Tähelepanu, tähelepanu, õhuhäire!

Kas mõni „Maaja” lugeja on üldse kuulnud õhuhäiret, seda luust ja lihast läbilõikavat võigast undamist, mida peetakse maailma õudseimaks heliks (muide, ühe küsitluse põhjal jääb teisele kohale Mendelssohni pulmamarss ja kolmandale plekist äratuskella helin!). Mida teha, kui näiteks Tallinnas peaks kõlama õhuhäire? Minema varjendisse? Naljakoht, varjendid on vaid üksikute Pätsi- või nõukogudeaegsete hoonete (näiteks kuulus Urla maja Tallinnas Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal) ja Tallinna bastionide all. Ainult hull varjuks vaenlase õhurünnaku ohu korral paneelelamu keldrisse, sest hoone kokkuvarisemisel pommi- või raketitabamuse korral muutub see hauakambriks, kust pole enam väljapääsu…

Loo hakatuseks väike õpetlik näide minevikust.
1. septembril 1939 ründasid Saksa väed Poolat, 3. septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja. Ja mis edasi sai? Edasi ei saanud mitte midagi, sest mõlema riigi sitavarestest koosnevad armeed kükitasid Prantsusmaal Maginot’ liini taga 8 kuud nagu hüpnotiseeritud küülikud ja ilmselt molutaksid nad seal tänase päevani, kui Saksamaa poleks 10. mail 1940 alustanud pealetungi läänes. 16. mail 1940 tegi Inglismaa peaminister Winston Churchill lennukiga välkvisiidi Pariisi. Teda rabas Prantsuse välisministeeriumi aknast avanenud vaade: ministeeriumi sisehoovis põletati dokumente! Kõigest kuus päeva pärast sõja algust valmistus Prantsusmaa kapituleerumiseks! Ei eksinud nõukogude ajaloolased, kui väitsid, et Prantsusmaa reetsid profašistlikud jõud naiivses lootuses, et pärast Poola vallutamist alustab Hitler tagalat kindlustamata sõjakäiku Nõukogude Liidu vastu. Ja kust peaks nüüd tulema NATO liikmesriikidel julgus Venemaa kallaletungi korral Balti riikide kaitseks välja astuda. Aga eks loota ja fantaseerida ole ka tore… Seda pole aga küll vaja karta, et Venemaa võiks Eesti vastu kasutada tuumarelva, sest sellise avantüüri jaoks on Peterburi, Pihkva ja Novgorod Eesti piirile liiga lähedal. Või heidetakse tuumapomm Narvale? Naerukoht! Välistatud pole muidugi tavalõhkeainega raketilöögid…

* * *

Õhurünnaku ajal pole meil kuhugi minna, oleme absoluutselt kaitsetud. Eeskuju võiks võtta Iisraelist, kus iga kodanik peab varjuma hiljemalt 5 minuti jooksul pärast õhuhäire algust. Ja selleks puhuks on juba ammugi rajatud piisavalt varjendeid (Iisraelis on iga moodsa kortermaja all varjend). Või neil soomlastel seda metrood Helsingisse nii väga vaja oli. Avalik saladus, et see ehitati vajaduse korral suurvarjendina kasutamiseks.
Kuid millal ja kus rajati uusim ajakohane varjend Eestis? Kas keegi teab? Vaevalt. Meil puuduvad ka ruumid (kui mõned autoparklad ja nõukogudeaegsed maa-alused garaažid välja arvata), mida saaks kiirkorras varjendiks kohandada. Millal ja millises asutuses toimus viimati tsiviilkaitsekursus või -õppus? Vist 1980. aastatel. Meie tsiviilelanikud on vaenlase ootamatu (õhu)rünnaku vastu täielikult ette valmistamata. Pole isegi sellekohaseid juhiseid, käsiraamatutest rääkimata. (Lõpuks ilmus jumala abiga 2024. aasta mais brošüür „Ohuteavitus”)
Praegu loodetakse ainult Jehoova tunnistajatelt innustust saades NATO-le, et liitlased jõuavad appi ühe-kahe päevaga. Aga kui ei jõua? Aga kui löövad põnnama, läheb mõnel NATO juhil kõht lahti, või leiavad Lääne riikide juhid kavala ettekäände alt ära hüppamiseks või piirduvad lihtsalt Putinile helistamisega, et oi-oi kui kole lugu, kas saaks väikese Eesti pommitamise lõpetada? Aga kui saadavad NATO üldse laiali? Mis siis saab? Meie praegused poliitikud serveerivad meile NATOt nagu kristlased Jeesuse naasmist (kuigi Jeesus on juba päris mitu korda usklikke alt vedanud ega pole ennast tänini näole andnud).
Milline tänapäeva noor on läbi teinud kasvõi osalise tsiviilkaitse kursuse (õppustest rääkimata), kas ta üldse teab, mis on desaktiveerimine, kas ta on üldse näinud Geigeri loendurit ja teab, kuidas seda kalibreerida, mida selle ekraanilt välja lugeda, mis on radioaktiivse saaste kriteeriumid; kuidas kasutada gaasitorbikut, kaitseriietust, kustutada süütepommi või anda esmaabi. Kas ta teab, kuidas tuleb üht või teist haava siduda? See kõik on kaasaegsele mobiili- ja tillinäppijale täiesti tundmatu maailm. Elame igavese rahu illusioonis ja naiivses lootuses, et sõda meie õuele ei jõua. Elagem parem teadmisega, et Putini-sugune hull ei pruugi jääda viimaseks Euroopa rahu ohustavaks Venemaa despoodiks. Allpool toome aga vägagi õpetliku ja hariva katkendi 1956. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse poolt välja antud „Kohaliku Õhukaitse õpikust“. Üht-teist on sellest õpikust meilgi kõrva taha panna…

