Elu Krimmis. Keiserliku õuedaami Anna Võrubova mälestused (galerii)
Krimmis veetis keiserlik perekond palju õnnelikke hetki. Livadias oli Aleksander II ehitanud oma kopsupõletikku põdeva naise jaoks tagasihoidliku puidust villa. Ka Aleksander III viibis Livadias, kui ta haigestus, lootes tänu Krimmi imelisele kliimale oma neeruhaigusest paraneda. Krimm on maapealne paradiis. Krimmi lummavat ilu on raske kirjeldada. Sügisel on seal nagu kevadel, kus õitsevad loendamatud põõsad; seal on laiad orud ja tasandikud, mis näevad välja nagu üks suur aed, ja seal on viinamarjaistandused, mis meenutavad Prantsusmaad. Krimmis valmivatest viinamarjadest valmistatakse Venemaa parimaid veine ja poolsaarel toodetud šampanja on võrreldav kõige kuulsamate Prantsuse vahuveinidega. Mulle on eriti meelde jäänud Krimmi imeline magus vein, mis oli kogu riigi uhkus…
Nii et Krimm oli keisrite jaoks väga meeldiv koht, kus viibida, ja seal oli juba kevadel imeline suvi, samal ajal kui ülejäänud Venemaal oli veel talv. See oli puhkekoht mitte ainult keiserliku perekonna, vaid ka rikaste venelaste jaoks. Seal raviti palju katarri ja tiisikust ning arstid saatsid sageli oma patsiente Krimmi, et kiirendada nende paranemist. [8. aprillil 1783 likvideeriti Krimmi khaaniriik ja Krimmi alad liideti Venemaaga.]
Lisaks Krimmi imelisele kliimale aitasid tervist hoida ka looduslike allikate mineraalvesi ja mitmesugused puuviljad. Seal õitsesid õuna-, kirsi-, pirni-, virsiku-, ploomi- ja mandlipuud. Kogu keiserlikus palees oli alati imeline lillede ja puuviljade lõhn. Livadia palee [palee mõõtu ei andnud see hoone küll kuidagi välja] igas toas olid suured lille- ja puuviljaseaded.
Suure osa aastast olid kergelt lumiste nõlvadega mäed muljetavaldavaks taustaks viljakatele, lilledest õitsvatele orgudele. Ja kõike seda kroonis allpool asuv meri, mis oli sinine nagu taeva peegelpildis.
Krimmi elanikud on tatarlased, mehed on pikka kasvu ja ilusad, naised on nendega võrdsed, sama uhked ja pea alati nägusad. Tatarlased on moslemid ja isegi siis, kui mul oli võimalus Krimmis viibida, kandsid tatari naised loori. Nii mehed kui ka naised kandsid kauneid, maalilisi rahvariideid. Mehed kandsid musta ümmargust karusnahast mütsi, lühikest tikandiga vesti ja kitsalt istuvaid valgeid pükse. Naiste kostüüm oli mitmevärviline, voolava looriga moslemite stiilis. Randmetel olid luust hõbedased käevõrud. Nad värvisid oma juuksed sageli kirsipunaseks ja kandsid väikest mütsi. Kuigi Krimmi elanikud ei olnud venelased, olid nad keiserliku perekonnaga väga tihedalt seotud.
Lihavõtted olid Krimmis kõige imelisem aeg. Kõikvõimalikud viljapuud õitsesid ja õhk oli täis joovastavalt imelisi lõhnu. Lihavõttepühade jumalateenistused toimusid aasta kõige ilusamal ajal.
Suurel neljapäeval – eriti tähtsal pühal vene kirikus – osales keiserlik perekond Issanda pühal õhtusöömaajal.
Kirikusse sisenedes astus keisripaar altari ette, kummardas igale poole ja suudles ikoone. Valge kleidi ja looriga riietatuna oli keisrinna lummavalt ilus, kuigi ta oli juba tollal veidi kõhn ja nõrk. Meie viimasel ühisel jumalateenistusel oli keisrinna süda juba nii nõrk, et tal oli väga raske nii kummarduda kui ka pärast põlvitamist üles tõusta. Väike Aleksei aitas ja toetas oma ema lausa liigutavalt.
