Mõrvar auto

8 minutit lugemist

„Ma loodan, et selline traagiline sündmus enam ei kordu.“
17. augustil 1896 hakkas koduperenaine Bridget Driscoll koos oma 16-aastase tütre Mayga minema Londoni Kristallpaleesse. 1851. aastal maailmanäituse jaoks ehitatud metallist ja klaasist palee oma arvukate atraktsioonidega oli juba ammugi kujunenud populaarseks ajaviitekohaks.

Roger-Benz läks ajalukku kui auto, mis sõitis esimest korda inimese surnuks.

1896. aasta suve kõige kuumem pakkumine: Anglo-French Motor Company korraldas autoshowsid koos tasuta proovisõitudega. Need sõidud 44-aastast Bridget Driscolli ei huvitanud, ta tahtis koos tütrega külastada rahvatantsuüritust. Kristallpalee ees sõidab aga naisele otsa auto Roger-Benz, Bridget kukub pikali ja sureb sealsamas raskete peavigastuste tagajärjel. Traagiline õnnetus tõi endaga kaasa juurdluse. Hukkunu tütar väitis, et auto oli siksakiliselt otse nende poole liikunud. Tegelikult oli sõiduki juht Arthur Edsall rooli keeranud kõigest kolm nädalat (juhilube tollal veel ei nõutud). Ta olevat sõitnud hooletult ja umbes galopeeriva hobuse kiirusega. Õnnetuse põhjustaja aga väitis, et sõitis kiirusega neli miili tunnis (6,4 km/h). Õnnetuse toimumise ajaks oli Londonis jõustunud uus eeskiri autodele: linnas oli lubatud sõidukiiruseks 14 miili tunnis (22,5 km/h) ja enam ei pidanud auto ees jooksma mees punase lipuga, et jalakäijaid ja hobusõidukeid hoiatada. Pärast kuus tundi kestnud kohtuprotsessi mõisteti Edsall õigeks.
„Ma loodan, et selline traagiline õnnetus enam ei kordu,“ ütles kohtunik Percy Morrison oma lõppkõnes.
Alates 1900. aastast hukkus autoavariides inimesi kõige rohkem USAs, riigis kus oli ka iga elaniku kohta kõige rohkem autosid. Kui 1900. aastal sai liiklusavariides surma 36 inimest, siis 1925. aastal oli hukkunuid juba ligi 21 000. Valdav osa hukkunutest olid jalakäijad. Kurb statistika räägib, et kolmandik liikluses elu kaotanutest olid lapsed. Polnud ka midagi imestada, sest kehvade sõiduoskustega roolikeerajal oli siis võimalik tapva sõiduriistaga kihutada kuni 110 km/h.
30. septembril 1907 avaldati Saksamaal liiklusõnnetuste statistika. Ühe aasta jooksul (alates 1. okt. 1906) on Saksamaal saanud surma 13 veoautojuhti. Üldse hukkus aga liiklusõnnetustes 143 inimest. (1981. aastal sai Saksa teedel ja tänavatel surma 11 900 inimest).
Igal aastal saab kogu maailmas liikluses surma keskmiselt 1,2 miljonit inimest. Kõige ohtlikum on liiklus Aafrikas ja Aasias, kus toimub 90 protsenti kõigist surmaga juhtunud liiklusõnnetustest.

* * *

Lennuk on endiselt kõige turvalisem transpordivahend. Kui aastatel 1950–1973 hukkus kogu maailmas lennuõnnetustes umbes 18 000 inimest, siis autoõnnetustes saab igal aastal surma 700 000 ja vigastada 10–15 miljonit inimest.
Veel võrdluseks: 1989. aastal hukkus NSV Liidus liiklusõnnetustes 58 500 inimest, 346 000 sai vigastada. Samal aastal registreeris Montrealis asuv Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon 28 liinilennukitega juhtunud lennuõnnetust, milles hukkus „kõigest” 825 inimest. Kommentaarid on liigsed!

10 riiki, kus 2002. aastal hukkus liiklusõnnetustes kõige rohkem inimesi.

