Viis sekundit, mis vapustasid maailma

19 minutit lugemist

John Fitzgerald Kennedy oli noorim USA president, kes asus oma ametikohale 43-aastasena. Kennedy poliitiline karjäär kulges õnnetähe all. John Kennedy sündis 29. mail 1917 Brookline’is (Massachusettsi osariik) iiri päritolu katoliiklasest miljonäri perekonnas. 1940. aastal lõpetas Kennedy Harvardi ülikooli ning Teise maailmasõja ajal teenis torpeedokaatril…

John F. Kennedy, USA 35. president.

Tema isa Joseph Kennedy oli aastatel 1937–40 suursaadikuks Londonis ja ka poega Johni oli ta ette valmistanud poliitiku karjääriks. 1952. aastal sai John Kennedy senaatoriks. Inimestele imponeeris pikka kasvu, energilise, avala ja poisikeseliku silmnäoga armastusväärne katoliiklasest presidendikandidaat. Nad imetlesid tema ilusat naist Jacqueline’i ja nende armsaid lapsi.
Valijad teadsid, et Kennedyt oli Teise maailmasõja ajal autasustatud vapruse eest, kuid kõige rohkem plusspunkte kogus ta oma valimiseelse programmiga, milles ta lubas vähendada vaesust, võtta luubi alla rassiline diskrimineerimine ning vähendada pingeid suhetes N. liiduga. Hoolimata oma isiku sarmist, valiti John Kennedy presidendiks USA ajaloo minimaalseima häälteenamusega. Kennedy sai 34 221 355 valijahäält ehk 49,7 protsenti ja tema vastaskandidaat Richard Nixon 34 109 398 ehk 49,6 protsenti.
Paljud ameeriklased umbusaldasid Kennedy noorust, rikkust ja väheseid kogemusi välispoliitikas. Nii oli tal vaenlasi juba esimesest ametisoleku päevast ning nende hulk aja jooksul aina suurenes. Suurema osa Kennedy esitatud reformiprojekte – kõigile ameeriklastele kodanikuõiguste andmise, maksureformi, haridusele ja sotsiaalhooldusele antava föderaalabi suurendamise – lükkas konservatiivse hoiakuga Kongress tagasi. Finantstuusadele ei meeldinud tema majandusreformid, teised jällegi olid vastu presidendi katsetele parandada neegrite olukorda. Neegriliikumise eestvedajad omakorda leidsid, et Kennedy kavandatud abinõud on ebapiisavad. Kennedy süüks aeti ka Kuuba emigrantide nurjunud, eelmise administratsiooni kavandatud invasioon Kuubasse 1961. aastal.
1962. aastal nõudis president Nõukogude Liidult, et see viiks Kuubalt ära oma raketid. Tekkis maailmasõja puhkemise oht. 1963. aastal lahendati kriis Kennedy ja Hruštšovi kokkuleppega, mis nägi ette kummagi riigi mõjusfääri respekteerimist.
Pärast seda, kui suhted Nõukogude Liiduga hakkasid normaliseeruma, nimetasid parempoolsed Kennedyt kommunistide sõbraks ja soosijaks.

Lee Harvey Oswald.

