Aatomivaimustus (2 galeriid)

24 minutit lugemist

Nad olid noored sõdurid, uhked oma kodumaa üle. 16 aasta jooksul (1945–1962) saadeti neid noori ameeriklasi kas Nevada kõrbesse või Bikini atollile Vaikses ookeanis. Ühtekokku veerand miljonit sõdurit pidid viibima maapealsete tuumakatsetuste ajal plahvatuse epitsentrist kaugusel, mis seadis ohtu nende elu ja tervise.

Neid julmi eksperimente oli USA sõjaväelisele juhtkonnale tarvis selleks, et uurida radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile.
1. novembril 1951 kell 15.30 plahvatas USAs katsepolügoonil Area 7 lennukilt B-50 operatsiooni Buster-Jangle käigus heidetud aatomipomm võimsusega 21 kT (19–25 kT). Katseplahvatuse koodnimetuseks oli „Dog“. Pomm plahvatas 432 m kõrgusel. Tegemist oli esimese USA kaitseministeeriumi „trupitestiga“. Manöövrite „Desert Rock I“ juurde kuulus ka sõdurite katsejänestena kasutamine aatomipommi katseplahvatusel. Kõigest 11 km kaugusel plahvatuse epitsentrist viibis 2796 sõdurit (neist osa kaitsekraavides või kaevikutes). Pärast plahvatust läks 883 sõdurit „rünnakule“, lähenedes ilma igasuguse kaitseriietuseta kuni 450 m kaugusele plahvatuskohast. Kui paljud katseplahvatusel osalenud sõduritest kiiritada said jääb teadmata, sest USA pole vastavaid andmeid kunagi avaldanud.
Kolonel Jim Dennis, kes võttis osa ühest sellisest katsetusest, meenutab: „Pomm pandi plahvatama 20 meetri kõrguse torni otsas. Hoidsin käsi näo ees. Sellest hoolimata pimestas ere valgus mu silmi. Valjuhääldite kaudu anti meile korraldus ennast ümber pöörata ja aatomiseent vaadata. Nägin, et pool torni oli alles. Sain aru, et katsetus oli ebaõnnestunud.”

Katsejäneseks omaenda kodumaal. Tuumapommi katseplahvatus „Dog” 1. novembril 1951 USA-s Nevada polügoonil. Arvukatel katseplahvatustel said kiiritada tuhanded sõdurid.

Kui plahvatuspilv hakkas hajuma, pidi Jim Dennis koos kahesaja sõduriga marssima kolme kilomeetri kaugusel asuvasse plahvatuse epitsentrisse. Meestel polnud Geigeri loendureid ega kaitseriietust ja nad kõik said kiiritada.
Alfredo Bautista võttis sõdurina osa tuumakatsetusest 1951. aastal. Kõigest veerand tundi pärast plahvatust pidid sõdurid marssima plahvatuse epitsentrisse. Samal ajal olid ettevaatlikud ja kaugeltki  mitte lollid teadlased varjul betoonpunkris.
Selliseid näiteid võiks tuua veelgi. Keegi ei tea täpselt, kui palju Ameerika sõdureid haigestus pärast tuumakatsetusi kiiritustõppe. Paljud haigestusid hiljem luuvähki, kilpnäärme vähki, leukeemiasse või põdesid elu lõpuni mõnda muud kroonilist haigust.
8. aprillil 1955 oli USA kaitseministeerium sunnitud tunnistama, et mõned aatomikatsetustel osalenud sõdurid on saanud silmakahjustusi. Nende arvu ei nimetatud. Kõigest kaks päeva hiljem korraldati Nevada katsepolügoonil järjekordne tuumaplahvatus.
Esimene aatomipomm lõhati USA-s New Mexico osariigi kõrbes Alamogorado polügoonil 16. juulil 1945. Paljud vaatlejad, kes asusid plahvatuse keskmest kõigest 15 kilomeetri kaugusel, haigestusid hiljem vähki. Pärast aatomipommi heitmist Hiroshimale ja Nagasakile oli ameeriklastel enam kui piisavalt „materjali” uurimaks radioaktiivse kiirguse mõju inimesele. Kuid sellest oli teadmishimulistele eksperimentaatoritele vähe!

Operatsioon Ivy Mike. USA esimese vesinikupommi (õigemini seadeldise, sest selliste mõõtmetega pommi poleks olnud võimalik transportida) katseplahvatus Eniwetoki atollil 31. oktoobril 1952.