ELANIKKONNA KÄITUMISE REEGLID KÕ SIGNAALIDE PUHUL

„Ohustatud olukorra“ kehtestamisega seatakse asustatud punktide (objektide) KÕ süsteem valmisolekusse. „Ohustatud olukord“ tähendab seda, et territoorium, kus ta on kehtestatud, asub vaenlase lennuväe võimaliku tegevuse piirkonnas. „Ohustatud olukorra“ kehtestamine tehakse teatavaks vabariigi (oblasti, krai, linna) KÕ ülema käskkirjaga. Asutuste ja õppeasutuste juhatajate, ja majavalitsuste ülesanded määratakse kohapeal kindlaks töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede üldkohustuslike otsustega. Samade otsustega kehtestatakse ka varjendite ja varjete valmisseadmise kord, samuti elanikkonna käitumise reeglid KÕ signaalide puhul.

„Ohustatud olukorra“ kehtestamisel teevad ettevõtete, asutuste, õppeasutuste juhatajad ja majavalitsejad töölistele, teenistujatele ja õpilastele teatavaks asustatud punkti KÕ ülema käskkirja „Ohustatud olukorra“ kehtestamisest, samuti ka käitumisreeglid KÕ signaalide puhul.
Samal ajal toimub KÕ formeeringute isikulise koosseisu kogunemine ja instrueerimine, eraldatakse formeeringute valveallüksused, pannakse välja vajalik arv KÕ poste (tuletõrje-, korravalve-, vaatluse-), kehtestatakse vastutavate isikute ööpäevane valvekord ettevõtetes, asutustes, õppeasutustes ja majavalitsustes.
Vastavalt linna (rajooni) töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede otsustele vabastatakse majanduslikuks või muuks otstarbeks kasutatud varjendid viivitamatult ja seatakse täielikku valmisolekusse. Samal ajal ehitatakse varem kindlaks määratud kohtades lihttüüpi varjeid (kaitsepilud, muldonnid).
Individuaalsed keemiakaitse- ja tuletõrjevahendid seatakse täielikku valmisolekusse, peale selle viiakse läbi täiendavaid üritusi tuletõrje-profülaktika alalt.
Võimalike tulekahjude arvu piiramiseks õhurünnakute korral on majaelanikud kohustatud vabastama pööningud, trepikojad ning esikud kõigist tõkestavatest esemetest, samuti ei tohi valveta jätta küdevaid ahjusid, põlevaid priimuseid, pliite, gaasipõleteid ega teisi kütteseadmeid. Enne pimeduse saabumist sooritatakse kõik tööd tööstus- ja administratiivhoonete, elamute ning transpordivahendite pimendamiseks.
Pimeduse saabudes on majaelanikud kohustatud iga päev katma aknad ja teised valgusavad pimendamiskatetega.
Kogu täiskasvanud elanikkond on kohustatud kõigiti abistama korravalve ja julgeoleku organeid vajaliku korra säilitamises tänavatel, jaamahoonetes, sadamates, kauplustes või teistes rahva kogunemise kohtades, ilmutama valvsust, selgitama välja ning korravalve ja julgeoleku organitele üle andma paaniliste kuulujuttude levitajad, ässitajad ja muud vaenulikud elemendid.
Kogu elanikkond peab olema informeeritud vajadusest hoida valjuhääldajad raadiotranslatsioonivõrku lülitatuna, kuna „Ohustatud olukorra“ tingimustes antakse kõik KÕ signaalid, KÕ staapide teadaanded ja korraldused edasi raadio kaudu.
Vaenlase lennukite lähenemisest asustatud punktile ja sellega ühenduses vahetu õhurünnaku ohu eest hoiatatakse elanikkonda signaaliga „Õhualarm“, mis on ühtlasi ka tuumarünnaku ohu signaaliks. Signaal „Õhualarm“ antakse edasi raadiotranslatsioonivõrgu kaudu sõnadega: „Kodanikud! Kuulutatakse välja õhualarm!“ ja dubleeritakse sireenidega ja vabrikute, tehaste, vedurite ning aurikute viledega kahe-kolme minuti vältel.
Signaali „Õhualarm“ andmisel suunavad ettevõtete, asutuste ja õppeasutuste juhatajad ning majavalitsejad elanikkonna, töölised ja teenistujad viivitamatult varjenditesse ja varjetesse, suurendavad vaatlus-, tuletõrje- ning korravalve postide arvu, kontrollivad öisel ajal pimendamise seisukorda.