Oma esimese ametis oldud aasta jooksul sai Kennedy 870 anonüümset ähvarduskirja. 170 mundris politseinikku valvasid Valge maja sissepääse, valgustasid läbi kõik postipakid ning hävitasid kingituseks saadetud kommikarbid neid lahti tegemata. Kümned julgeolekuagendid saatsid presidenti ihukaitsjatena tema ametireisidel. Jälgiti isegi roogade valmistamist.
1963. aasta novembris olid ihukaitsjad raske ülesande ees: president tahtis reisida Texasesse. Selle osariigi Demokraatlik Partei oli jagunenud liberaalide, konservatiivide ja ultraparempoolsete gruppidesse. Kennedy uskus, et oma külaskäiguga suudab ta erimeelsusi tasandada ning kindlustada endale valijahääli, mida ta tungivalt vajas, et teda 1964. aastal tagasi valitaks. Kahepäevasel lennureisil kavatses Kennedy külastada Houstonit, Fort Worth’i, Dallast ja Austinit. See oli ohtlik reis, sest mõrvaähvardusi tuli vasakult ja paremalt. Ühe miljoni elanikuga Dallases, mis oli ekstreemsete liikumiste taimelavaks, suhtuti vaenulikult katoliiklusesse. Dallase press avaldas presidendivastaseid kirjutusi. Tollal pandi Dallases aasta jooksul toime rohkem tapmisi kui terves Suurbritannias ning tulirelva võis osta niisama lihtsalt kui võileiba. Kunagi oli FBI šeff öelnud: „Kui keegi võtab tõepoolest pähe presidenti tulistada, siis ma arvan, et me ei suuda teda takistada.” Kindlasti olid need sõnad meeles ka presidenti saatvatel ihukaitsjatel. Presidendi Dallase-reisi ajal tegid tema julgeoleku eest vastutavad ametnikud rea möödalaskmisi, kuid suurim viga oli see, et ajalehes „Times Herald” avaldati presidendi marsruut linnas.
Esimene päev San Antonios ja Houstonis möödus intsidentideta, õhtul lendasid Kennedyd Fort Worthi, kus nad ööbisid. Järgmiseks reisisihiks oli Dallas.

Zapruderi kuulsa filmi 312. kaader. Kennedyt on tabanmud esimene kuul (teine lask).

Kui president 22. novembri hommikul äratati, sadas väljas vihma. Kuna lend Fort Worthist Dallasesse kestis kõigest 13 minutit, võis suure tõenäosusega oletada, et ka seal sajab vihma. Sellisel juhul oleks presidendi lahtisele autole pandud peale pleksiklaasist katus. Pärast hommikusööki toimetas presidendi erilennuk Air Force One Kennedyd Dallasesse. Lennu ajal visandas Kennedy kõne, mille ta kavatses pidada Dallases lõunasöögi ajal. Teemadeks olid rahu, võrdõiguslikkus ja sotsiaalne õiglus. Samal ajal hakkas 24-aastane kooliõpikute lao tööline Lee Harvey Oswald tegema ettevalmistusi atentaadiks. Ta tõusis vara üles, pakkis oma lahtivõetud optilise sihikuga vintpüssi pruuni paberikotti ning läks pool kvartalit jala oma kolleegi Wesley Frazieri koju. Frazier sõidutas Oswaldi oma autoga kooliõpikute lao juurde.
Vihmasadu lakkas veel enne, kui nad kohale jõudsid. Oswald sõitis liftiga lao kuuendale korrusele ja peitis seal oma relva ära. Keskpäeva paiku, kui ametnikud läksid lõunale, jäid ülemised korrused inimtühjaks. Oswald kiirustas tagasi kuuendale korrusele ja tegi hoone kagupoolse nurga juures asuva akna alla pappkastidest snaiperipesa, kust presidendi lähenemine ja möödasõit olid oivaliselt jälgitavad. Ainult linna vanglast ja sellest hoonest oli nii hea vaade kolonni liikumisteele.
Kui presidendi korteeži saabumise aeg hakkas kätte jõudma, kogunesid Oswaldi kolleegid viiendale korrusele. Otse nende peade kohal kuuendal korrusel pani Oswald oma püssi kokku ning laadis selle nelja padruniga.
Presidendi erilennuk Air Force One maandus Dallase lennuväljale kell 11.38. Lennujaamahoone katus kihas politseinikest, lennuväljal aga suruti tervitajad spetsiaalse barjääri taha. Julgeolekutöötajad hoidsid inimestel teraselt silma peal, kuigi enamik kohalolijaist lehvitas presidendile sõbralikult. Grupp kooliõpilasi hoidis käes plakatit tekstiga: „Me armastame Johni”. Teine grupp aga jällegi sisistas vihaselt, siin-seal võis näha ka loosungeid „Sa oled reetur!”

