Selgituseks koomiksi „Julm paavst“ juurde

10 minutit lugemist

Mitte miski poleks suutnud kardinal Giuliano della Roveret (1443–1513, Sixtus IV vennapoeg) tagasi hoida paavstitooli vallutamisel. Pärast seda, kui ta oli mürgitanud paavst Alexander VI (1431–1503, paavst 1492–1503), ostab ta ära kardinal Francesco-Todeschini-Piccolomini (1439–1503), tulevase paavst Pius III, pakkudes talle liitlaste hääli kogu tema enda varanduse vastu…

Paavst Pius III aeg jäi paraku lühikeseks. Kõigest 27 päeva pärast konklaavi laseb Della Rovere ta mõrvata ja pärib kogu tema varanduse, mis võimaldab tal kardinalide hääli osta, nii et ta valitakse paavstiks Julius II nime all. Kardinalide kõnekäänd ütleb: kes läheb konklaavile paavstina, lahkub sealt kardinalina. Roveret see teadmine ei kohutanud, ta oli oma võidus kindel, kuigi teadis, et suurem osa kardinale lausa vihkab teda. Muide, ta valiti paavstiks tänini kõige lühema, vaid mõni tund kestnud konklaavi järel.

Paavst Julius II.

Samas üritab ta varandust oma perekonna vahel jagada ja laseb Cesare Borgia (1475–1507) elimineerida, kuigi ta oli lubanud neid hispaania kardinalide häälte eest kaitsta. Olles oma armukesest Aldosist hullupööra sisse võetud, teeb ta nende liidu ametlikuks. Ta esitleb armukest oma Roverite klannile kui „paavst Juliane I”. Šokeeritud klanni liikmed lasevad Aldosi mõrvata. Julius II maksab kätte, kõiki asjaosalisi mürgitades. Armukese surm tegi talle väga haiget ja ta muutus veelgi võimujanulisemaks ja julmemaks. Ta saadab armee Bolognasse. Bentivoglios lööb põnnama ja alistub paavsti armeele ilma lahinguta. Sellest kergest võidust joobnuna tungib Julius II armee kallale Perugia türannile Gian Paolo Baglionile (u 1470–1520). 1500. aasta juulis pääses Baglioni Grifone ja Carlo Barciglia tapmiskatsest.
Jõudnud tagasi Vatikani, teeb Julius II oma uuele armukesele Michelangelo Buonarottile (1475–1564) ülesandeks valmistada grupp skulptuure tema hauamonumendile, samuti freskod Sixtuse kabelile. Muide, Sixtuse kabeli laemaal on kordades homoerootilisem kui mistahes geiajakiri ega jäta vähimatki kahtlust selles, millised olid Julius II ja Michelangelo seksuaalsed eelistused. Soovimata jagada vananeva Julius II-ga voodit, magas Michelangelo oma abilistega. Leonardo da Vinci (1452–1519) küll ühegi paavstiga ei seksinud, kuid elas rohkem kui 30 aastat koos kellegi Gian Giacomo Capottiga, keda kutsuti Salaiks.
Kuid Julius II ei vaevanud mitte ainult liha-, vaid ka vallutamishimu. Nii valmistus ta sõjaretkeks Veneetsia vastu ning topeltmängu mängides üritas oma plaane Prantsusmaa ja Hispaania abil teoks teha.
Et muretseda raha, eriti Peetri kiriku ümberehitamiseks, korraldas paavst indulgentside hulgimüügi, ning spirituaalsete kaupade turustamine pakkus hiljem rohkesti kütteainet protestantlike reformijate kriitika jaoks.
Rahva arvamused tema ametiaja kohta olid seinast seina. Ühed olid andnud Juliusele hüüdnimeks Julius Hirmus, mis oli tingitud sellest, et ta vihastas kergesti, oli liiga kärsitu ja üldse väga sõjaka meelelaadiga.

