Viirastused Sankt-Peterburi lossides

6 minutit lugemist

Vaevalt leidub selles linnas või teda ümbritsevas oblastis ainsatki lossi, kirikut või paleed, mille preestrid või nendes asuvate muuseumide töötajad poleks neis täheldanud midagi ebaloomulikku. Üks niisugustest on näiteks Gatšina loss, kus 18. sajandil elas põlualune troonipärija, tulevane imperaator Paul I. Selle sissepääsu valvav militsionäär jutustas järgmist:

„Tegelikult valvan ma nüüd lossi siseruume, aga enne seda olin territooriumi ja sissepääsude valves. Kord, jalutades piki lossi välisseina, kuulsin kusagilt hoone seest kostvat ilusat muusikat. Seda mitmel ööl ühtejärge. See kostis kusagilt kellatorni kandist. Esialgu ei rääkinud sellest kellelegi, sest arvasin, et kujutlus viskab vingerpussi, aga siis ilmnes, et seda on korduvalt kuulnud ka mu kolleegid. Siis, kui mind sisevalvesse üle viidi, naljatasid poisid, et nüüd ole valmis kõigeks, ja käskisid vajadusel appi hüüda!“

Peterburi lossides tunnevad igat masti viirastused, kollid ja tondid ennast õige hubaselt. (Fotol Tsarskoje Seloos asuv Katariina palee.)

Sisuliselt seda eriti naljakaks hoiatuseks ei saagi pidada. Sest ühel ööl nägid mitu valvurit, kuis esimese korruse saalis moodustus hõljuv valge pilv, mis suundus Uranue skulptuuri taha. Kui lähemalt vaatama mindi, polnud sel midagi. Aga üks miilitsatest otsustas kord väikesel diivanil uinaku teha. Korraga kuulis ta samme – raskeid, lohisevaid, väga vaevalisi. Ja tundis samas, nagu läbinuks ta keha mingi iseäralik energiasööst. Ühte teist meest püüdsid kord täiesti valgustatud ruumis kägistada nähtamatud käed – hiljem olid kaelal isegi sinised plekid näha. Eriti huvitavaid tähelepanekuid on teinud noor miilitsaseersant Anja K: „Tavaliselt ilmutavad viirastused end ikka südaöö paiku. On tunne, nagu läheks sust keegi kiiruga mööda. Kord kuulsime suures saalis rämedavõitu naeru. Arvasime, et keegi restauraatoritest on öö peale jäänud, aga ei leidnud kedagi isegi põhjalikult otsides. Samal ajal kostis naeru kord ühest, kord teisest nurgast. Tegelikult olid poisid mind enne esimest valvekorda hoiatanud, et siin niisuguseid asju toimub. Mina muidugi ei uskunud, enne kui ise veendusin.“
Kui noorukese tütarlapse juttu võiks veel fantaasiaviljaks pidada, siis elatanud seersant I. Stepanovit, kes töötab Gatšina lossis valves 1990. aastast alates, pole ilmselt alust ülemäärases luulelennus kahtlustada. „See oli juba kuskil mu esimeste valvekordade ajal,“ meenutab ta, „kui kuulsin, et mööda galeriid keegi läheneb. Sammud olid rasked, parkett kriuksus – võis kujutleda, et tegemist on suurekasvulise ja kehaka mehega. Umbes viis meetrit enne minuni jõudmist pillas ta maha ilmselt pillirookepi. Kuulsin selgesti, kuidas see veeres, kuis nähtamatu selle üles tõstis ja edasi sammus. Umbes neli tundi pärast seda kuulsin, kuidas naisesammud kontsade kobinal ja kleidi kahinal trepist alla kiirustasid. See trepp on kohe ukse kõrval, sammud läksid nagu selleni ja peatusid. Ja korraga nägin, et ukselink liikus – siis tõusid mul juuksed tõesti õudusest püsti… Kord, kui Anjaga koos valves olime, kuulsime selle ukse tagant, kus meil külastajate sussid kastis seisavad, kära ja möllu – jäi mulje, nagu oleks sussidega loobitud. Kui ukse avasime ja tule süütasime, polnud kedagi, ja sussikast oli korralikult paigas…“
Aga niisuguseid lugusid ei juhtu üksnes Gatšinas. Kord öösel lülitus signalisatsioon sisse Tsarskoje Seloo Katariina palees. Jällegi arvati, et keegi töötajatest tõmbas juhuslikult lahti mõne saali ukse – seda oli ennegi juhtunud. Kaks miilitsat koos koeraga ruttasid kohale, kui paljunäinud teenistuskoer saba jalge vahele tõmbas ja hirmunult minema tormas. Mehed püüdsid koera kaelarihmast „sündmuspaigale“ tagasi tirida, ent asjata: muidu kuulekas koer lasi kõhuli ja paljastas kihvad.
„Olen veendunud,“ räägib Katariina palee peavarahoidja L. Bordovskaja, „et vanad hooned, lossid aga eriti, võivad tundliku loomuga inimestele mõjuda nagu mingi teine maailm, tulvil nägemusi, lõhnu ja hääli, mida tavameeled ei taju. Meil on siin niisuguseid erilisi paiku kindlates kohtades: trepid, mis kirikusse viivad, hoone keskel asuvas peasaalis, rõdudel jm. Oli aeg, mil uskusime nende nähtuste põhjuseks olevat vana, keerulise küttesüsteemi ja ventilatsiooni, mida siia rajati 18. sajandist 20. sajandi alguseni. Nüüdseks on need osaliselt kinni müüritud või läbi lõigatud – arvasime, et sellest võivad tekkida seletamatud tõmbused või heliefektid. Meie lossil on hea, sõbralik, õnnelik aura, vastupidiselt Inseneri-paleele, kus Paul I tapeti. Teatavasti oli Katariina lossi perenaine, keisrinna Jelizaveta, ka ise heatujuline ja optimistliku meelelaadiga inimene, ja selles lossis pole viimase paarisaja aasta jooksul kedagi tapetud. Aga 19. sajandil tehtud restauratsioonitööde käigus avastati peahoone müüris tühimik, kuhu oli müüritud naine; arvatavasti keisrinna Anna ajast – seda võib oletada arhiivimaterjalide põhjal. Tegemist võis olla ühega Bironi lemmikutest. Aga selle daami vaim meid ei kimbuta, meil sünnib siin midagi muud, millest heameelega aru saada tahaksime. Nimelt hõljuvad siin vahest tuntavalt õhus vanade parfüümide aroomid, õlised ja rasked, sarnased roosiõlile. Mõnes konkreetses punktis tekib mulje, nagu oleks siin äsja seisnud inimene, kes seda lõhnaõli kasutas. Nagu teada, valmistati lõhnaõlisid enne tänastest hoopis erinevatel alustel, nii et kaasaegsetega ei saa neid kuidagi segi ajada. Ja mõnikord tekib tunne, et ruumis veel keegi viibib: isemoodi õhuvõnked, vaevutajutav liikumine, või kerge, mitte millegagi põhjendatav värske õhu puhang. Eelkõige just siis, kui viibid vaikses ruumis täiesti üksi ja oled keskendunud mõnele tööle…“

