Savist Golemi mõistatus

19 minutit lugemist

Inimene on nii loodud, et tahab alati jumalaga sarnane olla – saada samuti loojaks. arvatavasti on see inimese loomuses, sest on ju öeldud, et jumal lõi meid enda näo järgi.

Piibli ja Koraani taolistes pühades raamatutes räägitakse sellest väga üksikasjalikult. Näiteks räägitakse Koraani 32. peatükis „Palvekiri“, et Allah lõi Aadama savist: „Tema – on see, Kes teab salajast ja ilmset. Suur, halastav, kes tegi imeilusaks kõik olemasoleva, mille loonud oli, ja lõi esimene kord inimese savist“ (32:6-7).
Nähtavasti seetõttu on inimene peale loodusliku tee – paljunemise, püüdnud terve elu ka muul moel endaga sarnaseid luua. Hilisemas vormis on see Pinocchio (Buratino), veelgi hilisemas – igasugused inimesetaolised robotid, mille inimene on loonud katseklaasis, kloonimise teel jne. Kuid siin ei ole me midagi uut loonud, sest kunstliku inimese loomist mullast ja savist võib kohata paljude rahvaste antropogoonilistes müütides, näiteks egiptuse, sumeri-akaadia rahvaste legendides; muuhulgas eksisteerib akaadia legend inimeste loomise kohta savikujukestest, kusjuures need olid loodud paaridena, elu sisendati nendesse aga läbi naba – nii nagu looduses ette nähtud. Samast asjast on juttu ka teistes allikates. Kuid kõiki neid vaadelda ei ole võimalik, seepärast peatume ühel iidsete müütide esindajal – Golemil.
Golem – on juudi mütoloogia tegelane. Inimene elutust materjalist – savist, kelle kabalistid salajaste teadmiste abil elustasid. Kõik see on analoog Aadamaga, kelle Jumal savist lõi.
Sõna „golem“ pärineb vanast ivriidi keelsest sõnast „gelem“, mis tähendab „töötlemata, toores materjal“, või lihtsalt „savi“. Juur – GLM – pärineb Tanahist, vana-ivriidi keelsest sõnast „galmi“, mis tähendab „minu töötlemata vorm“. Hiljem, vanas jidiši keeles oli sõna „goilem“ ülekantud tähenduses „puuslik“, „rumal ja paindumatu inimene“, „tolvan“, mis kandus üle ka tänapäeva ivriidi keelde.
Juudi müüdid leidsid oma ootamatu järje küllaltki levinud, Prahas tekkinud juudi kogukonna legendis kunstliku inimese kohta, kes loodi savist mitmesuguste „mustade“ tööde tegemiseks ja raskete ülesannete täitmiseks, mis olid juudi kogukonnale tähtsad ning peamiselt verise laimu ärahoidmiseks õigeaegse vahelesegamise ja paljastuse teel. Edasi muutub Golem legendi järgi peale ülesande täitmist põrmuks. Golemi loomise paneb rahva legend kuulsa talmudisti ja kabalisti – Praha pearabi Maharali Judah Ben Bezalel arvele, kes oli täiesti reaalne 16. sajandil sündinud inimene. Legend kuulub 17. sajandi algusesse. Selle on oma romaanis „Golem“ kirja pannud Gustav Meyrink.
Teada on ka teisi Golemeid, mis on rahva legendi järgi loodud erinevate autoriteetsete rabide – religioosse mõtte novaatorite poolt. Samuti arvatakse, nagu sünniks Golem iga 33 aasta tagant uuele elule.

Kaader fimist „Golem: kuidas ta maailma tuli”.

Hiljem kasutati Golemi teemat sageli poeesias, ilukirjanduses, näidendites, kinos, samuti arvutimängudes. Üks kõige esimestest filmidest oli 1920. aastal vändatud „Golem: kuidas ta maailma tuli“. Selles hiilgasid tolleaegsed filmitähed Paul Wegener ja Lyda Salmonova.