„Julm paavst” on ajakirja „Maaja” pikim koomiks. 2021. aasta novembris ilmub juba 34. osa!

Mürk – paavstide lemmikvahend eesmärkide saavutamisel

Aleksander VI, Rodrigo de Borja y Borja (1.01.1431–18.08.1503) oli lõige liiderlikum paavst 15.–16. sajandi lävel. Oli pärast Innocentius VIII surma 214. aastal paavst aastatel 1492–1503. Andekus, energia ja rikkus andsid talle suure mõjujõu. Tema tegevuses olid märgatavad riigivalitseja võimed.
Hispaania Borja suguvõsa asus Hispaaniast Itaaliasse 15. sajandi keskpaiku ja sai seal tuntuks Borgia nime all. Borja (Borgia) perekonnavapil oli punane härg, mis iseloomustas hästi seda peret, sest taltsutada verejanulist ja tiirast härga polnud lihtne.
Borjad olid tihedalt seotud võitlusega paavsti trooni eest ajal, kui maailmas oli mitu paavsti, kellest üks kuulutati ehtsaks paavstiks, ülejäänud vale- ehk vastupaavstideks. Rodrigo ema vend Alonso de Borja õppis Valencias ja Lleida ülikoolis edukalt õigusteadust ning töötas hiljem advokaadi ja juriidilise nõunikuna. Olles ilmalikke ja kiriklikke autoriteete teenides kaval ja reetlik, saavutas ta aprillis 1455 enda valimise paavstiks Calixtus III nime all.

Meistermürgitaja paavst Aleksander VI.