Mitte ükski liiklusvahend ei tapa nii palju inimesi kui auto. Ja seda mitte ainult sellepärast, et autosid on väga palju, vaid eelkõige seetõttu, et autot juhivad ka need, kellel puuduvad vähimadki eeldused ja võimed liikluskeerises toime tulla. Kui reisilennuki piloodiks saab õppida pärast rangete testide läbimist, siis juhiloa võib saada ka täielik tobu – see on lihtsalt kõikvõimalikele institutsioonidele kasulik. Teenib autotööstus, teenivad autokoolid ja autoregistrikeskused, teenib maksuahne riik.
Autoliikluses moodustavad kõige suurema riskigrupi kuni 29-aastased mehed. Selles pole ka midagi üllatavat, sest just noored mehed on need, kes märatsevad avalikel üritustel, kipuvad kaklustesse, lahingutesse või põrandaalustesse organisatsioonidesse, et igat masti fanaatikute juhtimisel üritada terrori, mässude või riigipöörete abil maailma paremaks muuta. Just noortele meestele on üsna lihtne ka kõige ogaramaid ideid pähe istutada, et nad siis oma keha külge seotud dünamiidilaengut plahvatama pannes ennast ning uskmatuid tappes Allahi vägevust ülistaksid.
Noor mees ei saa teisiti, kui lihtsalt peab gaasipedaali ja basskõlari põhja vajutama. Ja kui tema kõrval istub veel nägus tütarlaps, siis on kõik persses! Et piigale imponeerida, kihutab uljaspea suure kiirusega kurvi, et siis külglibisemisse sattudes uhke kaarega – nagu põnevas seiklusfilmis – teelt välja kraavi või vastu puud sõita. Kui hästi läheb, maetakse mõlemad kõrvuti ühele ja samale kalmistule. Kas see on aga just parim viis ühise tee alustamiseks, on muidugi iseküsimus…
Eestis, kus liikluskultuur peaaegu olematu, harrastavad paljud roolikeerajad enesetapjalik-mõrvarlikku sõidustiili. Tõeline mees on see, kes vilistab liikluseeskirjadele ja -ohutusele. Pole siis ime, et liiklus Baltimaades on kaheksa korda ohtlikum kui Suurbritannias.
Eestis ei kehti juba ammugi ei parema käe reegel ega eesõiguse märgid. Eeskirjad paneb paika automark. Mida kallim auto – kuigi järelmaksuga ostetud –, seda ülbem juht. Sellisele isandale on kõik lubatud: sõita punase tule alt läbi, tekitada suvalises kohas avariiohtlikku olukorda, ja kui midagi juhtub, pole hullu ؘ– kaskokindlustus hüvitab kahju. Ja kui surma saab, pole ka hullu, hauaplatse Eestis veel jätkub. Suunatule näitamist peetakse mehe väärikust alandavaks tegevuseks, paljudel hirmkallitel autodel ei paista ei suuna- ega gabariidituled üldse töötavat. Nii mõnigi rekkajuht lausa naudib, kui tema taha autode rodu tekib – ka tema ei suvatse suunatuld sisse panna, et väike auto võiks julgelt mööda sõitma hakata.
Lohutuseks võib öelda, et Aasias ja Aafrikas on olukord veelgi hullem.
Lõunamaade roolikeerajad on meie mõõdupuude järgi täiesti süüdimatud: nad TÕESTI ei saa aru, kui midagi valesti teevad.

Auto ei ole enam ammugi vahend punktist A punkti B jõudmiseks. Auto on (eriti meestele) mänguasi, ajaviite- ja eputamise vahend, sõber, staatuse sümbol, ootesaal ja – nagu irvhambad väidavad – ka peenisepikendaja. Sageli saab autost ka kirst…
Näiteks Ameerika Ühendriikide teedel-tänavatel on liiklusõnnetustes hukkunud rohkem inimesi kui kõigis 20. sajandil peetud sõdades, milles USA on osalenud. Kahes maailmasõjas, Koreas, Vietnamis ja Kuveidis kaotas USA 641 690 inimest. Liiklusõnnetustes aga oli Ühendriikides 1952. aastaks hukkunud miljon inimest. Teise miljonini jõuti 1975. aastal, tubli kolmanda miljonini 1994. aastal.
1991. aastal sai USA-s liiklusõnnetustes surma 44 529 inimest (1986. aastal 46 000, vigastada 3 400 000 inimest). Neist peaaegu pooled (22 084) olid roolis alkohoolses joobes. Aastatel 1970–80 hukkus USA-s ja Euroopas ühtekokku 250 000 jalakäijat.
Igal aastal juhtub Euroopas 1,3 miljonit liiklusõnnetust, milles hukkub umbes 40 000 inimest, 1,7 miljonit saab vigastada. Liiklusõnnetuste kogukahju hinnatakse 160 miljardile eurole, mis 2006. aastaks oli 2 protsenti euroliidu rahvamajanduse kogutoodangust.

No väga raske on selle peale tulla, et udus sõites tuleb kiirust vähendada. Selles avariis osales umbes 100 sõidukit.

