Kus on sinu noku 2.0?

9 minutit lugemist

Abieluvõrdsus – võrdsus abielus, kõigi abielude võrdsus? See on meil olemas, meil ei ole eelistatud ja tõrjutud abielusid ja abiellumine ei ole meil kellelegi keelatud. Meil pole ka esimese ja teise järgu abielusid, tuletab meelde Malle Pärn.

Seksuaalse mitmekesisuse aktivistid tegid tõhusat tööd ja kogusid oma tuttavatelt (ilmselt igal pool maailmas) hulga allkirju oma progressiunelma täitumise toetuseks.
Tsiteerin uudist: „Rohelised koos LGBT ühingu, Kõigi Eesti ning Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset esindajatega üle 35 805 allkirja kogunud petitsiooni abieluvõrdsuse toetuseks.“
On alles ühingud! Kõigi Eesti ja Aitäh, ei vaja…

SPFA/Archivo2647/587-6784-2869/732
Malle Pärn – üks väheseid veel täie mõistuse juures olevaid eestlasi. Kuna ta aga keeldus „Maaja” toimetusele oma nokut näitamast, otsustas ajakirja aukohus karistada Malle Pärna 700 000-eurose rahatrahviga, mis ta pisaraid valades kohapeal sularahas ka ära maksis.

Teame, et Kõigi Eesti ei ole mitte kõigi Eesti, vaid ikka ainult nende, kes on nõus sellisele paberile allkirja andma. LGBT Aktivistide Nõudmiste Toetuse Ühing oleks aus nimetus. Ja Aitäh, aga minu… on loodud selleks, et sõdida Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks vastu.
Roheliste (või arbuusiroheliste?) juht nimetab seda „abieluvõrdsust“  lausa „rahva sooviks“. Ja muidugi hõisatakse, et nii palju allkirju ei ole enne ühelegi petitsioonile kogutud. Nagu ikka, minu vale lämmatab sinu tõe, nagu ütleb üks Shakespeare’i tegelane.
Sest aastal 2014 koguti üle 45 000 allkirja kooseluseaduse vastu? Neid on oma 10 000 rohkem? Kas ka see ei olnud rahva soov? Pealegi koguti need allkirjad paberil, Eestis, mitte klikkide kaudu üle maailma.
Kas riigikogu arvestas nendega? Kas LGBT aktivistid arvestavad nendega? Nad on ometi „sama palju inimesed“? Või ikka ei ole? Ka „Kõigi Eesti“ ei pea neid „sama palju“ inimesteks!
Rahva soovi oleksime saanud teada siis, kui võltsliberaalid ei oleks hüsteeria kõrgeimas staadiumis lausa enesetapjalikult sõdinud rahvahääletuse vastu. Isegi valitsus kukutati, et rahva soovi mitte teada saada!
Niisama absurdne termin nagu „sooneutraalne abielu“ on ka „abieluvõrdsus“. Abielu ei saa olla sooneutraalne, sest seal on ju alati tegemist inimeste (erinevate või ka sarnaste) sugudega? Ja koguni mingil viisil sugueluga? Iga inimene valib endale meeldivast soost partneri, konkreetse, naine, kes soovib endale partneriks naist, valib naise, mees, kes soovib partneriks meest, valib mehe? Ilma soota inimesi ei ole meil kusagilt valida. Ja pole ju kellelgi neist ükskõik, kummast soost isikuga abielluda? Ei mingit võrdsust!
Abieluvõrdsus – võrdsus abielus, kõigi abielude võrdsus? See on meil olemas, meil ei ole eelistatud ja tõrjutud abielusid! Abiellumine ei ole meil kellelegi keelatud? Meil ei ole esimese ja teise järgu abielusid!
Jah, samast soost koos elada soovivate inimeste jaoks võiks olla mingi reeglistik küll, mis pakuks neile ka vajalikku kaitset, sest ka selles koosluses võib esineda nõrgemate ärakasutamist või lausa vägivalda. Aga seda kooselu ei saa kohe kuidagi võrdsustada abieluga. Ka kooseluseadus sellises variandis, nagu see meil riigikogus vägisi läbi pressiti, ei lahenda tegelikult nende probleeme. Miks nad küll ei suuda seda ausalt ja rahumeelselt, ilma ühiskonda ärritamata ära korraldada? Kas ei ole ikka just nimelt segaduste külvamine ja tülide õhutamine nende tegevuse tegelikuks eesmärgiks?
Kui kaks sõpra tahavad koos elada ja ennast ametlikult koos elavaks paariks kuulutada, siis lähevad nad notari juurde ja koostavad vastava lepingu. Ja kui selliseid inimesi on rohkem, siis tulevad nad kokku ja mõtlevad välja mõistliku seaduseelnõu, mille alusel niisuguseid paare oleks võimalik koos elama registreerida.