Kui ma esimest korda Krimmi jõudsin, oli Krimmi keiserlik residents üsna tagasihoidlik rõduga puitmaja. Ruumid olid suured, kuid tuhmid ja hämarad. Ainus ruum, mis oli tõeliselt hubane ja mugav, oli söögituba. Toitlustamise ajal oli keiser nii peremees kui ka perenaine, sest keisrinna oli juba siis kehva tervisega. Ta hakkas kannatama raskete südameatakkide all, hingamine oli raskendatud ja tema käed muutusid atakkide ajal siniseks. Kuigi ta esialgu talus oma haigust, usaldas ta end lõpuks arstide hoolde. Tema eest hoolitses Peterburis toona keisrinna enda poolt valitud ustav doktor Jevgeni Botkin. Botkini vend oli samuti arst ja tuntud kopsuhaiguste spetsialist. [Botkin sõitis koos tsaari perekonnaga hiljem Tobolskisse asumisele ja hiljem Jektarinburgi, kus ta koos tsaariperega mõrvati].
Keiser käis nii palju kui võimalik väljas. Olin temaga varemgi tennist mänginud, kuid Krimmis olin tema partneriks peaaegu iga päev. Hiljem mängis ta ka oma tütardega tennist.
Lisaks tennisele nautis keiser Krimmis pikki jalutuskäike. Kuna lapsed olid veel väikesed ja keisrinna oli haiglane, võttis ta mind aeg-ajalt kaasa pikkadele jalutuskäikudele, kõndisime keskmiselt viis miili tunnis. Olin tol ajal terve ja tugev, nii et suutsin keisriga kergesti sammu pidada. Ka keiser oli loodusearmastaja. Ta märkas jalutuskäikudel alati väikseid asju, juhtides mu tähelepanu erinevatele taimedele, loomadele ja piirkonna eripäradele. Meist said väga lähedased sõbrad. Kui me kõndisime, rääkis keiser mulle sageli oma elust.
Maailmasõja ajal riietus keiser Krimmis viibides tihtipeale vene sõduri täielikku välivarustusse ja asus ühepäevasele marsile mägedes. Ta marssis pikema distantsi, kui sõdurilt tavaliselt nõuti, kuid oli tagasi tulles ikka veel heas vormis. Ükskord, kui keiser oma marsilt naasis, ei lasknud üks teda mitte tundev vahisõdur keisrit paleesse, vaid kutsus valvearsti, kes tuli siis tolmunud sõdurit tuvastama.
Keiser kinkis hiljem sõdurile tema valvsuse eest mälestuseks kullast käekella.
Peterburis ja Tsarskoje Selos peeti keiserliku perekonna liikmetel ebasobivaks käia poodides sisseoste tegemas. Krimmis seevastu peatusid keisrinna ja tema lapsed sageli nelja või viie kilomeetri kaugusel asuvas Jaltas, eriti vihmastel päevadel, kui inimesi oli vähem. Nad jätsid oma jalgrattad väikesele kõrvaltänavale ja kõndisid Rannapromenaadi poole, kus asusid kauplused. Ükskord, Sembinski antiigipoes, pani keisrinna oma märja vihmamantli nurka, kus juhtus olema igasuguseid nipsasjakesi, ja hakkas poe kaupu uudistama. Sembinski nägi vihmamantlit ja ütles keisrinnale: „Proua, kuidas te julgete oma märja vihmamantli minu asjadele panna?“.
Kuid samal hetkel heitis ta pilgu aknast tänavale ja nägi, et poe ees seisab hulk inimesi, kes piiluvad poodi. Rahvas jälgis huviga, mida keisrinna ja tema lapsed kavatsevad osta. Vaene Sembinski sai teada, kellele ta oli märkuse teinud. Ta oli nii ehmunud ja kahvatu, tal oli ka endal oma märkuse pärast häbi. Keisrinna puhkes südamest naerma. Vahepeal oli poe ette kogunenud nii palju rahvast, et me vaevu saime rahvamassist läbi. Kõik püüdsid keisrinna ja laste kätt suruda – ja enne, kui me autosse jõudsime, tuli paljudel inimestel kätt suruda.
Mõned innukamad imetlejad olid kasutanud võimalust, et rebida keisrinna riietelt nööpe ja kangatükke suveniirideks.
Eluvõõrastel keisrilastel polnud raha mõistet. Tavaliselt polnud neil muidu raha kui ainult ostureisidel Krimmis. Mäletan, kuidas alguses, kui nad pärast ostude eest tasumist osa raha tagasi said, imestasid nad siiralt, miks poemüüja seda tegi.
Krimmi imeilusad mäed olid atraktiivsed; tegime sinna palju ekskursioone, nii jalgratastega kui ka jalgsi. Meile meeldis külastada mägielanikke ja tihtipeale sattusime keisrinna väikesesse alpimajja, kus me alati nautisime kas meeldivat jahedust või värsket piima.