Kuidas Golem vastavalt vana Praha legendile loodi? See juhtus 1580. aastal. Juutidel, nagu teada, oli Prahas elades igav. Juudi linnaosas (sellel momendil Josefov) elati vaikselt, ei segatud kedagi, vastupidi – ainult aidati. Linnaosa elanike hulgas olid juveliirid, ravitsejad, liigkasuvõtjad (pankurid) ja teised kasulike elukutsete esindajad. Kirik kiusas neid periooditi taga, kuid kuidagi jäi ikka kõik vaikseks. Kuid ükskord püüdis juutide raevukas vastane, vaimulik nimega Tadeusz, järjekordselt rahu rikkuda ning uusi juutide vastaseid süüdistusi provotseerida. Rabi Loew tegi Praha kardinalile ettepaneku organiseerida teaduslik vaimulik poleemika. Suurimat huvi tekitasid küsimused, kas juudid kasutavad Lihavõtete ajal kristlaste verd ning kas nad on süüdi Jeesuse risti löömises. Rabi Loew tõestas veenvalt, et vastavalt Talmudile on ükskõik millise vere, sealhulgas loomade vere, kasutamine juutidele rangelt keelatud. Küsimusele juutide süü kohta Jeesuse surmas teatas rabi Loew, et Kristus suri ristil, et lunastada inimkonna pattusid. See toimus juutide abil, sest nii otsustas Jumal.
Kristlased, vastupidi, peavad juutidele tänulikud olema, sest vastasel korral ei oleks kristlust saanud tekkida.
Hiljem esitas rabi Loew unes Jumal Jahvele küsimuse, milliseid vahendeid kasutada võitluses kurja vaenlasega. Ja Jumal saatis talle vastuse, mis oli selgelt tähestikku järgi reastatud: Ata Bra Golem Dewuk Hachomer Wrtigzar Zedim Chewel Torfe Jisrael, mis tähendab „Loo Golem savist ja hävita labane pööbel, mis õgib juute“.
Rabi Loew, kes oli väga pühendunud kabalist, tõlgendas „saadetise“ sõnaühendeid nii, et ta võib talle Taeva poolt avatud tähtede arvu abil luua mullast-savist elusolendi. Ta kutsus oma väimehe Itshak Ben Simeoni ja selle õpilase, Jacob Ben Haim Sassoni ning avaldas neile saladuse Golemi võimalikust loomisest, kuid selgitas, et üksi ta hakkama ei saa: „Nõuan teie abi selle pärast, et loomiseks on vaja nelja stiihiat: sina, Itshak, oled tule stiihia, sina, Jacob, – vee stiihia, mina ise – õhu stiihia, koos loome me neljanda stiihia – maa – Golemi“. Ta selgitas neile üksikasjalikult, et esmalt tuleb läbi teha valgustumine ja puhastuda, et valmistuda suureks kunstliku inimese loomiseks ning õpetas neile, kuidas seda teha tuleb. (Kuidas nimelt oli vaja „valgustuda“ ja „puhastuda“ – looga midagi ühist ei ole).
Kui kaks „vabatahtlikku“ kõik rituaalid läbisid ja valmis olid, saabus murranguline „Päev X“, mis oli samuti kabalistlike teadmiste abil välja arvutatud. Töö toimus tõrvikute valgel ja psalmide lugemise saatel. Kõik kolm voolisid sõbralikult savist mehe figuuri ja asetasid selle näoga ülespoole. Seejärel jäid tema jalgade ette nii, et talle otse näkku vaadata. Rabi Loew käskis Itshakil seitse korda paremalt vasakule ümber savist keha käia, õpetades talle eelneval pühasõnu Sefer Etsiri raamatust, mille abil saab Golemi ellu äratada. Itshak kõndis ja sõnas pühasõnu. Peale seda muutus savist keha tulipunaseks. Itshak, nagu me mäletame, kehastas tule stiihiat. Siis käskis rabi Loew Jacobil seitse korda paremalt vasakule ümber keha käia, öeldes ka talle tema stiihia jaoks ette nähtud sõnu. Kui see ülesandega hakkama sai, tulipunane värvus kadus ning savist kehast hakkas välja valguma vett; nahast tungisid välja karvad, sõrmedel ja varvastel hakkasid kasvama küüned. Sellisel moel täitis Jacob oma ülesande, esinedes vee stiihia rollis.
