Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–1933

Mis juhtus 1932. aasta sügisest 1933. aasta suveni Ukrainas ja Volgamaal? Miks võeti talupoegadelt viimanegi viljatera? Miks sarnanes viljavarumiskampaania sõjaga omaenda rahva vastu? Kuidas võis juhtuda, et miljonid inimesed surid nälga, kui maad polnud tabanud põud? Sellise näljahäda põhjustas stalinlik viljavarumispoliitika…

1932. aastal tegi Stalinile ja Molotovile muret asjaolu, et talupojad võisid vabalt liikuda ja elukohta vahetada. Oli vaja midagi välja mõelda, et talupoegi maal kinni hoida. Teada oli ka, et puudust kannatavad talupojad käisid öösiti põllul kääridega viljapäid lõikamas, et saaks lastele putru keeta. Sellele sotsialistliku omandi riisumisele oli vaja lõpp teha.
7. augustil 1932 anti välja seadus, mille järgi põllult vilja varastamise eest ning ühiskondliku vara, kariloomade jms. röövimise eest nähti ette mahalaskmine koos kogu vara konfiskeerimisega, kergendavatel asjaoludel võis mahalaskmise asendada vähemalt 10-aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega. Rahvas hakkas seda nimetama viie viljapea seaduseks. Viiest viljapeast piisas, et kohus võiks perekonnapeale surmanuhtluse määrata. Masinavärk hakkas tööle. 55 000 inimest mõisteti süüdi. Neist 2100 lasti maha. Viljavarumiskampaania muutus tõeliseks sõjaks talupoegade vastu.

1932. aasta sügisel langesid külad viljavarumisvolinike terrori alla. Ametlike dokumentide järgi varusid nad küll vilja, kuid tegelikult polnud see nii. Talupoegadelt võeti ära kõik: kartul, liha, kodulinnud. Stalin tegutses nagu ehtne väejuht sõja ajal, mil vaenlasele ei jäeta midagi. Ära võeti isegi soe toit potist.
1932. aasta talveks oli must murepiirkond hiiglasuureks laienenud: selle ülemine piir kulges Ukraina põhjarajoonide kaudu mustmullavööndi keskoblastitesse ning läbis Kurski ja Voroneži oblasti umbes keskpaigast. Voroneži oblasti põhjaosas, nii nagu ka Valgevenes, oli olukord küll raske, kuid lausa näljasurm seal ei ähvardanud. Näljaala hõlmas Voroneži oblasti lõunarajoone, Pensa oblasti edelast kirdesse, kogu Kuibõševi oblastit, Uljanovski oblasti lõunaosa ja Baškiiriat. Nälgis ka Orenburgi oblast ja sealt edasi itta kuni riigipiirini välja. Lõunas hõlmas surmaala Musta mere ranniku, Kaukasuse peaaheliku, Kaspia ranniku ja ulatus sealt edasi itta.
Nälg tappis inimesi füüsiliselt, aga ta murdis neid ka moraalselt. Arhiivis on säilinud dokument, millest saame teada, et nälja-aastal 1921 palus grupp kodanikke oblasti sõjakomissariaadilt ja täitevkomiteelt ametlikku luba tappa oma lapsi endale söögiks. Läks mööda pisut üle kümne aasta ja kannibalism muutus massiliseks.
Keskkomitee komisjonid tuiskasid mööda maad ringi. Põhja-Kaukaasiasse jõudis selline komisjon 1932. aasta oktoobri lõpus. Seda juhtis Lazar Kaganovitš. Komisjoni koosseisu kuulusid Mikojan, Tšernov, Jagoda, Škirjatov, Kossarev ja teised. Komisjonile olid antud erakorralised volitused. Doni-äärses Rostovis kutsuti kokku kraikomitee büroo erakorraline istung.
Kolhoosnikele esitati ainult ultimaatumeid. Vili tuli kiires korras ära anda. Plaani täitmata jätmise puhul kanti staniitsa musta nimekirja. See tähendas surmaotsust. Musta nimekirja sattunutelt võeti ära kogu saak: nii toidu- kui seemnevili. Hiljem korraldati läbiotsimine: kõik söödav viidi ära. Suleti tarbijate kooperatiivi kauplused. Inimestel keelati staniitsast lahkuda. Sõjavägi piiras need rajoonid sisse.
Ligi 15 staniitsat tehti täiesti tühjaks. Inimesed veeti Siberisse, Uuralisse. Väevõimuga, loomavagunites. Poltavskaja staniitsa asemele kerkis hiljem Krasnoarmeiski linn. Nime sai ta selle järgi, et kevadel pandi tühjadesse taredesse elama demobiliseeritud punaarmeelased. 1932. aasta talvel korraldas Stalin tšetšeenide, inguššide, karatšaide ja krimmitatarlaste tulevaste väljasaatmiste peaproovi.
Meeleheitele viidud kasakad haarasid relvad. Niinimetatud kulakute mässe saadeti maha suruma Punaarmee. NKVD endise kindrali A. Orlovi tunnistuse kohaselt keeldus üks lennueskadrill ülestõusnud kasakastaniitsade karistamisest osa võtmast. See saadeti otsekohe laiali ja pool isikkoosseisust lasti maha. OGPU piirivalveväe ülem Frinovski, kes vastutas ülestõusude mahasurumise ja karistusoperatsioonide läbiviimise eest, kandis Poliitbüroo istungil ette, et Põhja-Kaukaasia jõgedes ujuvad allavoolu sajad sõjaväelaste laibad. Seoses sellega toimiti ülestõusnutega erakordselt julmalt. Kümned tuhanded talupojad lasti kohtuta maha, sajad tuhanded saadeti asumisele või veeti Siberi ja Kasashtani koonduslaagritesse.