Keiser ja keisrinna ehitasid endale Krimmi uue villa, mis asendas Aleksander II aegse sünge ja niiske puithoone. See oli ilus valge marmorist paleetaoline villa, mille projekteeris arhitekt Nikolai Krasnov. Kahe aastaga oli vilunud kunstnik-arhitekt, teinud lausa imet. Imeline renessanss-stiilis villa oli tõeline pärl, mille sarnast näeb vaid Itaalias. Villas oli 116 ruumi ja see õnnistati sisse 11. septembril 1911. Väiksemad hooned villa ümber moodustasid harmoonilise terviku, nagu ideaalse väikelinna.
Villa kõrval oli väike valge lossikirik. Keiserliku paari toad olid teisel korrusel. Sissepääsust vasakul oli kõigepealt söögituba, siis külalistetuba, keisrinna tööruum ja valgusküllane nurgakamber, mille rõdult avanes oivaline vaade Jaltale. Kabineti kõrval asuvast toast pääses rõdule järgmisel korrusel, mille kõrval asus keisripaari magamistuba. Keisri avara tööruumi all oli nurgatuba, mis oli sisustatud troonipärija mängutoaks. Laste magamistoad asusid keisrinna magamistoaga samal korrusel ja kõigist neist oli pääs suurele valgele rõdule. Minu toa aknad olid keisri toa akende vastas. Keiser lõpetas sageli oma õhtu ajalehe lugemisega ja lehvitas mulle oma aknast head ööd. Keisrinnal oli kombeks jälgida, et minu toas ei oleks öösel liiga hilja ühtegi külalist – võib-olla kartes, et mul võib teatud kellaajal olla külas mõni ohvitser. Mõnel korral andis keisrinna mulle isegi telefoni teel range korralduse, et ma kohe magama läheksin – oli juba hilja öösel ja minu toas põles ikka veel valgus. Eriti range oli keisrinna oma suurvürstinnadest tütarde suhtes. Nad ei tohtinud laskuda ohvitseridega isegi niisugusesse vestlusesse, mida oleks võinud lihtsalt süütuks flirdiks pidada.
Krimmis ja Musta mere ääres oli arvukalt Vene aadlike mõisaid ja villasid. Me külastasime sageli oma naabreid, kes omakorda külastasid keisrit ja keisrinnat koos oma perekondadega. Samuti võtsime vastu välismaiseid külalisi, sealhulgas vürstlike perekondade liikmeid. Kuigi elu Krimmis oli vabam kui pealinnas või Tsarskoje Selos, oli see siiski palju ametlikum kui keiserlikul jahtlaeval „Štandart“ Soome saarestikus lõbusõite tehes.
Krimmi kliima on kindlasti sama tervislik kui paljudes kuulsates Euroopa kuurortides. Krimmis oli peaaegu alati külalisi keiserliku lõuna- või õhtusöögi ajal. Kõiki neid on võimatu loetleda – vaevalt et mäletaksin –, kuid tahaksin neist midagi meenutada.
Üks kõige markantsemaid külalisi keisrilauas oli vürst Lev S. Golitsõn (1845–1915), tegelikult vanamees. Tal olid lähedal talud ja seetõttu käis ta tihti keisri juures külas. Ta riietus väga kummaliselt ja originaalselt; söögi ajal lõbustas ta kõiki omapäraste kommete ja imeliste lugudega.
Etiketi kohaselt ei tohtinud söögilauast lahkuda enne, kui keiser andis märku, et söögilauas on istutud juba poolteist tundi. Aga ka hommikusöök võttis kaua aega, eriti Krimmis.
Seltskonnal pidi äärepealt hing kinni jääma, kui vürst Golitsõn ametlikul hommikusöögil keisri poole pöördus: „Ma arvan, et meil on aeg lauast tõusta, muidu võime süüa, kuni me siniseks muutume.“ Keiser ei olnud üllatunud, kuid andestas vana vürsti ekstsentrilisuse, tõusis lauast ja teised järgnesid talle.
Vürst Golitsõnil oli Feodossia lähedal mõis nimega Uus Maailm. Ühel päeval tuli ta pidulikult teatama, et ta annetab osa oma mõisast keisrile, andes keisrile kinkekirja. Keiser võttis kingituse vastu ja tänas vürsti soojalt.
Läks aasta, enne kui keiser otsustas minna annetust vaatama. Me astusime keiserliku jahtlaeva „Štandart“ pardale, et sõita vürst Golitsõni mõisa. Kohale jõudes avastasime, et heldelt annetatud maa oli kõrge ja paljas mäenõlv, millel ei kasvanud mitte midagi. Keiser puhkes naerma, kui ta võttis suuremeelse annetuse vastu.
