Piinakambrist tapalavale (4. osa)
Surmamine metsloomade kaasabil
Ka see on üks väga vana hukkamisviis, mida juba eelpool mainitud. Roomlased kasutasid tsirkusemängudes selle hukkamisviisi lihtsat vormi: aheldatud süüdimõistetud heideti kiskjatele söödaks, ent oli ka rafineeritum ja eemaletõukavam, stiliseeritum variant, mis jäljendas justnagu stseene antiikmütoloogiast. Nii näiteks seoti kristlane teibale ja määriti ta meega kokku, misjärel ta karude rünnakute meelevalda jäeti.
Nood lakkusid esmalt ära mee, seejärel kiskusid küüniste ja hammastega puruks ohvri reied ja keha ning sõid ära sisikonna. Väga armastatud oli ka selle piina kordamine, mille jumal-isa Zeus titaan Prometheusele määras. Süüalune seoti kaljunuki külge ja lasti ta röövlindudel pikkamööda surnuks nokkida. Lõuna-Ameerika indiaanlastel oli tavaks süüdimõistetud üles riputada vee kohale nii, et selles pesitsevad alligaatorid nende jalgu napsama küündisid. Ohver võis nende jubedatest hammustustest pääseda ainult jalgu üles tõstes, aga niipea, kui tal selleks enam jõudu ei jätkunud, kisti ta lõhki.
Pole vaja kuigi suurt fantaasiat, kujutlemaks ohvri pöörast õudust ja surmahirmu, kes oli abitult teibasse aheldatud või välja pandud areenile, kust tal mingit pääsemislootust polnud, jälgides, kuidas näljased lõvid või tiigrid talle lähenesid ja oodates hirmsat kokkupuudet küüniste ja hammastega, mis pidid ta surmkindlalt lõhki kiskuma. Ent mõnel puhul kasutati surmanuhtluse piinarikkaks täideviimiseks ka väikeseid loomi. Protsessi, milliseid leidis aset 16. sajandi ususõdade ajal, kirjeldab ajaloolane Callonico nii:
„Nad panid süüdimõistetu selili ja sidusid ta kinni. Siis asetasid ta kõhule anuma, mille põhjas oli avaus. Anumas oli elav unihiir või rott. Selle mahuti peale tegid nad tule, ja näriline, kes valust pea meeletuks muutus, hammustas ohvri kõhu läbi ja näris end järkjärgult läbi sisikonna, nii et ta lõpuks piinarikast surma suri…“
Vanas mustas Aafrikas oli üks kardetumaid surmamisviise metsikute sipelgate hammustuste meelevalda jätmine. Täiesti alasti, meega üle määritud ohver seoti teiba külge ja jäeti nn sipelgaterajale. Sipelgad, kes ei lase end kunagi oma teelt kõrvale tõrjuda, sööstavad ohvri kallale ja söövad ta ihu sõna otseses mõttes elavalt ära. Mõne päeva pärast leiti teibast veel vaid sipelgate ohvri purupaljas luukere.
Ühest eriti kummalisest hukkamisviisist putukate abil Vana-Pärsia aladel kirjutab Plutarchos. Ta nimetab seda, mille sarnaseid julmuse poolest otsida annab, „paadiks“, ja kirjeldab nii:
„Pärslased rakendasid kuninga mõrvarite suhtes järgmist karistust: ehitati kaks võrdse suurusega ja ühesuguse kujuga paati. Ühte asetati süüdimõistetu, teisega kaeti ta nii, et pea, käed ja jalad väljapoole jäid, aga terve keha paadis asus. Talle anti toitu ja sunniti seda sööma, kusjuures ta silmi asteldega torgiti, kui ta keeldus. Kui ta söönud oli, kallati talle suhu piima ja mee segu. Lõpuks paigutati paadid tingimata nii, et ohvri silmad otse päikesesse vaataksid. Ta nägu ja pea olid päevast päeva kaetud putukate ja kärbseparvedega, kes ta peale laskusid. Kuna ta paatide sisemusse lukustatud oli ja pidi sinna ka oma loomulikke vajadusi rakendama, sigines seal tema väljaheidetest määratu hulk vaklu, kes end ta sisikonda uuristasid ja ta liha sõid. Hiljem, kui mees juba surnud oli, eemaldati ülemine paat, ja nüüd võis näha, et ta keha oli täielikult mädanenud ja sisikonnas oli hulk sedasorti putukaid ja usse, mis päevast päeva paljunesid. Sellisele karistusele alludes talus Mitridates aeglase suremise seisundit 67 päeva, enne kui ta hing välja läks…“
Teivastamine
19. sajandi Saksa „Suur Universaalleksikon” kirjeldab teibasseajamist kui ühte hirmuäratavamat karistust, mida inimlik julmus on leiutanud:
„Selle karistuse täideviimiseks asetatakse süüdimõistetu kõhuli, seotakse ta käed selja taha ja kinnitatakse jalad nii, et need laialt harali jääksid. Et ta vähimatki liigutamist takistada, mis timukat tema tegevuse juures segada võiks, pannakse ta seljale raske pakksadul, millele istub timuka abiline. Pärast seda kui avaus, millesse teivas peab sisenema, on piisaval määral õlitatud ja sisselõikega suurendatud, võtab timukas teiba ja pistab selle süüdistatava anusesse nii sügavale kui saab. Teiba ülemine ots on teritatud, aga tipp pole teravaks, vaid tömbiks vormitud.
Timukas koos abilisega taob selle haamrilöökidega 50–60 sentimeetri sügavuselt süüdistatava kehasse. Seejärel aetakse teivas püsti ja rammitakse maasse. Süüalune jääb nüüd enese hoolde. Tal pole mitte midagi, millega end toetada võiks. Vajub omaenese raskusest aina madalamale ja teivas tungib temasse üha sügavamale, kuni lõpuks kas läbi õla, rinna, kõhu või mao jälle välja tungib.
Suremine, mis sellele õnnetule õudsete kannatustega lõpu teeb, võtab aega. On olnud süüdistatuid, kes on selles jubedas asendis 2–3 päeva elus püsinud. Aja kestus sõltub nii ohvri konstitutsioonist kui ka teiba kaldest. Tavaliselt hoolitseti sealjuures veel julmuse uskumatu süvendamise eest, mis seisnes teiba tipu veidikeses ümardamises. Sellega tagati, et teivas organeid, mis teele ette jäid, läbi ei puurinud ja nõnda kiire surma edasi lükkas. Organid suruti sageli nende loomulikust paigast välja. Nii välditi tugevasti veritsevaid vigastusi ja venitati suremisega, samal ajal olid valud tänu närvide kokkupressimisele kirjeldamatud.
Loomulikult mõjutas kannatuste kestust suund, mille timukas püstiaetud teibale andis. Veidi viltu sisseaetuna puuris see läbi mitte näiteks rinna või õla, vaid sageli mao. Seega polnud elutähtsad organid vigastatud ja tänu sellele said kannatused pikendatud.“
Selles piinarikkas asendis süüdimõistetule oli rangelt keelatud juua, kuna surm võis siis saabuda mõneti varem.
Sellist hirmuäratavat karistust rakendasid esimestena assüürlased oma vangide peal, et vaenlasi eemale kohutada. Siiski kasutasid nad ka teistviisi teibasseajamist. Selle käigus asetati süüdistatu lamedasse süvendisse, mis samas ka ta hauaks sai. Teravaks ihutud teivas torgati tal läbi rindkere süvendisse, ja isegi kui ohver veel elus oli, aeti see kinni, nii et ta piineldes lämbus. See karistus määrati sageli vallaliste naiste vägistajatele, kusjuures varasel germaani perioodil teiba sisseajamisel tegi kolm esimest haamrilööki ahistatud naine, tõestuseks, et ta polnud kurjategija teoga soostunud.
Kuulsaks sai inglise kuninga Edward II salajane hukkamine 21. septembril 1327. Ta seljale asetati raske puuplaat ja torgati pärakusse tipust lahti lõigatud lehmasarv, läbi mille ta sisikonda hõõguv raud aeti. Mõistagi saabus surm sel juhul pea silmapilkselt.
Avalikud teibasseajamised olid õhtumaade piirkonnas suhteliselt harvad ja uusaja saabudes lakkasid peaaegu täielikult. Ühte erandit kujutavad enesest sageli ebausul põhinevad laipade teibasseajamised, keda nn taastulejateks kutsuti, nagu ka vampiirideks või „surematuteks“. Sellistel puhkudel ekshumeeriti juba mahamaetud ja torgati neil teivas läbi rinna, et nende tagasitulemist takistada. Vastupidiselt Euroopale oli teibasseajamine terves Lähis- ja Kaug-Idas veel 20. sajandi keskpaigani vähemalt üksikjuhtudena tavaline. Nii aeti 1958. aastal avalikult teibasse Iraagi kuninga onu – tema sodoomiasüütegude pärast. Hiinas oli tavaks kuni bokserite mässuni tuvastatud kurjategijaid avaliku teibasseajamisega karistada.
See toimus sarnaselt kuningas Edward II hukkamisega. Timukas ajas läbi bambustoru kurjategijate anustesse hõõguva raudvarda.
Suurt tähelepanu äratas süürlasest Solimani hukkamine, mis leidis aset Kairos aastal 1800. Soliman oli tapnud prantsuse asevalitseja Kléberi. Prantsuse sõjakohus tunnistas ta süüdi. Tal põletati parem käsi ära ja seejärel aeti elusalt teibasse. Selleks määratud timukas Barthèlemy uuris hukkamist spetsiaalselt idamaalaste juures.
Pealtnägija Claude Desprez kirjeldab hukkamist järgmiselt:
„Barthélemy asetas Solimani kõhuli, võttis suure noa ja tegi sellega lõike pärakusse, et teivast oleks parem sisse lükata. Siis sidus ta süüdimõistetu käsivarred ja jalad kokku ning lasi teiba püsti ajada. Selle ajani ei lasknud Soliman kuuldavale ainsatki heli. Alles siis, kui ta püsti aetud oli, heitis ta pilgu üle rahvahulga, kes oli tulnud tema hukkamist vaatama, ja karjus valjul häälel musulmanide palve. Siis nõudis ta juua. Üks soldat läks vett tooma, ent Barthélemy ütles talle: „Hoidu sellest, muidu sureb see mees otsekohe!“ Soliman kannatas veel neli tundi, ja oleks veel kauemgi kannatanud, aga kui timukas ligi astus, andis üks soldat talle kaastundlikust meeleliigutusest juua, ja veidi pärast seda timukas tulistas…“
Balkanil oli teibasseajamine kuni 19. sajandi lõpuni tavaline. Koguni Teise maailmasõja partisanivõitlustes tuli selliseid jubedusi veel ette.
Selle sadistliku karistuse teisend olid konksud, mille külge türklased ja pärslased mõnikord süüdimõistetuid riputasid. Konksud olid tihedalt kindlusemüüridesse kinnitatud ja mõeldud selleks, et sõja korral selle sissepiirajaid eemale peletada. Vangivõetud vaenlastel, aga ka süüdimõistetud kurjategijatel aeti massiivsed raudhaagid läbi seljalihaste või tuharate ja kinnitati siis müürikonksude külge, nii et ohver sellises äärmiselt piinarikkas asendis aeglaselt suri, kusjuures varesed ja mõnikord raisakotkad ta silmad välja nokkisid ja kehalt liha rebisid, kuni ta veel elus oli. Oma „Karistuste teoorias” kirjeldab Bentham seda õudset kättemaksuprotsessi järgmiselt:
„Konksud läbi õlgade või rinnalihaste aetud, kinnitati süüdimõistetu müüri või spetsiaalselt selleks püstiaetud puuplangu külge. Kõige rangema karistuse korral oli keelatud talle mingitki kehakinnitust anda. Nii jäi ta saatuse hooleks – päeval kõrvetava kuumuse, öösel külma kätte. Ärakõrbenud liha tõmbas ligi hulga putukaid, kes ta verd imesid, nii et ta kurnatusest ja janust aegamööda hinge heitis…”
Muuhulgas märgib autor, et seda õudset karistusmeetodit rakendasid korduvalt ka Briti kolonistid oma neegerorjade kallal.