KÕ formeeringute isikuline koosseis koguneb kogunemispunktidesse ja tegutseb vastavalt oma ülemate juhenditele.
Signaali „Õhualarm“ puhul tuleb elamutes ja teistes hoonetes välja lülitada kõik küttekehad, sulgeda gaasivõrk, kustutada küdevad ahjud.
Signaali „Õhualarm“ korral peavad kõik elanikud viivitamatult siirduma neile määratud varjenditesse ja varjetesse. Tänavatel viibivad inimesed varjuvad viivitamatult korravalvepostide poolt juhatatud lähimates varjendites ja varjetes. Kui varjendeid läheduses ei leidu või olemasolevad varjendid on juba täis ning suletud, siis soovitatakse kasutada varjumiseks lohke, kraave jne.
Ettevõtte, asutuse, õppeasutuse või elamu territooriumil ründekolde tekkimisel võetakse tarvitusele kohesed abinõud selle likvideerimiseks.
Kui asustatud punkti territooriumil avastatakse kohti, mis on mürgistatud radioaktiivsete või mürkainetega, nakatatud tõvestavate mikroobide või toksiinidega, siis antakse signaal „Keemiline rünnak“ (olenevalt mürgistatud või nakatatud territooriumi suurusest võib signaal „Keemiline rünnak“ olla kas ülelinnaline või kohalik).
Ülelinnaline signaal „Keemiline rünnak“ antakse edasi raadio-translatsioonivõrgu kaudu ja dubleeritakse kohalike vahenditega sagedaste löökidega helitekitavate esemete pihta (raudteerööpa tükid, gongid). Vajaduse korral võib teadaandes olla näidatud mürgistatud rajoonide piirid ja sealt lahkumise kord. Kohalik signaal „Keemiline rünnak“ antakse üksnes kohalike vahenditega. Signaaliks „Keemiline rünnak“ on ka tuumapommi plahvatus ja bakterioloogilise relva kasutamine vaenlase poolt.
Signaali „Keemiline rünnak“ puhul peavad keemiakaitseks kohandamata lihttüüpi varjetes viibivad inimesed, samuti ka need, kes juhuslikult on jäänud väljapoole varjendeid ja varjeid, viivitamatult gaasitorbikud pähe panema ja võtma kasutusele kõik keemiakaitsevahendid.
Niipea kui otsene rünnakuoht on möödunud, teatatakse raadio kaudu: „Õhualarmi lõpp“ või „Kodanikud, õhurünnaku oht on möödas“. Pärast tuumarünnakut antakse korraldus alarmi lõpp-signaaliks ainult väljaspool tuumarelvast kahjustatud piirkonda. Kahjustatud piirkonnas ei anta korraldust alarmi lõpu kohta, vaid viivitamatult algavad tööd inimeste päästmiseks, tulekahjude kustutamiseks ja muude rünnakutagajärgede likvideerimiseks.
Pärast signaali „õhualarmi lõpp“ on elanikkonnal lubatud lahkuda ainult vigastatud varjenditest või nendest, mida ohustab uputus või tulekahju. Vigastamata jäänud varjenditest ei tohi inimesed lahkuda ilma KÕ töötajate erikorralduseta.
Väljudes tuuma- või bakterioloogilise rünnaku läbi kannatadasaanud territooriumil asuvatest varjendites või varjetest on kõik kodanikud kohustatud täitma järgmisi nõudeid: enne varjendist lahkumist panema pähe gaasitorbiku, selle puudumisel katma näo mähisega (kui see varem oli tegemata jäänud) kinni katma kõik paljad kehaosad; kiiresti läbima mürgistatud piirkonna määratud marsruudil; mitte sisenema majadesse või hoonetesse, mitte võtma kätte esemeid ega asju (peale isiklike), mitte istuma ega lamama, mitte sööma, jooma ega suitsetama mürgistatud territooriumil; mürgistatud piirkonnast väljumisel kloppima riideid, pühkima puhtaks jalatsid, võtma peast gaasitorbiku (kaitseside), puhastama gaasitorbiku välispinna hoolikalt tolmust (sidemed ära visata), ära võtma kindad ja hoolikalt pesema käsi ja nägu; pärast tõvestavate mikroobide ja toksiinidega nakatatud territooriumilt lahkumist tuleb gaasitorbikut (kaitsesidet jne.) mahavõtmata otsekohe siirduda sanitaartöötlemisele.
Kogu töövõimeline elanikkond on kohustatud osa võtma pääste- ja avarii-tehnilistest töödest, andma esmaabi kannatadasaanuid ja tegema muid töid KÕ staapide juhtimisel.

