Õigusemõistmine N. Liidus: Lapsmõrvar? Maha lasta!

Kohus nalja ei mõista. Siiski sätestab seadus nii meil kui ka mujal, et lapsi ei peeta täiel määral oma tegude eest vastutavaks.
Eestis saab kriminaalvastutusele võtta vähemalt 14-aastasi süüdlasi. Nõukogude Liidus algas kriminaalvastutuse iga 15-ndast eluaastast, teatavate raskete kuritegude puhul aga 13-ndast eluaastast. Formaalsetele vanusepiiridele vaatamata on tavaks, et alaealiste üle ei mõisteta kohut seaduse täie rangusega. Nõukogude Liidus saadeti alla 18-aastased õigusrikkujad tavaliselt vangla asemel erikooli. Siiski on teada kaks alaealist kurjategijat, keda karistati lausa surmanuhtlusega.

„Uraali koletis” Vladimir Vinnitševski (17)
Aastal 1923 ei võidelnud nõukogude võim enam ellujäämise eest, kuid täiesti kindlalt ei võinud ta end siiski tunda. Hiina piiril täristasid relvi Guomingdangi vasakpoolsed rahvuslased. Šveitsis Lausanne’is mõrvati NSV Liidu saadik. Kaug-Idas Amuuri piirkonnas tõusid valgekaartlaste juhtimisel nõukogude võimu vastu üles kasakad. Sellises ärevavõitu sise- ja välispoliitilises õhkkonnas sündis ühte lihtsasse Jekaterinburgi (1924–1991 Sverdlovsk) töölisperre poisslaps Vladimir.

Vanemad olid nõukogude olude kohta hästi kindlustatud ning nälga ja külma laps kannatama ei pidanud. Õppis ta aga kahjuks nii halvasti, et jäi mitu korda istuma. Koolis sai väike Vladimir sõbraks tulevase kuulsa skulptori Ernst Neizvestnõiga. Koolivend oligi see, kelle vahendusel me teame üht-teist Vladimir Vinnitševski iseloomu kohta. Vladimir olnud rahumeelne ja häbelik, armastanud olla üksi. Tüdrukutest rääkimist olevat ta alati vältinud, öeldes, et talle intiimsuhted ei meeldi. Ernstile torkas silma, et sageli jäi Vladimir tualetti kahtlaseks kauaks. Ta ei teadnud, mida sõber seal tegi, aga loomulikult aimas.
Vladimiri roimaritee algas 1938. aastal, kui tal oli kõigest 15-aastane. Ebatavaliselt noore maniaki ohvriteks langesid kolme- kuni viieaastased poisid ja tüdrukud. Lapsi jahtides käis Vladimir mööda majahoove. Uudishimulike täiskasvanute jaoks oli tal valmis mõeldud selgitus – ta täitvat komsomoliülesannet otsida vanametalli, et aidata šeflusalust pioneerimalevat.
Esialgu ründas Vladimir ainult tüdrukuid, et neid vaginaalselt vägistada. Kui see anatoomilistel põhjustel väga keerukaks osutus, hakkas ta sugukirge rahuldama anaalselt, rünnates nüüd juba nii tüdrukuid kui ka poisse. Mõnikord (eelkõige talvel) piirdus ta silitamise ja onaneerimisega. Tegu tehtud, tappis ta ohvri kägistades või käepärase külmrelvaga.
Väärib tähelepanu, et hiljem „Uurali koletise” hüüdnime saanud Vinnitševski pidas oma ohvrite šifreeritud nimekirja. Kahe esimese sinna kirjapandud lapse laipu leida ei õnnestunud. Esimene kindlalt tuvastatud ohver (maniaki enda andmeil siis kolmas) oli 4-aastane tüdruk Gerta. Mõrvar kägistas lapse tema kodu lähedal aias ja lõi talle veel 8 korda kööginoaga pähe. Seejuures nuga murdus ja tükk sellest jäi tüdruku koljusse. Miilits andiski surnukeha vanematele matmiseks ilma peata. Kolju hoiti asitõendina alles.