Selleks et uurida radioaktiivse kiirguse kahjulikku toimet, tuli tuumapolügoonidel kiiritada kümneid tuhandeid oma riigi kodanikke. Või veel! 1949. aastal Spokane’is (Oregoni osariik) sooritatud eksperimendi käigus lasti atmosfääri radioaktiivset gaasi, et testida selle mõju elanikkonnale.
Iga viienda 1051-st USA-s korraldatud tuumaplahvatusest kuulutas USA valitsus salajaseks. Lõunamere saarte Bikini ja Eniwetoki (neil saartel korraldas USA tuumarelva katseplahvatusi) elanikke ei informeeritud kunagi ohust, mis võis neid evakuatsioonist hoolimata tabada. Isegi veel 1990. aastate keskel oli Marshalli saarte (Bikini ja Eniwetok kuuluvad sellesse saaregruppi) elanike hulgas suurim haigestumine kilpnäärme vähki ja Bikini atoll jääb elamiskõlbmatuks paljudeks aastatuhandeteks.
Millist ohtu kujutavad endast maapealsed tuumakatsetused?
Pärast tuumaplahvatust saastub suur maa-ala radioaktiivsete ainetega ja tekib reaalne oht, et radioaktiivsed isotoobid võivad sattuda inimese või looma organismi. Veri kannab radioaktiivsed ained üle kogu organismi laiali ja need jäävad peatuma elunditesse ning kudedesse. Seespidisest kiiritusest on inimesele kõige ohtlikumad beeta- ja gammaaktiivsed isotoobid, mis ladestuvad luudesse.

Aatomikahurit katsetati ainult üks kord. Kõigest 27 km kaugusel plahvatanud aatomimürsk oleks lahinguolukorras ohustanud ka ründavat poolt ennast.

Nende hulka kuuluvad strontsium-89, strontsium-90, tseerium-144 ja ütrium-91. Kõige ohtlikum neist on strontsium-90, mis võtab looduses osa samadest bioloogilistest ainevahetusprotsessidest nagu kaltsium. Seepärast neeldub strontsium 90 inimese organismis nagu kaltsiumgi. Teatavasti kasutab organism kaltsiumi luukudede loomiseks. Ka strontsium-90 ladestub luudes. Tema poolestusaeg on pikk (28,4 aastat). Ta jääb püsima pidevalt uuenevasse luukoesse, kiiritades inimese või looma luukudesid ja luu käsnolluses sisalduvaid vereloomerakke kuni elu lõpuni. Strontsium-90 organismi sattumise tõenäosus vahetult pärast tuumaplahvatust on väike, sest strontsium-90 tekib põhiliselt krüptoon-90 lagunemisel. Strontsium-90 lülitub ainete üldisesse ringkäiku looduses ja satub kiiresti elusorganismidesse.
Kuni 1963. aastani panid tuumarelva omavad riigid toime 526 (!) tuumaplahvatust atmosfääris. Terve põlvkond kasvas üles kõrgendatud radiatsiooni tingimustes. Üks ameerika teadlane on välja arvestanud, et nende katsetuste tagajärjel suri radiatsioonist tingitud haigustesse vähemalt 5 miljonit inimest. Muidugi pole teada, kui tõene see arv on. Fakt on aga see, et neil aastatel suurenes paljudes maades järsult luuvähi ja leukeemia esinemissagedus. New Mexico osariigis esines vähki haigestumist kaks korda rohkem kui teistes USA osariikides. Paraku puuduvad meil andmed Mehhiko kohta. Nimelt korraldati Nevada kõrbes tuumakatsetusi ikka siis, kui puhus põhjatuul, mis kandis suurema osa radioaktiivsest saastast lõunasse – Mehhiko territooriumile.

Mitmesaja kilomeetri kõrgusel toimunud tuumaplahvatus. Kummalised keerdus suitsujoad on raketimootorite düüsidest väljunud heitgaasid, mis tuul on laiali ajanud.

Muuseas on alust arvata, et 1957. aasta augustis-oktoobris peaaegu kogu maailma haaranud gripiepideemia (pandeemia) tekkis arvukate aatomirelva katseplahvatuste neutronkiirguse mõjul ilmunud uute gripiviiruste vormide tagajärjel.
1. märtsil 1954 lõhkasid ameeriklased Bikini atollil esimese vesinikupommi, teise 26. märtsil. Kolmas vesinikupomm lõhati 6. aprillil õhus Eniwetoki atolli lähedal. Nagu teada, levisid selle katseplahvatuse tagajärjel radioaktiivsed ained aastaga merevees üle 3,5 miljoni ruutkilomeetri! Alates 1954. aastast oli selge, et Vaikse ookeani kalad olid muutunud radioaktiivse saasta kandjateks. Radiomeetrilised uurimised näitasid, et planktonorganismide radioaktiivsus oli 50 000 korda (!) suurem kui neid ümbritseva merevee radioaktiivsus. See on seletatav asjaoluga, et radioaktiivsed ained, eelkõige strontsium-90, ladestuvad organismis.
Pärast tuumaplahvatust levivad radioaktiivsed ained äärmiselt ebaühtlaselt ja nende kontsentratsioon on piirkonniti väga erinev.
Võttis aega, enne kui põikpäised poliitikud taipasid, millist kohutavat hädaohtu kujutavad endast maa peal, atmosfääris ja vees toimepandud tuumaplahvatused.

Prantsuse tuumakatsetus Mururoa atollil. 1970.