KÕ FORMEERINGUTE (ALLÜKSUSTE) TÖÖ OPERATIIVSE VALMISOLEKU OLUKORDADE JA KÕ SIGNAALIDE PUHUL

KÕ formeeringud viiakse valmisolekusse operatiivse valmisoleku olukordade ja KÕ signaalide järgi.
„Ohustatud olukorra“ kehtestamisel kontrollivad objektide KÕ ülemad formeeringute isikulise koosseisu kohalolekut, annavad välja olemasoleva varustuse ja individuaalsed kaitsevahendid, seavad sisse valvekorra postidel ja KÕ asutustes.
Objekti KÕ staabi luuregrupp viib „Ohustatud olukorra“ kehtestamisel valmisolekusse vaatluspunktid, seades otsekohe ühes neis valvekorra, valmistab ette varjed grupi isikulise koosseisu ja vaatluspostide jaoks, seab nende jaoks sisse sidevahendid ning valvekorra luurejaoskonda. Grupi isikuline koosseis peab hästi tundma objekti territooriumi, millel tal tuleb teostada luuret ja vaatlust, samuti sidepidamise viise vaatluspostide ja piilkondadega.
Elamute KÕ gruppides teostavad ründekollete luuret korravalve ja vaatluse lüli võitlejad.
Igas majavalitsuses peab olema moodustatud üks-kaks vaatlusposti, kes peavad sidet KÕ grupi ülemaga ja linna KÕ vaatluspostiga. Kui niisugust sidet tehniliste vahendite abil ei ole võimalik luua, peab posti isikuline koosseis hästi teadma KÕ grupi ülema ja KÕ vaatlusposti asukohta.
Sideallüksused peavad „Ohustatud olukorra“ kehtestamisel viima täielikku valmisolekusse kõik telefoni- ja raadiosidevahendid, looma side allüksustega, teenistustega ning teiste KÕ asutustega ja kindlustama sidemeeste ööpäevase valvekorra.
Korravalve ja julgeoleku allüksused panevad „Ohustatud olukorra“ kehtestamisel objekti KÕ staabi poolt näidatud kohtades välja postid.
Meditsiini-, avarii-tehniliste-, degaseerimise- ja teiste allüksuste isikuline koosseis on kohustatud võtma välja varustuse, keemia-kaitsevahendid, aparaadid ning muu ettenähtud varustuse, viima selle valmisolekusse ning valmistama endale varjed.
Pärast KÕ formeeringute valmisolekusse viimist korraldatakse neile erialane treeningõppus.
Olukorra nr. 1 kehtestamisel viiakse KÕ valveallüksused täielikku lahinguvalmidusse. Luure- ja sideallüksuste isikuline koosseis asub oma kohtadele ja kannab teenistust ettenähtud korras.

 

Signaali „Õhualarm“ järel on kogu KÕ formeeringute isikuline koosseis kohustatud viivitamatult ilmuma oma postidele või kogunemispunktidesse.
Luureallüksused teostavad signaali „Õhualarm“ järel pidevat vaatlust objekti territooriumil ja selle ümbruses, jälgivad kehtestatud käitumisreeglite täitmist, kõrvaldavad korrarikkumisi pimendamise alal. Kõigist tähelepanekutest teatatakse vastavatele KÕ staapidele.
KÕ gruppide vaatluspostid teostavad samuti olukorra vaatlust; vaatluse tulemused kantakse ette KÕ grupi ülemale või linna (rajooni) KÕ vaatluspostile, kellega on ette nähtud side.
Signaali „Keemiline rünnak“ järel panevad kõik KÕ formeeringute võitlejad, kes asuvad hermetiseerimata varjendites ja varjetes, kiiresti pähe gaasitorbikud ning kasutavad ära muud individuaalsed keemiakaitsevahendid; seejärel osutavad nad viivitamatult abi mürgistatud rajoonis ja kaitseks sisustamata varjendites ning lihttüüpi varjetes viibivale elanikkonnale, juhtides inimesi mürgistatud rajoonist välja.
Mürgistatud territooriumi luuret ning sellel degaseerimis-, desaktiveerimis- ja desinfitseerimistööde täitmist organiseerivad KÕ ülemad ja formeeringute komandörid viivitamatult, niipea kui mürgistus on avastatud.
Ootamatu õhukallaletungi puhul (enne „Ohustatud olukorra“ kehtestamist) koguneb KÕ formeeringute isikuline koosseis viivitamatult oma kogunemispunktidesse; formeeringute komandörid paigutavad välja vajalikud postid. Formeeringute kiireks lahinguvalmidusse viimiseks peavad objekti KÕ ülemad ja formeeringute komandörid aegsasti välja selgitama isikulise koosseisu individuaalsete kaitsevahenditega ja materiaal-tehnilise varustusega kindlustamise võimalused ja korra.
KÕ võitlejate varjamiseks ootamatu õhurünnaku korral, olukorras, kus osa varjendeid võib olla ette valmistamata, on otstarbekohane kasutada keldriruume, tunneleid ning teisi loomulikke varjeid.
Pärast signaali „Õhualarmi lõpp“ pöörduvad formeeringud ja nende allüksused, kes ei ole tegevuses ründekolletes, KÕ ülema või formeeringu komandöri loal tavalise töö juurde. Linn ja objektid lähevad üle režiimile „Ohustatud olukord“.
Ründekolletes töötavad formeeringud jätkavad pärast signaali „Õhualarmi lõpp“ tööd kuni lõpetamiseni.

