Millise Euroopa riigi vääring läks viimasena üle detsimaalsüsteemile? Segadused kalendriga

8 minutit lugemist

Venemaal võeti juba 16. sajandil kasutusele rubla, mis oli jagatud sajaks kopikaks. Venemaa eeskujule järgnesid hiljem USA ja Prantsusmaa, kes võtsid detsimaalsüsteemi kasutusele 18. sajandil.

Alles 19. sajandil võtsid selle sammu ette Šveits, Austria ja Saksamaa. Järk-järgult lõi detsimaalsüsteem läbi kogu Euroopas, väljaarvatud konservatiivsel Iirimaal ja Inglismaal. Olukord muutus alles 1971. aastal, mil üks Inglise nael jagati 100 penniks. Sellega oli lõppenud süsteem, mille 9. sajandil lõi keiser Karl Suur. Üks „pfund-sterling“ koosnes 20 šillingist, millest igaüks koosnes 12 pennist. Seega oli üks nael 240 penni. Paralleelselt olid käigus ka veel teised mündivääringud. Sellisel kummalisel süsteemil oli 1200 aasta pikkune ajalugu. Ühes naelast hõbedast oli võimalik vermida 240 väikest münti. Ja nii tekkiski jabur jaotus, mis kestis sajandeid.
25. septembril 1918 võttis Nõukogude Venemaa kasutusele kümnendsüsteemi. 1875. aastal sõlmiti nn meetrikonventsioon ja paljudes riikides võeti kasutusele meetermõõdustik. Eesti läks üle meetermõõdustikule 1. jaanuaril 1929. USA-s võeti meetermõõdustik seadusega kasutusele 1975. aastal, kuid kuna üleminek oli vabatahtlik, pole osariigid ja ettevõtted oma ajast ja arust mõõdusüsteemi tänini muutnud.
Tõsi, viimasl ajal on USAs paljudele joogipudelitele ja pakenditele hakatud märkima mahtu liitrites ja kaalu grammides. Kuid näiteks tsiviillennunduses arvestatakse kõrgust endiselt jalgades, aga mitte meetrites, ja kiirust miilides (vähemalt reisisalongi monitoridel ka meetrites ja kilomeetrites). Kui kõrgel asub 34 000 jala kõrgusel lendav lennuk? Aga kui pikk on jalg? Taanis ja Norras on üks jalg 31 cm, Rootsis ja USA-s 30 cm ja Prantsusmaal 32 cm.
Kas lugeja oskab paugupealt öelda, mitu jardi on ühes kilomeetris, mitu gallonit ühes tonnis või mitu ruutmeetrit on 32 aakrit? Kui detsimaalsüsteemiga harjunu jaoks tunduvad teised süsteemid väga keerukad, sõdivad inglise reakodanikud siiani ametivõimude sunnil sisseviidud meetermõõdustiku vastu ja nõuavad oma naela ja kvarti tagasi.
Pole tähtis, mis on meetri etaloniks, vaid see, et ta on jagatud sajaks osaks. Sellest aga ameeriklane ja inglane aru ei saa.

Mis ajast algab meil nädal esmaspäevaga?
Sama suur segadus on olnud kalendrite ja nädala alguspäevaga. Uue ja vana Juliuse kalendri vahel oli paavst Gregorius XIII reformi ajal 10 päeva (1852. aasta 4. oktoobrile järgnes mitte 5., vaid 15. oktoober), aastal 1700 suurenes see 11, aastal 1800 12 ja aastal 1900 13. päevale.
Eestis hakkas uus kalender kehtima alles 14. veebruaril 1918 (1. veebruar loeti 14-ndaks veebruariks). Nõukogude Venemaa läks Gregoriuse kalendrile üle 31. jaanuaril 1918 (31-st jaanuarist sai 14. veebruar), Kreeka järgnes 9. märtsil 1924 (23. märts 1924), Egiptus 17. septembril 1928 (1. oktoober 1928).
Kuni 1975. aastani märkis pühapäev Saksamaal kalendris nädala algust. Juba varakristlikes kogudustes peeti päeva pärast sabatit kui „Kristuse ülestõusmist“ ja nädala esimest päeva. Kreeka „sabbatonist“ sai sakslastel Samstag – laupäev. 20. sajandi teisel poolel läksid siiski paljud riigid üle sellele, et uus nädal algab esimese tööpäevaga, seega esmaspäevaga. Seoses üleminekule viiepäevasele töönädalale sai laupäevast ja pühapäevast kahe puhkepäevaga nädalalõpp. Selline reegel kehtestati 1. jaanuaril 1976 ka Saksa Liitvabariigis. 1975. aasta detsembri viimane nädal algas nagu vanasti pühapäevaga (28. detsember) ja lõppes pühapäeval 4. jaanuaril 1976 ning kestis seega 8 päeva. 5. jaanuar 1976 tähistas esimest korda esmaspäeva kui nädala algust. Saksa DV-s võeti selline kalender kasutusele juba 1969. aastal. Alates 1976. aastast ei ole kesknädal – Mittwoch – enam mitte nädala keskel, vaid kolmapäeval. 1978. aastal defineeris ÜRO esmaspäeva rahvusvaheliselt nädala esimeseks päevaks. See kehtib ka lennuliikluse kohta kogu maailmas. Kes heidab aga pilgu ameerika kalendrile, märkab, et USAs algab nädal endiselt pühapäevaga. Ka Inglismaal, Jaapanis, Iisraelis, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal, Indias, Argentinas ja Brasiilias peetakse erinevatel põhjustel vanast reeglist kinni. Mõnes araabia riigis nagu näiteks Saudi Araabias või Kataris algab nädal laupäevaga.

