Samasooliste abielude salakarid
Veel 20. sajandil oli homoseksualism paljudes riikides karistatav, siis sallitud, siis aktsepteeritud ja nüüd koguni „uus normaalsus, inimõigus”. Tõepoolest, praegusel ajal on armastus sookaaslase vastu popp. Kui jälgida meediat erinevates maades, jääb mulje, et maailmas pole enam tähtsamat probleemi, kas anda samasooliste abielule luba kiriklikuks laulatuseks või mitte. Nii mõnigi vanamoeline hetero leiab, et on suur hulk palju tähtsamaid lahendamist vajavaid probleeme. Kas või näiteks seegi, kuidas vähendada meeste ja naistee vaheliste abielulahutuste arvu? Ning miks on ühtäkki muudetud samasooliste abielu lausa elu ja surma küsimuseks?
Pole võimatu, et selle „moe” tekkimisele aitasid kaasa paljud prominendid nagu Mick Jagger, Elton John ja Ricky Martin, kes on avameelselt uhkustanud, et neile meeldib seksida ka meestega. Kadunud Freddy Mercury oli mäletatavasti kuni viimse juuksekarvani homo. Samuti ka edukas moelooja Wolfgang Joop, kes alles pärast 15 aastat kestnud abielu (naisega) seksis esimest korda mehega. „Heteroseksuaalsed mehed tunnevad õigupoolest ainult anduvad partnerit, mitte aga nõudvat ja pakkuvat. Need on kaks täiesti erinevat tunnetuslikku maailma,” filosofeeris Joop ja lisas: „Viis, kuidas võrgutatakse või andutakse, on meeste juures hoopis teistsugune ja palju erutavam. Hingeline kontakt aga palju sügavam ning tunnetuslikum.”
Vaat sulle siis! Tänu prominentide sellistele riukalikele mõtteavaldustele langeb üks tabu teise järel, sest alati on kõrgema seltskonna kombeid šikiks ja matkimist väärivaks peetud.
Mood või tabudest vabanemine?
Homoseksuaalsete suhete kilbile tõstmine on mingil määral mood, aga ka aja märk, kuid eelkõige on tegemist tabude kammitsatest vabanemisega, mis avaldub ka selles, et latentne (varjatud) homoseksuaalsus leiab üha enam oma loomuliku väljundi. Keegi ei tea, kui palju mehi tahaks kogeda homoseksuaalset kontakti, kuid vaid teatud situatsioonis ja meeldiva partneri korral osutub himu tabust tugevamaks…
Miks mõned homod abielluvad naisega, enamus aga mitte. Mingil määral oleneb see sellest, kas homo on aktiivne, passiivne või kui tugev on tema soov oma bioloogilise mina jäädvustamiseks. Homod, eriti aga kuulsad ja varakad, abielluvad naistega eelkõige prestiiži pärast (jälgede segamiseks) ja soovist järglasi saada, mis teatavasti teise mehega kuidagi ei õnnestu. Ka teab homo suurepäraselt, et väljavaade kohata (eriti Eestis) seda õiget (eelkõige aga ustavat), kes sobiks ka elukaaslaseks, on kaduvväike. Homo kogu elu koosneb arvukatest juhukontaktidest (meenutagem Rudolf Nurejevi elulugu) ja nukrast üksindusest vanaduses. Asju kainelt võtvad homod saavad aru, et parim kompromiss on luua traditsiooniline perekond ja piirduda erutavate seikluste otsimisega väljaspool kodu. Need homod, kellele naisevõtt on äärmiselt vastumeelne, üritavad luua kooselu teise mehega, lapsi adopteerida või kasutada surrogaatema teenust.
On hämmastav, millise jultumuse ja pealetükkivusega nn seksuaalne vähemus oma vaateid ja seisukohti peale surub ja kuidas ühiskond sellele survele lausa orjalikult lömitades allub, üritades rahuldada agressiivsete geiaktivistide mistahes nõudmisi, tundmata vähimatki huvi selle vastu, kas geid või lesbid on üldse seda või teist tegelast volitanud kõigi seksuaalvähemuste esindajate nimel sõna võtma.