LÕHKEMATA LENNUPOMMIDE AVASTAMINE

Lõhkemata lennupommid (mürsud) on suureks ohuks nii elanikkonnale kui ka ründekoldes töötavatele allüksustele. Mõnikord kasutab vaenlane lennupomme, mis on varustatud eriliste viit- ja varitsevsüütajatega. Mõne aja pärast võivad säärased lennupommid lõhkeda iseenesest või mingi välismõju (raputuste, tõugete jms.) toimel. Seepärast kuulub lõhkemata lennupommide ja mürskude avastamine ning kahjutuks tegemine esmajärjekordsete tööde hulka.
Lõhkemata ründevahendid avastatakse vaatluse teel pommitamise ajal rünnatud territooriumi ja ründekollete hoolika uurimisega ning nende läheduses pinnasesse, killustikku tekkinud sissetungiavade ja teiste tunnuste järgi.
Lõhkemata lennupommide avastamisest või nende olemasolule viitavatest tunnustest tuleb viivitamatult (ükskõik millise sidevahendi või käskjala kaudu) teatada lähimasse KÕ staapi või miilitsajaoskonda. Kohad, kus oletatakse lõhkemata ründevahendite leidumist, tähistatakse selge ning hästi nähtava tähisega, mis on varustatud pealkirjaga: „Ohtlik, lõhkemata lennupomm“. Ohtlik tsoon piiristatakse või piiratakse.
KÕ formeeringute isikuline koosseis peab kõigiti abistama pürotehnikuid ja miilitsaorganeid elanikkonna evakueerimisel ohustatud tsoonist, lõhkemata lennupommide väljakaevamisel ning kahjutukstegemisel.

TUUMATOMIPOMMI PLAHVATUSE KAHJUSTAVAD TEGURID

NB! Kui väga norida, siis uuemal ajal on õige öelda „tuumaplahvatus”, mitte „aatomiplahvatus”, nii et kasutame siis esimest terminit.
[Vene sõjardid eesotsas Putiniga on kahtlemata lollid, kuid mitte nii lollid, et nad alustaksid tuumasõda ükskõik kelle vastu. Kui nad seda teeksid, siis hiljemalt 6 tunni pärast lakkaks Vene riik eksisteerimast. Seda teavad vene militaristid-imperialistid väga hästi ja seepärast ei maksa Putini-suguse idioodi ähvardusi tõsiselt võtta. Nii et alljärgnevat on eelkõige lihtsalt huvitav lugeda.]
Tuumapommi lõhkemise momendil on tähelepandav pimestavalt erakordselt ere, kümnete, vahel isegi sadade kilomeetrite kaugusel taevast ja maastikku valgustav välgatus. Välgatuse järel tekib plahvatusrajoonis kiiresti ülesliikuv tulekera. Kasvades mõõtmetelt jahtub tulekera, helenduse intensiivsus muutub järjest väiksemaks ning kaob lõpuks täiesti.
Tulekera tekkimise ja arenemise protsess vältab kõigest mõned sekundid. Tulekera jahtumisel moodustub plahvatuskohas kobrutav pilv, mis tõuseb kiiresti suurenedes üles. Selle järel tõuseb maapinnalt tolmusammas, mille tagajärjel tuumaplahvatuse pilv omandab iseloomuliku seene kuju.
Mõne minuti vältel saavutab pilv 10–15 km kõrguse. Aja jooksul kaotab ta oma kuju ning hajub.
Tuumaplahvatus toimub väga tugeva ja lõikava müriseva heliga, mis on kuuldav vahel ka sadade kilomeetrite kaugusel. Tuumaplahvatuse kahjustavateks teguriteks on lööklaine, valguskiirgus, läbistav radiatsioon ja maastiku radioaktiivne mürgistus.