Me külastasime vürst Golitsõni mõisat teist korda, et imetleda selle suurepäraseid alasid. Seekord olid meiega kaasas Hessen-Darmstadti vürst ja printsess. Vürst Golitsõn kostitas meid oma suurepäraste veinidega – ta tundis väga hästi veine ja tal oli suur veinikelder.
Keiserlikus villas oli teiste külaliste hulgas ka Buhhara emiir [kukutati 1920. aastal], keda saatis alati uhke õukond. Teda peeti muinasjutuliselt rikkaks või vähemalt väga heldeks, sest ta kinkis keiserlikule perekonnale heldelt juveele, pärleid ning igasuguseid väärtuslikke asju.
Kes oli Anna Võrubova?
1904. aasta jaanuaris sai Anna Tanejeva „salakirja“ – ta määrati linna õuedaamiks, kelle ülesandeks oli olla teenistuses keisrinna Aleksandra Fjodorovna ballidel ja väljasõitudel. Pärast seda, olles saanud keisrinnaga lähedaseks, oli ta aastaid keiserliku perekonna ustav sõber, saatis neid paljudel reisidel ja väljasõitudel ning osales perekonna eraüritustel.
Kuna Anna Võrubova oli tsaari perekonnaga väga lähedalt seotud, oli ta pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni äärmiselt ebamugav tunnistaja. Ajutine Valitsus arreteeris Anna Võrubova ja vaatamata tema kehvale tervisele hoiti teda mitu kuud Peeter-Pauli kindluses spionaaži ja riigireetmise kahtlusega ning teda kuulas üle „erakorraline uurimiskomisjon endiste ministrite ja teiste kõrgete ametnike ebaseadusliku tegevuse uurimiseks“, misjärel ta vabastati „süütõendite puudumise tõttu“. Hiljem arreteeriti ja kuulati teda korduvalt üle.
Justiitsminister Aleksandr Kerenski korraldusel vabastati Võrubova vangistusest 24. juulil 1917. Sama aasta augusti lõpus otsustas Ajutine Valitsus teda välismaale saata, millest teatati ajalehtedes koos viitega tema lahkumise päevale ja tunnile. Soomes Rihimäkki jaamas tuli talle vastu hulk sõdureid. Võrubova toimetati Helsingforsi kaudu keiserlikule jahile „Polarnaja Zvezda“, mis võttis suuna Sveaborgile. Võrubova toodi Sveaborgist tagasi ja viidi Smolnõisse. Septembri lõpus saavutas Võrubova ema N. I. Tanejeva Leonid D. Trotski kaudu oma tütre vabastamise. Kuid uus arreteerimine ähvardas teda endiselt. Rohkem kui aasta jooksul varjas ta end Peterburis tuttavate ja sõprade juures. Endine õuedaam varjas end seejärel koos oma teenri N. Bertšikuga kusagil mansardkorrusel Petrogradi poolel. Ta hiilis salaja Kronoverkski prospektile Maksim Gorki juurde, kes temaga mitu korda vestles. Petrogradis olles pidas Võrubova sidet Romanovitega Siberis ja Uuralis.
1920. aasta detsembris õnnestus tal põgeneda Soome, kus avaldas hiljem oma memuaarid. Ka õnnestus tal kaasa võtta suur hulk klaasnegatiive, millele olid jäädvustatud keiserliku perekonna tegemised ja toimetamised. Kuni oma surmani 1964. aastal kandis ta juustes musta paela – õuedaami tunnusmärki.
Ja nii iseloomustas Anna Võrubovat Prantsuse suursaadik Maurice Paléologe oma raamatus „Tsaariri9ik maailmasõjas“
Milline kummaline olend on too Anna Aleksandrovna Võrubova! Tal pole ühtegi aunime, mingisuguseid ülesandeid, ta ei puutu millessegi ega võta osa ühestki tseremooniast. See jonnakas tagasihoidlikkus ja täielik isiklike huvide puudumine annavadki talle kogu ta kaalu keiserlike kõrguste ees, keda lakkamatult piiravad aina nurujad ja auahned tüübid. Keiserliku erakantselei direktori Tanejevi tütrena on ta peaaegu vaene. Ja ainult suurima vaevaga suudab keisrinna Aleksandra teda vahetevahel meelitada vastu võtma mõnda tühist väärtuseta ehet, mõnda kleiti või mantlit.