Homode abielu
Juba Jean Genet, maailmakirjanduse klassik, homoseksualist elus ja loomingus, on öelnud: „Pederastid on ülimal määral amoraalsed”, märkides ära kogu maailma lillade ühise omaduse, see on promiskuiteet ja juhuslikud seksuaalsuhted. Muide, homodel on vähemalt Lääne-Euroopa maades huvitav rituaal: pärast juhuseksi kusagil pargis, hoovis või trepikojas vahetata visiitkaarte või telefoninumbreid, kuigi mõlemad teavad, et nad ei kavatsegi enam kunagi kontakteeruda. Ja mis asjaoludel peaks siis keegi suhte registreerimiseni jõudma?
Seoses AIDS-ga algas 1980-ndatel aastatel eelkõige USA homode hulgas uus tendents – püüdlemine perekonnasidemete poole. Nõudmine tagada homoseksuaalsetele abieludele juriidiline staatus pole geide arvates mitte väljakutse ühiskonnale, vaid vältimatu vajadus. Geid tahavad võimalust omada ühist majapidamist, lahutuse korral aga jagada varandus õiglastel alustel. Nad unistavad sellest, et lapsendada lapsi. Paratamatult kerkib esile küsimus, missuguse seksuaalse suundumuse saab lillade peres kasvanud laps. Kus on garantii, et orvul, kasulapsel või rahaahne surrogaatema lahkel kaasabil sigitatud laps, keda õnnistatakse isaga nr 1 ja isaga nr 2, kujuneb kindel immuunsus kiusatuse vastu? Või kas see on üldse oluline?
Vaielda võib ka selle üle, et kui mingis riigis hakkavad seaduseandjad arutama samasooliste abielu üle, siis kas see näitab ühiskonna tugevust, nõrkust või hoopiski totaalset moraalset laostumist. Tolerantsusega pole siin mingit pistmist. Igat masti liberaalid ja inimõiguslased ei taha kuidagi aru saada, et tolerantsust võib soovida, selle võib kehtestada ka karmide seaduste abil, kuid ei saa nõuda heteroseksuaalidelt nende väljakujunenud arusaamade ja tõekspidamiste muutmist, ei saa nõuda nende loomuse muutumist. Kes ei aktsepteeri samasooliste abielu praegu, ei tee seda ka tulevikus, isegi siis, kui ta saab külge fašisti, neonatsi, inimesevihkaja või vihakõneleja lipiku.
Kuid on ka teisi mõtlemapanevaid näiteid. 2004. aastal oli minu Brasiilia ringreisi seltskonnas 20-ndates idasakslastest abielupaar ja… 30-ndates geipaar Augsburgist. Mõlemal mehel Volkmaril ja Berndil on isegi ühine perekonnanimi. Päris põnev oli jälgida ja võrrelda erineva seksuaalse orientatsiooniga paari ülalpidamist. Kui geid omavahel kordagi ei näägutanud, ei õelutsenud, ei tujutsenud ega teinud teineteise aadressil salvavaid märkusi, siis heteropaari naispool tõestas üheselt, kes on nn. normaalses abielus kurja juur. Sageli väljus naine liftist nutetud näoga, ilmselt oli hotellitoas järjekordne tüli maha peetud. Kogu reisi kestel see naine näägutas, irises ja virises oma mehe kallal, too seisis aga süüdlasliku näoga nagu loll oinas, julgemata sõnagi vastu piiksatada…
Mille eest siis tegelikult võideldakse?
Hipide 1968. aasta suur revolutsioon USA-s ja Prantsusmaal kanoniseeris kontrakultuuri. Hipidel sai kõrini on igasugustest keeldudest, mis takistavad inimesel teha kõike seda, mis inimene tahab ja mis talle rahuldust pakub. Suitseda kanepit, teha keppi ükskõik kellega ja mängida saksofoni. Teha mitte midagi – üleüldine õnn ja nirvaana!
