Reisilaeva „Langastria“ hukk

12 minutit lugemist

Pean tunnistama, et ei teadnud „Langastriast“ mitte midagi enne, kui juhus viis mind kokku Joseph Sweeneyga. Me tutvusime Egiptuses El Alameinis, kus 1987. aasta oktoobris pühitseti kindral Montgomery poolt juhitud 8-nda armee kuulsa lahingu 45. aastapäeva, kus brittide vastaseks oli füüreri lemmiku Rommeli saksa ekspeditsiooni korpus, mida kutsuti „kõrberebaseks“. Sinna kogunesid veteranid kogu maailmast…

Tahtsin neilt pärida, kas ei mäleta neist keegi Punaarmee sõdureid ja ohvitsere, kes põgenesid natslikust vangistusest ja võitlesid koos liitlastega teljeriikide vägede vastu? Seadnud end sisse ümbruskonna ainukese hotelli hallis, pidasin kõiki kinni ja esitasin neile selle küsimuse.
Joseph Sweeney, nagu ka ülejäänud, raputasid eitavalt pead. Kuu aja pärast sain Kanadast kirja, kus ta jutustas oma kohtumistest kahe endise nõukogude sõjavangiga Egiptuses. Muuseas, kirjutas Joseph Sweeney, üks vähestest, kes elas üle „Lancastria“ katastroofi, kas mind ei huvita katastroofi teema?
Vastasin ausalt, et ei tea sellest mitte midagi, kuid tahaksin teada. Tekkis kirjavahetus. Lõppkokkuvõttes ilmus minu dokumentide kogusse kaust pealkirjaga ,,Lancastria“. Selle kõige hinnalisem osa oli – Josephi enda mälestused, mille originaali säilitatakse Briti Sõjamuuseumis Londonis.
„Lancastria“, veeväljasurvega 16 243 tonni oli üks parimatest Briti merelaevastikus. Laev valmis 1922. aastal ja sai nimeks ,,Tyrrhenia“. 1924. aasta veebruaris nimetati alus ümber, mis inglise meremeeste hulgas laialt levinud uskumuse kohaselt on halvaks endeks. Laev sõitis transatlantilisel liinil ning sooritas kruiise Vahemerel. Peale Teise maailmasõja algust kasutati laeva sõjaväe transportimisel. „Lancastria“ osales Briti vägede evakueerimise alguses Norras, seejärel Prantsusmaal.

,,Lancastria“ Liverpooli sadamas.