Sissemüürimine, lämmatamine ja elusalt matmine
Elusalt matmise karistust õhtumaade piirkonnas mainitakse esmakordselt kohtumääruses „Carolina” kui karistust lapsemõrva või liiderdamise raskemate juhtude puhul. Nais- või meeskurjategija käed ja jalad seoti kokku ja ta paigutati madalasse süvendisse, mis oli kaevatud võllase alla. Sageli pisteti seljali lebavale süüdimõistetule suhu toru, läbi mille ta „hing välja sõitma” pidi. Siis aeti süvend kinni, kattes sinna elusalt maetu mulla ja kividega. Mõnes paigas Aafrika Sahaaras, nagu ka mongoli hõimudes oli tavaline süüdimõistetu seisvas asendis kuni õlgadeni matta ja lasta tal niiviisi aegamööda vaevelda, kui polnud ette nähtud kasutada teda viskerelvade märklauana.
Elusalt matmise eriti jõhker vorm tuli ilmsiks Egiptuses, Dar el Bardini muumia näol. Selle muumia kirst oli äärmiselt lihtne ja raidkirjadeta. Maspero kirjeldab oma „Vana-Ida ajaloos” leidu järgmisel viisil:
„Surnu keha polnud seniste kommete kohaselt tühjaks tehtud, vaid kaetud naatriumhapendi paksu kihiga, sidemed ümber keha mähitud. Käed ja jalad olid kõvasti kinni nööritud ja krampis nagu tugevast valust. Kõht oli sisse langenud, magu seevastu tõusis kerakujuliselt esile. Rind oli kokku surutud, pea kirjeldamatus grimassis tugevasti tahapoole heidetud. Kärbunud huuled paljastasid hambad, suu oli avatud justnagu viimaseks karjeks. See kõik viis meid järeldusele, et mees oli sidemetesse mähitud elusana ja pikkamööda lämbuma jäetud…”
Hiinlaste juures oli pikka aega tavaks süüdimõistetu bambuskasti lukustada ja teda siis viiruki või muu suitsugaasiga kuni lämbumiseni töödelda. See meetod kui ülimalt elajalik tapmisviis elustati taas Teise maailmasõja ajal Saksa koonduslaagrites.
Surmamõistetud vangid paigutati akendeta autobussi, millesse juhitud vooliku kaudu sai sõidu ajal bussi vingugaasi puhuda. Juht oli hermeetiliselt suletud klaasiga selle gaasi eest kaitstud. Ettekäändel üleviimisega ühest laagrist teise keelitati ohvreid minema bussi, millesse veidi hiljem tungis surmav gaas, Pärast nappi veerandtundi olid kõik seesolijad armetult lämbunud.
Hiljem täiustati selle süsteemi põhiomadusi Auschwitzi ja teiste suurte hävituslaagrite kohutavates gaasikambrites. Surmale määratud aeti seal alasti nn kümblusruumi, kuhu mürgigaas avatud kraanidest hermeetiliselt suletud ruumi juhiti ja õnnetud lämmatati. Oli ka veel teine variant: aurustuvat mürki puistati ruumi laes asuvate avauste kaudu. Lõpuks uurisid kaasvangid alasti laibad läbi võimalike kuldplommide leidmiseks, mis hammastest välja murti, enne kui ohvrid nii päeval kui öösel ettevõttes tegutsevatesse põletusahjudesse heideti.
Hämmastaval kombel on surm lämmatamise läbi, mida antiikajal muuhulgas määrati vestaneitsitele, kes olid oma truudusvannet murdnud, veel tänapäevalgi tavaline hukkamisviis isegi tsiviliseeritud riikides. Paljudes USA osariikides on hukkamine lämmatamise teel, mis seisneb mürgikapsli lagundamises happevannis, kaugeltki mitte nii humaanne kui surmanuhtluse kaitsjad seda ikka ja jälle rõhutada tavatsevad.
Vastupidiselt seni kirjeldatud surmanuhtluse viisidele on kujutlus sissemüürimisest ainult harvadel juhtudel sõnasõnaliselt mõistetav. Enamasti kujutab see endast lämmatamise teisendit, kindlasse surma viimist aeglasel viisil väga kitsasse ruumi sulgemise läbi. Keskaegses Euroopas määrati see vahetevahel karistuse alla langenud kõrgematesse seisustesse kuuluvatele, et süüdimõistetut timuka häbistavast puudutusest säästa. Aga esines ka juhtumeid, mille puhul süüdimõistetu sõna otseses mõttes sisse müüriti.
See tähendab – ta aheldati kitsasse kivikongi ning ta pidi pealt vaatama, kuidas müüri esikülg aina kõrgemaks kerkis, kuni sulges ta igaveseks pimedusse. Kestis see enamasti päeva, mil viimne õhk hingamiseks oli ära tarvitatud ja õnnetu lämbus.
Ristilöömine
See oli klassikalise antiigi üks tähtsamaid karistusvorme. Seda rakendati orjade, rõhutute ja Rooma maailmariigi nende persoonide puhul, kel polnud Rooma linnakodaniku privileege. Tuntuks sai see Kristuse ristil suremise kaudu, mida pärast kristluse võidukäiku arvututes etendustes kõikjal näidati.
Selles hukkamisviisis kõige sagedamini rakendatav rist oli kreeka T-tähe kujuline – püstpalk, mille otsa oli naelutatud rõhtpalk. Erinevalt kristliku risti kujust, mille Kristus tervelt ristilöömisele kandis, jäi püstpalk alati omale kohale, süüdimõistetu pidi ainult põikpalgi omaenese hukkamisele kandma. Eelnevalt oli arvukalt juhtumeid, nagu neid ka kristlikes kannatuselugudes on kujutatud, et kõigepealt piitsutati süüdimõistetu läbi.
Tänu sellest tekkinud verejooksule ja kiiresti tekkinud haavapõletikule saabus surm ristil siis kiiremini. Ka anti süüdimõistetule enne ristilöömise täideviimist sageli juua uimastavat jooki veinist, mürrist jm droogidest, et valu oleks kergem taluda. Ka oli tavaks, et talle pärast ristilöömise lõpetamist värskenduseks äädikajooki pakuti. Ristile kinnitamist ei teostatud alati naeltega. Sagedamini kasutati siiski nööre, millega süüdimõistetu ristile seoti. Ka ei löödud naelu läbi peopesade, vaid läbi randmeliigeste, mis kindlama toe tagasid. Vahetevahel läksid käiku nii nöörid kui naelad. Jalad naelutati otse palgile, konsooli jalgade toetamiseks polnud risti tavakuju juures ette nähtud. Uurijad oletavad, et surm kurnatusest, janust ja päikese intensiivsest kõrvetamisest saabus enamikel juhtudel alles mitme päeva pärast . Uurija Ernst Renan kirjutab sellest järgmist:
„Selle karistusviisi õudus seisneb selles, et inimesel tuli päevi sellises jubedalt valulikus seisundis elada. Verejooks kätest ja jalgadest seiskus kiiresti ega olnud surmav. Surma tõeliseks põhjuseks sai keha ebaloomulik asend, mis viis vereringvoolu seiskumiseni, hirmsate valudeni peas ja südames ning lõpuks liikmete kangestumiseni. Tugevama konstitutsiooniga ristilöödud surid lihtsalt nälga.
Selle julma karistusviisi peamine mõte seisnes selles, et süüdimõistetut mitte kohe surmata, vaid et ta pigem vaatamiseks välja panna. Kuna ta oma käsi rakendada ei saanud, pidi ta ristipuul vaevlema…”
Et surma kiirendada, oli tavaline süüdimõistetu pindluud puruks peksta, tänu millele polnud tal mingit võimalust kuidas iganes jalgadele toetuda. Piigitorge Kristuse kannatuste loos tähendas üksnes surma fikseerimist.
Selle julma surmamisprotsessi täpsetest asjaoludest saame aimu dr Escofier Lambiotte´i artiklist, mille ta avaldas „Le Monde’is” aastal 1966.
„Seda surmamisprotsessi on kirjeldanud Dachau surmalaagris need, kes olid seal tunnistajaiks, kuidas süüdimõistetuid käsipidi teiba külge üles riputati. Nad ei saanud käsi langetamata hingata. Varsti tabasid neid lihastekrambid, mis rinnakorvis olevat õhku välja suruda ei võimaldanud. Tugevamate ohvrite jalgade külge riputati Dachaus pommid, takistamaks seda, et nad end kätega üles ei suudaks tõmmata. Sellele järgnes kiire surm…”
Ristikaristus oli tuntud pea kõikide iidsete rahvaste juures. Roomlased rakendasid seda algselt peamiselt orjade peal. Pärast kuulsat Spartacuse ülestõusu püstitati terve ristide allee. Hiljem olid need ennekõike kristlased, kes sellisel viisil hukati, et nad oma õpetaja saatust jagaksid.
Üldiselt ei toimunud ristilöömine õhtumaades enam ammu Kristuse kannatustele viitavas vormis. Justus Lipsius, kes oma töös „De Cruce” seda piinaprotsessi üksikasjalikult käsitleb, kirjeldab arvukaid teisi ristilöömise viise. Enamik neist on tuntutuks saanud seoses kristlike märtrite kannatustega. Nii on näiteks Andrease ristil X-i kuju, millele süüdimõistetu kinnitati harali aetud käte ja jalgadega. Erilise karistusena mässajatele tunti ümberpööratud risti, mida teame apostel Peetruse loost. Tema puhul viidi ristilöömine täide, pea alaspidi, vastavalt tema enese soovile. Sel juhul saabus surm veretulva tagajärjel pähe enamasti kiiremini kui tavaliste ristilöömisviiside puhul. Kristlaste tagakiusamise aegadel löödi muuhulgas risti ka naisi, nagu tõendab õndsa Maura näide, kes olla Rooma amfiteatris täiesti alasti risti löödud.
Kristlaste tagakiusamise perioodil oli ristilöömine väga sageli ühendatud muude julmade karistusviisidega. Nii lasi verejanuline keiser Nero ohvrid esmalt pigiga sisse määrida ja süüdata nad oma aeda püstipandud ristil. Teistel puhkudel määriti abitu ristile kinnitatu jäsemed üle metsmesilaste meega, enne kui ta amfiteatri karu käppade ja kihvade meelevalda jäeti.
Kristluse võidukäiguga lakkas ristilöömine kui karistus terves õhtumaade regioonis. Rist sai pigem pühaks märgiks, mis sümboliseeris võitu tumedate jõudude üle.
Teisiti oli lugu Lähis- ja Kaug-Idas, kus ristilöömist ristisõdade ajal sageli kasutati ja muude kokkupõrgete puhul islami ja kristluse vahel. Ristikäikudes osalejad ja palverändurid, kes fanaatiliste moslemite kätte langesid, pidid rehkendama oma religiooni rajaja saatuse kordamisega, juhul kui eelistasid oma usust mitte lahti öelda.