1969. aastal, Lääne rassi- ja tudengirahutuste, kultuuri-, moraali- ja ideoloogilise revolutsiooni laine harjal sattusid New Yorgi homoseksuaalid kaklusse politseinikega. Üsna ruttu vormistasid nad end seksuaalse orientatsiooni tõttu taga kiusatud vähemusgrupiks. Seega – eesrindlike vaadetega inimeste jaoks kaastundeobjektiks. Homoseksuaalid on läbi ajaloo palju kere peale saanud, ent ainult see madin homode ja politseinike vahel New Yorgis juhtus sattuma küpseks saanud ajaloolisele hetkele. Homoseksuaalide liikumist esitleti kui taga kiusatud vähemusrühma õiglast ja õigustatud võitlust oma õiguste eest, ning see sobis suurepäraselt kodanlusevastase kontramoraaliga ja -kultuuriga. Võitlusse lõbujanu legaliseerivate isikuvabaduste eest! „Uue mõtlemise” apologeetide jaoks sai suhtumine homoseksuaalidesse lakmuspaberiks: kas sa oled vabaduse ja inimõiguste poolt või ei?
1960. aastatel võitlesid homod õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel aga vastupidi – õiguse eest armees teenida. 1970-ndatel võitlesid homod üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem muutsid meelt, tegid kannapöörde ja saavutasid samasooliste abielude seadustamise. Mis peamine – nad saavutasid, et pärast pikki vaidlusi ja rohkeid hääletusi kustutas Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja seejärel WHO homoseksuaalsuse minimaalse häälteenamusega psühhiaatriliste patoloogiate nimekirjast ning kuulutas selle normaalsuse piires olevaks seksuaalsuse variandiks. Kommentaarid on liigsed.
Oli aeg, kui mehed ei tahtnud omavahel abielluda
Alati on olnud aegu, kus ebatraditsioonilistesse suhetesse suhtuti rahulikult. Ühiskond võttis seda ilma hüsteeriata ega teinud suurt lärmi teemal „noorus on hukas, inimkond on hävingu äärel”. Meenutada võib antiigiaega, kui keegi Roomas ei turtsunud selle peale, et Rooma konsul Lucius Cornelius Sulla Felix suhtles oma noore meesarmukesega Gnaeus Pompeiusega. Ühel õhtusel koosviibimisel küsis Sulla oma noorelt sõbralt, kelleks ta tulevikus saada tahab ja noormees vastas, et tahab saada suureks, tuntuks ja vägevaks. Selles ajast peale hakkas Sulla oma noort sõpra poolpilkamisi suureks nimetama, kuid Gnaeus Pompeisusest saigi väga mõjuvõimas väejuht ja poliitik Rooma riigis ning teda hakatigi kutsuma suureks – Gnaeus Pompeius Magnus.
Prantsuse tuntud väejuht Louis de Bourbon ehk Louis Grand Conde (1621–1686) oli 23-aastane, kui saavutas prantslastele võidu hispaanlaste üle Rocroi lahingus 1664. aastal ja muutus üheks nooremaks võidukaks väejuhiks Prantsusmaa ajaloos. See ei seganud tema armusuhteid Philippe de Lorraine‘ ga (1643–1702) ja keegi ei pannud neid suhteid pahaks ei Päikesekuninga Louis XIV (1638–1715) ,Le Roi Soleil‘ õukonnas, ei Pariisi keskkodanluse ja väikekodanluse hulgas. Keegi ei teinud teist nägugi ja elul polnud häda midagi, aga kellelegi ei tulnud pähegi taolisi suhteid võrdsustada mehe-naise abieluga.
Samasooliste abielude salakarid
Kui Eestis algas lausa Riigikogu tasemel ohjeldamatu samasooliste abielude promomise kampaania, siis kõik need targutajad võiksid tunda huvi selle vastu, kui palju on üldse homode hulgas neid, kes on juba oma unelmate partneri leidnud ega kujuta elu ilma temata ette. Kindel, et ainult tühine vähemus, sest meil lihtsalt napib homosid! Paljude enesekriitiliste homode jaoks on selline seadustatud kooslus siiski naljanumber ja nad ei suuda kuidagi mõista, miks see teema ühtäkki nii põletavalt aktuaalne on.