Pärast lühikest peatust Liverpoolis võttis laev osa operatsioonist „Aerial“, mille käigus evakueeriti Inglise sõdurid Prantsusmaalt üle väina Inglismaale. „Lancastria“ väljus Liverpoolist 14. juunil ja jõudis 16. juunil Loire jõe suudmesse.
Saksa pommitajate rünnaku ajal Saint-Nazaire piirkonnas oli laeval ühtekokku umbes 9000 inimest (kuigi ametlikult oli lubatud 3000) – peamiselt sõjaväelased, samuti ka suur hulk tsiviilelanikke, kaasa arvatud naised ja lapsed.
„Saatus mängib inimestega kummalisi mänge! Näiteks mina, noor, energiline, täis entusiasmi, satun äkitselt laeva pardale, mille olemasolust ma mõni tund tagasi ei osanud isegi aimata. Laeval viibisid veel mitu tuhat inimest, põhiliselt Prantsusmaal asuva briti ekspeditsioonikorpuse sõdurid. Eelnevatel nädalatel olid saksa väed lainena üle Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa tunginud ning väejuhatus otsustas meid Briti saartele tagasi toimetada.
Kaatrid, puksiirid, igas suuruses paadid, mis olid peaaegu kogu kai pikkuses kohad sisse võtnud, tõid Saint-Nazairest päevade viisi mundris inimesi evakuatsioonilaevadele. Oli 1940. aasta 17. juuni hommik.
„Lancastrial“ oli kõik suurepäraselt organiseeritud. Kõik said personaalse kaardi, tema nimi, number ja rühm registreeriti raamatus. Seejärel räägiti, kus ja millal saab süüa.
Esimene asi, millele ma mõtlesin oli – panna oma seljakott maha ja leida sobiv paik magamiseks. Teine asi – pesta ja habet ajada. Kuigi olime juba mitu päeva sooja toiduta, oli mõte toidust siiski kolmandal kohal. Laeval oli rahulik ja näilise ohutuse õhkkond. Arvatavasti ei olekski saanud teistsuguseid tundeid tekkida nii luksuslikus miljöös, mis erines järsult sellest, mis meid viimastel kuudel ümbritses.
Katkestades lõunauinakut tegevate reisijate rahu, kõlas aegajalt õhuhäire signaal. Tõusin uudishimust mitu korda laeva ülemisele tekile vaatamaks, toimub.
Instinkt, mida mitmekordistas lahingukogemus, ütles, et kõige ohutum on viibida alumistel tekkidel, kus me ka asusime.
Seadsin end sisse luksusliku suitsetamisetoa või väikese salongi põrandavaibal, minu kõrval oli sõdur, kelle nime ma ei jõudnudki küsida. Kõlas õhuhäire signaal, kuid me olime selle suhtes juba ükskõiksed ning ei liikunud paigast.
Varsti kandus meieni lendava pommitaja ulg. Heli muutus kõvemaks, ning mingil momendil ühines sellega kukkuva pommi vilin. Järgnes kume plahvatus ning seejärel taas pealetükkiv ulg. Laev võpatas, kuid mina ei uskunud, et pommid märki tabavad – meie laev oli liiga väike saareke ääretus mereavaruses.
Päris lähedal, – ütlesin oma kaaslasele. Seejärel, kiirustamata, tõusin ja sulgesin illuminaatorid metallist katetega. Peale ühte plahvatust raputas laeva tugevamini kui varem.
„Issand jumal! Tundub, et sai pihta!“ ütles naaber.
Luftwaffe lennukid Ju 88 hakkasid pommitama laevu reidil. Plahvatused ,,Lancastria“ lähedal panid kogu korpuse värisema. Alus sai kolm täistabamust ja hakkas kiiresti vajuma.
Siis me veel ei teadnud, et laev oli saanud surmava haava ning kaob 20 minuti pärast merepõhja. Plahvatus rebis illuminaatorite katted. Lainer vajus ühele küljele kreeni. Enesealalhoiuinstinkt tõukas meid salongist välja. Kiiremini, kiiremini ülemisele tekile! Kuid kõik läbipääsud ja trepid olid juba inimestest tulvil. Nad karjusid ja vandusid. Valgus kustus ning valitses pimedus. Laev õõtsus, ülevalt purskus vett. Inimesed põrkusid treppidest eemale ning sellel momendil õnnestus mul välja hüpata.
Seisin mõne hetke kangestunult tekil. Mida edasi teha? Ujuda ma ei osanud. Veensid end, et nii suur aurik ei või kiiresti uppuda. Ka oli meie ümber palju teisi laevu, mis olid valmis appi tulema. „Rahu, Joe!“ – kinnitasin endale. Inimesed minu ümber heitsid parda taha laudu, toole – kõiki puust esemeid, mis võisid aidata neil vee peal püsida. Iga inimese elus on selliseid momente, mida võib nimetada kriitilisteks. Ühed mõtlevad selle aja jooksul ümber kogu oma mineviku, teised sonivad tulevasest edust, kolmandad otsivad elu mõtet. Ka minul saabus selline hetk. Küsisin endalt, miks süütud naised, lapsed ja vanurid peavad kandma oma õlgadel sõjakannatusi. Hakkasin isegi usu vastu mässama, esitades endale küsimuse, kas Kõigekõrgem on ikka olemas? Silmade eest jooksis läbi kogu mu elu. Kas tõesti on tänane päev – viimane?
Samal ajal minu võimalused ellu jääda vähenesid. Laev uppus kiiresti. Teadsin, et varem või hiljem tuleb mul vette hüpata, kuid püüdsin seda hetke igati edasi lükata. Inimesed minu ümber aga hüppasid üle parda. Sajad pead kord kadusid vee alla, kord tõusid pinnale. Hiljem kattis laine neid uuesti, paljusid – alatiseks…
Päästetöödel osalesid teiste laevade hulgas ka Orinet Line suur reisilaev „Oronsay“ (20 043 brt), mis oli ka ise raskeid pommitabamusi saanud. (9. oktoobril 1942 uputas Atlandil Itaalia allveelaev „Arcimede“ kahe torpeedoga „Oronsay“.)
Täpset hukkunute arvu sellel päeval ei saa arvatavasti keegi teada. Memoriaaltahvlil Saint-Nazaireis on märgitud: „enam kui 4000“. Hukkunute arvuks on pakutud 3500–6500, eluga pääses 2477 inimest. Igal juhul oli see üks suurimatest katastroofidest meresõidu ajaloos, millest annavad tunnistust meenutused Guinnessi rekordite viimastes väljaannetes. (Kahjuks on seal ka sellised kurvad rekordid).
„…Selleks, et üksteist julgustada, laulsid paljud sõja- või patriootilisi laule. Järkjärgult sulasid need ühte, mille refrääni korrati mitmeid kordi. Südamel hakkas kergem, kuigi arvasin, et laul meid ei päästa. Võtsin riidest lahti, peitsin dokumendid ventilatsioonitorusse – ma ei suutnud ikka veel uskuda, et lainer põhja läheb – ning hüppasin vette.
Tundus, et keegi kiskus mind põhja. Teoreetiliselt teadsin, kuidas ujuda, kuidas ennast vee peal hoida, kuid ei pidanud elus neid teadmisi kunagi praktiliselt kasutama. Rabelesin, hingamata õhu välja nii kaua, kuni silmade ees rõngad tekkima hakkasid. Sellel momendil tõukas mind ülespoole. Teadsin, et ei pea vastu, kui millestki kinni ei haara. Vaatasin ringi. Minu lähedal hoidsid neli inimest lauast kinni. Nad olid päris ligi ning mina, mõistes, et see on minu jaoks ainukene võimalus, ujusin need mõned meetrid ja haarasin samuti lauast kinni. Lõpuks hakkasin normaalselt hingama. Laua ühel poolel lamas inimene. Ta oli liikumatu, kuid kõik seitse tundi, mis me merel viibisime, vandus kurja. Teine hoidis lauast kinni ainult ühe käega, vasakuga. Paremaga hoidis ta kolmandat inimest, kes oli nähtavasti haavatud ning võimetu iseseisvalt veel püsima. Neljas jäi meiega niikauaks, kuni nägi lähedalasuvat päästelaeva. Karjega: „Kõike head teile! Ma olen hea ujuja!“ – sööstis ta laevale vastu.
Aeg venis kohutavalt aeglaselt. Me ei rääkinud peaaegu üldse. Kaks saksa lennukit lendasid otse meie peade kohal. Võisin isegi lendurite , nägusid näha.