Selle foto tegi Mary Moorman kuuendikku sekundi möödumisel pärast kolmandat lasku. Samal ajal jäädvustas Zapruder filmilindile 315. ja 316. kaadri.

Kennedy sirutas kartmatult käe, tervitades barjääri taga tunglevaid inimesi, seejärel surusid ihukaitsjad ta autosse. Suur tumesinine lahtine Lincoln oli ilma pleksiklaasist katuseta, sest ilm oli taas päikeseliseks muutunud.
Kell 11.55 hakkas kolonn mootorratturitest eskordi saatel liikuma. Esimeses autos istusid politsei- ja julgeolekuagendid. Umbes viis autopikkust tagapool järgnes presidendi Lincoln. Eesistmel, autojuhi kõrval istus salateenistuse agent. Tema taga oleval kahel klappistmel oli aset võtnud Texase kuberner John B. Connally ja tema abikaasa Nellie. President Kennedy koos abikaasaga istus tagumisel istmel. Neli mootorratturit katsid autot külgedelt ja tagant. Lincolni järel sõitis salateenistuse limusiin ihukaitsjatega, kellest kaks seisid astmelaudadel. Kahe ja poole autopikkuse kaugusel järgnes lahtine limusiin asepresident Lyndon B. Johnsoni ja tema abikaasaga. Nende järel sõitis veel üks auto salateenistuse agentidega, järgnesid autod poliitikute, ajakirjanike ja fotograafidega.
Korteež sõitis lõuna suunas linna keskuse poole. Ihukaitsjate meelehärmiks laskis president kahel korral auto kinni pidada. Esimesel korral kätles ta lapsi, teisel korral gruppi nunnasid. Alguses oli tee ääres uudistajaid hõredalt, kuid nende read tihenesid, kui kolonn hakkas lähenema kesklinnale. Akendest lehvitasid naeratavad bürootöötajad, rahvahulk üritas ennast pressida sõiduteele ja Kennedy autojuht pidi tunduvalt kiirust vähendama. Üks järelsõitva auto astmelaual seisvatest agentidest hüppas korduvalt maha, et presidendi abikaasat oma kehaga varjata.
Kell 12.21 jõudis korteež Dallase linnavanglani ning pöördus paremale Main Streetile, mis oli ehitud lippude ja jõulukaunistustega. Kõikjal plaksutati. Ebasõbralikuks peetud Dallases võeti presidenti sellel reisil kõige südamlikumalt vastu.
Main Streetilt sõitsid esimesed autod paremale Houston Streetile, seejärel vasakule Elm Streetile, enne kui nad pöördusid kaubanduskoja poole. Kui presidendi auto jõudis Houston Streetile, oli aplaus nii tugev, et kuberner abikaasa Nellie Connally lausus: „Härra president, nüüd te küll ei või öelda, et Dallas teid ei armasta.” Kennedy vastas muiates: „Ei, seda ei saa öelda.” Sel hetkel möödus limusiin 18-kilomeetrise tunnikiirusega kooliõpikute laost.
Kell oli 12.30. Äkki märkas presidendi autojuht Bill Greer, et ees raudteeviaduktil seisab rühm töölisi, kuigi julgeolekuagendid olid nõudnud, et seal kedagi ei oleks. Kuid tegelik hädaoht luuras hoopiski auto taga. Presidendi auto oli jõudnud juba Elm Streetile ning lähenes raudteeviaduktile.

Teise kuuli tabamus osutus surmavaks.

