Operatsioon „Penitsilliin”: Kuidas Iisraeli salaluure Mossad varastas Vene hävitaja MiG-21

Lähis-Ida konfliktis valis NSV Liit oma liitlasteks araablased. Nii said nõukogude ajakirjanikud aastakümnete jooksul ikka ja jälle jõuetus raevus sappi sülitada, kui neetud Iisrael taas kord araablastele ära tegi. Aastal 1966 tabas punast impeeriumi aga lausa šokk: sõbraliku Iraagi lendur Munir Redfa toimetas Iisraeli territooriumile tolle aja parima Nõukogude sõjalennuki MiG-21.

Lennuk-balalaika
MiG-21 on ülehelikiirusega püüdurhävitaja, mille väljatöötamine algas 1950-ndate aastate lõpul. Peakonstruktoriks oli insener Anatoli Brunov. Mille poolest oli MiG-21 tehnoloogia ainulaadne? See oli esimene lennuk NSV Liidus, mis suutis edukalt nii pommitajaid jahtida kui ka vaenlase hävitajatega võidelda. Ta oli võimsa relvastusega, kuid samal ajal lihtne juhtida ja hooldada, mistõttu oli eriti sobilik eksportimiseks arengumaadesse, kus ei olnud väga kõrgel tasemel lendureid. MiG-21 osutus edukaks õhulahingutes Lääne analoogide – USA Lockheed F-104 ja Prantsuse Mirage IIIC – vastu. Pole ime, et aastate jooksul müüdi seda tervelt 66 riiki. Õigupoolest on MiG-21 enimtoodetud sõjalennuk pärast Korea sõda ja on mõnes riigis kasutusel tänini. Kolmnurktiiva tõttu sai ta hellitusnime „Balalaika”.

Iisraelile oli väga vastukarva, et NSV Liit oma araabia liitlastele – Egiptusele ja Iraagile, hiljem ka Süüriale – kõrgel tasemel relvastust tarnis.
Nõukogude Liidul ei olnud plaani Iisraeli rünnata, kuid tema araabia liitlased võisid seda vägagi vabalt teha. Kui aga kaalul on riigi julgeolek, ei löö Iisrael teatavasti mitte millegi ees risti ette. Nii pöördus Iisraeli õhujõudude ülemjuhataja Ezer Weizman Mossadi ülema Meir Amiti poole palvega varastada üks MiG-21 tüüpi lennuk. Operatsioon sai koodnime „Penitsilliin”.
Esimene katse tehti Egiptuses, kuid piloot, kellega kontakteeruti, ei hoolinud miljoni USA dollari suurusest tasust, vaid andis Iisraeli agendi üles. Agent ja kaks kaasosalist hukati poomise teel.
Mossadil siiski vedas. Kas äpardus Egiptuses imbus läbi sinna, kuhu vaja, või oli see juhus, igatahes andis endast märku üks Iraagi juut, kelle elukaaslase sõbranna oli abielus Munir Redfa nimelise piloodiga. Redfa oli assüürlane ja kuulus kaldea kristlikku kirikusse. Ta oli üks viiest Iraagi piloodist, kes tohtisid lennata MiG-21-dega.
Redfa oli 32-aastane (†1998), tal oli naine ja kaks last. Ta pani pahaks paljude kolleegide ja ülemuste halvustavat suhtumist endasse kui kristlasesse ning oli nördinud sellest, et teda oli sunnitud osalema karistusoperatsioonides Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. Tõepoolest Redfat ei usaldatud – lennule minnes ei tohtinud ta kütusepaake täis võtta, vaid talle anti ainult nii palju kütust kui ettenähtud lennu tegemiseks hädapärast vaja.
Lisaks Mossadi pakutavale miljonile dollarile nõudis Redfa, et tema pere ja vanemad Iisraeli toimetataks. Löödi käed ning Redfa saatis naise ja lapsed Pariisi puhkusereisile, kus nad said oma hämmastuseks teada, et kodumaale tagasi nad enam ei lähe, vaid neile on juba tehtud Iisraeli passid. Vanemad viidi omakorda idapiirile ja kurdi mässajad aitasid neil Iraani pääseda. Sealt pääsesid nad raskusteta edasi, sest Iraanil olid tollal veel Iisraeliga diplomaatilised suhted.
Munir Redfale endale avanes sobiv võimalus oma lubadus täita 16. augustil 1966. Tõusnud MiG-21-ga õhku, võttis ta sobival hetkel suuna riigipiiri poole. Ta sattus korraks Jordaania radari ekraanile, kuid pääses siiski edukalt Iisraeli. Lennuvälja asukoht oli talle varem teatatud. Oma sõnul maandus Redfa „viimaste kütusetilkadega”.
Tagantjärele võib öelda, et pärast pikki ja põhjalikke eeltöid õnnestus lennuki ärandamine ise kergelt ja ladusalt. See annab tunnistust planeerijate ja ettevalmistajate laitmatust koostööst. Iisraeli salateenistused olid paljude aastate jooksul suutnud püüda põgenenud natse ja tabasid ka kõik 1972. aastal Münchenis Iisraeli sportlasi tapnud araabia terroristid, kuid operatsiooni „Penitsilliin” peetakse Mossadi edukaimaks ettevõtmiseks.
Iisraeli lennuvägi tegi oma saagiga palju katselende, analüüsides lennuki tugevaid ja nõrku külgi. See aitas 1967. aasta sõjas vaenlase MiG-21-de vastu edukalt võidelda. Aastal 1968 nõustus Iisrael väärtusliku trofee USA-le rentima. Vastutasuks müüsid ameeriklased neile F-4 Phantom tüüpi lennukeid, mida nad seni olid tõrkunud Iisraelile tarnimast.
Munir Redfa hakkas uuel kodumaal tsiviillenduriks.