Edaspidi hakkas Vinnitševski kaasas kandma kruvikeerajat ja liigendnuga. Ta ei piirdunud kodulinnaga, vaid mõrvas lapsi ka Nižni Tagilis ja Kušvas (Sverdlovskist vastavalt 110 ja 150 km kaugusel). Väärib märkimist, et vägistatud laste tapmisel oli maniakk üpris lohakas. Ohvrit number 5 ei leitud kuriteopaigalt, mis annab alust arvata, et ta jäi elama, kuid teda ei õnnestunud kunagi tuvastada. Järgmise, 4-aastase Borja-nimelise poisi, jättis julmur lumehange, kuid ei veendunud, et poiss tõepoolest surnud on. Borja päästeti ja tema oli esimene inimene, kes „Uraali koletise” kohta ütlusi anda sai.
Järgmised lapsed viis Vladimir enamasti metsa ja mattis maha või kattis laibad okstega. Üks 3-aastane tüdruk nimega Alja, keda kiiresti otsima hakati, õnnestus siiski päästa. Viimase ohvri, 4-aastase tüdruku Taissia, laiba riietas Vladimir lahti ja viskas solgiauku, riided aga jättis ühe elumaja hoovi arvestusega, et just sealt hakatakse kadunud last otsima.
Seda, et mõrvad kujutavad endast seeriat, saavad kriminalistid aru selle järgi, et mõrvaril on teatud harjumused. Ohvrite ja tapmisviiside sarnasuse järgi taipavad uurijad, et kuriteod võivad olla toime pandud ühe ja sama inimese poolt. Vladimir Vinnitševski veretööde lahendamine oli raskem, sest vaheldusid nii kuriteopaigad kui ka laipadest vabanemise meetodid. Uurimine kulges vaevaliselt ja alles 1939. aasta suvel liideti Sverdlovski mõistatuslikud lapsetapmised ja -vägistamised üheks kriminaalasjaks. Ekslikult oletati, et mõrvar on varem karistatud 20–25-aastane ebatavaliselt noore väljanägemisega mees. Nižni Tagilis ja Kušvas toimepandud mõrvu ei taibatudki Sverdlovskis toimepandutega seostada.

Aastal 1939 pandi Sverdlovski linna peale patrullima suur hulk erariietes korrakaitsjad. Vinnitševski jäi vahele 24. oktoobril 1939. Ta oli meelitanud 3-aastase poisi kaasa tolle kodumaja trepikojast. Nad istusid trammi peale ja sõitsid äärelinna. Kui Vladimir trammis magama jäänud poissi metsa kandis, märkasid teda kolm miilitsakooli kursanti. Nad jälitasid maniakki ja võtsid ta kinni, kui ta hakkas enda arust ohutus kohas ohvrit ründama.
Vinnitševskile pandi süüks 18 kallaletungi väikestele lastele, sealhulgas 8 tapmist. Ta tunnistas kõik kuriteod üles, ka need, millest miilits veel ei teadnudki.
Vladimiri vanemad – meister ja raamatupidaja – esitasid kohalikus ajalehes avalduse: „Ütleme sellisest pojast lahti ja nõuame tema karistamist kõige karmima karistuse – mahalaskmisega. Selliste ebardite koht ei ole nõukogude perekonnas.”
Enne 1935. aastat keelas seadus alla 18-aastaste kurjategijate karistamise surmanuhtlusega. Vladimir Vinnitševski pani aga oma kuriteod toime aastatel 1938–39. Kohus mõistiski ta mahalaskmisele. Armuandmispalves palus süüdimõistetu andestust ja väljendas soovi lunastada süü parajasti käimasolevas Soome sõjas tankistina. Armuandmispalve jäeti rahuldamata ja 11. novembril 1940 viidi kohtuotsus täide.

Leningradi röövmõrvar Arkadi Neiland (15)
Arkadi Neilandi vanemad – lukksepp ja sanitar – olid pärit Lätist. Arkadi tuli ilmale juba Leningradis 1949. aastal. Lihase isa kaotas poiss varakult ja ema vahelduvad elukaaslased suhtusid kasupojasse ühtmoodi halvasti. Last peksti ning ta oli alatasa üksinda ja näljas. Just selle tõttu ta varastama hakkaski. Esimesena näppas ta 4-aastasena naabripoisilt taskulambi. Kodune õhkkond oli nii talumatu, et juba 7-aastasena hakkas poiss hulkuma. Ta sattus miilitsa lastetoas (nii nimetati järelvalvet vajavate alaealiste registreerimise süsteemi) arvele ning heideti 12-aastasena koolist välja süstemaatilise varastamise ja õppetöös edasijõudmatuse tõttu. Emal hakkas kohe kergem, kui poiss vanglatüüpi internaatkooli paigutati.