Siis kõndis rabi Loew ise ümber savist keha, pani talle suhu pärgamendile kirjutatud shemi (kabalistlik kombinatsioon Jumala nime tähtedest) ning kummardades ida ja lääne, lõuna ja põhja poole, ütlesid kõik kolm korraga järgmised sõnad: „Ma puhusin tema näkku elu hingust, ja muutus inimene elavaks hingeks“. Nii muutus tänu kolmele stiihiale (tulele, veele ja õhule) neljas stiihia – maa – elavaks. Golem avas silmad.
Seda nähes ütles rabi Loew talle: „Tõuse püsti!“. Golem tõusis. Seejärel pandi talle selga riided ning varsti nägi ta välja nagu tavaline inimene. Ainult kõnevõimet tal ei olnud. Nagu hiljem selgus, oligi niimoodi parem. Koidikul läksid kõik neli kodudesse.
Nii kaua, kuni nad kõndisid, otsustas rabi Loew rääkida oma vaimusünnitisele, kes ta on ja milleks siia maailma tuli. Ta ütles: „Tea, et meie sünnitasime sinu mullakamakast. Sinu ülesandeks on kaitsta juute tagakiusamise eest, sinu nimeks saab Josef ja sa hakkad ööbima rabi juures. Sina, Josef, pead kuulama minu käske, kuhu ja millal ma sind ka ei saadaks – kasvõi tuleleekidesse ja vette; sa peab kuuletuma minu käskudele, kui ma annan käsu hüpata katuselt alla ja kui ma saadan sind mere põhja“. Josef noogutas nõusoleku märgiks pead. Rabi Loew viis Josefi koju ning ütles kodustele, et kohtas tänaval tumma tundmatut, tal hakkas temast kahju ning ta võttis ta endale teenriks. Kuid kodus keelas ta Golemit isiklikeks vajadusteks kasutada.
Möödus seitse aastat. Kõik need aastad täitis Josef rabi Loewi käsklusi ja täitis neid hästi. Edasi ilmub legendi maha kukkunud Toora. Juhtus nii, et Leppimise Päeval, 1587. aastal, Staronova sünagoogis, kus palvetas rabi Loew, pillas kogukonna juht Toorat peale lõunast lugemist laekasse pannes selle maha. Sündmus tekitas kogukonna liikmete hulgas õudu, sest sellist asja peeti iidsetest aegadest peaaegu kõige halvemaks ettekuulutuseks. Rabi Loew oli samuti erutunud ning käskis kohe kõigil kohalolijatel järgmisel päeval paastumisega alustada. Esmaspäeval küsis ta unes Jumalalt, missugune patt on selle halva sündmuse põhjustajaks. Seekord andis Jumal talle selge vastuse, „dikteerides“ ainult üksikuid tähti, millest rabi aru ei saanud. Siis kirjutas ta need paberile ja andis Golemile ning tegi sellele ülesandeks vastus leida.
Vaadanud paberitükikesele, tõmbas Golem kohe raamatukapist välja ühe palveraamatu, avas selle ja näitas seda peatükki, mida leppimise päeval Toorast loeti. Rabi Loewile unes näidatud tähed olid lühendatud kiri käsust „ära ihka ligimese naist“.
Näinud seda, mõistis rabi Loew, et Toora maha pillanud kogukonna vanem oli abieluvälises suhtes, seepärast kukkuski Toora tema käte vahelt maha. Ta kutsus kogukonna vanema enda juurde ning rääkis talle usaldusväärselt unes nähtud sõnadest.