1957. aasta juulis toimus Kanadas Nova Scotias, Pugwashi linnas sõltumatute teadlaste konverents, et arutada ohtu, mis ähvardab inimkonda aatomirelva katsetuste jätkamise korral. Konverentsi tööst võttis osa 25 väljapaistvat teadlast 10 suuremast riigist. Teadlaste konverents rõhutas eriti, et USA poolt läbiviidavad süstemaatilised aatomirelvakatsetused põhjustavad lähima kümne aasta jooksul üle 100 000 haigestumise luuvähki, leukeemiasse ning niisama palju organismi raskeid pärilikke kahjustusi. Nõukogude Liit võitles visalt katseplahvatuste keelustamise eest, kuid samal ajal ei olnud ta ise patust puhas.
Ka Nõukogude Liit korraldas oma esimesed tuumaplahvatused riigi maismaaterritooriumil, isegi esimene vesinikupomm lõhati ühel Kirde-Siberi polügoonil. Alles 1954. aastast alates hakati tuumakatsetusi atmosfääris korraldama Novaja Zemlja saarel. Katsetuste tagajärjel saastati tohutud jääväljad radioaktiivsete ainetega. Lõunasse liikuv jää sulas ja ajapikku sattusid radioaktiivsed ained vette. Selle tagajärjel haigestusid kiiritustõppe isegi vaalad. Neil langesid välja kiusplaadid ja loomad surid nälga. Novaja Zemlja lähedal pandi toime ka veealuseid katsetusi. Maa all lõhati aga kuni 3,5-megatonnise võimsusega tuumalaenguid. Üldse pandi Novaja Zemljal toime 132 tuumaplahvatust.
14. septembril 1954. aastal pandi Uurali tihedalt asustatud piirkonnas toime aatomikatsetus. Mingeid erilisi ettevaatusabinõusid tarvitusele ei võetud, ainult osa tsiviilelanikkonnast evakueeriti naaberküladesse. 44 000 katsetusel osalenud sõdurist surid aastate jooksul peaaegu kõik radioaktiivse kiirguse tagajärjel tekkinud haigustesse. Ka ümbruskonna elanikud said kiiritada. Vähki haigestumus suurenes üle 50 protsendi. Oli palju nurisünnitusi. Ülisalajane film sellest katsetusest lebas aastaid KGB seifis. Nüüdseks on katkendeid sellest filmist näidatud isegi Vene televisioonis. (Loe ka: Aatomipommi katsetus koodnimega „Snežok“ ehk NSVL valitsuse suurim kuritegu oma rahva vastu).

Maa-alune tummakatsetus USAs Nevada polügoonil.

Seoses aatomikatsetustega atmosfääris oli Tšuktši poolsaare põliselanike hulgas söögitoruvähi esinemissagedus aastaid maailma kõrgeim. Maksavähki esines kümme korda sagedamini kui mujal Nõukogude Liidus. Kohalikel elanikel avastati luu- ja sidekoe ning kilpnäärme pahaloomuliste kasvajate uusi vorme. Inimeste immuunsussüsteem oli sedavõrd nõrgenenud, et peaaegu kogu sealne elanikkond põdes tuberkuloosi. Pole kahtlust, et nende haiguste esinemissageduse selline suurenemine oli Novaja Zemljal toimepandud tuumaplahvatuste otsene tagajärg. Me ei tea nende katsetuste tagajärgede tegelikku ulatust, sest need andmed on tänini salastatud.
10. oktoobril 1961 ütles Nikita Hruštšov NLKP XXII kongressi avapäeval peetud aruandekõnes: „Kõige tipuks me tõenäoliselt paneme plahvatama vesinikupommi, mille võimsus on 50 miljonit trotüüli.” (Kiiduavaldused.) „Oleme rääkinud sellest, et meil on olemas pomm võimsusega 100 miljonit tonni trotüüli. Ka see on õige. Kuid me ei hakka niisugust pommi lõhkama, sest isegi kui me tekitame plahvatuse mõnes kõige kaugemas paigas, ka siis võime sellega purustada omaenda aknad.” (Tormilised kiiduavaldused.) „Sellepärast me esialgu hoidume selle pommi lõhkamisest. Kuid tekitades 50-miljonilise pommi plahvatuse, me katsetame sellega ühtlasi ka 100-miljonilise pommi plahvatuse tekitamise seadet…”

25. juunil 1946 lõhkas USA Bikni atolli laguunis 30 m sügavusel tuumapommi (operatsioon Crossroads).

17. oktoobril 1961, „ajaloolise” XXII kongressi eelviimasel päeval pandigi Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaim vesinikupomm. Venelaste superpommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsed ained saastasid suure osa põhjapoolkerast. (Loe ka: Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus Novaja Zemljal).
5. augustil 1963 kirjutasid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja USA Moskvas alla lepingule, mis keelustas tuumakatsetused atmosfääris, kosmoses ja vee all. Lepinguga ei ühinenud Prantsusmaa.
Arusaadavatel põhjustel ei katsetanud prantslased tuumarelva oma riigi territooriumil. Oma esimese tuumaplahvatuse korraldas Prantsusmaa 13. veebruaril 1960 Alžeerias Sahara kõrbes. Jaapan, Sudaan ja Alžeeria eksiilvalitsus avaldasid tookord teravat protesti, nimetades katsetust „Prantsusmaa kuriteoks inimsuse vastu”. Edaspidi viisid prantslased tuumakatsetusi läbi kaugel Vaiksel ookeanil, Mururoa ja Fangataufa atollil, kus aastatel 1966–74 sooritati 44 maapealset tuumaplahvatust. President de Gaulle ei säästnud aega ega vaeva, et Prantsusmaa võiks asuda tuumariikide esiritta.