Kes leiutas 24-tunnise ajaarvestuse?
24-tunnise ajaarvestuse juured on Egiptuse astronoomilises süsteemis, hiljem mõõtsid nii aega paljud teadlased, astronoomid, meremehed. Esimese riigina jaotas päeva 24 tunniks aga Itaalia, järgnesid Prantsusmaa, Taani ja Kreeka. Enne 1893. aastat arvestas iga linn või regioon aega oma suva järgi, siis seati sisse ühtne standard. USAs on aga tänini kasutusel 12-tunnine ajaarvestus AM (00–12) ja PM (12–00).

Fahrenheit
Maailmas on ainult viis riiki, mis kasutavad temeratuuri mõõtmisel endiselt ajast ja arust Fahrenheiti. Need on Bahama, Belize, Kaimanisaared, Palau ja USA.

HUVITAV TEADA!

* Vanimad metallmündid võttis kasutusele umbes 670. aastal eKr Lüüdia kuningas Gyges.
* Kõige suurem kullavaru on USA-l. 1990. aasta lõpus ulatus USA kullavaru 261,91 milj. untsini. Kogu maailma kullavaru hinnatakse aga 940,29 untsini.
* Fort Knox, mis asub 48 km kaugusel Louisville’st edelas, on alates 1936. aasta detsembrist USA tähtsaim kullahoidla. Kuld on valatud 446 000 kangiks. Üks kullakang kaalub 12,4414 kg ja selle mõõtmed on 17,7×9, 2×4,1 cm.
* 21. jaanuaril 1980 tõusis kulla hind rekordilisele kõrgusele. Untsi kulla eest maksti 850 dollarit.
* Paberraha on hiinlaste leiutis. 812. aastal võeti Hiinas paberraha katseliselt kasutusele ja alates 970. aastast muutus eelistatuimaks maksevahendiks.
* Esimesed rahatähed (Banksedlar) lasti käibele 1661. aastal Stockholmis. Kõige vanem säilinud rahatäht, nominaalväärtusega viis taalrit, on dateeritud 6. detsembril 1662.
* Kõige suurem trükitud paberraha oli Hiinas Mingi dünastia ajal aastatel 1368–99 käibel olnud 1-kvanine rahatäht, mille mõõtmed olid 22,8×33 cm.
* Kõige väiksema väärtusega rahatäht on Indoneesia 1-senine paberraha, mille väärtus on 1/100 ruupiat.
* Kõige väiksem rahatäht oli 1917. aastal Rumeenia finantsministeeriumi poolt käibele lastud 10 banine rahatäht, mille mõõtmed olid 2,75×3,8 cm (trükitud pind).
* Kõige suurema nominaalväärtusega ringluses olevad rahatähed on USA emissioonipanga 10 000-dollarilised, mille trükkimine lõpetati 1944. aasta juulis. Ringluses on veel ainult 345 sellist rahatähte.
* Kõige raskem metallmünt oli 1644. aastal Rootsis vermitud 10-taalrine, mis kaalus 19,7 kg. Suurim mündikujuline metallraha olevat olnud India mohur, mille läbimõõt oli 136 mm ja kaal 2177 g. Meie päevini pole säilinud ühtegi eksemplari.
* Kõige väiksem ja kõige kergem metallmünt on 0,002 g kaaluv nepaali hõberaha, mis vermiti umbes 1740. aastal.
* Kaalult suurim päästetud varandus koosneb 3191 kullakangist. White Star liinilaeva „Laurentic” pardal oli ühtekokku 3211 kullakangi (43 t). 1917. aastal sõitis laev miini otsa ja uppus. Vrakk ise asub 40,2 m sügavusel Iirimaaa ranniku lähedal.
* Kõige hinnalisem aardeleid koosnes umbes 80 000 kuldmündist. Varandus leiti 1714. aastal Itaalias Brescellos Modena lähedal. Arvatavasti peideti aare 37. aastal eKr.
* Arvult kõige suurem aardeleid koosnes 150 000 mündist. Need 1908. aastal leitud mündid on ajalukku läinud Brüsseli aarde nime all.
* Maailma suurim rahapaja kuulub USA finantsministeeriumile ja see asub Philadelphias. Rahapaja ehitati aastatel 1965–69. Hoone võtab enda alla 2,15 ha. Rahapaja töötab seitse päeva nädalas kolmes vahetuses. Nädalas lüüakse umbes 15 miljardit münti. Superpress Graebner Press lööb tunnis 42 000 münti. Rekordtoodang anti 1982. aastal, mil Philadelphia ja Denveri rahapajad lõid kokku 19,5 miljardit münti.