Lööklaine on tuumaplahvatuse peamine kahjustav tegur. Lööklaine kujutab endast tugevasti kokkusurutud õhu piirkonda, mis suure kiirusega levib plahvatuse keskmest igas suunas. Surve kandub kiiresti õhu ühelt kihilt teisele. Atmosfääris toimunud plahvatuse puhul kulutatakse lööklainele ligikaudu 50% ja valguskiirgusele 30–35% plahvatuse energiast.
Ülikõrge rõhk näiteks 1 Mt plahvatuse tulekeras tekitab leviva lööklaine, mis eemaldub plahvatuskohast ülehelikiirusega. 10 sekundit pärast plahvatust on lööklaine front ligikaudu 5 km kaugusel plahvatuskeskmest. Ülerõhk on löölaine frondis umbes 0,42 kG/cm² ja õhu liikumise kiirus lööklaines 90 m/s. 40 sekundiga läbib lööklaine front 16 km ja ülerõhk selles langeb kuni 0,06 kG/cm². (Olgu siinkohal märgitud, et maksimaalsete purustuste tekitamiseks pannakse 1 Mt tuumalaeng plahvatama „optimaalsel” kõrgusel, milleks on 2000 m.)
Kuni lööklaine rinde jõudmiseni mingisse punkti püsib rõhumine selles punktis normaalsena. Niipea kui lööklaine rinne jõuab selle punktini, tõusevad selles silmapilkselt rõhumine ja temperatuur, kusjuures õhk alustab liikumist lööklaine levimise suunas. Järgnevatel momentidel, kui lööklaine rinne on antud punktist läbi jõudmas, alaneb rõhumine selles punktis vähehaaval ja mõne aja möödumisel muutub võrdseks atmosfäärilise rõhumisega.
Edaspidi langeb rõhumine alla atmosfäärilist (tekib hõrendus). Sel ajal hakkab õhk liikuma lööklaine levimise suunale vastupidises suunas.
Niipea kui alandatud rõhumise mõju lõpeb, katkeb ka õhu liikumine.
Järelikult koosneb lööklaine survetsoonist (milles rõhk ületab atmosfäärilise) ja hõrendustsoonist (milles rõhk on alla atmosfäärilist).
Lööklaine rindel aatomiplahvatuse keskme läheduses ulatub õhurõhk mitme tuhande atmosfäärini. Vastavalt eemaldumisele plahvatuskeskmest langeb rõhk lööklaine rindel vahetpidamatult ja kiiresti.
Lööklaine levimise kiirus plahvatuskeskmest mitmesugustel kaugustel on erinev ning oleneb rõhumisest lööklaine rindel. Plahvatuskeskme läheduses ületab lööklaine levimise kiirus mitmekordselt heli kiiruse õhus. (Heli kiirus õhus on 340 m/sek.) Plahvatuskohast eemaldumisega langeb laine levimise kiirus kiiresti. Esimesed 1000 m läbib lööklaine 2 sekundiga, 2000 m – 5 sekundiga, 3000 m – 8 sekundiga.
Selle ajaga võib inimene, kes nägi aatomiplahvatuse välgatust, varjuda lähemasse varjesse; see ei vähenda mitte üksnes lööklainest tabamise tõenäosust, vaid võib ka kindlalt kaitsta selle eest.
Lööklaine tekitab vigastusi inimestele, purustab ja vigastab hooneid, ehitisi, masinaid ja muud vara.
Ülisurve 0,4–0,6 kG/cm² puhul lööklaine rindel võib lagedal kohal seisev inimene saada kuulmisorganite vigastuse ja põrutuse, ülisurve 1 kG/cm² puhul aga surmavaid vigastusi. Tuumapommi plahvatuse puhul õhus võib lööklaine plahvatuskeskmest kuni 1000 m raadiuses tekitada äärmiselt raskeid vigastusi, kuni 2000 m – keskmisi ja kuni 2500 m – kergeid vigastusi.
Inimese vigastumise ulatus sõltub samuti tema asendist lööklaine toime momendil. Lööklaine toime on isegi lahtises kaevikus või kraavis varjunud inimesele tunduvalt väiksem kui lagedal maastikul asuvale inimesele. KÕ kaitseehitised vähendavad tuumaplahvatuse kahjustusraadiust poolteise- kuni kolmekordselt ja veel enamgi. Inimeste vigastumisi võib esineda nii lööklaine vahetu kui ka kaudse toime tagajärjel (hoonete ja ehitiste lendavatest rusudest, kividest, mullakamakatest jne.).
Läbi pragude ja avade tungiv lööklaine võib vigastada inimest ka kinnistes ruumides.
Tuumapommi plahvatusel tekkivate purustuste ulatus ja iseloom sõltuvad plahvatuskeskme kaugusest, pommi kaliibrist, hoonete vastupidavusest ja mõõtmetest, nende asetusest plahvatuskeskme suhtes, hoonestuse tihedusest ning samuti maastiku reljeefist.
Tuumapommi plahvatusel on purustused massilise iseloomuga. Lööklaine toime tagajärjel purunevad ja saavad vigastusi plahvatuskohast suures kauguses paiknevad hooned. Näiteks purunevad keskmise kaliibriga tuumapommi lõhkemisel õhus plahvatuskohast 500–1500 m raadiuses paiknevad tellishooned tavaliselt täielikult ning muutuvad rusudeks. 1500–2500 m kaugusel asuvad hooned saavad nii tugevaid purustusi, et kapitaalremondita on nende edaspidine kasutamine võimatu. 2000–3200 m kaugusel asuvates hoonetes tekivad praod ja muud vigastused. Katused, aknaraamid, uksed, vaheseinad ja muud hoone teisejärgulise tähtsusega osad võivad puruneda plahvatuskohast 4500 m raadiuses.
Kohalikud esemed ja murdmaastik nõrgendavad lööklaine toimet.
Ahjude purunemise ja elektri- ning gaasivõrkude vigastumise tagajärjel võivad asustatud punktides lööklaine toimel tekkida tulekahjud, mis omakorda võivad olla edasiste kahjustuste põhjustajaks.
Maa- ja veealuste tuumaplahvatuste puhul tekivad samuti lööklained: maa-aluse puhul pinnases, veealuse puhul vees, ning ainult osa energiast kulub õhulööklaine moodustamisele.
Väga võimalik, et linnade ja tähtsate objektide ründamisel eelistatakse maapealset tuumaplahvatust. Peale selle purunevad plahvatuse seismilise toime ja plahvatuslehtri tekkimise tagajärjel plahvatuskeskme vahetus läheduses ka kõige võimsamad (maa-alused) ehitised.

