Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?

Teatavasti meelitasid vandenõulased ööl vastu 30. detsembrit 1916 kuulsa aferisti Grigori Rasputini (s. 1869) vürst Feliks Jussupovi (1887–1967) Moika paleesse Peterburis. Rasputini ette asetatud kreemikoogid olid mürgitatud tsüaankaaliumiga (sinihape), mille oli muretsenud üks Obuhhovi hospidali arst, vürst Jussupovi sõber. Igaüks kolmest klaasist, mis seisid kookide kõrval, sisaldasid kolm detsigrammi tsüaankaaliumi, mis olid lahustatud mõnes tilgas vees. Nii väike kui see annus näiski, oli see ometigi määratu suur, sest juba 140 mg on surmav. Selle asemel, et surnult kokku kukkuda, hakkas Rasputin ainult korisema. Isegi mürgi hankinud poola arst doktor Stanislaw Lazovert (ühe suure sõjaväe sanitaarosakonna juhataja) – teistest vandenõulastest rääkimata – ei teadnud, et kookides olnud rohke kreem neutraliseeris tsüaankaaliumi mõju.
Kaaliumtsüaniidi letaalne doos on uusimatel andmetel 200–300 mg (mitte 140 mg). Aine mürgisus pärast allaneelamist sõltub mao happesusest, sest selleks, et tekiks surmav sinihape, peab kaaliumtsüaniid reageerima mõne happega. Grigori Rasputin elas koogile ja veinile lisatud kaaliumtsüaniidiga mürgitamise üle võib-olla ka sellepärast, et tema mao happesus oli ebatavaliselt madal.
Hiljem tehti kindlaks, et Rasputin oli visatud jõkke elusana (kopsudes leiti vett), ta oli jätkanud ka jää all võitlust elu eest, päästnud enda ümber mässitud nööridest vabaks parema käe, mis oli tugevasti rusikasse pigistatud. Ta oli saanud mürki, kaks korda kuulidest haavata (rinda ja kaela), tema kolp oli kahest kohast purustatud, kuid kõigele lisaks pidi ta veel uppuma!

* * *

Tsüaankaaliumi mürgistus on absoluutselt surmav, kuid mitte valutu. Olenevalt tsüaniidi annusest ja isiku kehakaalust, vanusest, tervislikust seisukorrast ja sellest, kas ta on eelnevalt söönud või mitte (on tõestatud, et tsüaniid reageerib kiiremini tühja kõhu puhul), saabub surm kiiremini või aeglasemalt. Ent igal juhul suurte kannatustega. Esimesena ilmnevad neuroloogilised ja kardiovaskulaarsed vaevused. Kohe algab tugev peavalu. Seejärel peapööritus, segadus, purjusoleku tunne… Tunne, et ei saa enam hingata. Pikk õhupuudus. Vaevustele lisandub hirm. Kogu inimese keha hakkab tõmblema ja ta kaotab teadvuse. Mõne minuti pärast järgneb surm südame seiskumise tagajärjel. Kui kaua aega kulub teadvuse kaotamiseni? Kõik sõltub doosist, tsüaniidi liigist ja ennustamisviisist. Himmleril olevat pärast purihamba ja põse vahele paigutatud tsüaniidiampulli katkihammustamist kulunud suremiseks ligi veerand tundi. Need andmed pärinevad Briti sõduritelt, kes arreteerisid SS-Reichsführeri Taani piiri lähedal ning olid võimetud midagi ette võtma, kui ta 23. mail 1945 end tappis. SS-i juhi surma jäävad samuti ümbritsema tumedad kahtlused. Ei Himmleri lahkamise protokolli ega ka ametlikku ettekannet tema surma kohta pole tänaseni salastatusest vabastatud. Briti arhiivis on need klassifitseeritud kaitsesaladuseks. Kättesaadavaks muutuvad need alles 2045. aastal, sada aastat pärast Reichsführeri surma.
Muide, üks pikantne asjaolu, mis sundis Himmlerit mürgiampulli katki hammustama. Läbiotsimise käigus ütles üks sõdur, et Himmler võtaks  riided seljast, set nad tahavad alasti Reichsführerit näha. Loomulikult oli see n-ö viimaseks piisaks Himmleri kannatustekarikas.