Kui Alonso de Borja asus Rooma, saabusid sinna ka ta õepojad Pedro Luis ja temast aasta vanem Rodrigo. Rodrigo ema Isabel de Borgia oli meelas naine. Kui sündis Rodrigo, ei tunnistanud Isabeli mees Gottfried LLasgol poissi oma lapseks, kuna oli märganud, et Isabelil olid liiga soojad suhted oma venna Alonsoga. Tulemuseks oli lahutus. Rodrigo hakkas sellest ajast kandma ema ja onu perekonnanime Borja.
Noored hispaanlased olid Roomast vaimustuses, sest seal olid kombed vabamad ja elu demokraatlikum. Eriti meeldisid noormeestele itaallannad, kes olid palju vabama käitumisega kui naised Hispaanias.
Algul otsustas noor Rodrigo, kes oli edukalt lõpetanud Bologna Ülikooli õigusteaduse doktorina, töötada advokaadina. Peagi sai ta kuulsaks kahtlaste tegelaste eduka kaitsmisega. Et advokaadil pidi olema laitmatu maine, kohustas advokatuur noormeest käituma palju tagasihoidlikumalt, kui Rodrigo oleks soovinud. Loobunud advokaadikarjäärist, oli Rodrigo paavsti teenistuses, täites tema antud ülesandeid. Näiteks vahendas ta paavst Calixtus III ja Aragoni kuninga Alfonso V vahelisi läbirääkimisi.
Pärast onu surma eemaldus Rodrigo mõneks ajaks poliitikast, kuid peatselt oli ta jälle kirikuringkonnas. Paavst Pius II kaaskonnas oli Rodrigo valmis minema ristisõtta, ent sõjaretk jäi ära paavsti surma tõttu. Seejärel oli ta Saksa-Rooma keisri teenistuses. 1868 ordineeriti Rodrigo Borja diakoniks, seejärel preestriks ja piiskopiks. Ta oli kuurias 5 paavsti ajal, saades kogemusi halduse alal, aga omandades ka mõju ja rikkust. Mõjukas kardinal kuulus 5 konklaavi. Augustis 1492 valiti Rodrigo Borja, kes oli olnud üks kuu Valencia peapiiskopi ametikohal, surnud Innocentius VIII järel Rooma paavstiks Aleksander VI nime all.
Roomas tunti kardinal Borjat juba hästi. Ta oli rikas ega keeldunud ilmalikest mõnudest. Kardinal vahetas üksteise järel armukesi, kuid see ei häirinud võimukandjaid, kuna selline käitumine ei rikkunud tollal vaimuliku karjääri. Kardinal ei torganud oma käitumisega teiste temasuguste jumalateenrite hulgas silma.
Rodrigo Borja vabad elukombed kujundasid tema elu kohta erinevaid versioone, legende ja kuulujutte. Kõik autoriteetsed allikad aga kinnitavad, et paljude juhukontaktide kõrval oli tal pikaaegne suhe aadlidaam Vannozza (Giovanna) dei Cattaneiga. Naine oli enne Rodrigo Borjat olnud intiimsuhetes kardinal Giuliamo della Roverega (hilisem paavst Aleksander VI järglane paavst Julius II) ning paavst Aleksander VI eluajal ja pärast seda ametlikus abielus kolme (teistel andmetel nelja) mehega. Vahekorrast paavstiga sünnitas Vannozza kolm poega – Giovanni, Cesare ja Gioffre – ning tütre Lucrezia. Paavstil oli veel kolm last, kelle emade kohta aga andmed puuduvad. Need olid Pedro Luis, Jirolama ja Isabella. Kõik lapsed kandsid perekonnanime Borgia, paavst tunnistas nad oma lasteks ja armastas neid kogu südamest.
1480. aastal sündinud Lucrezia paistis silma haruldase iluga. Ta sai hea hariduse, kuid juba 11-aastaselt tundis oma ilu mõju ja paistis silma koketeerimise kunsti tundmisega. Emalt sai ta kaasa kergemeelse suhtumise ellu ning armusuhete poolest oli ta oma kaasaja tuntuim naine.
Rodrigo Borja oli vanusele vaatamata sama meelas kui 20-aastaselt ja teda ei takistanud armuseiklustes hall pea ega vaimulikuseisus. Ka kõik tema lapsed olid isa väärilised. Cesarest sai isa abiline ja kaasosaline riiklikes ning armuasjades. Isa ja poega ei rahuldanud soosikud õukonna ja kirikuga seotud tuntud perekondadest ning mõlema armukirg sidus nad lapseealise kauni Lucreziaga, kes oli ühele tütar, teisele õde ning kellest sai peagi mõlema armuke. Rodrigo muutus kõige õrnemaks võrgutajaks, kes külvas liiderliku neiu üle kingitustega, täitis tema iga soovi ja kapriisi. Lucrezia vastas hiilgavalt kutsumusele ja pakkus isale armumõnusid nagu tõeline kurtisaan, kes tasub kingituste hulgale ja väärtusele vastavalt. Välise mulje tagamiseks ning kasulike sidemete saamiseks korraldas Rodrigo 