Valguskiirguse allikaks on tulekera, mis moodustub temperatuuri järsu tõusu tagajärjel plahvatuskeskmes. Õhus toimunud tuumaplahvatuse valguskiirguse toime raadius on maksimaalne. Näiteks on 1 Mt plahvatuse puhul (sellise võimsusega laengu plahvatus peab maksimaalsete purustuste tekitamiseks toimuma 2000 m kõrgusel) on puhta õhu ja selge ilmaga esimese astme põletused võimalikud 9–12 km kaugusel, teise astme põletused 7–9 km ja kolmanda astme põletused 5–7 km kaugusel. 5 Mt laengu plahvatamisel – esimese astme põletused 18–24 km, teise astme põletused 15–18 km ja kolmanda astme põletused 11–15 km kaugusel. 20 Mt plahvatuse puhul on esimese astme põletused selge ilma korral võimalikud kuni 50 km kaugusel plahvatuskohast. Peamiselt tekivad põletused inimestel, kes asuvad tänaval. Osa hoonetes viibivaid inimesi võib saada põletusi läbi akende.
Lööklaine on niisugusel kaugusel ohutu. Valguskiirguse toimel võib inimene saada põletusi. Naha punetus on esimese astme põletus; villide tekkimine – teise astme põletus ja naha kärbumine kogu paksuses kolmanda astme põletus.
Kohe pärast plahvatust (näitena on toodud 1 Mt laengu plahvatus) tekib ülikõrge temperatuuri toimel helendav tulekera. Ligikaudu 0,0001 sekundi pärast on tulekera helendus 100 km kaugusel 30 korda suurem keskpäevase troopikapäikese helendusest. Tulekera raadius on selleks ajaks ligikaudu 70 m. Kera suureneb kiiresti ja tõusab samal ajal kõrgemale, saavutades 10 s pärast plahvatust maksimaalse suuruse (läbimõõt ulatub selleks ajaks ligiakudu 2 kilomeetrini). Selleks ajaks on tulekera tõusnud 7 km kõrgusele ja muutunud punakashalliks kobrutavaks pilveks.
Vaatamata toime lühiajalisusele (kõigest mõned sekundid) võib valguskiirgus väljaspool varjeid viibivatel inimestel esile kutsuda plahvatuse poole pööratud lahtiste kehaosade põletust, mõnel juhul aga ka nägemisvõime ajutise kaotuse.
Valguskiirgusest tekkivad põletushaavad ei erine tavalistest põletushaavadest. Keha kaetud osade vigastumise ulatusele avaldab teatud mõju riide värvus, paksus ja avarus. Avara, heledavärvilise riietusega inimesed saavad kergemaid põletushaavu kaetud kehaosadel kui tumedavärvilise ja kitsa riietusega inimesed.
Valguskiirguse toimel võivad mitmesuguste esemete pinnad söestuda, sulada või süttida. Valguskiirgus võib asustatud punktides olla tulekahjude tekkimise põhjuseks.
Valguskiirguse kahjustav toime väheneb kauguse suurenedes plahvatuskohast; suurel määral sõltub see ilmast.
Valguskiirgus ei läbista läbipaistmatuid aineid, seepärast igasugune takistus (sein, vall), mis moodustab varju, kaitseb valguse otsemõju eest ning väldib põletusi.

Läbistav radiatsioon kujutab endast aatomiplahvatuse momendil levivat gammakiirte ja neutronite voolu. Tuumaplahvatusel tekkivat radioaktiivset kiirgust jaotatakse primaarseks kiirguseks, mille toime kestab umbes 10–15 sekundit plahvatuse momendist, ja jääkradiatsiooniks, mis toimub poolestusaja kestel (praktiliselt lõputult). Läbivale radiatsioonile kulub ligikaudu 5% plahvatuse energiast ja umbes 15% energiast viivad endaga kaasa radioaktiivsed lõhustumissaadused, mis saastavad paikkonda.
Gammakiired vabanevad peamiselt tuumareaktsiooni saaduste radioaktiivsel lagundumisel. Gammakiirguse hulga ehk annuse ühikuks on röntgen. Gammakiirtel on suur läbimisvõime. Õhku ja teisi materjale läbistades nõrgeneb gammakiirte intensiivsus. Mida tihedam aine, seda enam nõrgendab ta gammakiirte voolu. Näiteks nõrgeneb gammakiirte vool kahekordselt, kui ta läbib 1,8 cm paksust seatinakihti, 14 cm paksust mullakihti või 25 cm paksust puitu. (Eriti oluliste varjendite terasest välisustes on kuni 20 cm paksune seatinakiht – kasutatakse ka pliid –, mis „neelab” kuitahes tugeva kiirguse.)
Õhus levivad gammakiired mitmesaja meetrini. Läbides 500 m paksust õhukihti väheneb nende intensiivsus seejuures kümnekordselt.
Neutronite allikaks aatomiplahvatusel on jaotuvad tuumad. Neutronite vool aatomiplahvatusel toimub sekundi murdosade vältel ning levib õhus tuhandeid meetreid.
Neutronid võivad tungida läbi tahke materjali. Samuti kui gammakiirtel nõrgeneb neutronite vool mitmesuguseid aineid läbides, kusjuures neutronite voolu nõrgendavad eriti tugevasti materjalid, millede koosseisus on kergeid elemente (vesinik, süsinik). Nende ainete hulka kuuluvad vesi, puit, niiske muld, betoon.
Mõningad tavalistes tingimustes mitteradioaktiivsed ained muutuvad neutronite mõjutusel radioaktiivseteks ning hakkavad omakorda välja saatma alfa- ja beetaosakesi või gammakiiri. Gammakiirtel ja neutronitel on võime tungida läbi kudede elusorganismi ning kutsuda esile rakkude elutalitluse häireid. Primaarset kiirgust nimetatakse sageli läbivaks radiatsiooniks.
Läbiva radiatsiooni toime ulatub kuni 5 kilomeetrini, s.o. kaugusele, kus kaitsmata inimeste hukkumine 1 Mt laengu plahvatuse tagajärjel on lööklaine ja valguskiirguse toimel vältimatu.
Pärast tulekera helendamise lõppemist (näitena 1 Mt plahvatus) tõusevad kuumenenud plahvatussaadused endiselt suure kiirusega ülespoole ja tõmbavad plahvatuspiirkonda suurel hulgal õhku. Plahvatuspiirkonna järgneva jahtumise tulemusena tekib radioaktiivne pilv. Tulekera ja radioaktiivne pilv on läbiva radiatsiooni allikaiks. Kuid õhk nõrgendab radiatsiooni ja umbes 4–5 km kaugusel ei ole see inimesele enam ohtlik. Ehkki pilv jääb radioaktiivseks, lõpeb radiatsiooni toime ligikaudu 10 s pärast plahvatust, kui pilv on tõusnud 5 km kõrgusele. Maksimaalse kõrguse – 24 km – saavutab pilv 10 minuti jooksul pärast plahvatust.
Läbiv radiatsioon avaldab äärmiselt kahjulikku mõju elavorganismile. Radiatsiooni toimel võib tekkida haigestumine nn kiiritushaigusse. Kiiritushaigus ei ilmne otsekohe, vaid teatud, mõnikord isegi pikema aja möödumisel pärast kiiritust. Kiiritushaigus areneb järkjärgult ega kulge kõigil inimestel ühteviisi.
Radiatsioonidoos 100–200 röntgenit, saaduna lühema aja vältel, võib esile kutsuda vaid kerge haigestumise. Radiatsiooniannuse puhul üle 200 röntgeni, saaduna lühikese aja vältel (vahel piisab siiski isegi 10 minutist), kulgeb kiiritushaigus raskemini. Sel juhul iseloomustavad seda peavalu, kehatemperatuuri tõus, mao-soolte häired. Kiiritushaiguse väga rasked vormid lõpevad sageli surmaga.
Kaitseehitised, mis kaitsevad lööklaine kahjustuste eest, kaitsevad harilikult ka läbiva radiatsiooni eest. Lihtsamad kaitseehitised (kaitsepilud, kaevikud jne.) alandavad kiiritusannust mitmekordselt.