* 18. novembril 1883, kehtestasid USA suuremad raudteefirmad üheskoos ühtse raudteeaja, mis hakkas toimima kogu USAs tervikuna. Kuna USA oli piisavalt lai ning polnud lootust kehtestada üht aega kogu riigis, siis lepiti ühtse raudteeaja sisseviimisel kokku neljas erinevas ajavööndis, mis üksteisest erinevad täpselt ühe tunni võrra (algne jaotus kõrval oleval pildil). Sealt sai alguse praegu maailmas kasutusel ajavööndite süsteem, kus kasutatakse samuti tunniajalist erinevust – umbes 1900. aasta paiku levis sama süsteem ülemaailmselt.
Rahvusvahelise vööndiaja algne idee pärines muide šoti päritolu Kanada insenerilt ja leidurilt Sandford Flemingilt, kes pakkus sellise skeemi välja juba 1876. aastal, saamata sellele esialgu kusagilt küll mingit kinnitust või heakskiitu. Nii juhtuski, et Flemingi väljapakutu võtsid esimesena kasutusele USA raudteefirmad, kust see levis järgmise kahekümne aasta jooksul juba riikide tasemel üle maailma.
Enne ühtse raudteeaja sisseviimist kasutati reeglina igal pool kohalikku aega, mis vastas ligikaudu paiga astronoomilisele ajale. Enne täpsete sõiduplaanidega järgi toimivat rongiliiklust oli see piisav, st polnud vaja erinevate piirkondade aegade sünkroniseerimist. Sest ka pikad telefonikõned (mis võiksid vajada otspunktide aegade sünkroniseerimist), polnud 1883 veel levinud, sest telefon ise oli patenditud ja hakkas sidevahendina levima alles seitse aastat varem, 1876. aastal. Olemas oli küll pikamaa-telegraaf (lausa Atlandi-alune), kuid see töötas nagunii asünkroonrežiimis, kus oldi pidevas valmiduses teise poole telegramme vastu võtma ja seetõttu polnud otspunktide kellade sünkroniseerimine vajalik.
Esimene üleriiklik standardaeg kehtestati USA raudtee vööndiajast 15 aastat varem, 1868. aastal Uus-Meremaal. Aga selle kehtestamine ei toonud endaga kaasa tunniajalist vööndiaegade erinevust, kuna Uus-Meremaa oli liialt väike mitme erineva ajavööndi kehtestamiseks. Ning näiteks kogu Inglismaa raudteedel kehtestati ühtne raudteeaeg juba 1847. aastal (st USA ühtsest raudteeajast koguni 36 aastat varem), aga seegi toimis vaid üheainsa ühtse vööndina. Nii sai erinevate ajavööndite tunnine erinevus alguse siiski USAst.

Tähtsamad mõõdud
maamiil 1609 m
meremiil 1852 m
kaabeltau 185,2 m
jalg 30,48 cm
toll 2,54 cm
pint (USA) 0,473 dm³
gallon (Ingl) 4,546 dm³
nael 0,4536 kg
unts 28,349 g

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Müüt kasulikust suveajast