Homod on sageli arukad ja realistlikult mõtlevad inimesed, eelkõige naudivad nad aga juhuvahekordi ja isiklikku vabadust. Erinevatelt heteroseksuaalidest ei kiirusta nad „tanu alla“ saamisega, mõistes suurepäraselt, et mingi leping või tunnistus ei muuda kedagi armsaks kogu eluks, ehk vast siis, kui keegi nooruk tahab rikka vanamehe varandusele käppa peale panna. Kui truudus on heteropaaride kooselu püsimisel esikohal, siis homodele on see täiesti tundmatu mõiste. Tõsi, juhtub, et kaks meest hakkavad koos elama ja selline ühendus kestab „kuni surm neid lahutab“, sest mõlemad mehed annavad teineteisele seksuaalse vabaduse (või vähemalt lepivad sellega), mis heteropaaride puhul oleks täiesti mõeldamatu. Pealegi klapib seks samasooliste vahel oivaliselt. Kui heteroseksuaalsete naiste jaoks on orgasmi saamine sageli midagi saavutamatut, siis maailma ajalugu ei tea juhust, et homo või lesbi oleks partneriga perenõuandlasse läinud, et uurida, kuidas samasoolist partnerit rahuldada.
Kuid samas võib kahelda selles, kas homod üldse tahaksid kopeerida mehe-naise abielu n-ö üks-ühele. Vaevalt. Kuid leidub ka neid homosid ja lesbisid, kes kuidagi ei suuda leida oma soolist identiteeti, kes ei jõua selgusele, kas nad mehed või naised, neljandast, viiendast või koguni seitsmendast soost. Kuid sellises psüühiliste probleemide rägastikus ei paku lahendust ka kiriklik laulatus samast soost inimesega. Kuid see pole kogu selle temaatika juures peamine. Tähtsaim vaidlusalune probleem on samasoolise paari õigus lapsendada. Hispaanias näiteks on homopaaril keelatud tüdrukut lapsendada. Kui ironiseerida, siis igati arukas otsus, sest homodel puudub tüdrukute või nende kasvatamise vastu igasugune huvi. Meil on aga ennekuulmatu au sisse tõstetud homopaar, kes kasvatab kahte väikest tüdrukut. Tarmukad naisajakirjanikud ei väsi seda paari kiitmast ja ülistamast lausa taevastesse kõrgustesse. Okei, see kõik on väga armas, kõik teistsugused arvamused tambitakse halastamatult vihakõneks.
Kuid siinkohal tahaks küsida, mis saab siis, kui kasulaps jõuab murdeikka, hakkab n-ö pead kandma ja küsib: „Miks mul on kaks isa, kus on mu ema, mis on temast saanud, miks ma pole oma ema kordagi näinud?“ Kas isal nr 1 ja isal nr 2 on julgust vastata: „Me oleme kaks pederasti, ja sina pea suu!“ Mida need mehed ikkagi vastavad, kui tütred tahavad teada, kumb nende bioloogiline isa on. Miks nad peaksid pärisisa homopartnerit austama ja suhtuma temasse kui isasse nr 2. Aga mis siis saab, kui silmapiirile ilmub isa nr 3.
Hea küll, Riigikogu karmide seadustega võib täiskasvanuid manitseda või koguni sundida tolerantsusele (USA-s ei ole küll tänini õnnestunud panna valgeid neegreid armastama või vastupidi, varjatud pinged nende vahel püsivad tänini), kuid last mõjutavad kõige rohkem tema mängu- ja koolikaaslased, Riigikogu seadustele ja meedia homopropagandale nad vilistavad. Mis saab siis, kui kaaslased hakkavad samasooliste perekonnas kasvavat last pilkama ja narrima? Kas pilkajate vanematele tehakse rahatrahv, määratakse tingimisi vanglakaristus või saadetakse ilkujad erikooli? Aga kui kasulaps ise ilma igasuguste kõrvalmõjudeta hakkab oma lilladest vanemaid põlgama? Kui talle ei mahu kuidagi pähe, miks teda kasvatavad kaks pederasti. Mis siis saab? Huvitav, et ükski „inimõiguslane” pole isegi üritanud neile põletavatele küsimustele vastuseid leida.