Erilise näitena inimlikust mandumisest võib hinnata seda, et ristilöömine nn tsiviliseeritud rahvaste juures isegi veel 20. sajandi keskpaigas pooldajaid leidis ja teatud kindlates olukordades taas ellu äratati. Nii kirjeldab Malaparte oma kuulsas sõdade vastases raamatus „Nahk” õudusstseene, mida natsid Nõukogude Liidu okupeeritud piirkondades vangistatud juutide peal toime panid:
„Kaikus õuduskarjatus. Seal oli ristilöödud mehi – mehi, kes olid puude tüvede külge naelutatud. Nende käed olid ristikujuliselt laiali sirutatud, jalad teineteise kõrval puutüve külge naelutatud. Mõne pea oli õlale kaldu, mõnel rinnale langenud. Peaaegu kõik kandsid juutide musti mütse, paljud olid alasti…”
Olgugi et need barbaarsed tapmisaktid polnud legaalses karistuspraktikas ette nähtud, kaitsesid nende pooldajad neid ometi, tuues ettekäändeks sõjaseisukorra karmid seadused. Igal juhul olid need näited sellest, et inimliku eksistentsi tsivilisatsiooni ja humaansuse kiht võib veel tänapäevalgi kergesti puruneda, ja siis ilmub nähtavale metsik loom, verejanuline kiskja, kelle usume eneses juba ammu lõplikult välja juuritud olevat.
Neljaksrebimine – karistus atentaatide tegijaile ja kuningamõrvareile
Seda surmanuhtluse jubedat viisi rakendati sageli kui hukkamise lõppakti juba surmatute peal, kes olid kas üles poodud või kägistatud, või kel pea maha raiutud. Laiba tükeldamine pidi rõhutama teotuse erilist määra.
Kuninga mõrvamisele või tema tapmiskatse harvadele juhtudele järgnes elava keha neljaksrebimine, mille algallikaks olid julmad karistused antiikajast. Vanade pärslaste juures näiteks köideti süüdimõistetud kurjategija nööridega kahe allapainutatud noore puu külge, kusjuures kumbki jalg ja labakäsi ühe puu külge seoti Painutatud puude üleslennutamisel rebenesid ohvri jäsemed otsast. Selline jube surmamine oli tavaks mõnedel indiaani suguharudel, aga polnud tundmatu ka Lähis-Idas.
Germaani kultuuriruumist teame sellist hõimu nagu allemanid, kes viisid neljaksrebimise karistust läbi raskete kuritegude puhul, jäsemeid metsatöökirvega otsast raiudes. Toursi ajaloolane ja piiskop Gregor kirjeldab juba oma Gesta Frankorumis neljaksrebimise viisi, mis hiljem Prantsusmaal juurdus.
Süüalune seoti nööridega nelja hobuse sabade külge kinni, kes siis nelja ilmakaare poole laiali kihutati. Moslemi piraatidel oli tavaks vangistatud kristlastest laevakapteneid, eelkõige Malta vm rüütliordudesse kuulujaid, pikkade köitega nelja laeva mastide külge siduda ja laevu siis nii juhtida, et ohver õhus sõna otseses mõttes tükkideks rebiti.
Selle õudse protsessi kestvus olenes esmajoones ohvri füüsilisest vastupanujõust. Nii kujutab prantsuse ajaloolane Michelet kellegi Meré kannatusi, kes pärast atentaati Guise’i hertsogile 1563. aastal sel moel hukati:
„Pärast seda, kui ta laudisele asetatud ja kinni seotud sai, rebis timukas raudtangidega ta mõlemalt reielt ja käsivarrelt tüki liha. Ta neli jäset kinnitati nelja hobuse külge. Neli timukasulast, kes sadulaisse hüppasid, ajasid hobused liikuma ja tõmbasid nöörid viimseni pingule. Aga lihased pidasid vastu. Oli vältimatu, et timukas oma lihunikunoaga liha ülalt ja altpoolt läbi pidi lõikama.
Kõõlused ragisesid, ja rebenesid lõpuks pärast ühte järsku nõksatust. Ikka veel elav kere langes maapinnale. Piin lõppes alles siis, kui timukas tal pea otsast lõikas…” Kohtunikud olid ühel meelel selles, et polnud karistust, mis olnuks kuningamõrvarile küllaldaselt karm. See olenes kuninga erilisest staatusest, kes läbi oma sakraalse pühalikkuse end kõigist teistest inimestest kõrgemana tundis. Jurist Moyar de Vouglans kirjutab „Piinade Kataloogis”, mis kurjategijatele kuulutas:
„Need karistused on ohvri avalik andekspalumine, nii lõhkikistud rind, käsivarred, reied ja sääred, nagu ka sulatinast, keevast õlist ja tulisest vaigust tekkinud haavade täitmine sulaväävliga. Ka saab atentaadi tegija parem käsi, mille ta julges kuninga käe vastu tõsta, väävlitulega ära põletatud. Pärast hukkamist visatakse ta tükkideks kistud ihuliikmed tulle, et need hävineksid. Tuhk puistatakse laiali kõigi nelja tuule poole. Maja, milles ta elas, määratakse hävitamisele, tema sugulased ei tohi enam kanda tema nime.”
Et vaatamata sellistele julmadele karistusähvardustele atentaate ikka ja jälle ette tuli, mis enamasti küll nurjusid, aga kurjategijaile siiski hirmsaid surmapiinu tõid, viitab fanatismile, millega atentaatide tegijad asja kallale asusid. Kindel, et üks niisugune kuningas nagu Henri IV, keda vaatamata tema ketserlikule minevikule üldiselt väga rahvalähedaseks regendiks peeti, mitte tõeline kuningas, vaid pigem türann oli. Teda kõrvaldada proovisid sellised teenekad fanaatikud nagu Jean Castel ja Ravaillac. Sealjuures toetusid nad jesuiitlikule teesile, et „türanni mõrv„ teatud asjaoludel on õigustatud. Kohtuotsus Ravaillacile, kes 1610. aastal kuningas Henri arvukate noahoopidega mõrvas, kõlas kogu oma õuduses järgmiselt: „Nii nurjatu ja jälestusväärse isatapu heastamiseks nagu püha persooni kuningas Henri mõrvamine, määratakse talle peakiriku Notre Dame de la Porte ees avalik andekspalumine. Ta tuleb kärul kohale toimetada, riietatud ainult särki, käes kahenaelane küünal. Siis tuleb ta juhtida Place de Greve´ile, kus ta lavale kinni seotakse. Siis näpistatakse ta rinda, käsivarsi, reisi ja sääri hõõguvate tangidega. Läbi ta parema käe tuleb torgata nuga, millega ta mõrva toime pani, misjärel tuleb see käsi väävlitulega ära põletada. Tema haavadesse valatakse nii sulatina kui keevat õli.
Kui see on toimunud, saab ta keha nelja hobuse poolt lõhki kistud, tema jäsemed eemaldatud, seejärel antakse need ja ta keha tuleroaks…”
Kohtuotsus sai täide viidud, mida ajaloolane Estoille kirjeldab nii:
„Pärast pooletunnist asjatut pingutamist olid hobused kurnatud ja üks aadlik pakkus omi. Lõpuks, kui hobused olid oma tunni jagu vastastikku tirinud, ilma et oleksid ta küljest ainsatki jäset ära rebinud, heitis ta hinge…”*
Veelgi halvemini – kui see üldse võimalik saab olla –, läks kuningas Louis XV-le (küll nurjunud) atentaadi teinud Damiens’il. Timukad olid purjus ja piinamine kestis oma kolm tundi, kuni lõpuks tuli ta kannatustele lõpp.
„Et ta liikmed järele ei andnud, rakendati tema peal nn Scaramouche’i nihestamist. Seejuures venitati ta reieliigesed paigast, nii et ta jalad võinuks piki ribisid üles venitada. Jäsemed olid küll pikaks venitatud, aga ikka ei olnud vähimatki rebendit. Süüdimõistetu juuksed, mis senini püsti seisid, tõmbusid korraga valgeks, ja tõmblev kere, veel poolenisti elus, heideti lõpuks tuleriidale…”
Poolekssaagimine, tükeldamine, nülgimine ja lohistamine
Neljaksrebimisele analoogiline, koletult julm karistusviis oli poolekssaagimine, mis oli pikka aega tuntud Lähis- ja Kaug-Idas, õhtumaade piirkonnas aga väga harva ette tuli. Algselt oli see karistusviis ette nähtud raskete kuritegude eest Medeia ja Traakia iidsete rahvaste juures. Roomas lubas kaheteistkümne tahvli seadus seda rakendada ekstreemsete kuritegude puhul. Süüdimõistetu keha asetati kahe puuplangu vahele, mille siis tavaliselt kaks tugevat meest taktis keskelt läbi saagisid. Küllalt sageli rakendati poolekssaagimist ka Jaapanis. Oma 1746. aasta „Piiblisõnastikus“ rõhutab ajaloolane Dom Calmet, et seda karistusviisi olevat mõnda aega praktiseeritud isegi Šveitsis:
„Mulle räägiti, et seda karistusviisi tunti ka Šveitsis ja et see olevat veel üsna hiljuti ühe nende raske kuriteo sooritanud maamehe kallal toime pandud. Nad sulgesid ta kirstusarnasesse kasti ja saagisid selle pikuti läbi, alustades sealjuures peast.“
Angolas ja Kongos rakendati poolekssaagimist vangilangenud vaenlaste puhul. Keha saagimise asemel esines ka selle tükeldamist vähem või rohkem teravate nugadega, kusjuures seda suuremad olid piinad, mida nürimad olid selleks kasutatavad tööriistad. Üks hirmuäratavamaid karistusvorme määrati keisrimõrvaritele ja truudusetutele abielunaistele Vana-Hiinas. Tavakohaselt täiesti alasti võetud ja teiba külge seotud karistusalusel lõigati kõigepealt maha rinnad, siis järgnesid käsivarre- ja jalalihased. Olid süüdimõistetu sugulased rikkad, maksid nad timukale tubli summa, et see ohvri kas oopiumiga uimastaks või surmaks ta kiire, varjatud torkega südamesse, enne kui piinamine algas. Vaestel süüalustel seevastu polnud mingit šanssi pääsemiseks koledatest kannatustest enne jubedat lõppu.
Saagimise julm protseduur viidi veel 20. sajandi alguses läbi ühe Fou-Tschou-Li nimelise atentaadisooritajaga. Louis Charpeux, prantslasest pealtnägija, kirjeldab seda hukkamist järgmiste sõnadega:
„Minu kohalt oli hästi näha, kuidas Pekingi härra (st timukas) noa kätte võttis. Vahetult süüaluse silme ees helgib teras, mis ta vasaku rinna läbi lõikab. Ta vingerdab valust, avab suu, ent ei jõua karjuda, sest kiire lõige rebestab ta häälepaelad. Õnnetu väänleb teibas, enam ainsatki piiksu kuuldavale toomata. Siis on parema rinna kord, mille timuka käe järsk rops maha lõikab. Sulased ulatavad timukale uue noa. Too asub aeglaselt biitsepseid lahti lõikama, seejärel, õnnetu atentaadisooritaja kohutavalt vingerdades, kisub Pekingi härra kiire, laia kaarega liigutusega küljest reite kogu lihasmassi ja viskab selle juuresolevasse, vereplekilisse korvi. Sel hetkel pöörab ohver pead. Äkki alanud kooma paneb terve ta näo värisema. Nüüd asutakse parema küünarnuki kallale. Kaks timukasulast murravad käsivarre puruks ja kohutav valu sunnib õnnetu taas silmapilguks õudsele teadvusele tulema…“
Üks niisama julm surmanuhtluse viis oli samuti algselt juurdunud vanade pärslaste ja assüürlaste juures. Nimelt nülgimine, st naha mahakiskumine elavalt kehalt. See määrati seal enamasti ebaõiglastele kohtunikele. Kuningas Kambysos uhkeldab:
„Mina olen lasknud ületõusude juhtidel naha maha nülgida ja nende nahkadega majade müüre katta. Paljusid neist olen enese juuresolekul nülgida lasknud.“ Herodotos annab teada, et ühel pärsia ebaõiglasel kohtunikul olla nahk elavalt maha nülitud ja kasutatud seda kohtunikutooli polsterdamiseks.