See tunnistas nuttes, et on tõesti abielunaise armukeseks ning palus rabil määrata talle patukahetsus. Kuid rabi Loew läks veelgi kaugemale, katkestades Moosese seaduse järgi truudusetu naise ja tema mehe abielu. Edasi täitis Golem palju erinevaid ülesandeid, kuid ükskord sattus raevu. Juhtus see sabati eel.
Rabi Loewil oli komme anda Golemile reedeti peale lõunat omamoodi päevaplaan laupäevaks, sest tahtis temaga sabati ajal suhelda ainult äärmisel vajadusel. Reeglina ei käskinud rabi Loew sabati ajal teha tal muud, kui seista postil ja olla ettevaatlik. Kuid ühel reedesel päeval unustas rabi Loew anda Golemile järgmise päeva plaani. Nii jäi Golem esimest korda ilma ülesandeta. Vaevalt lähenes reede lõpule ja kõik valmistusid sabatiks (sabat algab juutidel mitte laupäeva hommikust, vaid reede õhtust), kui Golem hakkas nagu pöörane mööda juudi kvartalit jooksma, lõhkuma ja hävitama kõike ümbruses ning mitte miski ei takistanud tema võimsat hävitavat jõudu – nii ajas teda marru fakt, et ta oli unustatud ja tal ei olnud tegevust. Nähes Golemi märatsemist, hakkasid inimesed karjuma: „Josef on hulluks läinud!“ Kohe tekkis kohutav paanika ning varsti jõudis teade sellest Staronova sünagoogi, kus rabi Loew palvetas. Ta jooksis sünagoogist välja ning karjus Golemit nägemata tänava suunas: „Peatu, Josef!“
Ja siis nägid inimesed, et Golem peatus kohe nagu naelutatud, saades oma raevust jagu. Rabi Loewile teatati, et Golem seisab, rabi lähenes talle ning sosistas kõrva: „Mine koju ja heida magama“. Golem kuuletus nagu laps. Seejärel pöördus rabi Loew sünagoogi tagasi ning käskis veelkord laulda laulu sabatist. Erutunud rabi palus kõiki tunnistajaid sellest loost võimudele mitte rääkida, sest kartis väga sünagoogi sulgemist jumalavallatu eksperimendi pärast kunstliku inimese loomisel. Sellest reedest peale ei unustanud ta kunagi Golemile järgmiseks päevaks ülesannet andmast, teades, et Golem on võimeline hävitama terve Praha, kui teda õigeaegselt maha ei rahustata.
Peale seda juhtumit pidas Golem end kuulekalt ülal, kaitses edukalt juute, kui selleks vajadus tekkis, kuid mõne aja möödudes ei ähvardanud kogukonda enam õel laim – keiser Rudolf II lubas, et kristlaste rünnakud juutide vastu on lõppenud – ning vajadus Golemi järele kadus.
Siis kutsus rabi Loew enda juurde Itshaki ja Jacobi ning ütles neile: „Nüüd on Golem liigne, sest meil ei ole enam vaja õelaid süüdistusi karta. Seepärast peame me tema hävitama“. Kõik pidi toimuma salaja. Juhtus see 1593. aasta alguses.
Kokkulepitud päeval andis rabi Golemile käsu seekord mitte rabinaadis ööbida, vaid viia oma voodi Staronova sünagoogi pööningule ning seal ööbida. Kell kaks öösel tulid rabi Loewi juurde Itshak ja Jacob ning Loew küsis neilt, kas võib surnud, s.t. mitte-elus, nagu Golem idee järgi ju oli, kujutada endast, nagu teised surnud nakatumise allikat. See oli väga tähtis küsimus, sest vastasel korral ei oleks vaimulik saanud Golemi hävitamisest osa võtta, kuid rabi Loew otsustas, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Teiste sõnadega, kui Golem oli algselt mitte-elus, siis ei ole vaimulikel tapmise pattu.