Hetkel, mil president tõstis käe, et vastata rahvahulga tervitustele, kõlas üksteise järel mitu lasku. (Kummaline, et autoriteetne William Manchester oma raamatus „Presidendi surm” (The Death of a President, 1967) kirjutab, et mööda läks hoopiski kolmas lask. Või ei olnud kirjanik algallikatega piisavalt hästi tutvunud?) Esimene kuul läks mööda, teine, umbes 80 meetri kauguselt lastud 6,5-mm kuul tabas Kennedyt kuklasse, muljus paremat kopsu, tungis läbi hingetoru ning kõri kaudu väljudes rebis katki lipsusõlme. Oma lendu jätkates läbistas kuul kuberner John Connally selja, rinnakorvi, parema käerandme ja vasaku puusa (teistel andmetel siiski reie). Kuul liikus kiirusega 660 m sekundis, tabades ohvrit kõigest 0,12 sekundit pärast lasku.
Siinkohal paar väikest ääremärkust. Mitmes allikas on visalt väidetud, et 5 sekundi jooksul polnud võimalik sellest püssist teha kolme lasku. Ehk täpsemalt: 2,3+2,3+2,3 = 6,9 sekundit. Väite esitajad eksivad lihtsas aritmeetikas. Oswald laadis püssi juba enne esimest lasku, jäi üle ainult päästikule vajutada. Pärast esimest lasku (ehk siis piltlikult öeldes alates hetkest 0) kulus püssi ümberlaadimiseks vähemalt 2,3 sekundit. Järgnes teine lask, veel 2,3 sekundit laadimiseks – kolmas lask. Seega ajakulu kolmeks lasuks 4,6 sekundit.
Kuberner Connally ei saanud esimese ehmatusega üldse aru, mis oli juhtunud. Kennedy haaras kõrist ning kähises. Hetk hiljem tabas teine kuul teda pähe ning rebis koljust tüki välja – autosse pritsis verd ning sinakasrohelist ajumassi. Jacqueline pöördus mehe poole, nägi tema nõutut pilku ja seda, kuidas ta käe lauba juurde tõstis. Siis vajus surmavalt haavatud president naise sülle. Jacqueline karjus: „Mu jumal, mida nad teevad? Mu jumal, nad tapsid Jacki, nad tapsid mu mehe!” Julgeolekuagent Clint ronis auto tagaosale, Jacqueline aitas ta masinasse ning ametnik surus naise istmele, kattes teda edasiste laskude ootuses oma kehaga. Seejärel suurendas auto järsult kiirust. Rahvas oli juhtunust vapustatud.
Parklandi Memoriaalhaiglas tegid arstid kõik, mis nende võimuses. Valvekirurg Carrico viis haavatu suu kaudu sisse toru, et puhastada hingamisteid. Vasakusse jalga viidi kateeter Ringeri laktaadilahusega.
Selleks ajaks olid presidendi pupillid maksimaalselt suurenenud, nägu tumesinine, ta hingas juba surmakrampides, tema lõug tõmbles. Kirurg Perry tegi presidendi kõrisse haava alla lõike ja alustas trahheotoomiat. Samal ajal ühendati kõrisse viidud toru respiraatoriga. Kuid paraku osutus ajuvigastus surmavaks. Mingi aja registreerisid aparaadid veel ebakorrapärast hingamist ja südametegevust, siis need lakkasid. Südamemassaaž ei andnud soovitud tagajärgi. Kell 13 tunnistas peaneurokirurg Kemp Clark presidendi surnuks.
See atentaat vapustas kogu maailma. USA väed maailma eri paikades asuvates baasides seati lahingukorda. Wall Streetil kukkusid aktsaid, Broadwayl suleti teatrid. Kutsuti kokku ÜRO Peaassamblee istung ning isegi Nõukogude Liit katkestas telesaated, et toimunust teatada.
Vahepeal asus aga Dallase politsei mõrvarit otsima. Oswald oli laost küll põgenenud, kuid jätnud püssi maha. Üsna varsti said politseipatrullid raadio teel tema kirjelduse. Kell 13.15 peatas politseinik Tippit oma auto, et kontrollida kahtlase välimusega meest. Tundmatu tõmbas välja revolvri ning tappis politseiniku nelja lasuga. Keegi nägi mõrvarit põgenevat kinosse „Texas”. Politseinikud järgnesid talle. Seekord tekkis Oswaldi püstolis tõrge ja ta vahistati, süüdistatuna kahe inimese tapmises. Kuid Oswaldil ei olnud jäänud kaua elada. Kaks päeva pärast Kennedy mõrvamist tahtsid kriminaalpolitsei ametnikud viia Oswaldi läbi keldrigaraaži politseivanglast riigivanglasse. Uudishimulike hulgas oli ka striptiisibaari omanik, 52-aastane Jack Ruby. Kui Oswald lähemale jõudis, tõmbas Ruby välja revolvri ja laskis ta maha. Nii jäi Oswaldi roll ja atentaadi motiiv igaveseks välja selgitamata.

