Superkell

Šveitsi kellafirmas Patek Philippe toodetakse iga päev keerulisi ajanäitajaid, aga ainult kord sajandis valmistatakse kell, mis kujutab endast tõelist meistritööd.

Firma peaspetsialist Max Studeri juhtimisel valmistavad kellainsenerid Jean Pierre Musy ja Francois De-vaud maailma kõige keerulisemaid kelli. Superkella Calibre 89 projekteerimiseks kulus viis aastat, hoolimata sellest, et tööde lõppstaadiumis võeti appi ka kompuutrid. Veel neli aastat kulus 429 vormiosa ja 62 kella silla stantsimiseks; 184 hammasratta lõikamiseks ja 415 tihvti ning poldi treimiseks. Kui kõik vajalikud osad olid valmis, alustas firma parim spetsialist Jean Paul Buchlin kella monteerimist. Superkella mehhanism tuli panna kokku 1728 käsitsi lihvitud üksikosast, mille hulka kuulus ka 68 vedru 126 rubiini ja 332 kruvi.

Calibre 89 valmistamiseks kulus ühtekokku 48 000 töötundi. 1. juuliks 1988 oli kell valmis. Ajanäitaja valmistati firma Patek Philippe 150. aastapäevaks ja pidi tõestama, et šveitsi kellameistrid on endiselt tasemel. Kella demonstreeriti New Yorgis, Los Angeleses, Tokyos ja Singapuris. Asjatundjad ei varjanud oma vaimustust. 9. aprillil 1989 pandi kell Genfi hotellis Hotel des Bergues välja oksjonile. Alghinnaks oli 3 miljonit Šveitsi franki. Samal päeval müüdi Calibre 89 anonüümseks jäänud ostjale 5,2 miljoni Saksa marga eest.

Kell oli tõeline meistriteos ja ületas kõiki seniseid mehaanilisi ajanäitajaid. 8,82 cm läbimõõduga ja 4,11 cm paksune Calibre 89 kaalub 1,1 kilogrammi. Kella korpuse valmistamiseks kulus üks nael 18-karaadist kulda. Kella esi- ja tagaküljel on sihverplaat, millel on kokku 24 osutit.

Calibre 89 monteerimist alustati väljastpoolt sissepoole. Kellal on 33 funktsiooni. Ta ei näita mitte ainult aastaid, kuid, kuu- ja nädalapäevi, päikese- ja täheaega, vaid ka päikese tõusu ja loojangu aega Genfis. Kella ülikeerulised mehhanismid on monteeritud neljale üksteise kohal asuvale põhiplaadile. Kella funktsioonide arv määras ka kella mõõdud. Kella projekteerimisel lähtuti sellest, et kõik skaalad oleksid hästi loetavad.

Kellal on ka signaalmehhanism äratamiseks. Neli miniatuurset haamrikest löövad vastu nelja erineva tooniga (C, E, A ja B) helivedru. Täis- ja veerandtunde märgivad aga erinevad helikombinatsioonid.

Calibre 89-ga võivad konkureerida veel ainult kaks samalaadset kella. Esimese taolise ajanäitaja valmistas firma Patek Philippe 1932, aastal New Yorgi kollektsionääri Henry Graves’i tellimisel, teine valmistati 1904. aastal Prantsusmaal.

Calibre 89 erineb eelpool mainitud kahes kellast ja ka kõigist teistest mehaanilistest kelladest selle poolest, et ta näitab lihavõttepühi. Teatavasti on tegemist liikuva pühaga, nii et kellameistritel nuputamist jätkus. Lihavõttepüha ideaalselt ajastada siiski ei õnnestunud. Asi on selles, et kell näitab viimast korda järgmist lihavõttepüha 2017. aasta vana-aastaõhtul, siis tuleb üks pisike nukkseib välja vahetada. Muide, lihavõttepühade näitamise mehhanism on juba firma poolt patenteeritud, nagu ka mehhanism, mis näitab liigaastat.

Selleks et kohandada igavest kalendrit kellamehhanismile, töötasid Genfi kellameistrid välja komplitseeritud kolmest ekstsentrilisest kettast koosneva mehhanismi. Esimene teeb ühe tiiru aastas, teine ühe tiiru nelja aastaga ja kolmas teeb esimese täistiiru alles 400 aasta pärast.

Firma juhtiva spetsialisti Max Studeri sõnul tuleb esimene kella korrektuur teha alles 7000 aasta pärast. See oli muidugi öeldud firmale reklaamiks. Ülitäpne ei saa olla kuitahes täiuslik mehaaniline kell, seda enam, et täpne ei ole ka gregooriuse kalender. Kalendriaasta keskmine pikkus on 365 d, 5 h, 49 m, 12 s, tegeliku aasta pikkus on aga 365 d, 5 h, 48 m, 46 s, s. t. vahe on 26 sekundit. 3300 aasta pärast tekib juba ööpäevane viga.

Calibre 89 on arvatavasti ainuke ajanäitaja, mille saamisloole on pühendatud terve raamat.