Jõudnud sellele otsusele, tõusid kõik kolm koos teenriga sünagoogi pööningule ja asusid Golemit hävitama. Nad tegid kõike täpselt vastupidi selle ööga, mil lõid savist inimese, s.t. kui loomise ööl seisid nad Golemi jalgade juures, tema pea vastas, siis nüüd seisti pea juurde ja vaadati jalgu. Kabalistlikke sõnu loeti vastupidises järjekorras. Peale kõiki protseduure sai Golemist taas tavaline savikamakas. Rabi Loew kutsus teenri, Abram Haimi, ning andis talle käsu Golem särgini lahti riietada. Riided kästi salaja ära põletada. Tahkunud Golem varjati seejärel vanade tekkidega ja raamatute ülejääkidega, mida juudi kombe kohaselt tavaliselt sünagoogi pööningul hoiti.
Hommikul öeldi juudi kvartali inimestele, et Josef kadus öösel linnast. Tõde teadsid ainult mõned inimesed. Rabi Loew käskis teatada kõikides sünagoogides ja palvemajades pööningule mineku rangest keelust.
Selline legend siis … Mõneks ajaks Golem unustati, kuid temast hakati uuesti rääkima 18. sajandi lõpul, kui poola rabi Elijah Chelmist esitas oma versiooni Prahas juhtunu kohta ning teatas, et olevat ise Golemi loonud.
Räägitakse, et Praha Golemit ei õnnestunudki lõplikult hävitada, et savist inimene kõndis endiselt Praha juudikvartali tänavatel ning ehmatas möödujaid. Teda olevat isegi mitmeid kordi nähtud. Kuid see kuulub juba salapärase Praha linnalegendide hulka, kusjuures palju kaasaegsemana.
Nüüd on aga aeg legendidelt reaalsusele üle minna. Kui legende ja ajaloolisi andmeid analüüsida, siis eristuvad kolm fakti, mis täpselt ei ole väljamõeldised.
Esimene nendest – rabi Loewi reedese jumalateenistuse peatamine, et lõpetada kellegi Josefi märatsemine. Teine – palve koguduse liikmetele (või loosse pühendatutele) mitte teatada võimudele mingisugusest eksperimendist. Ja kolmas – Staronova sünagoogi pööningule mineku keeld. Keeld eksisteeris tõepoolest ning isegi välistrepp võeti lahti, et mõni uudishimulik sinna ei tungiks. Pööninguukse ees oli 10 meetri kõrgusel platvorm, kuhu viis puutrepp. Sellest andis tunnistust avaus kandeplokkide seinas. Hiljem see müüriti kinni. 18. sajandil ronis Praha pearabi Yechezkil Landau (1713–1793) treppredelit vastu seina asetades sünagoogi pööningule. Enne üles ronimist läbis rabi range puhastumise rituaali, paastus ja palvetas. Seejärel sisenes vaimuliku ametirüüs sünagoogi salapärasele pööningule, samal ajal kui õpilased teda all ootasid. Kuid pööningul viibis ta ainult mõne minuti, kui aga alla tuli, värises tugevalt. Seda, mida ta pööningul nägi, ei rääkinud ta kellelegi. „Ärgu keegi rohkem sinna üles mingu ega Golemi rahu häirigu“ – uuendas rabi ranget pööningule mineku keeldu.
Tänapäeval ei ole Staronova sünagoogi pööningul mingisuguseid Golemi jäänuseid. Kuid see ei tä­henda, et neid seal ei ole olnud. Ühel ukse kohal oleval talal on sisselõige 1883, mis räägib, et pööningul oli keegi, kes võis jäänused ära koristada. Muuseas, sissepääs sünagoogi pööningule on keelatud ka meie päevil. Mis põhjusel? Kui Golemi legendi tõttu, siis tõestab keeld, et see ei olegi legend!
Veel üheks kinnituseks Golemi reaalsuse kohta võib olla 92-se psalmi kordamine jumalateenistuse ajal Staronova sünagoogis. See traditsioon võib olla meenutuseks ammusest rabi jutluse katkestamisest Golemi märatsemise tõttu. Sellist traditsiooni ei ole rohkem mitte üheski sünagoogis.