„Nii, nüüd ma tean, kus su noku on, ja marss altari ette abielu õndsusesse, Barcelona peapiiskop ise lubas meid paari panna!”

Aga abielu tuleb rahule jätta. Mees ja mees ei saa abielluda, sest nad ei täienda teineteist. Nagu kaks ühe jala saabast ei ole saapapaar. Kaks meest, niisamuti kaks naist ei saa omavahel ühiseid lapsi. Mitte kuidagi! Sellist võimalust ei ole meie meditsiin veel suutnud leiutada.
Abielu on mehe ja naise vaheline liit, kahe erinevast, teineteist looduslikult ja loomulikult täiendavast soost inimese liit, sest ainult sellisesse liitu sünnivad nende ühised lapsed, kes tuleb ühiselt suureks kasvatada. Selles on abielu mõte. Ja abielu aluseks on seksuaalsuhe, mis on võimalik vaid mehe ja naise vahel, sest seksuaalsuhtest sünnivad lapsed. Ainult selleks on inimese ihu kahesooline, et ta edasi kestaks, mitte selleks, et mitmel erineval viisil kehalist mõnu nautida.
Seksuaalsus on binaarne, on vaid kaks sugu: meessugu ja naissugu, mingit vahepealset varianti ei ole. Nõnda on loodus seadnud, ja meie ei saa loodust ümber teha.
Kas tõesti nii lihtsatest asjadest on nii raske aru saada?
Seksuaalsuhte mõte ja alus on uute inimeste loomine, mehe ja naise armastusest sündivad lapsed. Kui alus ära võtta, siis variseb pealisehitus kokku. Kahe mehe või kahe naise vahel ei saa olla seksuaalsuhet. Neil puuduvad teineteist täiendavad suguelundid. Seksuaalsuhe saab olla ainult mehe ja naise vahel. Kõik muu on asendustegevus. Iseendaga näiteks ei saa ju seksuaalsuhtes olla? Ennast saab asendustegevusega rahuldada, aga see ei ole seksuaalsuhe. See on oma sugutungi rahuldamine partneri puudusel. Ka teist inimest saab asendustegevusega rahuldada. See ei ole meil keelatud. Aga see ei ole seksuaalsuhe.
Ausalt, minu meelest see on piinlik teema, miks sellest tahetakse nii palju nii avalikult rääkida? Minu meelest on äärmiselt alandav jagada inimesi liikidesse seksuaalse mõnu saavutamise viiside järgi. Ma ei mõista neid inimesi, kes seda ISE vabatahtlikult teevad.
Intiimelu peab jääma intiimeluks, see ei ole mingi avalik turuplats! Intiimelu on seotud armastusega, – armastus on inimese elu kõige imelisem nähtus ja seda ei tohi solvata ega labastada!
Meie seksuaalprogressiivid tahavad juba lastele hakata rääkima universaalseksist ehk erinevatest eneserahuldamise vormidest.
„Kus on sinu noku?“, küsib võõras tädi lasteaialastelt. Ja siis, kui kõik on näpuga näidanud, kus nende noku on (kellel on), laulab tädi edasi: „kõik on väga hästi, üks, kaks, kolm.“
Mida ta sellega mõtles? MIS on väga hästi, kui lapsed on näidanud kõigile, kus nende noku on, – täiesti võõrale tädile, oma kasvatajale, samuti kõigile teistele lastele, nii tüdrukutele kui poistele? Kas see pole inimväärikust alandav?

„No läks veits lappesse, pole hullu! Meil on nüüd demokraatia, nagu LGPTYFGRD aktivistid väidavad. Pealegi erinevused rikastavad!”