Ukrainas tegutses komisjon eesotsas V. Molotoviga. Kogemusi oli küllaga ja talupoegi pitsitati nii, kuidas võimalik. Kehtestati trahvid viljaplaani täitmata jätmise eest. Volinikul polnud enam vaja improviseerida, talupoegade taresid võis toiduainetest tühjendada nüüd juba seaduslikul alusel. Kästi ära võtta ka külvi- ja söödavarud. Kohalikud võimud püüdsid Molotovi komisjoni korraldusi pisut leevendada.
Kohtadele saadeti Ukraina K(b)P Keskkomitee peasekretäri S. Kossiori allkirjaga instruktsioon, mis ilma partei oblastikomitee loata keelas külvivaru välja vedada. Moskvas aga leiti, et Ukrainas toimuv ei vasta nn. partei põhijoonele. Kiires korras sõitis Kiievisse Kaganovitš teatega, et ÜK(b)P Keskkomitee on tühistanud Ukraina K(b)P Keskkomitee otsuse, sest see olevat nõrgestanud „meie positsioone võitluses vilja eest”. Kaganovitši initsiatiivil kehtestati Ukrainas nagu Põhja-Kaukaasiaski mustade nimekirjade koostamise kord…
Hiljem olid paljud nõukogude inimesed veendunud, et Stalin ei teadnud midagi miljonite talupoegade hukkumisest. Vale! Nii Stalin kui tema lähikondlased teadsid näljast. Ja mitte ainult et teadsid, vaid viisid külad teadlikult vastu hukkumisele. See ei sündinud üleöö. Mõte talupoegadega arveid õiendada oli Stalini peas idanenud tükk aega. 1928. aastal käis ta esmakordselt (ja ka viimast korda Moskvast välja, veel käis ta 1934. aastal Leningradis Kirovi matustel) Siberis vilja välja pressimas. Tagasi tulles oli tal kuri veendumus, et talupoegi võib maha suruda ainult nende selgroogu murdes.
Millest oli Stalinil tekkinud selline pime viha talupoegade vastu? Kas mitte nendest teoreetilistest arutlustest, et talupoegade mass tekitavat iga päev, iga tund stiihiliselt ja tohutus ulatuses kapitalismi. Võitluses kapitalismiga juhindus Stalin aga ainult ühest meetodist – hävitamisest.
Kaheksa kuud järjest võimutses nälg, talupoegi halastamatult tappes. Niipea kui masinavärk käima läks, kaotas Stalin külades toimuva vastu huvi. Teated sõjast talupoegade vastu jõudsid küll Kremlisse, kuid Stalin ei teinud neid märkama. Ta ei tahtnudki neid märgata. Ent kirjanik M. Šolohhovi kirjale ei saanud ta reageerimata jätta. Stalin vastas lühidalt. Ta kutsus üles nägema puude taga metsa, see tähendab helget tulevikku.
Kõige kohutavam näljaepideemia algas 1933. aasta mais.

