Paljajalu tules

1 minutit lugemist

Oma raamatus „Inimesed-salamandrid“ kirjeldab prantslane Olivier Lerois juhtumit, mis leidis aset a 155 pKr. Püha Polikarp Smirskit valmistuti hukkama tuleriidal – ta seoti puutüve külge lõkke kohal. Kui leegid tema kõrguseni tõusid, hakkasid need ta ümber väänlema nii, et jätsid ta täiesti vigastamata. Ta põles ära alles pärast seda, kui üks leegionäridest oli teda odaga vigastanud.

Analoogilist juhtumit kirjeldab ka teine prantslane Haddis oma raamatus „Salapärane tuli ja valgus“: „Talupoegade ülestõusu ajal Lõuna-Prantsusmaal 18. sajandi alguses otsustati nende juht Claris põletada tuleriidal. Teda kõikjalt ümbritsevad leegid jätsid ta vigastamata. Kui lõke kustus, polnud isegi Claris’ riietel ainsatki põletusjälge.“
18. sajandi keskel elas Pariisis keegi Marie Sonet, kes sai hüüdnime Põlematu. Ta suutis jalgu hoida hõõguvate süte hunnikus, kuni sukad ära põlesid.
Raamatus „Teaduse saladused ja imed“ räägib M. Long eurooplasest D. Hillist, kes osales hõõguvatel kividel kõndimises ühel Tahhiiti arhipelaagi saartest. Ta näole ilmusid põletusrakud, samal ajal kui nahksaapad jäid kuumadel kividel täiesti kahjustamata.
Samas raamatus on veelgi uskumatum lugu briti muuseumi töötajast U. Brighamist, kes jalutas Kone vulkaani hõõguval laaval. Teda saatsid kolm kohalikku maagi, kes käskisid Brighamil saapad jalast võtta, kinnitades, et jumalad kaitsevad teda, tema saapaid aga mitte. Nõnda juhtuski, et samal ajal, kui maagid paljajalu vigastamatult üle laavajõe jooksid, põlesid neile järgnenud Brighami saapad ja sokid ära, ent ta jalad jäid vigastamata.
Veidi enne Jugoslaavia lagunemist teatas agentuur TANJUG mitte sugugi vähem uskumatust juhtumist, mida ükski füüsikaseadus ei seleta. Spliti linna elanik Branco Popoviä tantsis hulga pealtvaatajate silme all vähemalt 20 minutit „vaibal“, mis koosnes 2500-st žiletiterast. Asja jälginud komisjon nentis, et mehe jalatallad on vähimagi kriimustuseta.
Veelgi vapustavam tõsiasi tuli ilmsiks pärast žilettide ülevaatust: paljud neist olid kõverdunud, mõned nagu tahmast mustunud ja käkru sulanud!
Kõik niisugused faktid kõlavad muinasjutuna, ometi pole neid võimalik maha vaikida. Jääb vaid nentida, et inimene on saladus, ja loota, et ju tulevik kord selgust toob.

MAAJA