Sünagoogi pööningu saladuse ja Golemi legendide vastu tundis suurt huvi tšehhi teadlane ja kirjanik Ivan Markel, kes tegeles selle küsimusega umbes 30 aastat. 1984. aastal sai ta siiski loa sünagoogi pööningule tõusta, otsis radariga läbi kogu pööningu, kuulas läbi seinad, kuid loomulikult ei leidnud mitte midagi.
Muuseas, kogu 20. sajandi jooksul oli Markel teine inimene, keda pööningule lasti. Esimene oli saksa keeles kirjutav juudi päritolu ajakirjanik Egon Erwin Kisch (1885–1948), kes samuti Golemi legendi vastu huvi tundis. Ta viibis pööningul 1920-ndatel aastatel. Kischil oli sõber, samuti juut, kes teemast väga huvitatud oli. Temaga tutvus Kisch 1915. aastal. Sõber teenis Austria-Ungari vägedes ning kirjutas ümber mõned käsikirja osad. Raamatus, mille ta ostis poola Przemysli linnast, on kirjeldatud Golemi, vana savist roboti saatust. Kirjutatud on see kohe peale rabi Loewi surma. Tekstist selgub, et Golemi keha ei jäetud arvatavasti Staronova sünagoogi pööningule. Täiesti võimalik, et seda varjati tänapäeva Josefovi ühes linnajaos.
Markel arvab, et Golemi keha jäljed võivad viia Praha mitmesse erinevasse paika. Et sellest loost paremini aru saada, uuris ta 1909. aastal välja lastud raamatut, mille autoriks oli poola juut, rabi Judel Rosenberg. See raamat on esimene üksikasjalik jutustus rabi Loewi ja võimaliku Golemi elust. Rosenberg kinnitas, et tõlkis esmase juudi teksti – „Maharali imed“, mille oli kirjutanud Yitzhak Katz, rabi Loewi õpilane. Vastavalt sellele teosele elustati Golem tõepoolest shemi abil, millele vastavad ka teised selle loo versioonid. Täiesti võimalik, et just sellest raamatust rääkis sõber Kischile, mis oli aluseks Yitzhak Katzi tööle.
Märkel toetus oma uuringutes ka Egon Erwin Kischi artiklitele, sealhulgas artiklile ajalehe „Prager Tagblatt“ lisas 12. septembrist 1920. Selles kirjutab Kisch, et kõige tulemuslikum on siduda Golemi kadumist rabi Loewi sulase Abraham Haimiga, kes võttis osa Golemi keha hävitamisest. Tõenäoliselt viis Haim koos sugulastega Golemi salaja Praha Pinkasova sünagoogi maa-alusesse ruumi. Mõned päevad hiljem viib ta keha teise keldrisse endises Mustlaste tänavas – majja, mis kuulus kunagi osaliselt praha juudile Asher Balbirerile. Sealt viis Asher Balbirer keha maha jäetud juudi kalmistule Zižkovi teletorni juures, endisel Võllamäel Sibenicni vrch, nüüd Fibichova tänaval.
Kas Golem on seal ka tänapäeval? Kas ei ole see väljamõeldis? Kischi tõlke päritolu on võimatu välja selgitada, tema käsikirjades on aga mõningad ajaloolised ebatäpsused, tõsi, mitte eriti tähtsad, ja keegi ei ole kindlustatud vigade eest, seda enam, et jutt käib viiesaja aasta tagustest sündmustest. Ebatäpsustest kõige tähtsam on see, et katkuepideemia tõttu surnud juutide kalmistut sellel ajal veel ei olnud, see ilmus alles üheksakümmend aastat hiljem. Kas võis olla teine surnuaed?