Operatsioon Crossroads, pildistatuna lennukilt. Plahvatust filmiti 750 kaameraga!

1962. aastal saadeti 18 000 sõdurit (nende hulgas 3000 võõrleegionäri) Tahiitile ette valmistama tuumapolügooni. 1966. aastaks oli aatomikoloonia valmis. Sama aasta 2. juulil pandi plahvatama tuumapomm, mis asus ühe atolli laguunis asuval parvel. Plahvatus imes laguuni veest tühjaks. Radioaktiivne vihm sadas maha läheduses asuvatele saartele. Kõik kohad olid täis surnud kalu. Lained uhtusid randa lõpnud koorikloomi. Prantslased olid edust vaimustuses. 19. juulil heideti lennukilt 15 000 meetri kõrguselt alla teine aatomipomm, mis lõhkes Mururoa atollist napilt saja kilomeetri kaugusel lõunas.
10. septembril 1963 avas president Charles de Gaulle pidulikult katsepolügooni. Riigipea oli kohale sõitnud, et oma silmaga näha katseplahvatust. Kuigi tuul puhus ebasoovitavas suunas, ei tahtnud de Gaulle kauem oodata. Järgmisel päeval korraldatigi presidendile suurejooneline vaatemäng: Mururoa atolli kohal 600 meetri kõrgusel õhus rippuva aerostaadi külge kinnitatud 120-kilotonnine aatomipomm tegi päris ilusa kõmaka. President jälgis katsetust ühe sõjalaeva kaptenisillalt. Uus-Meremaa ja teiste Vaikse ookeani riikide radiatsioonijaamad registreerisid radioaktiivse kiirguse järsu suurenemise. Tuul kandis radioaktiivse saasta Mururoast läände jäävatele Cooki saartele, rängalt saastusid ka Samoa, Tonga, Fidzi ning teised saared. Järsult suurenes selles piirkonnas vähki haigestumine.

Veealune tuumakatsetus 25. juulil 1946, koodnimega Crossroads Baker (koloreeritud foto).

Teiste riikide arvukad protestid jättis president de Gaulle tähele panemata — mängus oli ju Prantsusmaa võimsus! Alles 1974. aastal käskis president Giscard d’Estaing lõpetada eluohtlikud tuumakatsetused atmosfääris. Nüüd valiti kahest pahest väiksem — maa-alused tuumakatsetused. Ühe aasta jooksul puuriti 27 kilomeetri pikkusel ja 13 kilomeetri laiusel Mururoa atollil 500-meetriste vahemaadega 46 puurauku. 1995. aastaks oli atollil sooritatud 156 maa-alust tuumaplahvatust. Katsetused toimusid 600–1000 meetri sügavusel. On kindlaid andmeid, et saare basaltalus on mitmes kohas mõranenud või sisse varisenud ja radioaktiivsed ained on merre pääsenud. Mururoa atoll sarnaneb Šveitsi juustuga. Uusi šahte polnud enam võimalik rajada ja alates 1980. aastast rajati puurauke otse laguuni põhja. Kõigi nende aastate jooksul on Prantsuse valitsusel tulnud ränka vaeva näha, et katsetustega seonduv kuidagi avalikkuse ette ei jõuaks. Üksjagu peavalu on teinud ka saareriikide pidevad protestid.

« 1 kohta 2 »

USA, Inglismaa ja Prantsusmaa korraldasid Vaikse ookeani lõunaregioonis 40 aasta jooksul 250 tuumaplahvatust nii atmosfääris kui maa all. Nii mõnegi katsetuse ajal asutati kohalikke elanikke täiesti teadlikult „katsejänestena”. Ameeriklased ja inglased lõpetasid oma katsetused 1963. aastal, Prantsusmaa alles 1992. aastal. 1995. aasta septembris käskis Prantsuse president Jacques Chirac Prantuse Polüneesias Mururoa atollill katsetusi uuesti alustada. Pärast ägedaid rahvusvahelisi proteste oli Prantsusmaa sunnitud 1996. aasta alguses katsetused lõpetama.
Kuni 1991. aasta lõpuni olid USA, Nõukogude Liit, Prantsusmaa, Inglismaa ja Hiina korraldanud 1838 tuumakatsetust. See tähendab, et keskmiselt iga 9 päeva järel lõhati üks tuumalaeng. USA Luure Keskagentuuri andmetel on aga ka Lõuna-Aafrika Vabariik ja Pakistan teinud salaja Vaiksel ookeanil tuumakatsetusi.
Lõpuks leidsid tuumariigid, et ka maa-aluste katseplahvatuste võimsust tuleks piirata ja pärast vaevarikkaid läbirääkimisi sõlmisid USA ja Nõukogude Liit 31. märtsil 1976 kokkuleppe, mille kohaselt maa-aluse tuumakatsetuse võimsus ei tohi ületada 150 kilotonni. Kuid ka tuumalaengu võimsuse piiramine ei aidanud vältida tõsiseid vahejuhtumeid. Statistika näitab, et iga kümnes maa-alune tuumaplahvatus äpardus – radioaktiivsed ained jõudsid maapinnale. Aastatel 1989–91 tehti ühtekokku 44 maa-alust tuumakatsetust (USA 18, Prantsusmaa 14, Nõukogude Liit 8, Hiina 2 ja Inglismaa 2).

