaööd lasti Jaapani allveelaevalt välja kuus torpeedot intervalliga kaks sekundit. 1 minuti ja 10 sekundi pärast nägi allveelaeva kapten periskoobist, et kaks torpeedot olid sihtmärki tabanud – õhku paiskusid tohutud veesambad.
„Indianapolisel“ ei saanud paljud mehed kohe arugi, et laev on torpeedotabamuse saanud, kuigi löök oli küllaltki võimas. Mõlemad torpeedod tabasid laeva keskosa. Ühe laskemoonakambri plahvatusel hukkus kohe umbes 300 meest. Ja siis andis laeva kapten käsu laev maha jätta.
Mõni minut hiljem hakkas ristleja kreeni vajuma. Laeval valitses kaos. Mehed kukkusid üksteise otsa, keegi ei saanud aru, mis toimub. Laev uppus kõigest 12 minuti pärast.
Laeva ümber ujus tohutu õlilaik. Meremehed hüppasid vette ja jälgisid veest, kuidas laev hakkas tüürpoordi kreeni vajuma, vöör vajus vee alla ning ahter kerkis üles. Seejärel tõusis laev vertikaalselt püsti ning vajus vee alla. Meremehed olid šokis, nad ei suutnud uskuda, et laeva enam ei ole. Ümberringi kostusid appihüüded, kuid läheduses ei olnud ühtegi laeva. Ka jaapani allveelaev oli läinud, selle kaptenil aga ei olnud aimugi, mis laeva ta uputas. Enam kui 900 ellujäänud meeskonnaliikme tõeline tragöödia.
Päästevestides meremehed ulpisid vees, lootes, et mõni laev tuleb hommikul ja korjab nad sealt üles. Kapten rahustas mehi, rääkides, et nad asuvad tähtsal mereteel ning varsti neid leitakse. Möödus veel kaks ööpäeva, kuid keegi ei otsinud uppunud laeva meeskonda. USA Mereväe 5. laevastiku juhtkond ei tegelenud otsingutega, sest ei teadnud, et ristleja oli uppunud. Plahvatus viis raadiojaama rivist välja ning kaptenil ei õnnestunud SOS signaali saata. Leytel teati, et laev peab sadamasse saabuma, kui see aga välja ei ilmunud, otsustas juhtkond, et laev muutis kurssi. Tegelikult möödusid päevad, enne kui midagi kahtlustama hakatakse.
Ellujäänud triivisid ookeanis, kuid nad ei olnud üksi. Ootamatult kostus karje: „Vaadake, haid!“.
Meremehed vaatasid ringi ja märkasid haiuimesid. Haid olid igal pool. Neid oli üle saja. Siis algas paanika. Meremehed ei teadnud mida teha. Haid kord lähenesid, kord kaugenesid rabelevatest inimestest. Nad ujusid ringiratast, tulid vee pinnale ja sukeldusid taas. Äkki kostus läbilõikav inimese karjatus ning vesi värvus verest punaseks. Haid hakkasid inimesi söödaks pidama ja tirisid neid üksteise järel vee alla.
Reedeks, 1. augustiks, peale kolme ööpäeva merel viibimist, olid sajad meremehed hukkunud, kuid haid ei olnud ainukeseks ohuks. Ei jätkunud päästeparvesid, ei olnud toitu ega vett. Paljud jäid veepinnale tänu päästevestidele, kuid need olid arvestatud 72 tunniks. Vett sisse imanud päästevahendil ei ole enam kaitsevõimet. Peale selle põletas päeval päike, öösel aga kõik külmetasid, ja nii kordus see päevast päeva. Sellest piisas, et viia mõned noormehed äärmuseni. Merel ellujäämine kujunes ameerika meremeestele raskeks katsumuseks.
2. augustil algas neljas päev vees. Meremehed olid ahastuses. Surm sirutas ookeani kohal tiibu. Haid jätkasid elavate ründamist, kuid endiselt ei otsinud keegi ristlejat ega selle meeskonda.
Äkki kuulsid triivivad meremehed läheneva lennuki heli. Nad hakkasid karjuma ja kätega vehkima. Keegi avas lennuki ukse ja lehvitas neile vastu. See oli ameerika pommitaja, mis tegi selles piirkonnas luurelende. Pilootide ettekanne staapi saigi päästeoperatsiooni alguseks, mille poole ristleja meeskond palvetas.
Piloot tiirles mitu minutit ümber inimeste grupi, visates alla toidutagavarasid ellujäämiseks. Mõni tund hiljem saabus kohale hüdroplaan „Catalina“. Selle piloot sooritas riskantse maandumise Vaikse ookeani rahututele vetele. Sellest saigi ellujäänud meremeestele varjupaik niikauaks, kuni laevad saabuma hakkasid.