Uppuv ,,Lancastria“.

Laud triivis koos hoovusega. Esimene ehmatus oli möödunud. Meie ümber olid mitu päästelaeva. Vahetevahel tulid nad nii lähedale, et tundus, nagu oleksime mõne minuti pärast nende pardal. Kuid meie ei olnud ainukesed, kes ootasid pääsemist ning lootus asendus pettumusega. Aeg-ajalt ujusid meist mööda päästevestides surnukehad. Nad nägid välja, nagu oleksid jõuetutena otse vees magama jäänud. Alles hiljem saime teada, et paljud inimesed olid vestides ülemiselt tekilt vette hüpanud. Peale vee tugevat lööki hukkusid paljud neist kaelaluu murru tõttu momentaalselt.
Mulle ei tulnud kohe pähe, et haavatut hoidev inimene oli kohutavalt väsinud. Pakkusin talle oma abi. Me vahetasime ettevaatlikult kohad ning kordasime hiljem seda operatsiooni.
Juunis on nendel laiuskraadidel kaua valge, lõpuks päike loojus. Meie laud oli kord veeaugu põhjas ja siis ei näinud me midagi peale lainete, kord tõusime taas laineharjale. Hakkas väljakannatamatult külm ning siis märkasime tihenevas pimeduses paati. Ei saanud kohe aru, et paat ligineb meile. See oli päästepaat ,,Lancastrialt“. Kaks madrust viskasid meile nööri. Me sidusime selle külge haavatu ning aitasime teda ettevaatlikult paati tõsta. Viimast jõudu appi võttes ronisime sinna ka ise. Mina kukkusin paadi põhja. Külmast värisedes ei suutnud ei paigast liikuda, ei päästjatele kasvõi ühte tänusõna öelda“.
Need õnnelikud, kellel õnnestus pääseda, asutasid peale sõda „Lancastria“ tragöödia üle elanute Assotsiatsiooni. Sinna astusid ka hukkunute sugulased, päästetöödest osavõtnud meremehed ja haavatutele peavarju andnud Saint-Nazaire elanikud. Assotsiatsiooni jõududega püstitati Londoni St. Katharine kirikus hiljem mälestusvitraaž ja memoriaaltahvel. Igal aastal, juuni viimasel pühapäeval, toimub seal hukkunute mälestuseks leinateenistus.
„Paadis oli neli madrust „Lancastrialt“. Kogu õhtu korjasid nad veest ellujäänuid, viies nad lähemale laevale, et uuesti otsinguid alustada. Kui me laeva pardale sattusime, oli juba päris pime ning ümbruses ei olnud ühtegi tulukest. Madrused, nagu ka meie, olid lõpuni kurnatud. Õnneks pukseeris prantsuse kalalaev paadi Saint-Nazaire.
Kaldal jooksime igaüks erinevasse suunda. Poolpaljas, külmast värisev, ei teadnud ma, mida edasi teha. Vaadelnud maju naabertänaval, märkasin veel lahti olevat kõrtsi. Lükkasin ust ja sattusin kärarikka poolpurjus seltskonna hulka, kes ootas aega surnuks lüües oma saatust: evakuatsiooni Inglismaale või sõjavangide laagrit.
Ma ei saanud arvestada sellega, et mind sellise välimusega baaris teenindatakse. Uks nurgas oli irvakil ning ma libisesin ruumi. See osutus laoruumiks. Seina ääres olid riiulid veinipudelitega. Kuni ma neid vaatlesin, tuli sisse peremees. Seletasin talle raskustega oma olukorda. Tasuks selle eest sain pool pudelit brändit, paki sigarette ja topsi tikke.
Olin uuesti tänaval, läbisin paar kvartalit ning istusin otse sillale. Rüüpasin pudelist, suitsetasin ühe sigareti teise järel. „Oleks kasvõi mingisugusedki riided, võiks Hispaaniasse põgeneda,“ mõtlesin ma.
Sellel hetkel sattus minu peale noor neiu. Ta ei ehmunud minu välimust nähes ning tahtis mind aidata. Mõne aja pärast ilmus ta pükstega ja särgiga. Mõlemad olid mulle väga väikesed. Kuid särgiga – seda sai selga tõmmata üle pea – oli kergem hakkama saada, tuli ainult krae ära rebida. Püksid aga tuli tagant õmblusest lahti harutada. Ei jõudnud ma veel tänusõnu öelda, kui ilmus kohale „Kiirabi“. Sanitarid lükkasid mu auto sisemusse – see oli juba inimestest pungil. Auto peatus sadamakail, väikese laeva kõrval. Me ronisime laevale, mahutasime endid kuidagi ühte kajutisse ning jäime kohe raskesti magama.