Sküüdi sõdalased, kes olevat vangilangenud vaenlasi samuti elavalt nülginud, ehtisid nende nahkadega oma telkide sissepääse. See kattub ka mõnede SS-timukate kombega kasutada tapetud ohvrite nahka oma korteritesse lambivarjude tegemiseks. Sellest jubedast materjalist olevat tehtud isegi pükse ja raamatuköiteid, kusjuures nahale olevat omistatud ka teatud fetišistlikku toimet.
Antiiksest türannist Saphorusest räägitakse, et ta lasi keiser Valerianuselt maha tõmmatud naha täis toppida, et seda kui armetut trofeed alati enese ligi hoida. Täpselt samuti toimisid Põhja-Ameerika indiaanlased, kes tapetud vaenlaste skalpidega oma telke ja kehakatteid ehtisid.
Loomulikult oli nülgimisel oma koht ka õhtumaade keskaegsetes kohtuotsustes. Selle läbiviimiseks kinnitati süüdimõistetu vertikaalsele redelile ja tehti ta seljale esmalt üks sisselõige. Nahk tõmmati maha kas ribadena või tükkidena. Teine värdjalik nülgimisviis eeldas naha ja liha mahatõmbamist asteldega varustatud rulliga. Sageli tarvitati selleks naelu täis pikitud lauda. Nagu enamiku neist spetsiaalsetest julmustest, olid ka nülgimise juured pärit antiikmütoloogiast. On teada, et muusade jumal Apollo karistas luuletaja Marsyast nülgimisega armukadeduse ajel. Viimase kolleeg Ovidius kirjeldab seda oma „Metamorfoosides“ järgmiselt:
„Vaatamata tema karjumisele tiritakse ta liha maha tervelt keha esiküljelt – ta on üksainus suur haav. Veri tilgub tervelt kehalt ja paljastatud lihased on täiesti nähtavad. Naha kaitseta jäänud veresooni läbib värin. Kui valguskiired ta rinnale langevad, on näha tõmblev sisikond…“
Nülgimisega sarnane karistusviis oli lohistamine, mida sageli praktiseeriti ida iidsetest hobusekasvatajatest rahvaste juures. Sellele protseduurile viitab esmakordselt Toursi piiskopist ajaloolane Gregorius, kirjeldades, kuidas merovingide kuninganna Brunhilde metsiku täku saba külge seoti ja seejärel üle kivide ja kändude surnuks lohistati.
Rattaletõmbamine
Ratast kui surmamisvahendit kirjeldatakse piinariistade ajaloos väga mitmesugustes variantides. Antiikajal rakendati veerevaid rattaid, mis olid naelu täis pikitud. Süüdimõistetu seoti selle külge kas esipoole või seljaga ja veeretati siis mööda siledat kaldpinda alla, nii et naelad ja kidad valurikkalt ta lihasse tungisid. Üheks selle teisendiks olid seestpoolt raudogadega vooderdatud vaadid, milles süüdimõistetu samuti mööda kaldpinda alla tõugati. Ka rakendati väga suuri, kindlalt fikseeritud rattaid, mille külge süüalune kinni seoti. Ratas pandi väntvõlli abil pöörlema, mille juures ohvri keha vastu raudasteldega varustatud alust pressiti, nii et ta üleni puruks rebitud kehaga piinarikast surma suri. Selline olevat teiste seas olnud ka Aleksandria püha Katharina saatus.
Merovingide ajal, niisiis juba 700 aastat pKr, leiutati seadeldis, mis liikmeid mitte üksi paigast ei nihestanud, vaid raudkangi löökidega ka purustas. Sellest arenes välja rattakaristus, mis oli suures osas Euroopas alates 15. sajandist tavaline röövmõrvade jt raskete kuritegude puhul. Jurist Moyart de Vouglans kirjeldab rattaletõmbamise protseduuri, mille ta umbes 1534. aastal Prantsusmaal ise läbi viis, järgmiselt:
„Ehitatakse laudis, mille keskele kinnitatakse kahest palgist X-kujuline rist. Nendes palkides on õnarad nii reite ja säärte kui õla- ja käsivarte keskkohtade jaoks. Ohver, seljas vaid särk, seotakse ristile, nägu taevasse suunatud, kusjuures käed ja jalad nööritakse kinni nimelt nendest kohtadest, mis paiknevad õnarate kohal. Pea alla nihutatakse kivi.
Kui ohver selles asendis fikseeritud on, võtab timukas umbes pooleteise tolli jämeduse, käepidemega varustatud raudkangi. Ta suunab tugevad löögid kinninööritud kohtadesse ja purustab järkjärgult nii õla- ja käsivarte kui reite- ja sääreluud. Ja lõpetab eksekutsiooni kahe või kolme löögiga süüdimõistetu kõhtu. Kõik see toimunud, asetatakse laip horisontaalsele teibale kinnitatud vankrirattale. Kui timukas on selle reied sedavõrd tahapoole väänanud, et jalad pead puudutavad ja keha tervet ratast katab, pannakse ta sellisena lühemaks või pikemaks ajaks rahvale vaatamiseks välja…“
Timukad pidid alati jälgima seda, et süüdimõistetu nägu oleks nimelt taeva poole, et anda talle sellega võimalus meeleparandamiseks ja patukahetsuseks. Samal põhjusel lisati nn boonus, nagu seda äsjamainitud autor esile tõstab:
„Kohtu ülemkoja kohtunikud hoolitsesid tingimata selle eest, et kohtuotsusele lisataks soodustus, mis lubas süüdimõistetu hukkamise käigus kägistada. Sealjuures tuli aga vältida, et ülejäänud karistuse rangus temas meeleheite esile kutsuks ja et ta igavesest õndsusest ilma jääks…“
Kui kohtunik seda soodustust ei määranud, ootasid süüdimõistetuid hirmsad piinad. Nõnda räägitakse ühest kuulsast, Desmoulinsi nimelisest prantsuse röövlist:
„See oli nii kange sell, et püsis rattal 22 tundi elus. Pihiisal lubati öösel puhata, sest oli üsna külm. Sellal oli Demoulins aga korduvalt vett joonud ja õige vähe kannatanud. Lõpuks, kui ta ikka veel surra ei kavatsenud ja protsess oli juba väga pikaks veninud, lubati teenistuses oleval Tournelle’i kohturingkonna leitnandil ta ära kägistada…“
1755. aastal hukatud kuulus röövlipealik Mandrin tõmmati samuti rattale. Tema kohta on teada, et:
„Ta mõisteti süüdi ja anti kõrgema kohtualluvuse timuka korraldusse. See talutas ta ainult särgis, kaelas nöörijupp ja tahvel kirjaga „majesteediründaja, varas, mõrtsukas ja avalikkuse rahurikkuja“, kahenaelase küünlaga käes kirikutulba juurde, et ta avalikult andestust paluks. Seejärel viidi ta Gréve väljakule (Pariisi hukkamisplats), kus ta käsivarred, reied, sääremarjad ja nimme puruks taoti ja pärast seda veel rattale tõmmati. Taeva poole tõstetud näoga pidi ta seal oma päevad lõpetama ja seejärel pidi tema surnukeha vaatamiseks võllasse riputatama. Enne seda pidi ta välja kannatama tavalise ja teravdatud valu, et tema kaasosalised välja annaks…“ Mandrin olevat piinamised ja hukkamise suure külmaverelisusega välja kannatanud.
Terves Euroopas käsitati rattaletõmbamist kõrvuti poomisega kõige häbiväärsemaks ja alandavamaks karistuseks. Lähtuvalt sündsusetundest tohiti seda ainult meeste suhtes täide viia. Euroopas toimetati seda veel läbi 18. sajandigi. Saksa jurisdiktsioonile vastavalt purustati süüdimõistetute ihuliikmed raudkangiga tagumise asemel juba rautatud rattal. Kurjategija asetati väljasirutatud käte ja jalgadega põrandale. Vaiade külge seotud käte ja jalgade alla jäi õõnsus, kuna liigeste alla käisid puutükid. Siis tampis timukas ta käsivarred ja jalad rautatud rattaga puruks, nagu selgroogi, kusjuures ratta pöörete arv oli kohtulikult kindlaks määratud. Surija või juba surnu kinnitati ratta kodaratele ja pandi nii terveks päevaks vaatamiseks välja. Enamasti viidi protseduur läbi nii, et esmalt ohvri sääred ja käsivarred, siis reied ja küünarvarred puruks rebiti, kuni protseduur ühe hoobiga vastu rindkeret või kaela lõpetati. Viimast käsitati kui vormilist armulikkuse osutamist, kuna sellele järgnes kohene surm.
Igaks hukkamiseks ratta abil rakendati uut ratast, millel pidi olema 9–10 kodarat. Raskemate kuriteojuhtumite puhul juba kohustuslikest piinamisest rängalt kurnatud süüdimõistetu lohistati hukkamisplatsile enamasti kas loomanahal või puulaudikul, kusjuures teel sinna tuli tal karistuse raskendamiseks taluda veel tangidega liha rebestamist jäsemetelt, rinnalt või seljalt.
Kuigi ratta rakendamine oli üldiselt karistus, mis ette nähtud röövlitele ja mõrvaritele, tuli vahel ette, et aadliklassi kuulujaid eriti raskeks peetavate kuritegude puhul samal viisil karistati. Nõnda lasi Prantsusmaa kuningas Philippe Ilus kaks noort aadlimeest rattal hukata, kuna nood olid abielu rikkunud tema kahe miniaga. Esmalt piinati õudsel viisil neid kahte õnnetut noormeest, kelle ainus kuritegu seisnes selles, et nad ei suutnud vastu seista kahe elurõõmsa ja õnnetult abielus printsessi võludele. Siis viidi nad kaarikus Gréve platsile, kus nad kõigepealt kohitseti ja seejärel elusalt rattale tõmmati. Truudust murdnud kõrgest seisusest abielunaistele määrati karistuseks see, et nad pidid paljastatud päi oma ainukeste armukeste karistamise juures viibima, enne kui nad kõrvalisse kloostrisse igavesse vangistusse suleti.
Erilist kõmu tekitas Prantsusmaal ühe Liancourt’i rüütli protsess Henri IV saatjaskonnast, keda süüdistati mingite külatüdrukute elajalikul viisil tapmises. Temagi tõmmati rattale nagu tavaline röövmõrtsukas, tõendamaks, et kuningale on iga tema alama elu võrdselt kallis, nagu kuulutas kohtuseadus.
Enne 18. sajandi lõppu kaotati rattaletõmbamine Euroopa kõikides piirkondades. Ka selles oli teerajajaks Prantsusmaa, mis giljotiini leiutamisega kõigis paigus kõikidele kurjategijatele ühesuguse surmanuhtluse täidesaatmise viisi kehtestas. Seega ei tähendanud uus algatus õiguskorralduse humaniseerimist, vaid surmanuhtluste täideviimise ühtlustamist.
Tulesurm
Tulesurm on surmanuhtluse täideviimise üks vanemaid vorme. Selle juured on enamasti pärit kultuslikest rituaalidest. Paljudes vanades kultuurides toodi jumalatele meessoost tuleohvreid, ja väga sageli ühitati need ohvriannid riiklike kurjategijate ja jumalateotajate karistamisega. Usuti tule puhastavasse väesse, mis pidi maailmast kurjuse hävitama, lisaks pidi kurjategija tuha laialipuistamine kaotama maapinnalt tema viimsegi jälje.
Surmamis- ja matmisrituaalides oli tulel mitmesuguseid erinevaid funktsioone, mis samuti arvututes kultuurides tavaks olid ja on osaliselt veel tänapäevalgi. Nii kuulus klassikalisel antiikajal põlev puuvirn tingimata kangelase matuste juurde. Viikingitel oli tavaks surnu põleval laeval merele triivima saata. Indias oli ja on praegugi laialt levinud matuserituaal tuhastamise läbi, kusjuures leegid sageli mitte ainult surnu, vaid ka tema elava lese hävitasid.