Vandenõuteoreetikute järgi tuli teine lask hoopiski eestpoolt. Pruun jutt kaadritel ei ole siiski salapärase eestpoolt tulistatud kuuli trajektoor, vaid tegemist on pärast teist lasku Kennedy kolbast välja paiskunud luukilluga.

Avalikkus läks Kennedy ja Oswaldi surmast ärevile. Uus president Lyndon B. Johnson moodustas Kennedy tapmise asjaolude väljaselgitamiseks komisjoni, mille juhiks määrati ülemkohtunik Earl Warren. Mitte ühtegi teist sündmust USA ajaloos ei ole sellise põhjalikkusega dokumenteeritud. Pärast üheksa kuud kestnud tööd, 25 000 inimese ülekuulamist ning 26-köitelise tõendusmaterjali kogumist tegi Warreni komisjon lõppjärelduse, et Oswald tegutses üksinda. Warreni komisjoni autoriteeti kisub kõvasti alla juba asjaolu, et üks komisjoni liikmetest oli täiesti ebakompetentne Gerald Ford, tulevane USA president.
Kuid paljud olid veendunud, et Oswaldil oli kaasosalisi ning komisjoni ülesanne oli ainult atentaadi tegelike tagamaade mahavaikimine. Aja jooksul on president Kennedy atentaadi organiseerimises süüdistatud küll maffiat, CIA-d, venelasi ning paremäärmuslasi, kes olevat kasutanud Oswaldit ainult etturina. Isegi veel 1970. aastatel spekuleerisid leidlikud reporterid näiliselt usutava tõendusmaterjaliga, mis olevat komisjonil kahe silma vahele jäänud või koguni maha salatud. Paraku osutavad aga kõik tõendid sellele, et Oswald tegutses tõepoolest üksinda. Kes oli Oswald?
Ta oli endasse sulgunud nohik, kelle elufilosoofia oli üsna segane ja vaimne seisund pehmelt öeldes ebastabiilne. Kuigi ta oli juba 15-aastasena lugenud suure vaimustusega Marxi „Kapitali”, ei saanud temast sellepärast veel veendunud kommunisti. On väidetud, et ta oli paranoik. Igal juhul näib tema elukäik seda diagnoosi kinnitavat. Ta ei saanud millegagi hakkama, tema isiklikus elus järgnes üks nurjumine teisele.
Pärast üheksanda klassi lõpetamist lahkus Oswald koolist. Ta astus vabatahtlikult merejalaväkke ning sai snaiperi väljaõppe. Kolm mundrikandmise aastat kujunesid armetuks väiksemate üleastumiste reaks ja kaheks kohtuasjaks, mis lõppesid pärast Oswaldi katset põgeneda Nõukogude Liitu tema kui soovimatu isiku vallandamisega.
Hiljem saadeti ta aega teenima ühte USA õhujõudude baasi Jaapanis. Sealt startisid Ameerika luurelennukid U-2 spionaažilendudele Nõukogude Liidu kohale.

Keda või mida uskuda? Kuulide sisenemistrajektoorid Kennedy pähe Dallase Parklandi haigla arstide, FJB ja Bethesda Mereväe Hosipdali lahangu protokolli järgi.