11-aastase Lucrezia kihluse Valencia kuningakoja esindaja Don Cherubino Joan de Centellesiga, ent see tühistati kaks kuud hiljem. Sõlmiti uus kihlus, mis samuti ei lõppenud abieluga. Lucrezia abiellus 1493 Catignola krahvi Giovanni Sforzaga. Lühikese aja jooksul oli ta abielus veel kaks korda. Lucrezia sünnitas seitse või kaheksa last ning tal oli mitmeid nurisünnitusi. Kuna armusuhted isa ja vennaga kestsid, sündis 1498. aastal Lucrezial vahekorrast isa paavst Aleksander Viga poeg Giovanni Borgia. Viimase sünnituse ajal tekkinud tüsistused kustutasid 1519. aastal selle meela naise eluküünla.
Kuna Rodrigo kirg juba enne paavstiks saamist armukese Vannozza vastu vähenes, leidis ta lohutust teise kaunitari juures. Uueks pikemaajaliseks armukeseks Vannozza kõrval sai abielus Giulia Farnese, hüüdnimega Giulia Ilus.
Samal ajal olid Aleksander VI ja ta poja, paljude tiitlitega Cesare peas geniaalsed plaanid Itaalia ühendamiseks. Itaalia pinnal peetud pidevad sõjad ja orgiad Vatikanis olid tühjendanud kirikuriigi kassa. Sellepärast otsustas paavst Aleksander VI elu viimastel aastatel laiendada tulusat indulgentside müüki, aukraadide ja kardinalimütside jagamist. Viimane äri oli eriti tasuv: kardinalikoht maksis kopsaka summa ja vastavalt seadusele päris paavst kardinali surma korral lahkunule kuulunud valduse.
Tema pühadus kutsus kardinali hommiku- või õhtusöögile ja mõne päeva pärast oli külaline surnud. Mürgi lisamine söögile või joogile polnud mingi kunst, eriti Aleksander Vl-le, kes aitas siit ilmast lahkuda ka Türgi sultani Bayzedi II palvel tema vennal, oma sõbral ja jahikaaslasel Cemil. Sellisel lihtsal viisil võis vabaneda moslemist, paavsti toolile pürgijate jaoks olid muud võtted: käepigistus ja luku avamine. Esimesel juhul oli paavsti sõrmes kuldklotser, millest võõra käe kergel survel ilmus peenike metallnõel, mis torkas kergelt ja laskis torkehaava mürki. Samasuguse mehhanismiga olid varustatud teatud ukse- ja kapivõtmed, mida paavst palus ukse või kapi avamiseks keerata. Eriti julma mürgitaja kuulsus oli Cesarel, kellel oli palju ohvreid. Muide, porduelust oli Cesarel erinevate armukestega vähemalt 11 vallaslast.
Paavst Aleksander VI, kes oli tervise üle kurtnud mitu päeva, suri 18. augustil 1503 ja maeti Vatikani basiilika Santa Maria delle Febri kabelisse. Hiljem on teda kirikusiseste lahkarvamuste ja tülide tõttu kahel korral ümber maetud. Kroonikute andmetel suri Aleksander VI malaariasse, teistel andmetel tabanud teda ajurabandus. Kuna paavsti surnukeha väga kiirelt moondus ja lagunema hakkas, on palju tõenäolisem, et ta hoopiski mürgitati. Selle kohta on olnud käibel järgmine versioon.
6. augustil 1503 einestanud paavst koos Cesare Borgiaga kardinal Adriano da Corneto villas ja viibinud kaua väljas. 12. augustil tõusis paavstil palavik ning ta pidi jääma voodisse. Talle lasti aadrit ja anti ravimeid, kuid haige seisund läks veel hullemaks. Levis kuuldus, et Corneto teener oli kogemata vahetanud paavsti veinikarika mürgitatud veini karikaga.
Paavst Aleksander VI kohta on olnud kirjanduses erinevaid hinnanguid. Talle ei pandud tema eluajal süüks niivõrd tema ilmalikku elu – ta käis jahil, tantsis ja korraldas teatrietendusi – ega ebamoraalset käitumist, kuivõrd tema Hispaania päritolu.
Kõik paavsti elu käsitlenud kirjamehed on rõhutanud tema haruldasi administratiivseid võimeid. Itaalia kirjanik, ajaloolane ja poliitik Francesco Guicciardini on väitnud, et Aleksandris olid kombineeritud toores ettenägelikkus, veenmisoskus ning oskus ja võime tulla toime ka väga keerulistes olukordades. Aleksander VI toetas kunsti. Tema kutsel tulid Rooma ja töötasid tema heaks itaalia kunsti suurkujud Bramente, Raphael, Michelangelo ja Pinturicchio.

Tunnuspildil: Ilmselt maailma kõige homoerootilisem kunstiteos: Sixtuse kabeli laefresko. 12 seinamaali lõid Pietro Perugino, Sandro Botticelli,  Cosimo Rosselli, Luca Singnorelli ja Domenico Ghirlandaio.

MAAJA

0

Your Cart