Ent jäägem tule kui surmanuhtluse läbiviimise atribuudi juurde. Tuleriidad, nagu neid Euroopa aladel arvututel piltidel kujutatakse, olid ette nähtud eelkõige väärusulistele, ketseritele ja nn nõidadele, Itaalias vahel ka hirmutamiseks sodoomia eest homoseksuaalsuse tähenduses. Prantsusmaal karistati tulesurmaga, peamiselt 18. sajandil, naissoost mürgisegajaid.
Alates keskajast, mil seda jubedat karistusviisi esmakordselt rakendama hakati, tuntakse kahte liiki tuleriitasid. Esimese juurde kuulus vertikaalne teivas, mille külge süüdimõistetu kettidega seoti. Ümberringi kuhjati kokku haokubud ja süüdati need siis igast küljest, nii et süüdimõistetu otse leekide keskele jäi. Leegid olid kaugele näha, aeg-ajalt võis läbi tuleragina kuulda ka ohvri karjeid.
Teist tuleriida vormi rakendati nende ketserite hukkamiseks, kes oma pattu ei kahetsenud, eelkõige hispaania inkvisitsiooni mõjualadel, nn autodafeedel, mida „usuaktina“ käsitati. Ka templirüütlid surid prantsuse kuninga Philippe Ilusa korraldusel sellist jubedat tulesurma, nagu Orleani Neitsigi, kes inglaste pealekäimisel Rouenis nõiaks tunnistati ja põletati. Üksikasjalikuma ettekujutuse sellisest ärapõletamisest saame kellegi dr. Geddesi jutustusest, kes oli 1682. aastal ühe autodafee tunnistajaks Madridis. Ta kirjutab:
„Sellist vaatemängu ei oldud Madridis enam pikki aastaid korraldatud, sellepärast ootas rahvas lausa käsitusega, nagu oleks tegemist mingi suure rahvapeoga. Kindlaksmääratud päeval ilmusid väljaku tribüünile kõik, kel nimi ja aukraad oli. Väljaku keskele oli püsti aetud kõrge lavats ja hommikul kella seitsmest hilisõhtuni talutati sellele mõlemast soost süüdimõistetuid oma karistust vastu võtma. Kõik hispaania inkvisiitorid olid oma vangid kohale toonud: 25 meest ja naist, sealhulgas ka üks musulmanist reetur, kes pidi väljakul ära põletatama. 50 juudile, kes olid oma patud üles tunnistanud, määrati pikk vanglakaristus ja häbirüü kandmine. Nemad kandsid suuri, värvidega kaunistatud paberkapuutse, millel oli nende kuritegusid kujutatud. Kõigil olid raudketid kaelas ja käes põlevad küünlad. Sellel pidulikul sündmusel oli kohal terve Hispaania kuningakoda. Üleminkvisiitori tool asus tribüünil väga lähedal kuninga omale. Hukkamisplatsil oli püsti aetud sama arv teibaid kui põletamisele määratud inimesi. Iga teiba juures võis näha suurel hulgal tulehakatist. Süüdimõistetud tõusid mööda redelit üles, igaüks saadetud kahest preestrist, kes pidid neid toetama. Tuleriidale jõudnud, jäid preestrid veel mõneks ajaks surmamõistetute kõrvale, et neid lohutada ja kirikuga lepitada. Kui ohver sellest lepitamisest keeldus ja kangekaelseks jäi, ronisid mungad redelist alla, tuli timukas ja sidus ise süüalused teivaste külge kinni. Seejärel süüdati tuleriit igast küljest, millest süüdimõistetud lämbusid. Vaprus, millega need mehed ja naised nii õudse surma vastu võtsid, on peaaegu uskumatu…“
Selle jubeda tulesurma üks muutusi seisnes selles, et ohver raidkuju sarnasesse, kipsist või liivakivist mahutisse suleti. Väga sageli jäljendasid need kujud piibli prohveteid. Need kujutasid endast nagu sissemüüritud küpsetusahju, millesse üks või rohkem süüdimõistetut lukustati ja siis nende alla tuli süüdati. Prantsuse reisimees Edmund Casal kirjutab sellest jubedast piinakoldest, mida eelkõige Lääne-India saartel ketserlike indiaanlaste hukkamiseks rakendati, järgmist:
„See seestpoolt vooderdatud küpsetusahi oli õõnes ja asetatud vastavale platvormile. Sisemusse viisid puust uksed. Sellesse lukustati elav ketser, keda oli juba karistatud, aga kes oli taas patuteo sooritanud, ja süüdati selle all tuli… Jube protsess tuletab meelde kolme noormeest analoogilises ahjus, kellest on juttu Vanas Testamendis, samuti nagu seadeldist, mis on tuntud „falarise hobusena” – (Phalaris – Akragase julm türann 6. sajandil eKr, kes olla oma vaenlasi lasknud elusalt põletada pronksist sõnnis). Samosanose Lukianos jutustab türann Phalarise kirjast, milles too nõudis ühe Delfi preestri hukkamist ja selleks seda fataalset hukkamisriista soovitas:
„See oli üks Agrigentumi linnast pärit Perilicuse nimeline skulptor – hea kunstnik, aga väga halb inimene. Ta mõtles, et rõõmustab mind uue hukkamisviisi leiutamisega ja hankis selle hobuse, et mulle kinkida. Väliselt nägi see välja nagu hästiõnnestunud skulptuur. Ta avas hobuse tagantpoolt ja õpetas: „Kui sa kedagi karistada tahad, lase ta sellesse hobusesse pista, lukusta sinna ja anna käsk hobuse kõhu alla lõke süüdata.” Täiesti vastu sellisele masinale, soovisin, et ta ise kannataks samasugust piina, mida oli teistele määranud. Käskisin tal hobusesse pugeda, lukustasin ukse ja lasin kuju all tule süüdata. Nii sai ta karistada omaenese leiutise läbi…”
Antiiksetele roomlastele meenusid need saatanlikud seadeldised taas, kui asi jõudis selleni, et tuli vangistatud kristlasi võimalikult julmal viisil hukata. Teise, tulesurma veelgi mõjusama vormi leiutasid pärslased, mida roomlased korduvalt jäljendasid. See oli surm hõõguval restil, mis legendi kohaselt tuli teiste seas läbi teha ka Pühal Laurentiusel. Diodorus Siculus kirjeldab seda hukkamisviisi järgmiselt:
„Süüdimõistetu asetati rauast lattrestile ja seoti sellel kinni nii, et ta oli võimetu liigutama ainsatki ihuliiget. Resti all süüdati tuli ja lasti tal nii elusalt praadida…”
Prudentius jutustab oma Püha Laurentiuse kannatuste kirjelduses, et too, kui ta selg juba täiesti läbi põlenud oli, leidis eneses veel jõudu nalja heita, paludes timukat, et too ta ümber pööraks, et ka teine külg küpseks saaks.
Hiinas viidigi surmaotsuseid täide keha mõlema külje praadimisega – nimelt nii, et süüdimõistetu asetati raudasemele ja seejärel teine, eelnevalt hõõgvele aetud raudplaat talle peale pandi, nii et ta mõlemalt poolelt üheaegselt kohutavalt läbi kõrbes. Herodotos kirjeldab veel ühte, hoopis tavatut hukkamismeetodit tule abil, mis oli tavaks iidsetel sküütidel: „Kaarik laoti täis väikesi puuhalge ja lasti härjad selle ette rakendada. Kinniseotud käte ja jalgadega süüdimõistetu visati koormale ja kuhjati kaariku alla hagu. Siis süüdati kogu kupatus üheksainsaks tõrvikuks ja kihutati härjad, kes niigi tule ees hirmu tundsid, liikuma. Nende tulehaavadelt kisti sageli lihatükke ja jäeti siis kaarik koos ohvriga kusagile teele maha…”
Sellele väga sarnaselt toimiti gallialaste juures ennustajatega, kelle ettekuulutused polnud täide läinud. Oscar Commendant kirjeldab seda oma 1863. aastal ilmunud teoses „Tundmatu tsivilisatsioon”:
„Ohver suletakse pajuvitstest korvi. Pajupunutis on nii tugev, et leegid keha esmalt ainult nõrgalt ja lühikeste vaheaegadega kõrvetada suudavad. Siis riputatakse korv aga otse lõkke kohale. Nüüd saab süüdimõistetu oma korvis arvutult tulehaavu, mis alguses on küll kergemad, aga hukkamise käigus, kui pajuvitsad üha enam tuld võtavad, paisub piin väljakannatamatuks…”
Täiesti sarnaselt kirjeldab Ferdinand Nicolay oma „Inimkonna verises ajaloos” ühte hukkamisviisi, mis veel 19. sajandil türklastel ja egiptlastel üsna tavaline oli:
„See on kirjeldus sündmusest nii, kuidas šeik Mohammed Ibn Omar el Tonsy seda edastab. Võeti suur, aga madal mahuti, mis oli täidetud kuuma mullaga, ja määriti see väljastpoolt üle tõrva või pigiga. Siis toodi kohale süüdimõistetu ja seoti ta ülessirutatud käsivarred pika teiba külge kinni. Kaelale kinnitati raudrõngas, mille küljest rasked ketid alla rippusid, misjärel talle eelnevalt vaiguga läbi immutatud särk selga tõmmati. Siis kinnitati teiba külge süütenöör ja pandi põlema. Süttinud tõrv ja pigi matsid ohvri otsekohe leekidesse ja tema võikad karjed olid tunnistuseks piinadest, mis tal taluda tuli. Seejärel asetati ta armetud jäänused korvi, mis oli kaameli selga kinnitatud, veeti elanike hirmutamiseks läbi linna ja pandi turuplatsile vaatamiseks välja.”
Sageli riietati tulesurma määratud inimesed juba eelnevalt pigiga immutatud särkidesse, et põlemisprotsessi kiirendada. Ka kristlaste tagakiusajad Roomas tõmbasid oma ohvritele need selga juba enne nende ristilöömist, nii et süüdatud ristid põlesid nagu tõrvikud.