Maastiku radioaktiivne mürgistus. Tuumapommi plahvatamisel mürgistuvad maastik, kõik temal asuvad ehitised, esemed ja õhk radioaktiivsete ainetega, mis koosnevad pommi lõhkelaengu aatomituumade jaotumise saadustest, lõhkelaengu reageerimata osakestest ning kunstlikest radioaktiivsetest ainetest, mis tekivad neutronite mõjul pinnases ja teistes ainetes.
Maastiku ja õhu radioaktiivne mürgistus toimub nii pommi lõhkemise rajoonis kui ka plahvatusel tekkinud pilve liikumise teekonnal.
Maastiku radioaktiivse mürgistumise aste, samuti mürgistustsoonide mõõtmed sõltuvad pommiplahvatuse kohast (õhus, maapinnal), laengu suurusest, meteoroloogilistest tingimustest, maastiku ja pinnase iseloomust.
Pommi plahvatusel õhus mõnesaja meetri kõrgusel maapinnast tõuseb lõhkemise radioaktiivsete saaduste põhiline mass koos pilvega üles, mürgistamata tunduvalt maastikku. Sel juhul mürgistub maastik plahvatuse rajoonis peamiselt kunstlike, radioaktiivsete ainetega, mis tekivad pinnases neutronite toimel. Sellised radioaktiivsed ained lagunevad suhteliselt kiiresti. Seepärast on maastiku ohtlik mürgistus täheldatav vaid esimeste tundide jooksul pärast pommi lõhkemist.
Tuumaplahvatus suurel kõrgusel võidakse panna toime vaenlase raadioside häirimiseks. USA poolt 77 km kõrgusel korraldatud 1 Mt tuumaplahvatuse tagajärjel oli raadioside lühilainetel häiritud 10 tunni vältel 800–1000 km kaugusel plahvatuskohast. Suurel kõrgusel toimunud plahvatuse iseärasuseks on erakordselt ere tulekera, mille valguskiirgus võib kahjustada silmi enam kui 500 km kaugusel plahvatuskohast.
Pommi lõhkemisel maapinnal võib maastiku radioaktiivne mürgistus olla väga tugev, kuna plahvatuse radioaktiivsete saaduste tunduv osa seguneb pinnasega ning paisatakse lööklainega laiali.
Inimesed ja loomad võivad saada vigastusi radioaktiivsete ainete sattumisel nahale, silmade, nina ja suu limaskestadele ning organismi, samuti välisel kiiritusel beeta-osakeste vooluga ning eriti gammakiirtega.
Nahale ja limaskestadele sattunud radioaktiivsed ained tuleb õigeaegselt eemaldada, vastasel korral võivad nad esile kutsuda haavandeid ja põletikke. Radiatsiooni suurte annuste toimel ja radioaktiivsete ainete sattumisel organismi tekib kiiritushaigus.

Tunnuspildil: USA rahutuvi, pommituslennuk B-47, mille edasiarenduseks oli tänini kasutusel olev B-52.

NB! Loe ka:
Käitumisjuhised kriisiolukordadeks
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Hiroshima häirekell
Aatomivaimustus (2 galeriid)
Kiirgav stepp
Nõukogude tuumapommi katseplahvatus koodnimega „Snežok“ (1954)
Maailma võimsaima vesinikupommi plahvatus (30. oktoober 1961)
USA B-52 kaotab Palomarese lähedal neli tuumapommi (1966)
Operatsioon „Crosroads“ 1946