1956. aastal valmis Tšhingis khaani elust jutustav film „The Conqueror”. Võtted toimusid 220 km kaugusel Nevada polügoonist Utah osariigis 1954. aasta mais-augustis. Kuna võtetel osales ka palju hobuseid, siis keerutasid loomad üles suurtes kogustes radioaktiivselt tugevasti saastunud liiva ja tolmu, mis sattus näitlejate nahale või mida nad koguni sisse hingasid. Järgmise 20–25 aasta jooksul haigestus erinevatesse vähivormidesse 220 näitlejast 91, kaasaarvatud peategelase rollis mänginud John Wayne.

5. märtsil 1966 tungis Nevada polügoonil radioaktiivne pilv läbi kivimitekihi maapinnale. Suurenenud radioaktiivsust registreeriti isegi veel 3500 kilomeetri kaugusel. 1970. aastaks oli ainuüksi USA sooritanud 274 maa-alust tuumakatsetust. On andmeid, et 114 katsetusel tungisid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Vähemalt 31 juhul liikusid radioaktiivsed pilved üle USA territooriumi. 18. detsembril 1970 ei osatud õieti hinnata 300 meetri sügavusel toimunud katseplahvatuse võimsust. Kivimikihi kokkuvarisemise tagajärjel pääsesid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Radioaktiivne pilv tõusis 3500 meetri kõrgusele. Üle 900 katsepolügoonil viibinud töölise said kiiritada. Aatomifüüsikud nimetavad seda tagantjärele USA Tšernobõliks.
Pärast katseplahvatust Novaja Zemljal 2. augustil 1987 tungis puuraugu kaudu atmosfääri radioaktiivne gaasipilv. Tuul oli paraku ebasoodne ja nii kandusid radioaktiivsed laguproduktid üle Barentsi mere Skandinaavia poolsaare suunas. Norras ja Põhja-Rootsis mõõdeti viimase 15 aasta kõrgeim kiirguse tase.
Kindlasti on iga inimene endalt vähemalt kord küsinud, mis mõte on nendel arvukatel tuumakatsetustel. Tuumarelva täiustamise seisukohalt on neil katsetustel siiski oma mõte. Hiroshimale ja Nagasakile heidetud esimestes Ameerika aatomipommides kaalus laeng ligi 30 kg, millest reageeris ainult umbes 1 kg ehk 2–5% tuumalaengust. Nüüdisaegsetes pommides on see näitaja tõstetud 20 protsendini ja üle selle. Niisuguse tulemuseni on jõutud kriitilise massi vähendamise ja teiste täiustuste arvel. Püüe vähendada kriitilist massi on täiesti arusaadav – vastavalt sellele väheneb ka reaktsioonist osavõttev laengu osa ja ühtlasi ka aatomipommi hind. See oleks lühidalt asja tehniline külg. Peale selle oli ja on tuumarelval võidurelvastumises oma kindel koht. 1950.–1960. aastate sõjahüsteeria, kommunismi- ja kapitalismihirm olid piisavad põhjused, miks suurriigid tuumakatsetusi jätkasid.

Kiirfilmimine (15 miljonit kaadrit sekundis) võimaldas jäädvustada vesinikupommi (õigemini katseseadeldise) Ivy Mike plahvatuse algfaasi.

Tõsi, tuumarelva võib ilmselt lõpmatuseni täiustada. Praeguseks ajaks on asjad igatahes nii kaugel, et tuumarelva kvantiteet korvab igal juhul kvaliteedi. Arvestades suurriikide valduses olevaid tuumarelvavarusid ei ole enam oluline, kas tulevases tuumasõjas hävitatakse mingi suurlinn või sõjaline objekt ühe, kahe või viie tuumaplahvatusega. Ammuilma on tõestatud, et pärast esimest kahepoolset tuumalööki saastub meie elukeskkond sellisel määral radioaktiivsete ainetega, et kogu inimühiskonna edasine eksistents muutub küsitavaks. Targutusi võimalikust „lokaalsest tuumakonfliktist” ei saa aga tõsiselt võtta.
Tuumarelva ja tavarelvastuse tootmisel ja täiustamisel on aga ka märksa proosalisem tagapõhi: relvade tootmist ei määra mitte ühe või teise riigi kaitsestrateegia, vaid kõikvõimsate sõjalistööstuslike komplekside huvid. Relvade tootmine ei ole mitte ainult tulus, vaid see annab ühtlasi tööd sadadele tuhandetele inimestele. Sõjatööstuslik kompleks leiab aga alati piisavalt teid ja vahendeid, et saada kasulikke tellimusi.
Tuumarelvad on nüüdisaegses maailmas tekitanud paradoksaalse olukorra. Tuumarelv on kahtlemata äärmiselt ohtlik massihävitusrelv, kuid selle olemasolu sunnib suurriike ettevaatlikkusele.
Isegi veel siis, kui Nõukogude Liit oli juba tuumarelvaomanik, plaanitsesid ameeriklased tõsimeeli tuumarünnakut Nõukogude Liidule. Pole teada, kas peale jäi argus või kaine mõistus, kuid jänkid loobusid kommunistliku suurriigi ründamise plaanidest.

