Signaalid tulevikust

5 minutit lugemist

Selgeltnägemise ajalugu on alati inimeste tähelepanu pälvinud. Kes ei oleks vaimustunud Nostradamuse katreenidest või Vanga võimetest? Ning alati on vaieldud selle üle, mis see siis on: juhuslikkus, analüütilised võimed või on inimene tõepoolest võimeline tulevikku ette teadma? Ja, ja, just teadma, mitte ette nägema. Kuid teada võib ainult seda, mis juba eksisteerib. Meie aga saame aru, et tulevik ei ole veel saabunud…

Paralleelsete maailmade teooria
Teadlaste hulgas olid ja on selliseid, kes toetavad just seda arvamust. Näiteks arvas vene astronoom Nikolai Kozõrev, et tema katsed teleskoobiga ja kaaludega kinnitavad: olevik ja tulevik – on midagi kinofilmi taolist. Näeme alati seda momenti, mis projitseeritakse ekraanile. Kuid filmilindil on kõikide stseenide kujutised.
Üks supernööri uutest füüsika-matemaatilistest teooriatest oletab, et meid ümbritsev maailm on mitmemõõtmeline. Selles võivad üheaegselt toimuda kõik mineviku, oleviku ja tuleviku sündmused. Kusjuures isegi erinevates variantides. S.t. supernööri teooria – ongi paralleelmaailmade teooria. Võimalik, et need maailmad moodustavadki tumeda energia massi ja mateeria, mis täidavad Universumist 96%.
Kui haarav see teooria ka ei oleks, nõuab teadus eksperimentaalselt kontrollitud tõendeid.

Emotsionaalne etteütlus
2010. aastal toimus teadusmaailmas vapustav sündmus. Autoriteetses ajakirjas „Journal of Personality and Social Psyhology“ avaldati professor Daryl Bemi artikkel, milles autor rääkis katsetest, mis tõestavad, et inimene on võimeline püüdma signaale tulevikust, ning kuigi need signaalid on nõrgad, on need statistiliselt usaldusväärsed. Tuleb öelda, et professor Bern on teadusmaailmas tuntud kui väga aus teadlane ja pedantne eksperimentaator, kes kontrollib oma katseid mitmeid kordi, saavutades sellisel moel nende kõrge puhtuse; ta on USA kongressi teaduslik konsultant.
Siin üks tema eksperimentidest, mida kontrolliti 1100 (!) üliõpilase peal. Katsealuste ette asetati arvutiekraan, mis oli kaetud valgust mitte läbi laskva kardinaga.
Ekraan jaotati kaheks pooleks. Katsetatavate ees seisis ülesanne: arvata ära, millisele ekraani poolele ilmub kujutis, milline aga jääb tumedaks.
Nüüd aga kõige huvitavam: juhuslike numbrite generaatori abiga tekitas arvuti ekraani ühele poolele kujutise. Kuid kujutise edasiandmine sai teoks… viivitusega alles peale seda, kui katsetatav nimetas – kus tema arvates peab kujutis asuma. Kui pilt oli katsetatava jaoks emotsionaalselt neutraalne, oli õigete ja valede vastuste hulk umbes 50% – nii nagu on ette nähtud statistika seaduste järgi.
Juhul, kui pildi sisu kandis emotsionaalselt väljakujunenud iseloomu (näiteks oli see stseen erootilise sisuga), oleks õigete vastuste hulk ületanud 53%. See aga on juba statistiliselt tähenduslik. Nende katsete metoodikat kontrolliti spetsialistide komisjoni poolt neli korda. Kuid vigu ei leitud.
Professor teeb järelduse: tulevik ütleb katsetatavale emotsionaalselt ette, mida vahetevahel tunda võib. See on tavaliste inimeste massilise uuringu tulemus. Kui professor Bem oleks aga oma katsete jaoks valinud parapsühholoogiliste võimetega isikuid?