Sookollid kummitavad
Aleksandri draamateatri, nagu palju teisigi Sankt-Peterburgi ajaloolisi hooneid, projekteeris itaalia arhitekt Carl Rossi (1775–1849). Kroonikates seisab kirjas, et kohta selle jaoks valis ta kaua ning käsutas kuulu järgi ka nõidade abi. Viimased soovitasid meistrile kummalist paika – kõige hukatuslikumat sood.
Ekstrasensid väidavad tänapäevalgi: see on energeetiliste väljade ristumiskoht, kuhu pikka aega ei söandatud midagi ehitada. Kahtlemata teadis Rossi seda, sest arvestas sellega ka projekti koostades: teater toetub tammevaiadele ja „ujub“ soisel pinnal tänini. Rossi veenis vene keisrikoda, et nõnda on rajatud ka Veneetsia, ja andis teatrile 200-aastase garantii. Ja see on kindlalt püsti seisnud praeguseni nagu mingi müstilise jõu toel, ilma ainsagi kapitaalremondita.
Seda hoonet peetakse Rossi tippteoseks, aga see meistri ka hukutas. Varsti pärast seda, kui viimistlustööd lõpetati, nakatus Rossi ühest töölisest koolerasse ja suri. Justnagu oleks meistri leping sookollidega täidetud, misjärel viimased viisid ta hinge.
Teatri praegune personal on majas korduvalt kummitustega kokku puutunud. Keldrite hämarates labürintides on köhatud ammu sumud näitlejaid lavakostüümides, orkestrimeeste sõnul hakkavad pillid vahest iseenesest mängima. Tühjas majas on kuuldud aplause ja samme, valgus kustub ja süttib iseenesest.
Arvatakse, et soo ei lase lahkunute hingi lahti, et nad taevasse minna saaksid; et kui soo neelab inimese, ei suuda ka tema hing läbi tungida paksust haisvast mudast ning seda katvast tihkest turba- või taimedekihist. Soosse uppunud elusolendid, nii inimesed kui loomad, ei lagune kaua, sest seal puudub hapnik, sellepärast nimetatakse sood ka konserveeritud surmaks.
Aegade jooksul muudavad sinna vangistatud hinged ümbruskonna biovälja. Sellel pinnal ongi tekkinud legendid paika muutvatest või kadunud teeradadest, mis soosse sattunu lõpuks neelavad. Sool on mingi saatanlik tõmbejõud ja vägi, sellepärast sigib seal selliseid müstilisi koletisi nagu Baskerville’ide põrgukoer. Ja kui inimesed sood ära kuivatavad, maksavad kollid julmalt kätte. Mäletate, kuis Moskva 2002. aasta suvel ägas põlevate turbasoode piiramisrõngas. Kirikuisad tuletasid siis meelde: soode massilise kuivatamisega tõusti kunagi jumala enese vastu, ja kus pole jumalat, seal võtab valitsemise enese kätte saatan.

0

Your Cart