Teine jälg viib Vanale juudi kalmistule Josefovis. Jälg on küllaltki tõepärane. Asi on selles, et Praha arhiividest leiti märge selle kohta, et 1883 aastal tehti sünagoogis remonti, mille käigus asendati ka mädanenud talad pööningul (sealt ka numbrid tala peal – 1883) ning monteeriti välisele küljele metallist käepidemetega ajutine trepp. Pööning puhastati, leitud asjad lasti alla ja kaevati vanal juudi kalmistul mulla alla. Millised asjad need olid, ei tea enam keegi, arhiivimärkmeid selle kohta ei ole: asjad, ja kõik. Koos esemetega võidi välja viia ka Golemi keha. Kui oletada, et juudi kogukonna liikmed leidsid 1883. aastal pühade raamatute hulgast palveriietuses inimese luud (või midagi arusaamatut – savist figuuri), siis oleks leidu varjatud või kalmistul salaja maa sisse kaevatud, sest tollel ajal tõusis uuesti antisemitismi laine ning juute süüdistati taas kristlaste vere kasutamises rituaalide läbiviimisel. Muuseas, asjade väljaviimisest ja maa sisse kaevamisest: milline vajadus oli kaevata vana, neljasaja aasta vanune risu ja raamatute jäänused maa sisse? Ning just kalmistul? Kas ei oleks lihtsam olnud need lihtsalt ära põletada?
Edasi teeb ajalugu ootamatu pöörde, mida keegi ei oodanud. 1999. aastal pöördub Ivan Markeli poole indoneeslane Teddy Sunardi, kes õpib Karli ülikoolis õigusteadust. Tema toobki juurdlusesse hämmastava pöörde.

Legend Golemist elab edasi.

Indoneesiast, kelle ema on tšehhitar, külastavad lapsepõlvest saadik kummalised unenäod ja ilmutused vanalt tundmatult sammastega väljakult või teistelt temale tundmatutest paikadest, mis meenutavad mingisuguse vana euroopa linna tänavaid. Ta joonistab need paigad üles ja on hämmastunud, kui ema tunneb tema joonistel ära Staro Mesto väljaku! Hiljem identifitseerib indoneeslane oma unenägudest ka teised Praha paigad, esmajoones aga vana Praha Juudilinna sellisel kujul, nagu see oli enne laialdast ümberehitust 19. sajandi lõpul. Noormees saabus Prahasse ainult õppima, lapsepõlves ema teda sinna ei viinud ning ta ei olnud neid paiku näinud isegi fotodelt. Kuid Indoneesia üliõpilane teab Praha kohta selliseid üksikasju, mida võivad teada ainult ajaloolased. Klubi „Vana Praha eest“ esimees, filosoofiadoktor Katerina Bechkova kontrollis tema mälu, näidates talle vanu fotosid Juudilinnast enne selle ümberehitamist. Teddy proovis vastata, kus miski asub. Tulemused olid hämmastavad – umbes 80 protsenti õigeid vastuseid!
Uuringutesse kaasatud sensitiivid selgitasid välja, et Sunardi räägib unes ammu surnud inimestega, kelle hulgas on ka Praha rabi Jacob Yakub Shmiles (1570–1634). Ühes unenäos teatas ta üliõpilasele, et Golemi keha lamab Praha Josefovis majas, kus 60 päeva pärast sureb inimene. Väljaarvutatud kuupäevaks osutus 31. juuli 1999, kui surm tõepoolest tuli majja nr 849/6 Praha Halastajate tänaval.
Selle maja keldrist otsis Markel hiljem radariga maha maetud Golemit. Otsing jäi tulemuseta, kuid tšehhi uurija tuli šokeerivale vastastikule seosele: see maja asub mõne meetri kaugusel endisest Mustlaste põiktänavast, mida mainitakse Kischi käsikirjas! Ehk siis Golemi keha (inimskelett, savist figuur või salapärase mehhanismi jäänused – ka selline versioon oli olemas, oli ju rabi Loew tuntud oma tarkuse ning loodus- ja salajaste teaduste laialdaste teadmiste poolest. Näiteks võis ta ehitada kunstlikke mehhanisme. Kuigi see ei tundu tõepärane, ei tohi seda versiooni täielikult välja jätta) on maetud teise kohta ning lamab kusagil selle Praha põiktänava läheduses ning ootab oma esmaavastajat?

0

Your Cart