Päästetud meremehed Guami saarel 1945. aasta augustis.

Varsti saabus kohale miinilaev „Bassett“ ja hospidalilaev „Tranquility“. Meremeeste päästmine kesti terve öö. Nad olid jõuetud. Nende luudelt võis nahka maha tõmmata. 1189 inimesest ristlejalt „Indianapolis“ pääses eluga ainult 316 meremeest, kes viidi arstiabi saamiseks Guamile.
17 päeva hiljem sõda lõppes ning Ameerika pühitses võitu. Kuid ristleja meeskonnale tragöödia veel ei lõppenud. Ameerika ühiskond nõudis sadade meremeeste surmas süüdi olevate isikute leidmist. Kaitseministeeriumi juhtkond tahtis kapteni lohakuse ja laeva hukkumise eest tribunali alla anda. Teda süüdistati selles, et ei andud õigeaegselt käsku laev maha jätmiseks, samuti selles, et ei liikunud ohtlikes vetes siksakiga. Teise süüdistuse kinnituseks kutsuti kohale isegi Jaapani allveelaeva kapten Hashimoto.
19. detsembril 1945 tegi sõjatribunal otsuse. Laeva kapten tunnistati süüdi selles, et ristleja ei sooritanud ettenähtud manöövreid, mis oleks võinud laeva päästa. Varsti alandati kaptenit auastmes ning see mõjutas tugevalt tema edasist karjääri.
Tribunali otsus kutsus esile tormilised vaidlused. Oli selge, et ka laevastiku juhtkond oli karistust väärt side kaotamise pärast ristleja „Indianapolisega“. Seepärast taastati mõne kuu pärast McVay auaste, nelja aasta pärast aga läks ta erru.
1946. aasta alguses kanti „Indianapolise“ uputanud allveelaev I-58 kättemaksuaktina maha. USA mereväelased täitsid selle lõhkeainega ja lasksid põhja. See andis kerge kättemaksutunde ellujäänutele, kuid ei võtnud süütunnet laeva kaptenilt. Ta sai vihakirju ja mõrvasüüdistusi nendelt, kes kaotasid oma armsamad. See oli kapteni jaoks liiga raske koorem ning 1968. aastal sooritas ta enesetapu.
5500 meetri sügavusel asuv „Indianapolise“ vrakk leidis uurimislaev „Petrel“ 19. augustil 2017. Selleks ajaks oli elus veel 22 terve nahaga pääsenud meeskonnaliiget.

Ristleja „Indianapolis“ põhiandmed
Antud mereväele üle 15. novembril 1932
Pikkus 186,3 m
Laius 20,2 m
Süvis 7,4 m (maksimaalne)
Veeväljasurve 10 110 t (maksimaalne 12 776 t)
Masinate võimsus 78 698 kW
Kiirus 32,75 s (maksimaalne)
Soomusvöö 102 mm
Meeskond 1196

Relvastus
Peakaliiber 9×20,3 cm

Õhutõrjekahurid8×12,7 cm
16×2,8 (kuni 1944. aastani)
24×4,0 cm (alates 1944. aastast)
14×2,0 cm

Tunnuspildil: „Indianapolis” 27. septembril 1939.

0

Your Cart