Varandus keldris
Grupp Moskva ülikooli töötajaid võtsid osa ebatavalisest sündmusest, mis toimus nädalalõpu veetmise ajal vanas maamajas. Peremees oli selle hiljuti ostnud ning kutsus kolleege ostu tähistama.
Öösel nägi üks külalistest und, et leidis maja keldrist varanduse. Ta nägi unes ka keldri interjööri ning varanduse täpset asukohta. Hommikul rääkis ta oma unenäost ülejäänutele. Seltskond otsustas nalja pärast varandust otsima minna. Keldrisse laskunud, märkasid nad hämmastunult kõiki unenäo tunnuseid. Suur oli nende üllatus, kui leiti ka rautatud, poolkõdunenud kast revolutsioonieelsete müntidega ja obligatsioonidega! Üks seltskonnas viibinud matemaatikutest arvestas välja isegi leiu oletatava väärtuse. Siis leppisime kokku ühe teadusliku uurimisinstituudiga teha eksperiment selle artikli autori metoodika järgi.

Mida sa unes nägid?
Teada on, et kõige eredamaid ja emotsionaalsemaid unenägusid näeme une kiire faasi ajal. Sellel ajal suureneb aju elektriliste impulsside amplituud järsult. Eksperimendist osa võtnud vabatahtlikel kontrolliti une seisundit elektroentsefalograafi abil. 30 sekundit peale une kiire faasi saabumist lülitati juhuslike arvude generaatori abil sisse heligeneraator, mis tekitas kas plaksusid või voolava vee heli. Ei vabatahtlik, ega eksperimentaator ei võinud ette teada, millist heli tekitatakse. Seejärel äratati katsejänesed õlale puudutusega üles. Ärganud, pidid nad kohe protokolli jaoks dikteerima, mida nad unes nägid.
58% juhtudest ennustasid vabatahtlikud sündmusi ette. Enne plaksu nägid nad kas pildikesi sõjast või tulistamisega tagaajamist, metsaraiet ja langeva puu praksatust, raamatu kukkumist põrandale … Juhul, kui tekitati veekohinat, nägid nad unes koske, tormist merd, vihma ja muud sarnast.

Võlurõngake
Veelgi huvitavamaid tulemusi saadi, kui katsealuste pähe pandi spetsiaalsest metalliseeritud kangast ja hõbedase kattega rõngake, mis alandas ümbritseva elektromagnetvälja pingeid. Sellise meid ümbritsevate seadmete – sama elektroentsefalograafi, mobiilside, arvuti ja muu – kiirguse kaitse korral suurenes õigete ennete arv kuni 60%-ni. Mõnedel vabatahtlikel ületas stabiilselt isegi 62%. Kuid õigluse mõttes märkigem, et selliseid oli ainult kaks. Need numbrid saadi öise une ajal, mil elektromagnetiline koormus on madalam. Peale selle puudub öösel päikese radiatsioon, vähem töötavad mobiiltelefonid, tele- ja raadiojaamad, olmetehnika. Mis aga toimub, kui eksperimenti päeval läbi viia? Seda tehti spetsiaalses pimendatud ruumis ning selgus, et päevasel ajal alanes õigete ennete hulk (ilma pearõngata) kuni 55%. Rõngaga – 57%.
Eksperiment annab alust kinnitada, et magava inimese aju on tundlik mingitele signaalidele, mis kannavad endas informatsiooni tulevikust. Arvatavasti ei ole need signaalid elektromagnetilise iseloomuga. Kuid elektromagnetilise koormuse alanemine lubab selle vastuvõtlikkust suurendada.

Kutsuti sensitiiv…
Jääb järele veel üks küsimus: kas metalliseeritud rõngas aitab suurendada õigete vastuste hulka ärkveloleku ajal nende inimeste hulgas, kellel on sensitiivsed võimed? Sellele küsimusele vastamiseks kutsuti kohale telesaate „Selgeltnägijate heitlus“ võitja – Mehdi Ibragim Vafa. Temaga koos saabus grupp ajakirjanikke – kaheksa inimest, kes kogu protsessi dokumenteerisid.
Varakult oli ette valmistatud 20 kaarti – pool musti ja veel pool valgeid. Kõikide kaartide tagaküljed – särgid – olid neutraalset rohelist värvi. Püstitati ülesandeks: arvata ära, millist värvi kaart tõmmatakse mõne sekundi pärast kaardipakist.
Mehdi pani pähe metalliseeritud rõnga, mina aga võtsin kaardipaki ning peitsin selle selja taha nii, et keegi kohalolijatest seda ei näinud. Kord korra järel nimetas Mehdi värvi, meie aga võtsime kaardipakist huupi kaarte. Kümne tunnistaja juuresolekul vastati kõik värvid õigesti!

MAAJA

0

Your Cart