Kuid ohtlikke salakarisid homode kooselus jätkub. USA-s tegutses illusionistidest homode paar (neist oli isegi dokfilm, aga kahjuks nimesid ei mäleta), kelle elu oli täielik idüll: uhke villa, kallid maalid seintel, bassein, raha jalaga segada. Õnn õitses ja õilmitses, kuni ühel päeval ilmus villasse politsei ja korraldas läbiotsimise, mille käigus leiti peidetud mälupulki lapspornoga. Selgus, et üks partneritest ei olnudki homo, vaid hoopiski salapedofiil! Appi! Hetkega varises pederastlik idüll kildudeks ja need mehed läksid lahku!
Mis aga puutub üldse homode suhetesse, siis, nagu eespool öeldud, on need ühekordsed juhuvahekorrad. Kohtutaks, seksitakse, küsimata isegi partneri nime. Ja siis minnakse lahku. Harva, kui homod veel mõned korrad kohtuvad, siis kui „kõik kanalid on läbi käidud”, on suhe ennast ka ammenadnud.
Mitte harva satub aga homo mehe otsa, kes üritab teda lihtsalt omakasupüüdlikel eesmärkidel ära kasutada. Nikolai Gogoli, Pjotr Tšaikovski, Jean Maraisi, Charles Laughtoni, Rock Hudsoni, Leonard Bernsteini, Rainer Fassbinderi, Rudolf Nurejevi, Boy George, Freddy Mercury, Anthony Perkinsi, Dawid Bowie, George Michaeli ja paljude teiste kuulsate homode dramaatilised elulood peaksid andma piisavalt mõtlemisainet, kas homol tasub üldse ennast siduda, asuda „abielulaevale”, et see laevuke mingil hetkel puruneks elumere salakaridel…
Ricky Martini geiabielu lõhki!
Vanadel headel aegadel staarid ja muidu kuulsused oma seksuaalsusega ei hoobelnud, et mitte riskida kaotada naispublikut. Nii mõnigi kinolinalt tuntud naisteniiduk (Alain Delon, Gérard Philippe, Jean Marais, Rock Hudson) varjasid oma homoseksuaalsust viimse hingetõmbeni.
Olgu nende homoseksuaalsuse mahasalgajatega kuidas on, kuid aastal 2010 ühes teleesinemise ajal hingas Ricky Martin (tollal 38) sügavalt sisse ja pahvatas siis ühe hoobiga välja, et ta on homoseksuaalne. Sealjuures oli tal selline õnnelik nägu peas, nagu oleks talle lind pihku sittunud või kasiinos 100 miljonit dollarit võitnud. „Olen uhke ja õnnelik, mil ütlen: olen homoseksuaalne mees. Olen tänulik selle eest, kes ma olen,“ kirjutas Ricky enda blogis. Varasemalt polnud Martin oma seksuaalsetest eelistustest maailma avalikkust rõõmustanud. Laulja sõnul polnud ta seda teemat varem puudutada soovinud, sest nõuandjad hoiatasid, et see võib ta karjääri hävitada. Fännid (eriti naisfännid) suhtusid Ricky ülestunnistusse aga igati mõistvalt. Ricky koduleht tiksus täis teateid, kus tema julget sammu valjul häälel toetati. Puerto Ricost pärit latiinostaar sai tuntuks hittidega „Maria“, „Livin’ la Vida Loca“ ja „She Bangs“.
Ricky Martinil (neiupõlvenimega Enrique Martin Morales) on 7 Grammy auhinda. Tõsi, oma esimesed seksuaalsed katsetused viis Martin siiski läbi naiste peal. Lauljal oli pikemajalisem suhe Mehhiko telesaatejuhi Rebecca de Albaga, kuid 2005. aastal sai suur armastus otsa.