1959. aastal sõitis Oswald Moskvasse ning pakkus venelastele temale teadaolevaid sõjasaladusi. Vastutasuks palus ta poliitilist varjupaika, mida talle keelduti andmast, kuna leiti, et Oswaldi asüüli taotlemise motiiv polnud piisavalt põhjendatud. KGB püüdis välja selgitada, kas Oswaldit oleks võimalik ära kasutada, kuid paraku osutus mees keskpäraseks ning ebahuvitavaks isikuks. Oswald ähvardas ennast tappa, kui tema asüülitaotlust ei rahuldata. Siis otsustati tema avaldus vastu võtta ja teha nägu, nagu tegeldaks sellega. KGB tahtis lihtsalt näha, millega lugu lõpeb. Lõpuks otsustati Oswaldi avaldus rahuldada ning ta asus elama Minskisse. KGB ei kahelnud selles, et Oswald ei ole USA spioon, sest vaevalt et ükski luureorganisatsioon oleks spiooniks valinud nii rumala ja piiratud mehe, nagu oli Oswald. Muidugi polnud välistatud, et spioon meelega mängib lolli, et vastast eksitada, kuid Oswaldi puhul oli see äärmiselt ebatõenäoline.
Minskis abiellus Oswald venelannaga. 1962. aasta juunis sõitsid mõlemad Texasesse. Oswald vahetas sageli töökohti, tema abielu jooksis karile. New Orleansis puutus ta kokku Kuubast pärit kommunistide ja nende vastastega, Mehhikos nõukogude salateenistusega, Dallases valgevenelastega. Tõenäoliselt mängis ta kahekordset mängu, mille ähmased eesmärgid on veel praegugi arutlusobjektiks.
Väide, et Oswald tappis Kennedy Nõukogude Liidu ülesandel, näib absurdsena, sest presidendi surm poleks mingil juhul paralüseerinud Ameerika valitsusaparaadi tegevust. Johnson viis Kennedy kavandatud reformid ellu. Tõsi, Johnsoni ametisoleku ajal hoogustus sõda Vietnamis, mis nõrgendas USA valitsust ning kahjustas selle mainet maailma avalikkuse silmis, kuid sündmuste sellist kulgu ei võinud Oswald mingil juhul ette näha.

* * *

KRONOLOOGIA
(NB! Kronoloogias on antud Ühendriikide idavööndi aeg)

KOLMAPÄEV, 20. NOVEMBER

8.45 John Fizgerald Kennedy hommikueine Kongressi liidritega.
18.15 Jacqueline Kennedy tervitab Ülemkohtu liikmeid.
18.30 Vastuvõtt Valges Majas.
20.30 RFK sünnipäevapidu Hickory Hillis.
21.20 Riigisekretäri asetäitja Ball helistab Jacquelinele.

NELJAPÄEV, 21. NOVEMBER

Palju vastamata küsimusi. Kes oli too salapärane pearätikuga ja päikeseprillidega naine, kes viibis atentaadi hetkel kõigest 3 meetri kaugusel presidendi autost. Ka tema pildistas  vahetult enne ja pärast atentaati. Mis sai temast või tema tehtud fotodest pole tänini teada. Liigub legend, et FJB agendid leidsid ta üles, konfiskeerisid fotoaparaadi, mille lubasid hiljem tagastada. Kuid ei tagastanud ei apraadis olnud negatiivfilmi ega aparaati ennast.