Pöördudes tagasi õhtumaades tavaliste tuleriitade juurde nende juba kirjeldatud kujul, mille kohaselt ohver lihtsalt kokkukuhjatud hagude põlemisel teibas suri, tuleb märkida, et erinevates piirkondades praktiseeriti ka erinevaid põletamisviise. Nii oli paljudel Saksamaa aladel tavaks siduda süüalune kinni pika redeli külge, ajada see püsti ja lasta siis juba lõõmavale tuleriidale langeda. Teisal seoti surmamõistetu käed-jalad kokku ja asetati ta tuleriidale, mida oli eelnevalt kiirestisüttiva vaiguga töödeldud. Kahtlemata oli kõige laiemalt levinud aga tuleriida selline variant, milles haokubud ohvri ümber nii kokku kuhjati, et ta leekides lihtsalt lämbus – ta ei asunud otse tuleriidal, vaid tuleringis, selle keskel. Ühte sellist näidet 18. sajandi keskpaigast iseloomustab järgmine juhtum:
„Asi algab 7–8 jala kõrguse lavatsi püstitamisest, millel on piisavalt ruumi ainult ühe inimese jaoks. Siis rajatakse nelinurkne tuleriit, mis vaheldumisi haokubudest, puuhalgudest ja õlgedest koosneb. Ka lavatsi jalgade juurde on seatud rida haokubusid ja üks halguderida, lavatsist võrdses kauguses. Tuleriit tervikuna ulatub umbes inimese pea kõrguseni. Kui ohver on piinapaika toodud, riietatakse ta kannatajasärki. Tal lastakse üle haokubude ja halguderiida tuleriidale tõusta, kus ta, selg vastu teivast toetatud, kaelapidi nööriga, vöökohalt aga ketiga selle külge kinni seotakse. Ka jalad on kinnitatud ketiga – need kolm köidikut hoiavad ta teibal kindlalt paigas. Nüüd süüdatakse virnalaotud halud igast küljest põlema. See on meetod, mis ohvrit ärapõlemisest säästab ja mida kasutati tavaliselt selleks, et pealtvaatajad seda ei märkaks. Sest kui timukas tuleriidale tõusis, kasutas ta mõnikord laevahaaki, mis oli nii tuleriida sisse paigutatud, et selle teravikud olid suunatud ohvri vastu. Niipea, kui tuli oli süüdatud, tõukas timukas kõigest jõust teravikud tulle, nii et need ohvri südame läbi puurisid ja too siis otsekohe suri.“
Oma süü omaks võtnud kurjategijad ja pattu kahetsenud ketserid said nagu teatud armuandmisvõimaluse sellega, et timukas võis nad ära kägistada, enne kui nende kehad tuleroaks said. Kui tuule suund oli ebasoodne ja suits ohvrist mööda hõljus, nii et ta mitte lühikese ajaga ei lämbunud, said talle osaks jubedad kannatused. Niisugune lõpp määrati muuhulgas nõidumises ja mitmes mürgitamismõrvas süüdistatud madame la Voisinile. Tema surmast kirjutab madam de Sevigne ühes oma kuulsas kirjas:
„Ma pole teile madame Voisinist midagi jutustanud. Ta põletati eile. Umbes kell viis toodi ta kohale, kärule kinniseotuna ja küünal käes, rõivastatud üleni valgesse – spetsiaalsesse särki, milles ohvrid põletatakse. Notre Dame’is ei tahtnud ta kordagi avalikku armupalumist sooritada ja ka Grevé’ väljakul keeldus vabatahtlikult kärule laskumast. Nii tuli ta vägivaldselt sellele panna ja kettidega kinniseotuna tuleriidale vedada. Ta kaeti õlgedega, aga ta vandus jubedalt ja raputas need 5–6 korda maha. Lõppkokkuvõttes lõi aga kogu krempel lõõmama ja enam polnud teda näha. Üks kohtunik, kellele mu poeg ütles, et on ju väga ränk saada ärapraetud nõrgal tulel, heitis too nagu muuseas, et see annab väikese kergenduse. Siis löödi talle puuhaluga vastu pead, nii et ta teadvuse kaotas. Timukasulased tõstsid ta oma konksudega peadpidi üles…“
Suurte ususõdade aegadel, nagu ka ketserite tagakiusamisel, saadeti süüdimõistetuid tulesurma sageli hulgi. Nii hävitati näiteks üks Lõuna-Prantsusmaa sekt, mille käigus barrikadeeriti nende majade uksed ja aknad ning seejärel põlema pisteti. Niisama ränk saatus tabas jumalakodadesse varjunuid, hoolimata lugupidamisest koha pühaduse vastu. Analoogilise saatuse osaliseks said pogrommide ajal juudid, kes sageli oma sünagoogides elusalt põletati. Mõnel puhul kihutati nad suurtesse aukudesse, mis olid täidetud kergesti süttiva materjaliga, mis õnnetud hetkega süütas ja surnuks põletas. Prantsuse kuningas Philippe Lombakas lasi Chinonis sel viisil hukata 600 juuti. Neile heideti ette kaevude mürgitamist. Ajaloolane Michelet kirjutab sellest:
„Paljud neist hüppasid auku, lauldes nagu pulmas. Lesknaised läksid surma koos oma lastega, mehed koos oma naistega. Polnud kuulda mingit hala – nii kangelaslikult surid nad tules.“
Ei tee inimlikule tsivilisatsioonile sugugi au, et täpselt samasuguseid meetodeid rakendati taas mitu sajandit hiljem. Auschwitzis ja teistes natside surmalaagrites suri arvutul hulgal juute haudades, mis olid täidetud põleva petrooleumiga.
Pogrommides Poola linnades pistsid SS-timukad põlema sünagooge, kuhu tagakiusatud end peitnud olid.
Oli ka muid surmanuhtlusi, mis ei seisnenud küll otse ärapõletamises, aga milles otsustavaks teguriks oli siiski tuli. Nii antiik- kui keskajal oli paljudes paikades tavaline mitmesuguste kuritegude toimepanijaid keevate vedelikkude abil elust surma saata. Antiikse Rooma ajal olid need eelkõige kristlased, keda sedasorti barbaarsete meetoditega pidevalt oma usust taganema sunniti. Evangeeliumi-kuulutaja Johannesest näiteks on teada, et ta olevat kuuma õli katlasse pistetud, tema selle protseduuri aga terve ja vigastamatuna läbi teinud.
Vanas Testamendis on juttu seitsmest juudi noormehest, kelle elu keeva vee kateldes lõppes. Keskajal olid need juba 12. sajandist saati peamiselt valerahavermijad, kes kuumas õlis või vees ära keedeti. Sarnaselt toimus see veel 19. sajandil (mõistagi ilma kohtuliku süüdistuseta) ameerika neegerorjadega, kes olid valge naisega vahekorras olnud. Üheks hirmuäratavamaks karistuseks oli ka kuuma õli või sulatina suhukallamine, mille tulemusena nii söögitoru kui seedeorganid nii kohutavalt põletada said, et süüdistatav aeglast ja piinarikast surma suri. Mõnikord võeti protseduur ette vastupidisest suunast, st – ohvrile tehti klistiiri keeva vedelikuga või sulametalliga, mis ta sisikonna läbi põletas. Küree Aubry kirjeldab oma „Võrdleva kriminoloogia dokumentides“ äratoodule analoogilist õudset hukkamist keeva veega:
„Süüdimõistetu toodi hukkamiskohale ja seoti lavatsile kinni. Tema kõrval asus suur kann keeva veega. Timukas kallas sellest kausitäie jagu talle näkku, sellega nagu tema jubedale saatusele osutades. Lõpuks põletas ta ohvri kogu ülejäänud veega…“
Hukkamine mahalaskmise läbi
See kujutab endast humaanset ning paljude ühiskonnakordade seisukohalt ennekõike mitteteotavat surmamisviisi. Sellepärast jäi surmanuhtlus mahalaskmise läbi pea kõikidel aegadel mittekaristatavaks sõdurite, eelkõige aga kõrgemate ohvitseride puhul, nagu näit rooma tsentuuriod. Siis pani hukkamise toime üks spetsiaalne leegion, mis koosnes hulgast vibuküttidest, kes süüdimõistetu noolterahega tappis. Too oli enne täiesti lahtiriietatult teiba või samba külge kinni seotud. Tuntuim näide sellise surmanuhtluse täideviimisest on antiiksest pühakust Sebastianist, kes arvutust hulgast nooltest läbipuurituna suri. Hiljem arenes militaarsetes piirkondades välja mitmesuguseid erinevaid relvi surmanuhtluse läbiviimiseks, nagu näit piigid või odad, mis olid tavalises kasutuses veel 18. sajandil. Selleks pidi süüalune, riietatud vaid särki ja pükstesse, jooksma läbi talle sihitud piikide spaleeri, mis ta peast jalgadeni läbi puurisid, tavaliselt aga mitte ükski otsekohe surmava torkega. Viimane teostati enamasti saablite või pikkade kitsaste mõõkadega. Põhimõtteliselt peeti sedagi surmanuhtluse viisi mitte samaväärselt auhaavavaks kui poomine või rattaletõmbamine. Püssirohu leiutamisega ja sellega kaasnevate võimalustega omandas inimlik fantaasia, mis olnud kõikidel aegadel läbi põimunud julmusest, ka sellega seostatavad hukkamisviisid. Näiteks polnud Hiinas veidi enne II maailmasõja puhkemist sugugi harv järgmine hukkamisviis, mida kirjeldab J. Avalon:
„Süüdimõistetule kallati kurku kaks liitrit petrooleumi ja suruti ta söögitorusse maoni ulatuv süütenöör. Seejärel pisteti see põlema. Petrooleum süttis ja hukatav lõhkes hiiglaslikus tulesambas.“
Fernand Nicolay Teheranist jutustab ühest hukkamisest, mis tõmbas ligi suure hulga pealtvaatajaid:
„Päevased vahtkonnad, mis olid määratud selle eksekutsiooni läbiviimiseks, ehitasid juba varakult tugevatest taladest laudise ja kinnitasid selle keskele suurekaliibrilise kahuri. Väljaku ümbruses ootas tohutu rahvahulk õhtu saabumist. Kui langes videvik, oli väljak tulvil inimesi, kes olid selle hukkamisdraama täideviimist oodanud. Surma mõistetud Djahl Agha talutati laudisele omil jalgel. Ta viskus põlvili ja palus haledasti jätta talle elu. Ent timukas ja tema sulased sidusid ta köitega kahurisuu külge, nii et ta sellega vahetult silmitsi seisis. Pärast seda, kui need ettevalmistused tehtud olid, surus rahvas trügides igast küljest lähemale, nagu nõudis ka hukkamist juhatav ohvitser. Komandandi signaali peale kinnitas timukas süütenööri suurtüki süüteavasse, tehes seda nii kerge käega, nagu olnuks tegemist lihtsalt ühe tavalise lasuga. Kahur läks lahti ja hukatu keha paiskus tükkidena õhku, et seejärel pealtvaatajate jalge ette pudeneda…“
Analoogilised sündmused leidsid aset ka selliste piirkondade keisrite armeedes nagu Jaapan ja Hiina. Tsiviliseeritumalt mõjus vaid mahalaskmine, mis pärast 18. sajandi keskpaika sõjaväeringkondades tavaline oli ja kahjuks küllalt kauaks veel möödunud sajandilgi säilis. Selle puhul seoti kas sõja- või tsiviilkurjategija teiba külge, tavaliselt seoti kinni ka ta silmad ja paigutati ta otse hukkamiskomando vastu, mis siis ohvitseri käsu peale ühekorraga tulistas. Loomulikult saabus surm enamasti silmapilkselt, kuna laskuritel oli käsk sihtida võimalikult täpselt südame piirkonda, mitte pähe.
Ent esines ka juhtumeid, mil mõni 12-st kuulist läbipuuritu veel elumärke ilmutas ja siis valveohvitseri poolt kuklalasuga surmati.
Mahalaskmist rakendati veel Preisimaa keisri Friedrich II ajal. Sõjakuritegude nimistu, mis sellise surmanuhtluse tingis, on pikk. Ja eelkõige aegadel, mil kehtis nn sõjaseadus, oli õnnetutel, kes sellesse masinavärki sattusid, vaevalt šansse õiglasele kohtumõistmisele, mis kedagi formaalsest sõjaseaduslikust mahalaskmisest kuidagigi oleks päästnud. Selle süsteemi ohvrid, kui neil õnne oli, likvideeriti, ja likvideeritakse osaliselt veel tänapäevalgi, kuklalasuga. Avalikud mahalaskmised traditsioonilises vormis leidsid viimati aset Pekingi üliõpilasmässude mahasurumiseks. Kahjuks tõendab see, et tõrksate mahasurumismeetodid on läbi aegade sisuliselt ikka samaks jäänud.
Uputamine
Uputamiskaristus oli keskajal laialt levinud pea terves Euroopas, ja seda kasutati esmajoones naiste hukkamiseks. Lapsetapjad õmmeldi enamasti kotti ja heideti lähimasse jõkke. Tuntuks sai lugu Agnes Bernauerist, Baieri hertsogi Albrechti seaduslikust abikaasast, kes uputati ilma kohtuotsuseta, vaid vana hertsogi käsul – vastuhakkamise eest. Timukas, kes selle käsu täide viis, mähkis ohvri juuksed ümber pika teiba, et teda sellega vee all hoida.