2008. aastal sai Martin väidetavalt asendusema abil kaksikute Matteo ja Valentino isaks. Kuulu järgi sai ta kaksikud siiski Rebeccaga, kuigi sellest avalikult ei räägita. Pärast suure kolinaga kapist väljatulemist kuulutas laulja avalikult, et on homoseksuaalses suhtes majandusteadlase Carlos Gonzalez Abellaga. Et abielu saaks Hispaania seaduste järgi võimalikuks, andis riik 2011. aastal Martinile Hispaania kodakondsuse. Samal aastal Martin ja Abella abiellusid, kuid lahutasid juba 2014. aastal. Samal aastal läks Ricky teist korda tanu alla, seekord süüria päritolu „rootslasega“ maalikunstnik Jwan Yosefiga. Abiellumistseremoonia oli tagasihoidlik, külalisi peaaegu polnud. Tegelikult olid kohal vaid nende vanemad ja kohtunik. Kooselu ajal sündis neile surrogaatema abil kaks last: Lucia (4) ja Renni (3).
2022. aastal otsustas unelmatepaar kuus aastat kestnud abielu lahutada. Avalduses, millele mõlemad on alla kirjutanud, rõhutavad mehed, et soovivad oma abielu lõpetada austusega ja mõtlevad alati sellele, et nende (tegelikult ju Martini) lapsed kasvaksid üles toetavas keskkonnas. Mõlema mehe avaldusest ei selgu siiski lahkumineku tegelik põhjus. Mis siis tegelikult juhtus?
Peapõhjuseks võib olla 2022. aasta suvel suure pauguga lahvatanud skandaal, mis on seotud Martini füüsilistes ja psühholoogilistes rünnakutes õepoja Dennis Yadiel Sánchezi (21) vastu.
1. juulil 2022 määras kohtunik lauljale lähenemiskeelu, ametivõimud ei leidnud aga meest oma elukohast üles. Politsei ja kohus ei öelnud, kes Martini vastu kaebuse esitas, kuna see informatsioon on kaitstud riigis koduvägivalda puudutava seadusandlusega. Kohalik ajaleht „El Vocero“ kirjutas, et Martini ja kaebuse esitaja olid seitse kuud omavahel suhtes olnud. Kuid kaks kuud tagasi jättis armuke Martini maha, staar ei suutnud seda aga taluda ja asus ohvrit ahistama. 50-aastast Martinit nähti kolmel korral Sánchezi maja ümber luusimas. Politsei kõneisiku sõnul kohustas kohtumäärus Martinit ohvriga mitte mingil viisil ühendust võtma. Kaebuse esitaja pöördus otse kohtu poole, seega määrati esialgne lähenemiskeeld kuuks ajaks. Sellel perioodil analüüsis kohus juhtumit ja otsustab, mis asjast edasi saab. Martinit oodati Puerto Rico kohtusse aru andma 21. juulil 2022. Lõpuks võttis Sanchez süüdistuse tagasi ja tühistas lähenemiskeelu. Sellega aga skandaal ei vaibunud. Ricky Martin kaebas 7. septembril 2022 oma 21-aastase õepoja kohtusse ja nõudis temalt 20 miljonit dollarit. Laulja väidab, et õepoeg saatis talle Instagramis sõnumeid ja ähvardas tema maine hävitada, kui Martin ei anna talle raha. Pole aga lihtsalt usutav, et õepoeg oleks hakanud oma kuulsat onu lihtsalt saamahimus laimama. Kuid nagu vanasõna ütleb: kus suitsu seal tuld.
Tõenäoliselt vaikib Hispaania vasakliberaalne meedia Ricky Martini intsestiskandaali maha. Kuid plekk jääb ja seda ei pese maha ka aeg, sõltumata sellest, mis Martini ja tema õepoja vahel tegelikult oli.
5. juuulil 2022 sõnas laulja esindaja, et süüdistused ei vasta absoluutselt tõele. Staar ise teatas sotsiaalmeedias, et tegemist on laimuga ja ta kavatseb kaebuse esitanud inimese vastu astuda vajalikud juriidilised sammud. „Minu suhtes tehtud otsus põhineb täiesti valedel väidetel, seega vastan kohtumenetluse kaudu tõeste faktide ja väärikusega. Kuna tegemist on poolelioleva juriidilise vaidlusega, siis, ei saa ma praegu üksikasjalikke avaldusi teha. Olen tänulik lugematute toetussõnumite eest ja võtan need südamega vastu.“
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kas osaleda seksirevolutsioonis või jääda kappi?