Valge pulber, milles peitub surm

Puhas kaaliumtsüaniid KCN on valge kristalne aine, mis võib välimuselt meenutada suhkrut või soola. Õhu niiskuse, süsihappegaasi ja eriti hapete toimel võib sellest vabaneda äärmiselt mürgine vesiniktsüaniid ehk sinihape.
Tsüaniidiga seostatakse kuulsat mõrumandli lõhna. Kriminaalromaanides tunneb detektiiv sageli laiba juurde kummardudes kohe ära „mõrumandlite lõhna“. Tegelikkus pole nii lihtne. Lõhn ei pruugi alati olla tajutav ning mitte kõik ei suuda seda geneetiliste iseärasuste tõttu üldse tunda. Seetõttu ei saa mõrumandli lõhna pidada usaldusväärseks hoiatuseks tsüaniidi olemasolu kohta.
Kaaliumtsüaniidi erakordne ohtlikkus tuleneb sellest, et organismis vabanev tsüaniidioon jõuab kiiresti vereringesse ja sealt kudedesse. Surma põhjus pole seejuures hapniku puudumine veres. Vastupidi – veres võib hapnikku olla täiesti piisavalt.
Probleem on selles, et rakud ei suuda seda enam kasutada.

Organism lämbub, kuigi veres on hapnikku

Inimese iga rakk vajab energia tootmiseks hapnikku. Rakkudes asuvad tillukesed „elektrijaamad“ – mitokondrid. Nendes toimub keerukas reaktsioonide ahel, mille lõpus osaleb ensüüm nimega tsütokroom-c-oksüdaas.
Tsüaniid seondub selle ensüümi metallikeskmega ja blokeerib mitokondrite hingamisahela viimase etapi. Elektronide ülekandmine hapnikule katkeb ning rakk ei suuda enam normaalselt toota oma põhilist energiakandjat ATP-d.
Tekib paradoksaalne olukord: inimene hingab, kopsud võivad töötada ja veri kannab hapnikku kudedesse, kuid rakud ei saa hapnikku kasutada. Seda nimetatakse histotoksiliseks hüpoksiaks ehk sisuliselt kudede lämbumiseks.
Kõige esimesena satuvad raskustesse organid, mille energiavajadus on kõige suurem – eelkõige aju ja süda. Kui mitokondrite energiatootmine seiskub, püüavad rakud ajutiselt hakkama saada hapnikuta ainevahetusega. Selle tagajärjel koguneb piimhape ja organismi happe-aluse tasakaal läheb kiiresti paigast.
Seetõttu võib raske tsüaniidimürgistuse kulg olla erakordselt kiire. Algul võivad tekkida peavalu, pearinglus, nõrkus, segasus, iiveldus ja hingamise kiirenemine. Raske mürgistuse korral järgnevad teadvusekaotus, krambid, hingamise pärssumine, kooma, vereringe kokkuvarisemine ning hingamise või südame seiskumine. Suure kokkupuute korral võib kogu protsess kulgeda minutitega.
Just see kiirus muutiski tsüaniidikapsli sõja ajal kõige sobivamaks enesetapuvahendiks inimestele, kes kartsid vangilangemist. Väike klaasampull oli hõlpsasti peidetav. Selle purustamisel vabanes kiiresti toimiv mürk ning pärast piisavalt suurt kokkupuudet suuõõnega ei jäänud enam päästmiseks aega.

Peter Hagen

Tunnuspildil: Rasputin oma austajate keskel.

NB! Loe ka:
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Georgi Gapon – provokatsioonide apostel
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896
Nikolai II perekonna juveelide saladus
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed