Presidendid pankurite vastu

6 minutit lugemist

Tänapäeva ameerika ühiskonnas ei ole kombeks meenutada seda, kuidas presidendid Thomas Jefferson, James Madison ja eriti Andrew Jackson hoiatasid ameerika elanikkonda: vabariik ja konstitutsioon on ohus! Finantsistide klann mõjutab halastamatult riigi poliitikat, soovides saada monopoli rahatähtede emissioonile (emissioon on selline raha väljalaskmine ja ringlus, mis viib rahamassi üldisele suurenemisele ringluses, mis arusaadavalt viib inflatsioonini ja inimeste elujärje reaalsele halvenemisele).

Esimesed kokkupõrked
Üks USA presidentidest, Thomas Jefferson, vaatles eraisikute pangamonopoli kui suurimat ohtu vabariigi eksisteerimisele. Ta kirjutas: „Kui ameerika rahvas lubab kunagi kontrollida pankadel oma valuuta emissioone, siis esmalt võtavad pangad ja korporatsioonid inflatsiooni, seejärel – deflatsiooni vahendusel inimestelt kogu varanduse, nende lapsed aga muutuvad kodututeks kontinendil, mille hõivasid nende vanemad. Raha välja laskmise õigus tuleb pankadelt ära võtta ning tagastada Kongressile ja rahvale, kellele see kuulub. Ma arvan siiralt, et pangainstitutsioonid on vabadusele ohtlikumad kui regulaararmee“.
Teisest küljest viis juba Alexander Hamilton – USA esimene rahandusminister – 1790. aasta detsembris Esindajatekojale arutamiseks seaduse projekti, mis kujutas endast eraomandis oleva Ameerika Ühendriikide Panga kontsessiooni (lepingulist kasutusluba). Sellisel moel kinnitas ta esimese raha eramonopoli USA ajaloos – kaasaegse Föderaalse reservsüsteemi eelkäija. Hamiltoni ettepanek rahvuspanga kohta seisnes Kongressi poolt priviligeeritud vähemusele eramonopoli õiguse andmises. Ameerika Ühendriikide pangal oli nüüd õigus trükkida valuutat, see oli vabastatud maksudest, USA valitsus aga kandis lõppkokkuvõttes vastutust panga tegevuse ja võlgade eest.
1811. aastal kaotas kontsessioon Esimese pangaga jõu ning Kongress keeldus pikendamast kokkulepet, selle põhjuseks oli mittevastavus Konstitutsiooniga. Kuid juba aasta hiljem andis sõda Euroopa kontinendil panga poolehoidjatele võimaluse esitada uue ettepaneku: nagu vajaks sõja poolt tekitatud majanduse halb olukord rahalist toetust uue rahvuspanga näol.
Lõppkokkuvõttes õnnestus pankuritel kohustada Esindajatekoda ja Senatit vastu võtma seaduse projekti, mis lubab asutada USA Teise panga. Seadus selle panga kohta kinnitati 10. aprillil 1816 president James Madisoni poolt.

Kange pähkel
Kuid poliitikute võim ei soovinud finantsistide ikke alla painduda. Eriti karm vastasseis tekkis pankurite ja president Andrew Jacksoni vahel. 1832. aasta juulis esitas Kongress USA Teisele pangale järjekordse kontsessiooni, kuid president Andrew Jackson pani seadusprojektile veto, lisades sellele emotsionaalse läkituse, mis pakub ka praegu suurt huvi nendele, kes ei ole Ameerika ajaloo suhtes ükskõiksed. Tõsi, mõned vaatlevad seda kui „silmakirjalikkust, pedantsust ja demagoogiat täis kirja“. Tegelikult aga, nagu kirjutab kuulus ameerika konspiroloog Anthony Sutton, osutusid Andrew Jacksoni kartused ja põhjendused ameerika rahva jaoks prohvetlikeks.
Juba ametisse astumise kõnes 1832. aasta jaanuaris esitas Jackson oma seisukoha Panga ja kontsessiooni pikendamise suhtes: „Lepingu toimimise tähtaeg Ameerika Ühendriikide Pangaga lõpeb 1836. aastal. Tõenäoliselt soovivad aktsionärid oma privileege pikendada. Ma ei saa seda sammu teha, vältimaks vigu, mis tekivad fundamentaalseid printsiipe ja varjatud finantshuve puudutavaid seadusi kiirustades vastu võttes. Ma ei lähe selle peale, pidades silmas valijaid ja parteisid, kes on huvitatud dokumentide liiga kiirest üleandmisest seadusandlikule võimule ja rahvale.
Antud seaduse vastavus Konstitutsioonile pandi küsimärgi alla, kuna see annab aktsionäridele erilisi privileege, millel võivad olla ohtlikud tagajärjed. Selle otstarbekuse seavad kahtluse alla enamus meie kodanikke. Tõenäoliselt ei hakka keegi eitama, et see ei saavutanud meie õilsaid eesmärke ühtse ja tugeva valuuta sisseviimisel meie riigis“.
Aasta hiljem läksid vaidlused kontsessiooni pärast Ameerika Ühendriikide Pangaga üle konfliktiks Andrew Jacksoni ja tema rahandusministri William Duane vahel. Duane omakorda oli vastu Jacksoni initsiatiivile. Kokkuvõttes võitis president ning minister läks erru.
1833. aasta 26. juuni kirjas ameerika rahvale peatus Andrew Jackson üksikasjalikumalt oma nõudmistel. Riiklike deposiitide säilitamiseks tegi ta ettepaneku valida selleks igast linnas välja pank, eelistatavalt riiklik ja hea reputatsiooniga.
Kuid Kongress esitas uuesti taotluse kontsessiooni pikendamiseks USA Pangaga ning Jackson pani seaduseelnõule taas veto, tehes selle juures üha julgemaid avaldusi: „Panga kohustuseks on töötada nii, et see ei rõhuks liigselt rahaturule“. Lõppkokkuvõttes otsustas president katkestada sidemed panga ja riigi vahel: „Ameerika Ühendriikide Pangal on võimuvolitused ning sellisel juhul on tal kavatsused kitsendada riiklikke pankasid, eriti neid, mis võivad olla valitsuse poolt rahaliste vahendite paigutamiseks välja valitud. See võib viia vaesusele ja laostumisele kõikjal Ameerika Ühendriikides“.