9.00 Dallases levitatakse lendlehte „Otsitakse taga riigireetmise pärast“.
9.15 Caroline jätab isaga hüvasti.
10.42 Kennedy saab Texase ilmateate.
11.00 JFK jätab hüvasti John-nooremaga.
11.05 Presidendi lennuk AF-1 stardib Andrewsi lennuväljalt.
11.35 Lee Harvey Oswald näeb korteeži marsruuti ajalehes.
14.00 Lindon Baines Johnson laseb juukseid lõigata.
14.30 Air Force One maandub tervituste saatel San Antonios.
16.15 Kabinetilennuk stardib Californiast Hawaile.
16.52 Air Force One lahkub Kelly Fieldilt. Jacqueline ja John Kennedy viimane tund omavahel.
17.37 Air Force One maandub Houstonis.
17.40 Oswald sõidab Frazieriga Irvingisse.
18.25 Oswaldi ja Marina tüli.
21.25 Jacqueline ja Johnsoni sõnalahing.
21.52 Oswald kontrollib oma karabiini (C 2766).
21.58 Kennedy esineb Houston Coliseum’is.

REEDE, 22. NOVEMBER

00.07 Air Force One maandub Fort Worthis.
00.10 Oswaldi ema murrab läbi politseitõkkest.
00.50 Kennedy saabub Hotel Texasesse.
7.30 Oswald riietub, räägib Marinaga.
8.08 Politseiülem Curry hoiatab televisioonis Dallast.
8.23 Oswald astub koos C 2766-ga Frazieri autosse.
9.50 Kennedy läheb esinema parkimisplatsile.
10.00 Abraham Zapruder läheb koju kaamera järele.

Väljavõte Kennedy autopsiaprotokollist.

10.02 Kennedy peab nõu Connallyga.
10.05 Nixon lahkub Dallasest, Kennedy sööb hommikueinet.
11.30 Kennedy räägib atentaadivõimalusest.
12.03 Kabinetilennuk lahkub Honolulust.
12.25 Air Force One lendab Love Fieldile.
12.55 Korteež lahkub Love Fieldilt.
13.18 Brennan ronib rinnatisele Oswaldi akna all.
13.22 H. L. Hunt näeb Kennedy korteeži möödumas.
13.24 Korteež möödub agent Hostyst.
13.29 Korteež pöördub Main Streetilt Houston Streetile.
13.30 Oswald tapab Kennedy.
13.31 Politseinik Baker peatab Oswaldi.
13.33 Oswald lahkub õpikutelaost.
13.34 UPI esimene välktelegramm.
13.38 Parklandi haigla vältimatu abi vastuvõtuosakond registreerib haigusloo nr. 24 740.
13.40 Agent Ready kutsub preestri, Cronkite ilmub teleekraanile. Oswald astub bussi seitsme kvartali kaugusel õpikutelaost.
13.45 J. Edgar Hoover helistab Robert Kennedyle.
13.47 Oswald astub Whaley taksosse.
13.50 Roy Truly loeb mehed üle. Kabinetilennuk pöörab Vaikse ookeani kohal ringi.
13.54 Politseinik Tippit saab raadio teel käsu.
13.57 Preester Huber saabub Parklandi haiglasse.
14.00 Neurokirurg Kemp Clark konstateerib president Kennedy surma. 75 miljonit ameeriklast teavad laskmisest. McNamara kutsub staabiülemad enda juurde. Washingtoni telefonisüsteem ütleb üles.
14.03 Oswald lahkub kodunt, püstol taskus.
14.05 Robert Kennedy saab teada, et vend on surnud.
14.13 Agent Roberts teatab sellest Johnsonile.
14.15 Oswald tapab Tippiti.
Johnsoni ja O’Donneli nõupidamine. Staabiülemad kuulutavad Ameerika sõjaväebaasides välja häire.
14.18 McCormack arvab, et ta on president.
14.26 L. Johnson lahkub Parklandist.

Oswaldi kuulutuse kaudu tellitud taparelv maksis kõigest 21 dollarit ja 45 senti.