Mälestutahvel „Langastrial” hukkunutele. Hukkunute arvuks on märgitud 2477, kuid oletatakse ka, et hukkunuid võis olla üle 6000.

Järgmise päeva õhtuks, kui ärkasin, ilmus horisondile juba Inglismaa. Davenportis ootas meid luksuslik vastuvõtt. Sõjaväe orkester mängis marssi. Otse sadamakaile olid kaetud lauad, kaugemal olid aga sanitaarautod. Rahvahulk naeratas rõõmsalt ning viipas meile käega…“
Tragöödia „Lancastriaga“ toimus varsti pärast Dunkerque ning peaminister Churchill ei julgenud rahvale kohe uutest rasketest kaotustest teatada. Alles 26. juulil mainis Londoni „Time“, et „suurest hulgast laevadest, mis viisid läbi evakuatsiooni Saint-Nazairest, kaotasime ainult „Lancastria“.
„Peale 1940. aastat viibisin mitmeid kordi Prantsusmaal, kuid Saint-Nazaire sattuda õnnestus alles 1984 aastal. Seal sain teada, et linnaelanikud ja inglise Assotsiatsioon „Lancastria“ planeerivad korraldada järjekordse kohtumise nendele, kes katastroofis ellu jäid. Kutsuti ka mind. Kuid kohtumist ei toimunud. Natukene aega enne 17. juunit mõlemad selle korraldajad, kes elasid La Manche erinevatel kallastel, olid surnud ning tseremoonia jäeti ära.
Sellest teadmata, sõitsin Saint-Nazaire. Seal kohtasin kahte inglast ja belglast „Lancastrialt“. Me asetasime lilled sõjaväe kalmistu memoriaaltahvlile. Järgmisel aastal kogunesid Saint- Nazaire 26 endist „Lancastria“ reisijat, hukkunute ja pääsenute sugulased.
Nüüd sõidame sinna igal aastal ühel ja samal päeval – 17 juunil. Koguneme hommikul sadamasse, istume kaatrile ja suundume Biskaia lahte sinna paika, kuhu mitte kaugel Saint-Nazairest on paigaldatud mälestuspoi. Selle all puhkavad ookeanilaineri „Lancastria“ jäänused. Vette lastakse elavatest lilledest pärjad, meretuul liigutab meie katmata peade halle juukseid …“
„Lancastria“ kapten Rudolph Sharp pääses eluga ja temast sai hiljem „Laconia“ kapten. Ta hukkus 12. septembril 1942, kui Saksa allveelaev U 156 torpedeeris „Laconiat“ Lääne-Aafrika ranniku lähedal.

0

Your Cart