Iidsed keldid ja mitmesugustel germaani ja slaavi hõimud uputasid karistust väärivad naised sohu, mis kujutas endast vahepealset vormi uputamise ja elusalt matmise vahel. Kohtuotsuse kohaselt õmmeldi keskaegses Euroopas uputamisele määratud naised, harvemini ka mehed, tavaliselt kotti, ja visati siis kas lähimasse jõkke vm sobivasse veekogusse. Et uppumises maksimaalselt kindel olla, lisati kotti mõned rasked kivid. Karistuse karmistamiseks õmmeldi mõnel pool kotti veel mõni loom – koer või kass –, kes kotis surmahirmust küünte ja hammastega ohvri kehasse klammerdus.
Väga sageli on ajaloos uputamisi ka massihukkamistena toime pandud. Nii olevat keiser Nero end lõbustanud surmamõistetud meeste ja naiste avamerele saatmisega auklikes paatides – saatus, mida ta olevat plaanitsenud ka omaenese naisele Agrippinale.
Prantsuse ususõdade ajal ja eelkõige revolutsiooniaastatel võeti taas käibele massilised uputamised, mida revolutsiooni lihunikud Loire’i jõel korraldasid. Sealjuures juhiti aristokraadid, kes olid hukkamisele määratud, paatides jõe keskele, seoti seal paarikaupa kokku ja suruti jõkke. See protsess sai kurva kuulsuse nimetuse all „vabariiklikud pulmad“.
Ettekavatsematuid uputamisi, lihtsalt karistamise käigus, tuli tihti ette tugeva merelaevastikuga piirkondades. Selles, nn kiilu alt läbitõmbamises, lasti süüteo sooritanud madrus nööri otsas laeva vööris vette ja tõmmati siis laeva kere alt läbi kogu selle pikkuses. Sealjuures polnud sugugi harv see, et nöör rippuma jäi, aga süüalune oli uppunud.
Poomise- ja kägistusrauakaristus
Erinevalt kõigist eelpool kirjeldatud surmanuhtluse viisidest, mida tänapäeval, vähemalt mitte ametlikult, enam ei praktiseerita, on võllas ja garott e kägistusraud. Need on hukkamismeetoditena tuntud ja erandjuhtudel kasutusel mõnes üksikus tsiviliseeritud riigis veel praegugi. Eelkõige hispaaniakeelsetes ja Ladina-Ameerika aladel oli garott pikka aega peamine vahend, millega süüdimõistetud kurjategijad surma saadeti. Põhiliselt rakendati kägistamist paljudes vanades kultuurides pigem vahendina isikute vastu, keda taheti ükskõik mis põhjusel silmatorkamatult, salaja teelt kõrvaldada. Lähis- ja Kaug-Ida maades oli siidnöör, mis eunuhhile vööks anti, nagu märgiks sellest, et ta võis oma süüd tunnetades eneselt ise elu võtta, kui ei tahtnud sattuda liiga julma kohtumenetluse meelevalda. Seda surma käsitati ka omamoodi põhjendusena armuandmisele, kuna süüalune seda vastuvõetavamaks pidas. Umbes samana nagu revolvrit, mis anti Euroopas karistusalustele ohvitseridele, mida nood võisid siis oma äranägemisel kasutada ja seeläbi häbiväärsest kohtuprotsessist pääseda.
Avaliku hukkamise puhul kägistamisrauaga talutati vang lavatsile, kus teivas oli juba püsti aetud. Selle külge kinnitati ta kas seisvas või isteasendis. Ta kaela ümber seati rauast rõngas, mida võis kahe või kolme poldiga koomale pingutada. „19. sajandi üldajaloos“ kirjeldatakse seda protsessi järgmiselt:
„Protsess algas sellest, et süüdimõistetu kõrgele platvormile tõusis, mille keskel asus pikale teibale toetuv puuredel. Hukatav sunniti kükakile ja seoti ta käsivarred ja terve keha kindlalt teiba külge. Siis pandi talle kaela rauast rõngas.
See ristus kahe teibasse puuritud soonega ja teisest küljest varustatud kruviga. Läbi poldi pisteti raudvarb ja suruti raud ühe või mitme pöördega nii tihkelt kinni, et surm saabus peaaegu silmapilkselt…”
Ilmselt oli kägistamisprotsess, nii nagu kaelaraud seda võimaldas, välja nuputatud armukeste jaoks ja lihtsalt piinade pikendamiseks, seepärast jätkati seda nn Lääne-India saartel, tänapäeva mõistes siis Ladina- ja Kesk-Ameerikas. Seal toimus see nii nagu kirjeldab Arago:
„Maasse rammiti kaks mehepikkust teivast. Sirgelt püstiasendis süüdimõistetu toetati seljaga vastu ühte neist ja talle pandi kaela liikuva sõlmega silmus. Teine mees sidus nööri kaks otsa ümber enese keha, ja kindlalt kinni hoides vastas asuvast teibast, tõmbas ta kahe-kolme, mõnikord nelja nõksutamisega nööri tugevasti kokku, mis ohvri aegamisi kägistas…”
Kägistamise kõrval on surmanuhtlus poomise läbi, veel tänini mõnikord praktiseeritav moodus, seotud palju väiksemate piinadega sellele, keda see ähvardab. Kägistamine annab aimu psüühilisest šokist, mida mis tahes viisil vägivaldne surmamine ja sellega seotud õudne rituaal põhjustab.
Üles poodi juba iidsetel aegadel küllalt sageli. Eelkõige sõdade aegadel olid puud, mis selle teotava karistuse täideviimiseks sobisid, väga tihti täis nööre nendel hukkunute jäänustega. Enamikus riikidest oli tavaks jätta poodute laibad pikaks ajaks võllastesse rippuma – hoiatuseks ja „õigusemõistmise” tõenduse demonstreerimiseks. Keskajal oli poomine kõige sagedamini esinev surmanuhtlus, mis määrati korduvalt vargustelt tabatuile. Kui sageli poodi, näitab muuhulgas süvend Ausburgi võllase all, millest juba 1471. aastal leiti 250 pealuud, samal ajal kui järgmised 32 poolenisti lagunenud laipa veel võllastes rippus. Rahvaste rändamise aegadel poodi enamasti lehtedest laasitud, elutute puude otsa. Neis puudes, nagu ka alles hiljem püstitatud kunstlikes võllastes, pesitsesid rahvauskumuste kohaselt kurjad jõud, mida need koos poodute viimsete hingetõmmetega enesesse imasid. Karl Suur käskis sellised võllad püstitada väljapoole linnapiire. Vanadel võllastel oli palju erinevaid vorme. Nagu näiteks nn põlvevõllas – püstine teivas esileulatuva haruga, mille külge oli kinnitatud konks köie jaoks. Mõned võllad koosnesid kahest püstloodis postist koos põikpuuga, mille külge oli kinnitatud hulk konkse, millega sai üheaegselt rohkem kurjategijaid hukata. Edaspidi esines ka müüritistesse kinnitatud võllaid. Nende alla oli kaevatud kas süvend, mis pidi hukatute jäänused mahutama, kui need lõpuks, juba poolenisti lagunenuina, maha võeti või sinna ise langesid, või suured puust mahutid, mis täitsid sama otstarvet.
Võllase püstitamine oli märgiks nn kaelakohtust. Enamasti rajati see mõnele kaugelt hästi nähtavale kõrgendikule. Kuna võllaga kokkupuutumist teotavaks peeti, tõrkusid puusepad vahel selliseid töid tegemast, nii et mõned linnamäärustikud olid sunnitud lausa kohustama kõiki tsunfte võllaste püstitamisele kaasa aitama.
Poomise protseduur toimus keskajal enamasti nii, et võllale toetus kaks redelit. Mööda ühte tõusis üles timukas, mööda teist talutas ta hukatavat, kelle käed olid kinni seotud ja kaelas nöör. Timukas kinnitas nööri võllakonksule ja pani kurjategijale silmuse kaela. Siis astus ta ise redelist alla ja paiskas redeli, millel seisis hukatav, ümber, nii et too nüüd toeta õhku rippuma jäi. Silmus tõmbus poodava keha raskusest kinni, sulgedes hingetoru ja veresooned, nii et surm saabus suhteliselt kiiresti. Üks traktaat poomisest, mis ilmus Inglismaal enne 18. sajandi lõppu, kirjeldab sellist hukkamist järgnevalt:
„Süüdimõistetule, kes pidi kolme nööriga üles poodama, pandi kaela üks liikuva sõlmega nöör, samal ajal kui käed kahe teise nööriga kinni seoti ja siis samuti libiseva sõlmega võllale kinnitati. Kurjategijal, kes pidi hukkamisele toodama, lasti tõusta timuka kärule. Siis paigutati ta ristpalgile nii, et ta ees oli preester ja taga timukas. Jõudnud võllani, et mööda redelit üles minna, astus timukas esimesena pulgale ja tõmbas süüdimõistetu tema nöörist enda järel. Pihiisa tuli vabatahtlikult järele, et hukatavale tröösti pakkuda. Sellal kui too seda tegi, kinnitas timukas nöörid võllase rõhtpalgile, ja kui preester eemaldus, tõukas timukas hukatava põlvega redelilt maha, nii et see vabalt õhku rippuma jäi ja silmuse libisev sõlm ta kõri kinni pigistas. Timukas hoidis end teiste nööride abil võllase kangil kinni, hüppas hukatava õlgadele ja lõpetas eksekutsiooni mõne jalahoobiga ohvri kõhtu, nii et tänu nööride hoogsale kiikumisele oli surm kiire.”
Selline hukkamine oli oma eemaletõukava sadistliku julmuse poolest niisama õudne nagu paljude timukate komme anda kõigest jõust hoop hukatava jalgadele, et ta surma tõugata. Nagu toob ära „Suur Universaalleksikon”, tuldi Inglismaal juba üsna varakult langeva luugi kasutamise peale, tänu millele ohver pikalt surmapiinu kannatama jäi. Selles osutatakse: „Hukkamine leidis aset rõdul, mis ulatus vangimajast avaliku väljaku kohale. Süüdimõistetul tuli seista langevale luugile, mida sai hoovaga avada, nii et ohver teatud otsustaval hetkel oma nööris toeta kõlkuma jäi.”
See meetod vastab peaaegu poomiseprotseduurile, nagu seda vahel tänapäevalgi veel rakendatakse. Kaasaegsete hukkamisvormide juures poomise läbi peab timukas ettenägelikult kaalutlema, et sõlmed oleks tehtud nii, et kaelalüli läbi luugi kukutamisel otsekohe murduks. Kiire surma kindlustamiseks võtab timukas surmamõistetult „mõõtu” ja teeb kõigepealt proovi samakaalulise liivakotiga. Sellele täiesti vastupidiselt nägi poomissurm vanas Hiinas ette protsessi venitamist võimalikult pikaks. Süüdimõistetu riputati puuri tagaseinale lõugapidi üles, nii et ta tajuks, kuidas pind ta jalge alt tasapisi langeb. Türgis koosnesid võllad (nagu märgib eelnimetatud leksikon), kahest postist, mis olid ülemistest otstest ristpalgiga ühendatud. Hukatav paigutati nende postide vahele ja seoti talle nöör ümber kaela. Siis visati selle teine ots üle rõhtpuu, tõsteti ta paari jala kõrgusele üles ja tõmmati silmus kinni. Nii poodav, kes oma käsi vabalt liigutada sai, püüdis kõigest väest end päästa, kätega rõhtpalgist kinni haarates. Ent varem või hiljem lõppes ta jõud otsa ning ta lõtvus, langedes kindlasse surma.