Prohvetlik iäkitus
President Andrew Jacksoni hilisem, 1837. aasta 4. märtsi läkitus ameerika rahvale sai prohvetlikuks. President hoiatas avalikult ameerika kodanikke ohtude eest, mis ähvardavad nende vabadust ja heaolu (see oli viimane ameerika president, kes võis endale sellist luksust lubada – sõltumatust kõikvõimsa finantseliidi võimust). Ühes oma töös toob Sutton väljavõtte sellest läkitusest: „Ameerika Ühendriikide Pank pidas tõelist sõda rahva vastu, eesmärgiga sundida teda alluma oma nõudmistele. Viletsust ja rahutust, mis haarasid tookord kogu riiki, ei saa veel niipea unustada. Julm ja halastamatu iseloom, mida kandis see võitlus tervete linnadega ja küladega, vaesusesse lükatud inimesed ning muretu õitsengu pilt, mis asendus pimeduse ja jõuetuse maailmaga, kõik see pidi igaveseks ajaks jääma ameerika rahva mällu.
Kui sellised „privileegid“ on pankadel rahu ajal, siis millisteks kujunevad need sõja korral? Ainult Ameerika Ühendriikide vabade kodanike rahvus suutis sellisest kokkupõrkest võitjana välja tulla. Ilma teie võitluseta oleks valitsus võinud minna enamuse käest vähemuse kätte. See organiseeritud finantsklikk oleks salajase kokkuleppe teel dikteerinud kõrgemalseisvaid ametnikke ning lähtuvalt oma vajadustest sundinud teid sõjaks või rahuks“.

Pankurite võidukas rongkäik?
Peale Andrew Jacksoni erru minekut läksid pankurid uuesti üle vasturünnakule. Kuid kaotatud positsiooni ei õnnestunud neil kaua tagasi võita. Veerand sajandiks saabus niinimetatud vabade pankade ajastu, mille vahetas välja rahvuspankade ülemvõim. Selle juures elas USA majandus 19. sajandi viimase veerandi jooksul üle rea finantskriise. 1907. aastal lahvatas järjekordne paanika. Just see saigi Föderaalse reservsüsteemi loomise põhjuseks. Kolm aastat hiljem kogunesid USA juhtivad finantsistid Jekylli saarele, kus töötati välja kompromissotsus tulevase keskpanga struktuuri ja funktsioonide suhtes. Tulemuseks saadi skeem, mis esitati Kongressile.
1912. aastal panid USA suurimad pankurid presidendi ametikohale tuntud ajaloolase, emotsionaalse professori ja ägeda protestandi Woodrow Wilsoni. Valimiskampaania peamiseks sponsoriks oli silmapaistev finantsist Bernard Baruch, keda toetasid Jacob Schiff, Morganid, Warburgid ja teised pangamaailma „haid“.
Just Wall Streetilt laenanud Woodrow Wilson kirjutas aasta hiljem alla seaduse projektile Föderaalse ressursside süsteemi loomise kohta. Pankurite isu oli üsna suur – nad kavatsesid hakkama saada riigi osavõtuta, mis siiski ei õnnestunud. Ehkki see ei seganud ameerika finantsistidel kahe Maailmasõja pealt rikastumast, tänapäeval aga – USA armeed üheks valuutabörsil mängimise instrumendiks muutmast.
President Jackson oli siiski selgeltnägija“.

MAAJA

0

Your Cart