Ta on rohmaka kehaga tavaline olend, ümmarguse pea, lihavate huulte, selgete, kuid ilmetute silmade, lopsakate vormidega, punetav. Ta vanus on kolmkümmend kaks aastat [1914]. Ta rõivastub täieliku provintsiaalse lihtsusega. Ka on ta äärmiselt jumalakartlik ja ebaintelligentne. Ma olen kohanud teda kahel korral tema ema proua Tanejeva, sündinud Tolstaja juures, kes on seevastu väga peen ja haritud naisterahvas. Me vestlesime kolmekesi kaua; Anna Aleksandrovna tundus mulle üpris vähesearulise ja sarmita vaimuga olendina.
Noore neiuna oli ta keisrinna auneitsiks; too pani ta mehele ühele mereväeohvitserile, laevastiku leitnandile Võrubovile. Paaripäevasele kooselule järgnes lahutus.
Praegu elab proua Võrubova Tsarskoje Selos ühes sootuks tagasihoidlikus villas, Srednjaja ja Tserkovnaja nurgal, kahesaja meetri kaugusel keiserlikust lossist. Hoolimata etiketi valjusest teeb keisrinna oma sõbranna juurde tihti pikki visiite. Pealegi on ta Võrubovale loovutanud lossis erilise toa puhkuseks. Seega ei lahku need kaks naist teineteisest peaaegu üldse. Võrubova veedab omalt poolt päris korrapäraselt kõik õhtud keiserlike kõrguste ja nende laste juures. Keegi muu ei pääse kunagi sellesse perekondlikku ringi. Seal mängitakse kabet, laotakse pasjanssi ja puslesid, tehakse pisut muusikat, loetakse valjusti väga vooruslikke romaane, eeskätt inglaste omi. Kui lapsed on läinud oma tubadesse, jääb Võrubova veel peaaegu keskööni keiserliku paari juurde; sel moel võtab ta osa kõigist nende vestlustest ja on alati Aleksandra Fjodorovna poolt. Et keiser kunagi ei julge midagi otsustada keisrinnalt arvamust või isegi nõusolekut pärimata, siis on tegelikuks Venemaa valitsejaks õieti keisrinna ühes proua Võrubovaga!
Kas pole kurb mõelda, et Venemaa valitsejad viibivad säärases õhkkonnas? Nad jätavad mulje inimestest, kes elavad mitte kunagi tuulutamist näinud tubades… Kujutlege ainult: mitte keegi ei näe neid kunagi intiimselt… ei jaluta nendega, ei lõunasta nende juures, ei veeda nende juures õhtut, mitte keegi… peale Anna Võrubova! Milline viletsus, milline langus!…
Kuidas proua Võrubovat määratleda? Milles seisneb ta käitumise varjatud jõud? Milliseid sihte ta taotleb ja unistusi hellitab? Kõige sagedamini kuulen teda nimetatavat intrigandiks. Mis intrigant aga niisugune on, kes põlgab auavaldusi ega taotle kasu? Kui ma polnud teda veel näinud, otsisin sarnasust tema ja vürstinna Ursini vahel. Ent kui kaugel olin tõest! Ja kuidas ma pean nüüd vabandama kuulsa camerara mayori mälestuse ees! Too naine valitses küll Felipe V ja Maria Luisa abieluintiimsuste üle, kuid Saint-Simon võis temast siiski kirjutada, et ta esines „ülimalt nooblilt, mis pigem veetles kui peletas”, ja et kui talle süüks lugeda suuri ambitsioone, siis olnud need vähemasti „avarapilgulised ambitsioonid, tublisti kõrgemad ta soo tavalistest nõudlustest”. Lõpuks ühines temas poliitilise intrigandi andekus kõige hiilgavamate ja kõrgemate vaimsete omadustega, rääkimata veel galantsuse sarmist, mis iseloomustas teda isegi kõrgemas eas. Selle suurepärase naiseksemplari kõrval jätab Võrubova sootuks haleda mulje. Et mõista ta positsiooni ja osa keiserlikus palees, piisab vahest, kui arvestame ta isiklikku kiindumust keisrinnasse – madalama ja serviilse olendi kiindumust alati haiglasse, oma võimust masendatud ja hirmust piinatud isevalitsejannasse, kes tunneb endal lasuvat kohutavat saatust…
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Livadia palee.
NB! Loe ka:
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896
Mis sai Nikolai II perekonna juveelidest
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Feliks Jussupov – lilla vürst, kes tappis Rasputini
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?
Hüvasti, Krimm! (galerii)