Isegi endasuguste laste seas paistis Arkadi silma erilise tigeduse ja kättemaksuhimuga. Lisaks sellele kannatas ta uriinipidamatuse all, mis kutsus esile teiste kasvandike pilkeid ja põlgust. Nad peksid teda sageli. Arkadi põgenes Moskvasse. Ta püüti kinni ja saadeti õpipoisiks Leningradi tehasesse „Lenpištšmaš”, kus ta õppis 1963. aastani. Kasuks töökasvatus murdeikka jõudvale heidikule siiski ei tulnud: ta looderdas, tegi tööluuse ja varastas, mis näppu sattus. Natuke mehistunud, hakkasid tema „vägitegude” nimekirja täiendama inimeste peksmine kasteediga, tüdrukutele ligitikkumine ja korterivargused. Esimene kriminaalmenetlus alustati siiski alles pärast arvukaid vargusi ajalehekioskitest, avalikest saunadest, juuksuritöökodadest ja teenindusmajast. Kahjuks otsustati noorukile raske elukäigu tõttu patud andeks anda ja menetlus lõpetati. Neiland võttis seda märgina, et alaealisena on talle kõik lubatud.
Suur unistus – sõita Musta mere äärde – tõukas nooruki tõsisemale ettevõtmisele. Ta leidis endale kaasosalise. Käies vanapaberi kogumise ettekäändel majast majja, õnnestus neil märgata korterit, kus oli teler ja raadio – seega loodetavasti ka raha ja väärtasju.
Vargile suundus Arkadi üksi. Ta valetas, et on postiljon ja 37-aastane naine laskis ta sisse. Veendunud, et peale perenaise viibib korteris veel ainult 3-aastane poiss, keeras Arkadi ukse seestpoolt lukku ja hakkas perenaist kirvega peksma, pannud karjete summutamiseks magnetofoni maksimaalsel helitugevusel mängima. Pärast 15. kirvehoopi vaikis naine igaveseks. Siis tuli poja kord. Korteri hoolega läbi otsinud, sai Arkadi saagiks 57 rubla raha, riigilaenuobligatsioone, kotitäie õunte ja apelsinidega ning fotoaparaadi „Zorki”. Ta tegi tapetud naisest mitu sündsusetutes poosides fotot. Ülekuulamisel selgitas ta seda sellega, et mõtles fotod maha müüa.

Kaks inimest tapetud ja korter läbi otsitud, sõi kurjategija köögis rahulikult hommikust, valmistades endale omletti ja teed. Kuriteojälgede varjamiseks keeras ta enne lahkumist köögis gaasi lahti ja süütas toas puitpõranda põlema. Kirve jättis ta maha.
Naabrid märkasid põlengut ja tuletõrje tegutses kiiresti. Tänu sellele õnnestus hävitav tulekahju ära hoida ja kuriteopaigalt lausa sõrmejäljed võtta. Arkadi oli selleks ajaks juba kaugel. Ta sõitis rongiga Moskva kaudu Abhaasia pealinna Suhhumi. Seal ta kinni peetigi – raudteejaama militsionääris äratas kahtlust kallis fotoaparaat närustes riietes poisi rinnal.
Noor mõrvar tunnistas kiiresti üles ja aitas uurimisele aktiivselt kaasa. Teda meelitas selline tähelepanu tema isiku vastu. Süümepiinu Arkadi ei tundnud. Ta ütles, et lapsest oli tal küll kahju, kuid pärast naise tapmist ei olevat tal enam olnud teist väljapääsu.
Arkadi oli veendunud et talle kui alaealisele antakse see kohutav kuritegu andeks. Asi läks aga suure kella külge. Asjasse sekkus Nikita Hruštšov ise. Tema’p see käskiski muuta seadust, mis keelas alla 18-aastaste surmamõistmise. Kuna seadusemuudatus tehti pärast seda kui Arkadi Neiland tapmised toime pani, siis oli temale langetatud surmaotsus ebaseaduslik. Kohus ei söandanud aga riigijuhi käsule vastu hakata.
Mahalaskmisotsust kuuldes sattus Arkadi Neiland hüsteeriasse. Tagasi kongis, olevat ta tagunud vastu ust ja röökinud: „Ma ei taha surra!” Räägitakse ka, et surmanuhtluse täideviija leidmisega oli raskusi, sest keegi ei tahtnud tulistada 15-aastast, olgu ta või mõrvar. Neli ja pool kuud pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, 11. augustil 1964 lasti Arkadi Neiland Leningradi vanglas maha.
Lihane ema ütles pojast ametlikult lahti ega tulnud isegi surmatunnistuse järele. Tõele au andes peame muidugi nentima, et sisuliselt oli ta poja hüljanud juba väikelapsena ja selles, et Arkadist niisugune julmur sai, oli kindlasti osasüüdlane ka tema. Lapse emaarmastusest ilmajätmine aga paraku ühtegi seadust ei riku…

Tunnuspildil: Vladimir Vinnitševski.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Surmanuhtlus tänapäeval
Skaudijuht John Joubert
Poistetapja Erwin Hagedorn
Boamao jälg – Sergei Golovkin
Sarimõrvar Gennadi Mihhassevitš
Javed Iqbal – Pakistani julmim poistetapja