Isegi omasid ei saa usaldada
See blamaaž ei jäänud punakotkastele viimaseks. Aastal 1976 lendas Viktor Belenko Jaapanisse järjekordse Nõukogude inseneride uhkuse, MiG-25P tüüpi lennukiga. Belenko startis Sokolovka lennuväljalt Primorje krais, et teha graafikujärgne treeninglend. Ootamatult muutis ta kurssi ja kihutas Jaapani suunas. Nõukogude hävitajatel ei õnnestunud teda tõkestada. Belenko jõudis Hokkaidō saarele, kus maandus osavalt väga lühikese maandumisrajaga Hakodate lennuväljale.

Nõukogude Liidu juhtkonda haaras tõeline hüsteeria. Uudisteagentuur TASS paiskas eetrisse raevukaid teadaandeid, Nõukogude lennukid tiirutasid aga Jaapani õhuruumi piiridel.
Paraku tuli intsident jaapanlastele täieliku üllatusena. USA luure oli lihtsalt kasutanud nende territooriumi, suvatsemata liitlast informeerida. See Jaapanile ei meeldinud. Asi lõppes sellega, et lennuk tagastati NSV Liidule, kuid alles pärast seda, kui ameeriklased olid selle põhjalikult läbi uurinud ja tagasi kokku pannud. USA valmistas lausa ise mõned MiG-25P-d, et treenida oma piloote nende vastu võitlema.
Hiljem selgus, et mõni aasta varem oli Belenko juhtunud rongis ühte kupeesse USA agendiga. Nii ta värvatigi. Jaapanist siirdus Belenko USA-sse, kus hakkas tööle konsultandina lennukite konstrueerimise ja NSV Liidu õhujõudude alal. USA lennuvägi avaldas Belenkole sügavat muljet. Kurioossel kombel sai ta alles USA-s tutvuda mitmete MiG-25P konstruktsioonielementidega, mida NSV Liidus pilootide eest hoolega varjati.
Omal ajal levitati Nõukogude sõjaväelaste hulgas kuuldust, et KGB olevat Belenko kättemaksuks tapnud. Tegelikult külastas ta 1995. aastal isegi Venemaad ja on tänapäevani elus – ehkki vene šovinistlike allikate sõnul elab „reetur” alalises hirmus, et pärast kõiki möödunud aastakümneid tabab teda viimaks Vene vastuluure kättemaks. Meie andmetel elab 74-aastane Viktor Belenko siiski rahulikult, ehkki intervjuusid anda ei armasta. Sõjaajaloolase Viktor Suvoroviga nõustudes leiab „Maaja” toimetus, et häbiväärne on kommunistlike bandiitide hirmuvalitsuse truu teenimine, mitte sellest lahtiütlemine.
Lõpetuseks märgime, et Nõukogude Liidul USA sõjalennukeid kaaperdada ei õnnestunud. Küllap on vabas maailmas ülejooksikuid raskem leida kui totaalses riigis.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Iisrael – sünnitraumaga ilmavalgust näinud riik
Golda Meir – Iisraeli vanaema