Rahvaülestõus Ungaris 1956. aastal

NLKP XX kongressi viimasel päeval, 25. veebruaril 1956 pidas peasekretär Nikita Hruštšov oma ajaloolise salajase kõne, milles mõistis hukka Stalini isikukultuse. Stalini diktatuuri hukkamõistmine julgustas ka poolakaid ja ungarlasi meelt avaldama kehtiva kommunistliku režiimi vastu.

Ungari ülestõus ja Suessi kriis on omavahel seotud, sest sellal, kui kogu maailma tähelepanu oli suunatud Suessi kriisi lahendamisele, võis Nõukogude Liit asuda „sotsialismi kaitsmisele” Ungaris. Sündmustele Ungaris eelnes aga streikivate tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Poolas.
1956. aasta suvel hakkasid streikima Poznani veduritehase „Stalin” töölised, et protesteerida ülemäära kõrgete töönormide vastu. 28. juuni hommikul liikusid tööliste kolonnid kesklinna, nendega liitusid teiste tehaste töölised. Streikijad muutusid üha agressiivsemaks. Teel võeti miilitsapostidelt relvad, murti sisse miilitsa relvalattu ning vallutati prokuratuuri hoone. Samuti võeti enda valdusesse vangla ning vabastati kõik vangid. Olukord muutus kriitiliseks alles siis, kui meeleavaldajad lähenesid julgeoleku peakorterile.

Poola kommunistlik valitsus saatis streikijate vastu sõjaväe ja tankid. Tulevahetuses sai 53 streikijat surma ja üle 300 haavata. Sündmused Poolas sundisid Ungari opositsiooni oma tegevust aktiviseerima.
21. oktoobril 1956, kui avalikkuse survel valiti Poolas Wladislaw Gomulka Keskkomitee liikmeks ja Poola Tööpartei esimeseks sekretäriks, algasid Budapestis üliõpilaste meeleavaldused. Iga päevaga muutusid meeleavaldused osavõturohkemaks, üha valjuhäälsemalt kõlasid protestid kommunistliku partei vastu. Teravalt kritiseeriti suhteid Nõukogude Liiduga. Avalikkus nõudis Nõukogude vägede väljaviimist, tugevamat orientatsiooni läände, tsensuuri kaotamist, poliitiliste vangide vabastamist, vabasid valimisi, mitmeparteisüsteemi, vabu ülikoole ning selliste stalinistide nagu Matya Rakosi võimult kõrvaldamist. Samuti nõuti põllumajandusreformi ning Nõukogude Liidu viisnurka kandva lipu kõrvaldamist.
23. oktoobri õhtul toimus Budapestis Bemi väljakul võimas meeleavaldus, millest võttis osa 100 000 inimest. Meeleolu oli ülev: loeti luuletusi vabadusest. Kõige lõpuks tõmmati veoauto abil aluselt maha seitsme meetri kõrgune Stalini kuju. Väike grupp demonstrante suundus aga raadiomaja poole, et anda eetrisse miitingul esitatud nõudmised. Kuid üliõpilaste nõudmiste asemel kõlas valjuhääldajatest partei esimehe Ernö Gerö hääl, mis ähvardas meeleavaldajaid ning toonitas, kui tähtis on sõprus Nõukogude Liiduga. Vihale aetud rahvahulk üritas vallutada raadiomaja, mida valvas 500 Ungari julgeolekutöötajat. Politseinikud avasid tule, üks naine sai surma. Seda hetke ja Gerö provokatsioonilist kõnet võib pidada Ungari rahvaülestõusu alguseks. Ungari armee sõdurid hakkasid vennastuma ülestõusnutega ning neile oma relvi loovutama. Nii said ülestõusnud oma käsutusse isegi tankid. Vabastati eluks ajaks vanglasse mõistetud antikommunistist kardinal Mindszenty (pärast ülestõusu mahasurumist pandi ta jälle trellide taha).