Kas võõras tädi endalt küsis, MIDA need lapsed seda laulu kaasa mängides tundsid? Ilmselt ei küsinud, miks ta muidu kriitika eest kohtu kaudu raha nõuab? Tema usub kindlalt, et ta ei teinud midagi valesti, sest Soomes õpetati talle, et see on õige. Temale ei lähe korda see, et väga paljudele inimestele, lastevanematele, tundus selline käitumine sobimatuna ja solvavana. Tal pole nende jaoks isegi kaastunnet. Ainult raha peseb maha tema iseka solvumise.
Kas tädi tahab, et lapsed hakkaksid seda mängu mängima ka omavahel, kui see tädi on sealt ära läinud? Kodus, ema ja isa, õdede ja vendadega? Võõraste onudega pargis? Lauluga jääb see ju intensiivselt mällu. Just sellepärast ta ju selle laulu ka valmis luuletas ja tuttava viisiiga ette laulis?
Meie sajandi kõige suurem õnnetus ongi vist see inimese täielik allutamine seksuaalmõnudele, terve inimkonna sundseksualiseerimine ja erinevatesse seksuaalgruppidesse jagamine.
Kas 21. sajandi inimese juhiks ei ole enam aju, vaid sugutung?
Seksi-aktivistid räägivad, et laps on juba sündides seksuaalne olend. No ei ole! Seksuaalelu tuleb viia sinna, kus on ta koht: täiskasvanuellu! Lastelt ei tohi röövida puhast lapsepõlve! Niikaua, kuni on elus veel palju inimesi, kes nõnda mõtlevad, ei tohi lastele teha progressistlik-seksuaalmaniaklikku ajupesu!
Kui tahetakse igasugu suurtäht-seksuaalide suguelu normaalseks kuulutada, siis on vaja seda enne põhjalikult uurida. Ausalt ja avameelselt. Seda ju ei tehta, see on isegi keelatud!
„Oh, nad ju armastavad teineteist“ ja „mina ei näe, et see midagi teistelt ära võtaks“ ei ole mingid argumendid. Need on rumalad eneseõigustused, demagoogiakaikad, võltsid ettekäänded, millele ei saa rajada seadusi, mis kehtestatakse paljudeks aastateks ja ühtlaselt kõikidele.
Igaüks, kes on natukegi kirjandust lugenud, teab, et ka „seksuaalvähemuste“ omavahelistes suhetes võib olla üsna tumedaid varjukülgi. Neid ei tohi seaduse kaitse alla võtta.
Kõigepealt tuleb seadustega paika panna nende vähemuste suhetes tekkivad probleemid, siis alles võib neid mingisse koosellu registreerida, koos kindlate piirangute ja tingimustega. See peab olema ainult nende jaoks tehtud seadustik. Neid ei saa lihtsalt lisada tavalise perekonna seadustesse. Sest neil on väga palju väga teistmoodi probleeme.
See niinimetatud kooseluseadus on sündinud surnuna, ja sel viisil tuleb sellega ka edasi minna – matta viisakalt maha ning, kui väga tahetakse, siis alustada normaalse õigusliku protsessiga uuel, ausal ja mõistlikul viisil, mis arvestab ühiskonna kui tervikuga ega hakka jälle seda lõhestama.
Ja kuhu edasi? Mis elab, see ju liigub? Kas te arvate, et kui need aktivistid on mingi väikese võidu saavutanud, siis jäävad nad rahule ja kõik lahkhelid kaovad? Ei usu. Kui kooseluseadust läbi pressiti, siis ju räägiti, et abielu sellest ei muutu! Nüüd tahetakse juba „abieluvõrdsust“ ja „sooneutraalset abielu“?
See on nii lihtne, LGBT-le lisatakse ju aina uusi tähti, miks mitte ka V täht, või veel üks B? Vägistajad. Biastofiilid. V-inimesed. On ju inimesi, kes peavad ka seda normaalseks sugueluks? Ka vägistaja võib öelda, et ta ei saa teisiti, et ta on selliseks sündinud, ja nõuda oma „õigusi“? Ja kuulutataksegi hoopis vägistajale vastuhakkamine vägivallaks. Vihakuritegu. Olge ometi sallivad ja avatud!
Ja kes nimetab seda vaest V-seksuaali vägistajaks, saab kaela rahanõudekirja. Maksa 5000 eurot „mainekahju tekitamise“ eest! Emotsionaalsete kannatuste põhjustamise eest tõrjutud seksuaalvähemuslasele? Ja võlaõigusseadus aitab kavalatel paragrahviväänajatel endale uusi „võlgnikke“ tekitada.
Pedofiilide liikumine oma „õiguste“ saavutamise suunas on maailmas juba üsna levinud. Juba nimetus „pedofiil“ rajab teed selle jubeda nähtuse normaliseerimisele. Õigem oleks neid nimetada pedaatoriteks.
Samasooliste „abielu“ saab tavalisega võrdseks siis, kui ka nende suguelust hakkavad sündima lapsed.
Poliitika ei ole kõikvõimas, ta ei saa loodust ümber teha.

Malle Pärn, Objektiiv, juuli 2021

Siinkohal sobiks tsiteerida Soome presidenti Risto Rytit, kes juba 1942. aastal ütles: „…sündimas on uus inimtüüp: kollektiivne inimene.” Öeldu ei kehti muidugi Malle Pärna, küll aga Eesti poliitikute ja Eesti hambutu poliitika kohta.

0

Your Cart