14.22 UPI tsiteerib Huberit: „Jah, ta on surnud …“ Lady Bird näeb pooles vardas lippu.
14.33 L, Johnson asub Air Force One pardale. Kilduff kinnitab Kennedy surma.
14.40 Oswald jookseb kinno.
14.50 Oswald võetakse kinni.
15.00 Marina leiab Oswaldi laulatussõrmuse.
LBJ helistab RFK-le.
15.06 L, Johnson helistab kolmele Dallase advokaadile, püüdes hankida ametivande teksti.
15.08 Kennedy surnukeha viiakse pärast skandaali Parklandist ära.
15.30 Kabinetilennuk tangib Honolulus.
15.38 L, Johnson annab vande Ühendriikide 36. presidendina.
16.15 Ringhäälingud teatavad Oswaldi arreteerimisest.
17.20 RFK, McNamara ja Taylor lahkuvad Pentagonist.
18.05 Air Force One maandub Andrewsis.
18.14 L. Johnsoni esimene avaldus televisioonis.
19.30 McNamara saabub Bethesdasse.
19.40 L. Johnson kohtub Kongressi liidritega.
20.09 Algab Kennedy surnukeha lahkamine.

LAUPÄEV, 23. NOVEMBER.

Kennedy lahkamisel tehti surnukehast u 50 röntgeniülesvõtet, mis salastati 50 aastaks. Ei avalikustatud neid ülesvõtteid ei aastal 2013 ega pole seda tänini tehtud.

00.35 Kabinet maandub Andrewsis.
2.30 Oswaldile esitatakse süüdistus Kennedy mõrvamises.
3.30 L. Johnson heidab magama.
3.56 Kiirabiauto lahkub Bethesda Mereväehaiglast.
4.34 Puusärk Kenneddy põrmuga tuuakse Valgesse Majja.
5 00 Kleini kaupluses tehakse kindlaks, et Oswald ostis püssi C 2766.
9.00 McNamara käib Arlingtonil.
10 00 Missa Idasaalis perekonnale ja sõpradele.
11.30 L. Johnson peab nõu Eisenhoweriga.
14.30 Kabineti esimene istung; Robert Kennedy hilineb.
16.51 L. Johnson kuulutab välja leina.
20.15 Oswald viiakse tagasi kongi.

PÜHAPÄEV, 24. NOVEMBER.

1.30 Jacqueline kirjutab Kennedyle hüvastijätukirja.
2.15 Hoover soovitab Oswaldi salaja krahvkonnavanglasse viia.
12.18 Ruby väljub telegraafikontorist.
12.21 Ruby tulistab Lee Harvey Oswaldit, NBC kannab selle üle televisioonis.
12.44 Oswaldi operatsioon algab.
13.08 Suurtükilafett lahkub Valge Maja juurest.
14.02 Mike Mansfield alustab matusekõnet.
14.07 Oswald sureb Parklandi haiglas.
14.17 Ringhäälingud teatavad Oswaldi surmast.
14.45 Jacqueline soovib, et hauale pandaks igavene tuli.
20.18 Kapitooliumi ees on 200 000 inimest. Kesköö. Stseen Tundmatu Sõduri hauasamba juures.

ESMASPÄEV, 25. NOVEMBER

2.03 Järjekord Kapitooliumikünkal on 3 miili pikk.
9.00 250 000 inimest on sarga eest läbi käinud.
10.45 Kolm Kennedyt põlvitavad rotundis.
10.59 Suurtükilafett lahkub Kapitooliumikünkalt.
11.35 Jacqueline juhib jalgsiprotsessiooni kirikusse.
12.14 Puusärk kantakse Püha Matteuse katedraali.
13.21 Kennedy poeg John annab isa sargale au.
13.30 Matuserongkäik lahkub katedraalist.
14.54 Air Force One lendab üle haua.
15.07 Trompet.
15.13 Jacqueline süütab igavese tule.
15.50 Jacqueline võtab vastu Charles de Gaulle’i.
16.00 Sorensen kirjutab kõnet.
17.00 L. Johnsoni vastuvõtt riigidepartemangus.

NB! Loe ka:
Poliitilise atentaadi anatoomia
26 sekundit, mis tegid ühe mehe rikkaks ja kuulsaks

 

0

Your Cart