* * *

Aastatel 1946–1958 korraldas USA Marshalli saarte atollidel 67 tuumakatsetust, mille tõttu tuli kolida ümber mitmete saarte elanikkond. Sellest hoolimata tekkis paljudel kohalikel ja USA sõjaväelastel radiatsiooni tagajärjel vähk või muud haigused.
Marshalli saartel elab kokku veidi üle 75 000 inimese. Mõnda saart ja atolli asustab vaid paarsada elanikku, Enewtaki atollil elab näiteks vaid 664 inimest. Kuid just Enewtak koos Bikini atolliga oli uurijate sõnul tuumakatsetuste nullpunkt.
Nüüd, 2019. aastal leidsid Columbia ülikooli teadlased, et neljal sealsel atollil on radioaktiivse kiirguse tase endiselt hirmutavalt kõrge, mõnes paigas 10–1000 korda suurem kui 1986. aastal plahvatanud Tšornobõli tuumajaama ümbritsevatel aladel või maavärina ja tsunami tagajärjel kannatada saanud Fukushima tuumajaama juures.

« 1 kohta 2 »

Uurijad leidsid pinnaseproove analüüsides nelja põhjapoolse atolli 11 saarelt ühendite ameriitsium-241, tseesium-137, plutoonium-238, -239 ja -240 äärmiselt kõrge kontsentratsiooni.
Kuigi vaid murdosa 1946.–1992. aastani korraldatud 1054 Ühendriikide tuumakatsetustest toimus Marshalli saartel, vabanes seal enam kui pool kogu tolle perioodi USA tuumakatsetuste energiast.
Bikinil katsetati 1. märtsil 1954. aastal USA suurimat vesinikpommi (15 megatooni). Katses koodnimega Castle Bravo õhiti tuumalaeng, mis oli tuhat korda võimsam kui need, mis Teise maailmasõja ajal Jaapani linnadele visati.
Kõigist uuritud piirkondadest leiti kõige kõrgem kiirgustase just Bikini saarelt. Uuringu autorid rõhutavad, et saar peaks jääma kiirituse tõttu täielikult inimestele suletuks.
Atolli elanikud asustati 1946. aastal sunniviisiliselt ümber mitmele eri saarele. Uurijate sõnul naasid mõned atolli elanikud saarele 1960. aastate lõpus pärast seda, kui USA valitsus oli kuulutanud saare elamiskõlblikuks. Kuid peagi lahkusid elanikud sealse kõrge kiirgustaseme tõttu.
Uurijad avastasid, et ka Enewtaki atolli Runiti saarel oli radioaktiivsete isotoopide kogus äärmiselt murettekitav ning soovitasid hoiatada inimesi vältima saare kasutamist ükskõik mis otstarbel.
Atolli lõunaosas Enewetaki saarel elab pärast 1980. aastal toimunud suuremahulisi puhastustöid mitusada inimest.
Uuringu raportis tuuakse ka välja, et atollidel ladestunud isotoobid võivad meretaseme tõusu korral üha kiiremini ookeani jõuda, mis võib viia saarte laguuni ja ümbruskaudsete ookeanialade saastumiseni.
Ühendriikide keskkonnakaitseagentuuri sõnul võib väga kõrge kiirgustaseme läheduses viibimine – näiteks tuumakatsetuse lähedus – põhjustada põletushaavu ja akuutset radiatsioonisündroomi. Lisaks võib see viia tulevikus vähi ja südamehaiguste ja muude tõvede kujunemiseni.
1954. aastal toimunud Castle Bravo tuumakatsetus mõjutas märkimisväärselt ka kahte teist – Rongelapi ja Utiriki – atolli. Uurijad leidsid, et Rongelapi atolli põhjaosas asuval Naeni saarel on kõige kõrgem välise gammakiirguse tase kõikidest uuritud saartest, mis ületab oluliselt Marshalli saarte ja USA poolt lubatud kiirituse taset. Lisaks leiti Naeni saare pinnasest kõrge radioaktiivsete isotoopide kontsentratsioon.
Uurijate sõnul võib Naeni kõrge kiirgustase tuleneda sellest, et saart võidi kasutada Rongelapi koristustööde käigus saastunud materjali ladustamise paigana.

Viimased tuumakatsetused atmosfääris:
Inglismaa: 23. septembril 1958.
USA: 9. juunil 1962.
Nõukogude Liit: 25. detsembril 1962
Prantsusmaa ja Hiina jätkasid tuumakatsetusi atmosfääris:
Prantsusmaa 2. juulist 1966 kuni 14. septembrini 1974: 41 katsetust.
Hiina: 16. oktoobrist 1964 kuni 16. oktoobrini 1980: 22 katsetust.