Samal ööl saabusid Budapesti Nõukogude tankid. Valitsus kuulutas välja sõjaseisukorra ning teatas raadio kaudu, et tankid on tulnud ainult selleks, et korda taastada. Ülestõusnud hakkasid Vene tanke süütepudelitega loopima. 24. oktoobri hommikul astus 33-aastane peaminister, veendunud stalinist Andras Hegedus tagasi ja Imre Nagy nimetati uueks peaministriks. Nagy valiti esimest korda peaministriks 1953. aastal, kuid 1955. aastal tagandati kõigilt parteilistelt ametikohtadelt oma „pehme liini” pärast.
Järgmisel päeval avasid Nõukogude tankid ja Ungari julgeoleku AVO töötajad demonstrantide pihta tule. Gerö asemel nimetati uueks peasekretäriks Janos Kadar. Gerö ja endine peaminister Hegedus põgenesid venelaste juurde.
Kuid rahva mässuvaim ei taha vaibuda. Kogu Ungaris moodustatakse revolutsiooninõukogusid, kes saadavad oma saadikuid pealinna. Järgmisel päeval kutsuvad töölised rahvast üles üldstreigile.
26. oktoobriks on valitsus kaotanud olukorra üle igasuguse kontrolli. Osa Ungari armeest ooberst Pal Maleteri juhtimisel ühineb ülestõusnutega. 27. oktoobril asub Imre Nagy ülestõusu juhtima ning teatab 28. oktoobril ülestõusnutele, et ta on saanud Nõukogude Liidult kinnituse, et kõik Nõukogude väed viiakse lühikese aja jooksul Ungarist välja.
29. oktoobril hakkavad venelased Budapestist tanke välja viima. Nagy saadab laiali julgeolekuteenistuse AVO. Haiglatel on tegemist, et ära mahutada 15 000 haavatut. Kogu riiki on haaranud üldstreik. Liiguvad kuuldused, et Nõukogude Liit on Ungari piirile koondanud täiendavaid vägesid.
31. oktoobril algab relvarahu, venelased tõmbavad oma väed tagasi.
1. novembril avaldab Imre Nagy rahulolematust seoses Nõukogude vägede aeglase väljaviimisega. Ta teatab, et Ungari astub Varssavi lepingu osaliste riikide ühendusest välja, kuulutab Ungari neutraalseks riigiks ning palub ÜRO-lt abi selle neutraalsuse kaitsmiseks.

3. novembril määratakse Maléter Ungari kaitseministriks. Alustatakse läbirääkimisi Nõukogude sõjaväelastega vägede väljaviimise asjus. Kesköö paiku arreteerivad venelased Maléteri.
4. novembri hommikul kell 4 ründasid Budapesti mitmest suunast 1000 Nõukogude tanki, mida katsid õhust pommituslennukid. Kell 5.20 teatas Nagy raadio kaudu rahvale Vene vägede kallaletungist. Varsti pidi Ungari armee tunnistama vaenlase üleolekut. Venelastel õnnestus kiiresti hõivata kõik tähtsamad sõlmpunktid. Juba enne lõunat vallutasid nad Budapesti raadio, mis jõudis anda eetrisse viimase läänele mõeldud abipalve: „Meie aeg on napp. Faktid on teada. Aidake Ungarit, aidake Ungari rahvast, töölisi, talupoegi, haritlasi. Appi! Appi! Appi!” Samal hommikul annab ühel teisel lainepikkusel endast elumärki Janos Kadar. Ta teatab, et on moodustanud talupoegadest ja töölistest valitsuse, kes on kogu rahva huvides kutsunud appi Nõukogude Liidu, et hävitada reaktsiooni kurjad jõud ning taastada kord.
Seoses lootusetu vastupanuga Vene tankidele algab massiline põgenemine Austriasse. Kuigi USA president Dwight Eisenhower avaldas Nõukogude Liidule teravat protesti, ei muutnud see midagi. Kremlis mõisteti väga hästi, et läänes ei juleta iialgi sõnadest kaugemale minna. Nii oli see tookord, nii oli see Praha kevade lämmatamisel ning ka Nõukogude Liidu lagunemise aegu. 4.–11. oktoobrini toimusid Budapestis ülestõusnute ja Nõukogude vägede vahel ägedad lahingud. Kuigi venelastel oli viiekordne ülekaal, kandsid nad elavjõus ränki kaotusi. 11. novembriks oli selge, et ülestõus on maha surutud. Janos Kadar jäi aga võimule kuni 25. maini 1988, mil ta oma ametikohalt tagasi astus.
Imre Nagy põgenes Jugoslaavia saatkonda. 22. novembril, pärast seda, kui Kadar oli lubanud garanteerida tema puutumatuse, lahkus Nagy saatkonnast, kuid arreteeriti. Tema saatus jäi mitmeks aastaks saladuseks.
Nagu hiljem selgus, viidi Nagy Nõukogude Liitu ja toodi 1958. aastal tagasi Ungarisse, kus tema üle korraldati salajane kohtuprotsess. 16. juunil 1958 Nagy ja endine kaitseminister Maléter hukati, süüdistatuna riigireetmises.