Asjaolu, et osa riike saab liiklusohutuse tagamisega paremini hakkama, on seletatav eelkõige suhtumisega. Näiteks Rootsis kinnitab turvavöö 95 protsenti autosõitjaid. Nende teadvusse on vajutatud karm statistika: pooltel neist, kes surma on saanud, pole olnud turvavöö kinnitatud. Klassikaline stsenaarium on, et avariis paiskub turvavööga kinnitamata juht, kaasreisija või mõlemad auto esiaknast välja. Jonnaka ja surma trotsiva mehe teadvusesse ei jõua liikluse ohtlikkus kuidagi kohale.
Kui inimesed täidaksid kõiki liiklusreegleid, väheneks liikluses hukkunute arv 90 protsenti. Enam kui pooled surmajuhtumid jäänuks ära, kui oleks kinni peetud kolmest nõudmisest: kiiruse valimine vastavalt teeoludele (lubatud kiirus ei ole kohustuslik), turvavöö kinnitamine ning kaine peaga sõitmine.
Kui näiteks Soomes on lubatud alkoholikogus veres piiratud 0,5 promilliga, siis Suurbritannias on maksimummäär 0,8 promilli. Sellest hoolimata on Inglismaa liiklus Euroopas üks ohutumaid. Seega pisike lahja pits liiklusele otsustavat mõju ei avalda.
EL seadis eesmärgiks vähendada õnnetuste hulka 2010. aastaks poole võrra. Kaugemas perspektiivis kutsub europarlament üles astuma avariidele vastu tehnikaga – näiteks auto­maatsete kiirusepiirajate ning alkolukkudega. Ent esma­joones tuleks hakata parandama teedevõrgustikku. Paraku annab Euroopa Liit suurema osa transpordisummasid raud­teele. Siiski on liiklusohutus euroliidus tervikuna juba märgatavalt paranenud: ajal, mil liiklustihedus 1970. aastast pea­le kolmekordistus, jäi surmajuhtumeid kaks korda vähemaks.
Saksamaa Kindlustusseltside Liidu (GDY) läbiviidud uuringust selgub, et 25 protsenti vigastustega lõppenud autoõnnetustest ja 60 protsenti surmaga lõppenud avariidest juhtus auto juhitavuse kaotamise tõttu ehk siis sõiduk sattus juhi vea või ootamatu liiklusolukorra tõttu külglibisemisse. Juhi apsakate ja ekstreemolukordade silumiseks juurutas Bosch elektroonilise stabiilsusprogrammi (ESP) autotööstuses juba kümmekond aastat tagasi ning on seda nüüdseks tootnud üle 15 miljoni. Selle seadme kasulikkust tõendavad mitmed uuringud. Näiteks Toyota analüüsis miljonit liiklusavariid, kus inimesed viga said, ja tulid järeldusele, et ESP kuulumine kõikide auto varustusse võiks vähendada raskete liiklusõnnetuste hulka poole võrra.
Kuid mistahes tehnilised täiustused ei suuda muuta inimese loomust – tema ettevaatamatust, saamatust või hoolimatust. Seega on põhjust arvata, et võetagu liiklusohutuse parandamiseks ette mida tahes, liiklusõnnetuste ohvrite arv ei vähene kuigi palju ka tulevikus.

Huvitav teada!
Turvavöö kinnitamise kohustus
Inglise insener George Cayley leiutas turvavöö juba 19. sajandi keskel, et neid oma purilennukil kasutada. Maailma esimene turvavööseadus kehtestati aga alles sajand hiljem: 1970. aastal Austraalias Victoria osariigis. See seadus muutis turvavöö kandmise autojuhtidele ja esiistmel reisijatele kohustuslikuks. Ameerika Ühendriikides aga polnud turvavöö kandmine kohustuslik 1984. aastani. Isiklikes sõidukites pidid turvavööd olemas olema 1968. aastaks, kuid nende kasutamine oli 1984. aastani valikuline.

Ohutut liiklemist!
2021. aastal hukkus Euroopa Liidu maanteedel 19 800 inimest. Euroopa Komisjoni raporti järgi on Euroopa Liidu 28 liikmesriigi hulgas kõige ohtlikum liiklus Rumeenias ja kõige ohutum Suurbritannias. Eesti on 15. kohal. Rumeenias hukkus miljoni inimese kohta 93 inimest. Rumeeniale järgnevad ohtlikkuselt Bulgaaria ja Läti vastavalt 88 ja 78 hukkunuga miljoni elaniku kohta. Kõige ohutumas riigis Suurbritannias hukkub aga teedel 28 inimest miljonist. 77% kõigist liiklusohvritest oon mehed.

MAAJA

0

Your Cart