Matustega seotud ebausk

6 minutit lugemist

Iirimaal ja Suurbritannia mõnedes piirkondades usutakse, et viimane kirikuaeda või kalmistule maetud surnu peab kõiki haudu ,,valvama“, kuni saabub järgmine kirst. Selle ebausu tulemusel on aset leidnud mõned õnnetud ja koguni halenaljakad stseenid, kui kaks matuserongkäiku on üheaegselt matmispaika jõudnud ning mõlemad tahavad, et nende surnu viimaseks ei jääks! Prantsusmaal usutakse, et igal aastal viimasena maetust saab surma sümbol ning tema elukoha läheduses näevad teda need, kes järgmise 12 kuu jooksul surema peavad. Laialt on levinud uskumus, et kirst tuleb alati „päikese järgi“ hauda panna – päikese liikumise suunas, mis tõuseb idast ja loojub läände – vastupidine on halb enne nii elavatele kui surnutele…

Loomulikult on matustel inimese elu viimase sündmusena oma osa ebausus. Meeste komme matuserongi möödumisel kaabut kergitada ei tulene mitte ainult austusest surnu vastu, vaid ka vanast usust, et inimene, kes pead ei paljastaja matuserongi­ga sel viisil korraks ei ühine, sureb ise peagi. Sama järelemõtlematu tegu on visata hauda roos või matuste ajal joosta. Uskumus, et matuserongi ei tohi kunagi segada ega peatada, elab edasi ning ükskõik, kas nad on jalgsi või autodes, tabab leinajaid õnnetus, kui neid kuidagi häiritakse, sest see peletab lahkunu hinge eemale oma maisest kestast ning muudab selle elavaid kummitavaks vaimuks.

Jääbki teadmata, miks vanasti katafalkautod, rääkimata omaaegsetest surnuvankritest nii sünged välja nägema pidid. Paljudes Suurbritannia piirkondades usuti, et vastutulev tühi surnuvanker on hea enne, kuid õnnetust toob see, kui sa ringi pöörad ning sellele järele vaatad.

Ameerikas peetakse matuserongis olevate autode loetlemist halvaendeliseks, sest nende arv näitab loendajale jäänud eluaastaid. Esimesena uue surnuvankriga sõitjat võib tabada õnnetus – sest see ennustab, et tema enda surmgi pole kaugel. Šotimaal väidetakse, et kui päike kirkalt mõne leinaja näkku paistab, tähendab see, et tema on kohalviibijatest järgmine lahkuja. On olemas uskumus, mille järgi tuleks vähemalt üks uks kadunu majas matuste ajaks lahti jätta, sest muidu puhkeb naasvate leinajatest pereliikmete vahel kohutav tüli. Väga halvaendeliseks peetakse matuse mingil põhjusel edasi lükkamist, tulemuseks võib olla veel üks surm peres või lähikonnas. Veelgi ohtlikum on see, kui nädalalõpp jääb viivituse aja sisse, sest see tähendab, et surnu on pühapäeval matmata ning iidse traditsiooni kohaselt „läheb surnu otsima kedagi, keda kaasa võtta“.
Ameeriklased peavad ilma spetsiaalse kutseta matustel osalemist väga halvaks endeks, ehkki kuulsate inimeste matused selle traditsiooni alla ei kuulu. Ameeriklased väidavad, et kui kirstu hauda laskmisel tekivad mingid raskused, siis on see kas hinge viimane katse põgeneda või kurjade vaimude viimane katse seda hinge kätte saada. Mõlemal juhul tabab leinajaid õnnetus vaid siis, kui kirstu ei õnnestu korralikult hauda sobitada. Ühendriikide mõnedes osariikides usutakse ikka veel, et kui matustel pole ühtki lahkunuga erinevast linnast pärit inimest, ei saa tema hing iial rahus puhata ning juudi matustel ei tohi ühtki looma kirstu lähedusse lubada ebauskliku hirmu tõttu, et lahkuv hing püüab looma kehasse tungida. Leinajatele toidu pakkumine pärast matuseid tagab hea käekäigu, sest see näitab, et sa hindad au, mida nad surnule osutavad.
Huvitav on see, et teatud kohtades arvatakse mustade leinariiete kandmise tava pärinevat püüdest tüssata kuradit, kes alati uusi hingi otsib, kuid ilmselt ei näe musta värvi. Paljude loodusrahvaste juures oli traditsioon end matusteks mustaks värvida, et end kurjadele vaimudele nähtamatuks muuta, ent Austraalia aborigeenid keeravad traditsiooni pea peale ning katavad end üleni valge saviga! Ilmselt kõige kummalisem matustega seonduv ebausk ütleb, et esimese uude kirikaeda või kalmistule maetud surnu nõuab kurat alati endale. On teada palju juhtumeid, mil maainimesed keelduvad laskmast oma sugulasi sellisesse kohta matta, kuni pole leitud mõnd õnnetut ja täiesti sõpradeta hinge seda lünka täitma.