Mis paneb tuumapommi plahvatama?
Nii-öelda süda, mis põhjustab plahvatuse tohutu võimsuse, on üsna väike. Näiteks plutooniumipommi puhul on selleks metallilise plutooniumi kera, mille raadius on vaid veidi üle 4 cm ja mass 5,6 kg (uraani puhul on nn kriitiline raadius 9 cm ja mass 50 kg). See ongi see osa pommist, mis põhjustab plahvatuse tohutu võimsuse. Too kerake on valmistatud uskumatult kallist materjalist, mida ei saa kusagilt osta ja mis on toodetud ülimate pingutuste hinnaga.
Ülejäänud osa pommi massist moodustab paks teraskest, tavalõhkeaine kirjeldatud kerakese kokkusurumiseks (plutooniumi puhul) või metallitükkide kiireks ühendamiseks (uraani puhul) ning keeruline mehaaniline ja elektrooniline seadistus.
Tuumaplahvatuse kõige üldisem põhjus on asjaolu, et raskete elementide, eelkõige uraani ja plutooniumi aatomite tuumad, on võimelised sissetungiva vaba neutroni toimel spontaanselt lagunema, vabastades tuumades peituva hiiglasliku seoseenergia. Selle põhimõtte avastasid saksa teadlased Otto Hahn, Lise Meitner ja Fritz Strassmann 1938. aastal Berliinis. Kuna põhimõtteliselt tähtsad protsessid toimuvad aatomituuma (mitte u 100 000 korda suurema aatomi) tasemel, ongi õige rääkida tuumapommist (mitte aatomipommist, nagu sageli tehakse).
Kui uraani- või plutooniumitükk on küllalt suur (üle kriitilise massi), võib juba üks vaba („hulkuv“) neutron põhjustada järsult kiireneva ahelreaktsiooni (sest iga tuuma lõhustumisel tekib 2–3 uut neutronit). Kriitilise massi saavutamise kiirusest ja metoodikast olenevalt järgneb tuumaplahvatus sekundite kuni sekundituhandike jooksul. Pommi sisemuses saavutatakse kriitiline mass lõhkeaine abil ülikiiresti (miljondike sekunditega) ning ka plahvatus on kiire ja võimas.

Louis Slotini vastutustundetu ja primitiivselt sooritatud eksperiment. (Rekonstruktsioon.)

Uskumatul kombel on aga ajaloos korduvalt juhtunud (nii ameeriklaste kui venelaste laborites), et kriitiline mass saavutatakse aeglaselt inimese käte vahel. Sellisel juhul on ka plahvatus palju aeglasem ja osaline ning inimene saab (koos lähedal asujatega) kuni mitmesaja tuhande kordse surmava kiiritusdoosi.
1946. aasta mais katsetas Kanda päritolu teadlane, 35-aastane Louis Slotin ühes Los Alamose laboratooriumis eksperimentaalpommi sisemist mehhanismi. See mehhanism koosnes kahest poolkerast, mis olid teineteisest eraldatud ja pidid alles allaheitmisel kokku puutuma, kusjuures nendes sisalduv uraan moodustaks ühinemisel nõndanimetatud kriitilise massi. Pommi kriitilise suuruse määramine (Los Alamose žargoonis nimetati seda lihtsalt „krit“) oli üks peamine teoreetilise sektori poolt uuritav probleem. Kuid selliseid andmeid, nagu vajalik uraanihulk, ahelreaktsiooni käigus vabanevate neutronite arv ja hajumise nurk, kahe poolkera lähendamise kiirus ja terve rida teisi näitajaid, saadi määrata ainult ligikaudu. Absoluutset täpsust ja kindlust võis saavutada ainult eksperimentaalsel teel. Niisugused eksperimendid olid teadlaste rühma ülesandeks, kes töötas Inglismaalt Los Alamosse toodud O. R. Frischi juhtimisel. Selle rühma koosseisu kuulus ka Slotin. Katsetamisel ei kasutanud ta kunagi spetsiaalseid kaitsevahendeid. Tema ainsateks instrumentideks oli kaks kruvikeerajat, mille abil ta mõlemat poolkera piki juhtvarrast teineteisele lähendas, ise neid seejuures tähelepanelikult jälgides. Tema ülesandeks oli ainult saavutada ahelreaktsiooni algamise kriitiline punkt, kuid mitte mingil juhul seda ületada. Kriitilise punkti saavutamise järel pidi ta ahelreaktsiooni poolkerade eemaldamisega otsekohe katkestama. Kui ta oleks kriitilise punkti „maha maganud“ või poleks algavat reaktsiooni küllalt kiiresti katkestanud, siis võinuks pommi mass ületada kriitilise väärtuse ja järgneda tuumaplahvatus.

Louis Slotin tõestas veenvalt, et rumalaid inimesi leidub ka teadlaste hulgas.