I üleliidulisel eesrindlike kolhoosnike kongressil 1933. aasta veebruaris lõi Stalin lihtsalt käega näljahäda tragöödiale, teatades, et „need raskused, mis teie ees seisavad, ei vääri isegi seda, et neist tõsiselt räägitaks. Igal juhul, võrreldes nende raskustega, mida töölised 10–15 aastat tagasi üle elasid, näivad teie raskused, seltsimehed kolhoosnikud, lapsemänguna”.
Tõde näljaepideemia kohta ei varjanud Stalin mitte ainult oma kaasmaalaste eest. Takistati ka välismaale teadete saatmist. Välisajakirjanikel oli keelatud külastada rajoone, kus valitses nälg. Mõnel korrespondendil õnnestus siiski tõeseid materjale avaldada. Siis märkis solvunud Stalin ÜK(b)P Keskkomitee ja Keskkontrollkomisjoni ühispleenumil jaanuaris ärritunult, et osa välisajakirjanikke taipab „rahvaste majanduselust ja töötajate olukorrast sama palju, kui näiteks Abessiinia keiser kõrgemast matemaatikast.”
1933. aasta augustis käis näljast vaevatud Kiievis Prantsusmaa endine peaminister Édouard Herriot. Kõrge külalise auks korraldati uhkeid bankette ja vastuvõtte. Asulatesse, mida Herriot külastas, veeti toiduaineid, kohalikele elanikele jagati rõivaid. Ringsõidu lõppedes kinnitas Herriot, et kõik teated Ukraina näljahädast on suur vale ja natsliku propaganda väljamõeldis. Tema sõnad eksitasid tookord paljusid Lääne inimesi.
Vestluses Inglise peaministri Churchilliga Teherani konverentsil (28. nov. kuni 1. dets. 1943) märkis Stalin, et kollektiviseerimise ajal tuli võidelda kümnete miljonite kulakute vastu, kellest enamik hävitati.
1933. aasta suvel jõudis operatsioon „Nälg” lõpule. Erinevatel andmetel oli hukkunuid 4–10 miljonit inimest. Täpset arvu ei tea keegi.
Milovan Dzilas, kes Stalinit isiklikult tundis, kirjutas: „Tegelikult oli Stalin koletis, kes järgis abstraktseid absoluutseid ideid, mis olid oma olemuselt utoopilised ja mille edukas elluviimine tähendas vägivalda, inimeste füüsilist ja vaimset hävitamist.”
Stalin ehitas hirmule rajatud ühiskonna, mille vundamendiks oli vägivald. Ent Stalin ei sooritanud genotsiidi uhkes üksinduses. Teda aitas, toetas ja tõukas tagant terve süsteem. Nõukogude Liidu tragöödia seisnes selles, et poliitiline vägivald, ajupesu, valitsuse kuriteod ja usk uue ühiskonna helgetesse ideaalidesse käisid käsikäes.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Ukraina keeruline ajalugu
Head isu, seltsimehed, ehk valitsuse toidunormid Nõukogude Liidus
Generalissimus Stalini suurimad vead
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Vladimir Putin – kuidas lihtnuhist sai paranoiline despoot

Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)