Surnuaed
Vana ebausu järgi nõuab kurat alati endale uude surnuaia esimesse hauda maetud surnu. Halvaendeliseks peetakse igasuguse surnuaia kaevamist või kündmist, ning sellisest maapinnast ei võrsu miski. Tänu väga vanale ebausule, et lõunatuul soodustab pehkimist, on kiriku lõunakülge alati kõige pühamaks peetud ning põlvkondade vältel on inimesed tahtnud sinna maetud saada.

Põhjaküljele maeti ainult enesetapjaid ja surnult sündinud lapsi. Hauad tuleb loomulikult alati kaevata suunaga idast läände, et surnu lamaks jalad idas ning pea läänes ning oleks valmis üles tõusma, sest viimsel kohtupäeval tuleb kutse idast. Paljudes Euroopa maades usuvad inimesed, et üle haua astumine toob õnnetust, eriti üle sellise haua, milles puhkab surnult sündinud või ristimata laps. Hoolimata hauarüüstamise pikast ajaloost, on haudade lõhkumist alati halvaks endeks peetud (te võite kummituse vabadusse lasta) ning midagi head ei tule sellest, kui hauakive või mingit muud surnuaialt võetud materjali kasutada uue maja ehitamisel. Selline ehitis võib kokku variseda, sest sellesse „on surm sisse ehitatud“.
Kunagi oli surnukehade kohta hulk uskumusi, mõned neist väga kummalised, kuid meditsiini arenguga on suurem hulk neist kummutatud ja unustatud. Sellest hoolimata on endiselt laialt levinud uskumus, et kui surnukeha püsib soojana veel tunde pärast seda, kui ta oleks pidanud jahtuma, ennustab see peagi veel üht surma samas perekonnas. Üks vanimaid uskumusi surnukehade liigutamise kohta ütleb, et iga maatükk, millest surnut üle kantakse, muutub kohe ühismaaks. Hoolimata arvukatest kohtuotsustest, mis tõestavad, et see pole tõsi, püsib see uskumus siiski paljudes kohtades. Paljud maainimesed väidavad, et kui surnukeha kantakse üle põllu, ei anna põld enam kunagi head saaki. Kõik meremehed näevad selles halba ennet, kui laeva pardal on surnukeha ning kui surnut merre maetakse, ei jälgi meremehed, kuidas laip vette kaob, sest ebausu kohaselt järgnevad nad muidu peagi surnule. Inglismaa põhjaosa maakondades ennustab üle kirstu hüppav loom õnnetust, mida saab vältida ainult selle looma kohese kinnipüüdmise ja tapmisega. Suurbritannias ja Euroopas usutakse endiselt, et enne matuseid kirstus lamava surnukeha puudutamine tagab elavatele õnne ning lubab lahkunul oma puhkepaika minna. Ameerikas on kombeks surnu laupa puudutada, et teda mitte unes ega vaimuna näha.

MAAJA

NB! Loe ka:
Meremeeste uskumusi
13 – saatana numbri müstika
Hajuta halvad ended
Kas meie elukäik on ette määratud?
Unenägude seletaja
Enne ja pärast sünnipäeva
KARMA – headuse maagiline jõud