Ungari ülestõusu ajal hukkus umbes 2000 inimest, 20 000 ungarlasele mõisteti ülestõusus osalemise eest pikaajaline vanglakaristus. 200 000 ungarlast põgenes Austriasse. Ülestõusu kõige tähtsam tagajärg oli see, et järgnevaks 33 aastaks jäi Ungari teiste sotsialistlike riikide hulgas kõige „kapitalistlikumaks” ning kindlustas endale teatud sisepoliitilise vabaduse. Ülestõusujärgsetel aastatel üritas Ungari valitsus ettevaatlikult liberaliseerida ühiskonda ja majandust. Idaploki maade hulgas saavutas Ungari erilise staatuse ning kõrgeima elatustaseme. Paljud sotsmaade kodanikud unistasid Ungari-reisist. Ungaris oli lubatud väikeettevõtlus ning turumajandusele pöörati tunduvalt rohkem tähelepanu kui teistes sotsialistlikes riikides. Paraku hakati 1970. aastate lõpus piirama ettevõtete tegutsemisvabadust ning plaanimajandust taas peale suruma. (Nõukogude Liidus kardeti eraettevõtlust rohkem kui saatanat.)
23. oktoobril 1989, rahvaülestõusu 33. aastapäeval, kuulutas Ungari peaminister Matays Szürös Budapesti Parlamendi hoone rõdult välja Ungari Vabariigi. See et nimevahetusel sai Rahvavabariigist vabariik tähendab ühtlasi, et Ungari ütles lahti oma kommunistlikust minevikust. Ungarist sai mitmeparteiline demokraatlik riik.
Ungari 1956. aasta ülestõus oli määratud nurjumisele, sest rahva soovid ja nõudmised olid liiga radikaalsed, Imre Nagy valitsus poleks suutnud neile vastu tulla. Nõukogude Liidu poolt okupeeritud või tema mõju all olevates riikides toimunud väljaastumistest oli Ungari ülestõus julgeim. Rahvaülestõus Ida-Berliinis lõppes kohe, kui tänavatele ilmus tosin Nõukogude tanki. Ungarlased aga astusid kartmatult võitlusse Vene ülemvõimu vastu ning taandusid alles ülekaalukate jõudude survel. Ent hiljem oleksid ungarlased nagu mälu kaotanud. Ülestõusule järgnenud repressioonid tekitasid inimestes apaatsuse, rahvas leppis olukorraga, ehitas usinasti sotsialismi ning kihutas kommunistid võimult minema alles siis, kui Nõukogude Liidu lagunemine oli vaid aja küsimus. Ja siis lõpuks koitis päev, mil vihatud Nõukogude armee lahkus Ungarist – jäädavalt!

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia
NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956
Praha kevad 1968 – vorsti vabaduse asemel
Praha kevad Poola moodi
Riiklik julgeolek – Saksa DV partei kilp ja mõõk
Miks Winston Churchill tahtis Nõukogude Liitu säilitada
Kuhu kadusid MRP salaprotokollid?
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)