USA-s oli poomine laialt levinud vägivaldse hukkamise vorm. Sestpeale, kui Lynchi nimeline kohtunik rahvakohtuõiguse lihtsustamise peale tuli, muutus hobuse- ja lehmavaraste ülespoomine ilma eelneva kohtumenetluseta täiesti tavaliseks. Selle täideviimine toimus enamasti nii, et süüdimõistetu saduldamata hobusele paigutati, kaelas nöör, mis mõne ehitiseposti või ka kiiresti üles klopsitud võllase külge kinnitati. Siis kihutati hobune ratsapiitsahoobiga liikuma ja hukatav jäi oma nööri kõlkuma. Enamasti saabus surm sel juhul kiiresti. Vahel rakendati ka käru, millele ohver seisma pandi ja mille hobune tal siis jalge alt ära tõmbas.
Piinarikas oli poomisprotsess siis, kui aeglast ülestõmbamist rakendati. Sel puhul pandi põrandal seisvale hukatavale kaela nöör, mille teine ots läbi võllase põikpuu konksu tõmmati. Seejärel tiris timukas nööri kas omal jõul või vintsi abil, nii et hukatav aeglaselt üles kerkis. See tähendas pikaldasemat, piinarikast surma.
Pea maharaiumine
Pea maharaiumist käsitati vähemalt antiikses ja õhtumaade kultuuriruumis kui „kõrgesti sündinute” surmamisviisi. See oli aristokraatidest kurjategijate karistus, ja surma tapapakul ei võetud teotamisena, võrreldes muude hukkamisviisidega. Üldiselt tähendas see esmajoones hukkamist mõõgaga, mis nõudis timukalt suurt jõudu ja osavust. Reeglina pidi pea saama kehast eraldatud kiire ja kindla löögiga, mis nõudis ka teravat silma ja täpselt tabavat hoopi, mis palju harjutamist nõudis. Surmanuhtluse täideviimisel mõõgaga, mida eelkõige kõrgemast seisusest isikute puhul läbi viidi, ei tohtinud juhtuda, et timuka käsi vääratas, nagu tõendavad juhtumid hertsog von Monmouthi ja õnnetu kuninganna Maria Stuarti puhul. Nemad elasid mõlemad esimese mõõgahoobi üle raskelt vigastatuina ja saadeti surma n-ö viivitusega ehk järellöögiga.
Järgmine selline tuntud juhtum oli rüütel de Cinq Marsi hukkamine, kes oli prantsuse kuninga Louis XIII intiimsõber. Tema surmast jutustab kroonikakirjutaja nii:
„Musjöö de Cinq Marsil ei seotud silmi kinni. Ta pani oma pea täpselt pakule ja pööras näo lavatsi esikülje poole. Siis sulges ta silmad ja suu ning jäi ootama hoopi. Aga timukas pani sellesse liiga vähe hoogu. Krahv sai ainult viga ja oigas valjult, ent oiged sumbusid peagi ta verre. Ta tõstis veidi põlve, end nagu üles ajades, langes aga sedamaid jälle tagasi. Selle hoobiga ei eraldunud pea kehast, timukas astus talle tagant lähemale, haaras ta juustest kinni ja eemaldas pea lõplikult lihunikunoaga.”
Sellal kui kõrgemast seisusest isikute hukkamine oli kohustuslik mõõgaga, rakendati muudel juhtudel kirvest. See nn timukakirves, vastupidiselt timukamõõgale, meenutas juba dr. Guillotine’i kurikuulsat leiutist. Ka Goethe nägi Frankfurdis pealt kirvega hukkamise läbiviimist.
Giljotiini puhul, mis oma leiutaja nime kannab, pole üldiselt tegemist sellega, nagu oleks ta tahtnud vältida ohvri fataalset lõppu mõõga või kirvega. Ennekõike tahtis dr. Guillotin jõuda kõigile ühtse surmanuhtluse viisi ja seaduse võrdsustamiseni.
Vähemalt tõstis ta esile ka surma inimväärsemaks muutmist, mille tema seadeldis garanteeris.
„Selle masinaga lasen ma pea ainsa silmapilguga langeda, ilma et hukatav selle juures vähimalgi määral kannataks. Edaspidi hakatakse ühesuguseid kuritegusid lunastama võrdväärse karistusega, mis sõltuvad kurjategija aukraadist ja isiklikust staatusest. Karistus on alati võrdne, igal puhul personaalne ja puudutab ainult kurjategijat ennast, tema perekonnalt vastutust ei nõuta.”
Ka Maxime Deschampe kirjutas giljotiini eelistest, mis oli Prantsusmaal raskete kuritegude puhul kasutusel veel möödunud sajandi teisel poolel:
„Tänapäeval on see kerge, väikese laiusega ja lihtne käsitseda. Tema põhiline kuju on samaks jäänud, selle mehhanismis ega muus osas pole midagi muutunud. Giljotiini peamisteks osadeks on ikka langev nuga, kiiklaud ja nn lünett (prantsuse k lunette). Langev nuga kujutab endast kolmnurkset, 30 cm pikkust teravaks ihutud servaga metallplaati. See on kinnitatud raami, mis kujutab endast noa tagakülge.
Kogu oma raskuses kaalub nuga 60 kg ja langeb alla 2,80 meetri kõrguselt, misläbi tekib 168 kilone hoop.
Protseduur kestab kolmveerand sekundit. Nuga on raamile kinnitatud klambritega, mis meenutavad kujult kaheksat, mis siseosast avanevad, kui välimised sulguvad. Tõmbamisnöör avab sulguri mõlemad haagid ja raam libiseb mööda vaskseid õnaraid. Nuga pääseb lahti ja langeb välkkiirelt alla. Lüneti tagaküljel hoiavad kaks vedru noa serva paigas, et langemist rihtida ja summutada selle kolinat.
Tapalaud on kitsas, paks plank, mis on lüneti poole pööratud. Hetkel, mil see süüdimõistetu üles tõstab, on see vertikaalasendis. See on umbes 80 cm pikk ja rinnakõrgusel varustatud poltidega, raudrõngaste ning rihmadega, millega hukatav paigale kinnitatakse. Piisab väikesest liigutusest, et viia laud selle külge seotud hukatavaga horisontaalasendisse. Üks kiire käeliigutus, ja tema kael on lüneti sisemisse poolringi suletud. See on valmistatud kahest osast ja näeb suletud seisundis välja nagu Kuu. Välimine osa on liikuv ja seda võib vastavalt vajadusele madalamale lasta. Kui kael on sisemisse poolringi kinnitatud, langeb lüneti välimine osa, ja nüüd on kael kindlalt fikseeritud. Spetsiaalne raudtugi, mis lihasse surus, et pead paigal hoida, eemaldatakse kui valu põhjustav ja kasutu. Kui hukatav on paigutatud kirjeldatud asendisse, liigutatakse vedru, mis noa libisevasse renni lükkab. See liugleb alla mööda lüneti välimist osa. Pea langeb ja veereb korvi, mis on täidetud saepuruga ja väljastpoolt tsinkplaatidega kaetud.” (Deschampes, „Meditsiinientsüklopeedia”)
Arvatavasti oli see just käsitsemise lihtsus, mis kutsus esile verejanu, mida Prantsusmaa vana režiim ja selle peamised esindajad sõna otseses mõttes giljotiiniga rahuldasid. Alates giljotiini püstitamisest Gréve väljakule hukati seal lühikese aja jooksul arvutu hulk ohvreid, kelle ainus kuritegu seisnes soovis olla veidikenegi hinnatum ja mitte kuuluda põlatud ühiskonnakihti. Kui palju ohvreid leidis giljotiini all otsa tervel Prantsusmaal veriste revolutsiooniaastate kestel, on tagantjärele vaevalt võimalik kindlaks teha. Enamik neist kattub üksteisega nagu nõiasõgeduse ohvrid või need, kes meie sajanditel klassi- või rassiteooriate põhjal – täiesti süütutena ja enamasti ka ilma kohtuotsuseta, surma on leidnud.
Poomissurma kõrval, mida esmajoones Inglismaal raskete kuritegude puhul rakendati, viidi giljotiini kasutamine varsti sisse laialdastel aladel terves Euroopas. Natsirežiimid hukkasid sel viisil nn rahvareetureid.
Nii oli näiteks Viini Õuduste Majas, nagu seal maakohut nimetati, üks hukkamiskamber, milles natside võimutsemise jooksul arvutult vastupanuliikumise mehi ja naisi hukati. Eriline küünilisus seisnes selles, et järgmised surmakandidaadid käsutati eelmiste valatud verd maha pesema, et neile nagu aimu anda sellest, mis neid endidki lähiajal ootab. Sellise hukkamisprotsessi tegi teiste seas ka läbi õde ja vend Scholl Münchenist, kuna oli antifašistliku sisuga lendlehti levitanud.
Alates umbes 19. sajandi keskpaigast lõpetati avalikud hukkamised (Prantsusmaal viidi viimane avalik hukkamine läbi 17. juunil 1939). Surmanuhtlust viiakse tänapäeval läbi pigem salastatult, vangla spetsiaalsetes ruumides – igal juhul välismaailma eest suletult. USA erinevates osariikides, kus surmanuhtlus veel kehtib, on selle täideviimiseks käibel kolm moodust – elektritool, gaasikamber ja surmav süst. Nende leiutajad iseloomustavad selliseid hukkamisviise kui surmanuhtluse humaanse täideviimise vormi. Kuigi asjaolu, et inimene võib kedagi vägivaldselt elust surma saata, on alati šokeeriv ja julm.
Esimesene hukkamine elektritoolil toimus 6. augustil 1890. William Kemmleri hukkamisest on säilinud järgmine jahmatav kirjeldus: „Esimene elektrilöök tegi Kemmleri ainult mõneks sekundiks uimaseks. Siis avas ta silmad ja karjus südantlõhestavalt. Ka teine löök ei kutsunud esile mingit muud mõju. Alles pärast kolmandat kaotas ta teadvuse, aga hingas veel oma veerand tundi. Kõiki ta kehaosi haaras õudne tõmblemine, mis tõendas, et ta ikka veel elus oli. Ohvri selg oli täielikult läbi põletatud elektrivoolust, sisemusse tunginud, ja kui hukkamiskamber avati, levis tugev põletatud liha lehk.”
Võttis veel kaua aega, kuni sellised puudused kõrvaldati, et surm võiks saabuda kiiresti ja enam-vähem kannatusteta.
Sellega lõpetame oma ulatusliku ülevaate inimlikust julmusest, mis on end olgu seaduse, õigusemõistmise või ka jumala viha, sageli aga esmajoones inimliku julmuseinstinktidest teiste inimeste vastu ilmutanud ja osaliselt veel tänapäevalgi ilmutab.
Millele seejuures osutama peaks, on tõdemus, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguga pole humaansus sammu pidanud. Ja et kalduvus julmusele end sageli just arenenud riikides eriti järjekindlal moel ilmutab.
Metsinimesed surmasid hädavajadusest vastu panna karmile ja viletsale elule, või ka hirmust seletamatute kõrgemate jõudude ees. Tsiviliseeritud inimene tapab ja piinab idee nimel, oma võimuiha rahuldamiseks ja mõnikord ka ehedast sadistlikust lõbust. See on häbiväärseks tunnistuseks asjaolule, et vaatamata tuhandeid aastaid kestnud arengule pole inimesel õnnestunud oma metsikuid instinkte ohjeldada ning saada humaanseks ühiskondlikuks olendiks, kes oleks võimeline kooseksistentsiks üksmeelses ühiskonnamudelis, milles konflikte lahendataks inimväärsel viisil.
Tõelise inimväärikuseni ja humaansuseni on inimkonnal veel pikk tee, ja sageli näib siht praegu veel niisama kaugel olevat kui tsiviliseeritud arengu algus. Ometi ei tohi me kaotada lootust, et kunagi selle eesmärgini siiski jõuda suudame. Vastasel juhul varitseks inimkonda oht uppuda omaenese julmade instinktide kaosesse ja end ise hävitada.
©Peter Hagen
(LÕPP)