Vähe puudus, et O. R. Frisch ise ühe niisuguse katse puhul Los Alamoses oma elu oleks kaotanud.
Slotin muidugi teadis, kui lähedalt oli surm tema šefist tookord möödunud. Ent see eluohtlik eksperiment – ta nimetas seda „lohe kõditamiseks sabast“ – oli hulljulgele noormehele meelepärane.
Umbes aasta hiljem, 21. mail 1946, teostas Slotin parajasti üht neist katsetest, mida ta varem oli alati väga edukalt sooritanud. See oli seotud ettevalmistustega teiseks aatomipommi katsetamiseks Bikini atollis Lõunameres. Ootamatult libises üks kruvikeeraja. Poolkerad liikusid teineteisele liiga lähedale ja uraani mass ületas kriitilise. Momentaanselt täitus ruum sinaka, pimestavalt heleda valgusega. Slotin, selle asemel et peitu joosta ja ennast sel teel võib-olla päästa, rebis mõlemad poolkerad paljaste kätega teineteisest eemale ja katkestas niiviisi ahelreaktsiooni. Sellega päästis ta seitsme samas ruumis viibinud inimese elu. Slotin tundis suus hapukat maitset ja põletust vasakul käel. Et ta ise ülisuure gamma- ja neutronikiirguse annuse tagajärjel surema peab, oli Slotinile algusest peale täiesti selge. Ometi ei kaotanud ta hetkekski pead. Ta palus kolleege täpselt sinna tagasi minna, kus nad olid seisnud katastroofihetkel. Seejärel visandas ta seinatahvlile nende täpse asendi, mis pidi aitama arstidel kindlaks teha, millise kiirgusannuse iga juuresolija sai.
Kui Slotin koos Al Gravesiga, kolleegiga, kes peale tema kõige tugevama doosi oli saanud, tee ääres istudes autot ootas, mis neid haiglasse pidi toimetama, ütles ta rahulikult: „Teie pääsete tervelt. Aga minul ei ole kõige väiksematki šanssi.“ Nii see oligi. Üheksa päeva hiljem, 30. mail suri hirmsate piinade käes mees, kes eksperimentaalselt määras esimese aatomipommi kriitilise massi.
Neutronitelugeja registreerimislint oli jäänud Slotini laboratooriumi. Sellel oli näha peenike punane joon, mis pidevalt tõusis ja õnnetusmomendil järsku katkes, sest kiirgus oli muutunud nii tugevaks, et peen instrument ei suutnud seda enam registreerida.

Mitme tuumapommiga saab inimkonna hävitada?
Inimkonnal pole vaja muretseda, et kord valla pääsenud tuumasõda tähendab maailmalõppu. Iseasi on muidugi tuumaplahvatuse pikaajalised keskkonnamõjud.
Graafiline disainer David McCandless pani kokku erinevad inimasustust, tuumapommide jõudu ja hulka näitavad andmed ja esitas tulemused graafiliselt. Tuleb välja, et planeedi Maa 148 940 000 ruutkilomeetrisest maismaapinnast on inimasustusega kaetud vaid 12,5% ehk 18 617 500 ruutkilomeetrit.
Maailma kõige suurema purustusjõuga tuumapomm on USA B83, mille võimsus võrdub kahesaja Hiroshimale heidetud Little Boy’ga. Nimetatud pomm lööks platsi puhtaks kõigest 14,9 ruutkilomeetril. Võrdluseks – Tallinna pindala on 158 ruutkilomeetrit ja kesklinna linnaosa (koos Ülemiste järvega) 28 ruutkilomeetrit.
Jagades inimeste asualade pindala kõige võimsama tuumapommi purustusjõuga, tuleb välja, et inimkonna minemauhtumiseks läheb vaja 1 241 166 kõige võimsamat tuumapommi. Kui sihtida ainult linnaelanikke ehk 50% Maa rahvastikust läheks vaja 99 293 pommi.
Maailmas on hetkel teadaolevalt üle kümne tuhande erineva tuumarelva – Venemaal 5192, USA-l 4075, Prantsusmaal 300, Iisraelil 80, Inglismaal 192, Hiinal 176, Indial 75 ja Pakistanil 15. Seega oleks inimkonna hävitamiseks vaja 123,36 korda rohkem tuumapomme.
Kui keegi arvab, et tuumasõda võib inimkonna hävitada, siis tasuks meeles pidada, et suurem osa tuumlaenguga rakette ja pommituslennukeid ei pruugi üldse sihtmärgile jõuda ning nad hävitatakse juba kõrgatmosfääris.  Kui kusagil peaks tuumalaenguga rakett startima, siis kõigest kümmekonna sekundi jooksul arvestavad kiired kompuutrid välja sihtmärgi asukoht ja aja, mis kulub raketi tuumalõhkepeal sinna jõudmiseks. Arvestades tohutut kahju, mida tuumaplahvatus võib tekitada, saadetakse sellisele raketile vastu vähemalt viis õhutõrjeraketti. Tuumapommi kandvat lennukit on aga veelgi lihtsam alla tulistada. Kui aga allveelaevalt lastakse kasvõi üks rakett, on allveelaev oma asukoha reetnud ja tema hävitamine on vaid aja küsimus, olenemata sellest, mis suunas allveelaev vee all liigub.

Tunnuspildil: Prantsuse tuumakatsetus Murora atollil.

Peter Hagen

0

Your Cart