Gennadi Mihhassevitš

9 minutit lugemist

Neljateistkümne aasta vältel hukkusid Vitebski ja Polotski ümbruses ühe kurjategija käe läbi noored naised. Iga aastaga nende arv üha kasvas. Selle aja jooksul mõisteti üheteistkümnel kohtuprotsessil süüdi 14 süütut inimest. Selleks ajaks, kui tabati tõeline mõrvar, oli üks neist vangistuses olnud juba üle kümne aasta; teine kuueaastase vabadusekaotuse järel täiesti pimedaks jäänud ja vabastatud kui isik, kes „enam ei ole ohtlik”; kolmandalt, kellele mõisteti kõrgeim karistusmäär, oli võetud elu; neljas tahtis ise elust lahkuda, kuid ta jõuti veel silmusest välja tirida.

1984. aasta 13. jaanuari õhtul väljus üliõpilane Tatjana K. ühiselamust ja hakkas minema Lutšei jaama, mis on Vitebskist paari kilomeetri kaugusel. Ta ei tulnud tagasi ei järgmisel päeval ega ka nädala pärast. Naise surnukeha leiti 2. veebruaril raudteetammi alt.
Nende kahe episoodi vahel, täpsemalt 24. jaanuaril oli Minskis Valgevene prokuratuuritöötajate erakorraline nõupidamine. Sellest võttis osa Nõukogude Liidu peaprokurör Rekunkov. Põhjuseks oli Mozõris aset leidnud lugu, kus viis kinnipeetut tunnistasid end süüdi kalakaitseinspektori ja prokuratuuriuurija julmas tapmises ning kes olidki juba süüdi mõistetud, kui äkki 1983. aasta aprillis saadi kätte tõelised mõrvarid, kes olid selle ajaga jõudnud toime panna kümneid röövimisi ja tappa kaks militsionääri. Nende juurest leiti seni puudu jäänud asitõend – kalakaitseinspektori püstol. Tagajärjed olid tolle aja kohta haruldased: ametist pidid lahkuma vabariigi prokurör, siseminister ja tema asetäitjad ning kohtunik, kes oli langetanud süüdimõistva otsuse viiele mehele, olgugi et nood olid kahel korral kohtus rääkinud, kuidas uurijad neilt ülestunnistusi välja pigistasid. Uurijad anti kohtu alla. Parteist heideti välja ja vallandati Valgevenemaal tuntud mõrvade avastamise spetsialist, kes toimetas täiendavat juurdlust ning ei märganud protsessi rikkumisi. Ometi peeti teda parimaks uurijaks: ta oli üle külvatud auavalduste ja -tasudega, olnud rohkem kui üks kord olukirjelduste autor või nende kangelane ning temast oli tehtud isegi dokumentaalfilm.
Kuni kestis nõupidamine ja prokuratuuris koostati Moskva tarvis vastust, leiti õnnetu Tatjana K. laip ning alustati juurdlust. Kahtluse alla langes noor autojuht Oleg Adamov, kes töötas 13. jaanuaril raudtee lähedal liivakarjääris. Varsti ta vahistati ja pärast mitu päeva kestnud ülekuulamisi võttis ta süü omaks. Ta näitas ka kätte koha raudteetammi all – näete, siin tapsin. Aga ta ei suutnud mingil moel ära seletada, kuhu ta pani käekoti, milles Tatjana oli sõbratari sõnade järgi õpikuid ja konspekte kandnud. Kotti ei leitudki üles. Adamovile aga mõisteti 1985. aasta algul 15 aastat. Tema oligi see, kes tahtis vangikongis endalt elu võtta.
See saatuslik 1984. aasta, mida tähistas erakorraline nõupidamine Valgevene prokuratuuris, oli tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et Vitebski ja Polotski piirkonnas tapetud naiste arv jõudis rekordtähiseni. Kurjategija, kes seni oli piirdunud kahe, kolme, vahel ka viie ohvriga aastas, hukutas sel kurjaendelisel aastal 12 inimest… Oli tema bakhanaali kolmeteistkümnes aasta ja tapmisest, nagu hiljem selgus, oli saanud talle sport.
Prokuratuuris oletati, et mõrvade taga on eri inimesed. Kuid miks oli see versioon ainus? Miks isegi ei püütud uurimismaterjale kõrvutada, ega neile teisest vaatevinklist läheneda: võib-olla tegutseb siin üks inimene? Kas mitte sellepärast, et teistsugust seisukohta käsitleti kui ohtlikku vabamõtlemist? Sest kui uurija Ignatovitš tolle Mozõri-loo puhul süüdistatavate süüs ja autoriteetse „spetsi” tegevuse õigsuses julges kahelda, kõrvaldati ta otsemaid uurimisgrupist. Tema aga ei rahunenud, mõistes, et juurdlus kulgeb katastroofilist rada, ning läks lõpuni – kirjutas tolleaegsele vabariigi peaprokurörile Mogilnitskile ettekande. Tulemus? Ettekannet arutasid kõrgelseisvad organid, kelle käes oli kogu juurdlusmehhanism, ja Valgevene siseministri esimene asetäitja Zuk nimetas Ignatovitši käitumist mõtlematuks ning teda ennast poisikeseks, kes torgib asja, mis on ammu lahendatud.
Nüüd aga oli Mozõri lugu juba minevik ja uurimisohjad teiste juhtide käes. Ent ka uus juhtkond ei rutanud naiste salapärasele kadumisele uutmoodi vaatama. Päevad, millest igaüks võis kellelegi viimaseks jääda, muudkui läksid ning kurjategija jätkas Valgevenemaal oma õudset jahti.
Ja siis õnnestus Ignatovitšil lõpuks kõigi mõrvade juurdlusmaterjalid saada. Ta luges neid aeglaselt ja üha uuesti. Kirjutas eri kaartidele välja naiste hukkumise asjaolud. Neid sai selleks ajaks kokku üle kolmekümne. Kaarte täites märkas Ignatovitš iseloomulikke üksikasju: kõik naised olid tapetud maanteede läheduses; kõik olid kägistatud ühtemoodi – pearätiku, salli või rohutuustiga. Oli ka muid kokkulangevusi. Kuritegude käekiri oli üks. Algasid otsingud.
Uurija Ignatovitš märkis kaardile eraldi iga ohvri teekonna. Tuli välja, et kõigi tee viis Lepeli ja Vitebski juurest Polotski kanti. Võibolla elab kurjategija seal? Need vähesed, kes olid näinud maantee ääres naisi, kes hiljem mõrvati, rääkisid, et nood olid istunud furgoonautosse. Üks neist aga olevat ära sõitnud punase Zaporožetsiga. Kes on see meeletu? Võib-olla tõepoolest hullumeelne? Ent kas mõistuseta inimene on võimeline nii palju aastaid tegutsema sedavõrd ettevaatlikult ja läbimõeldult? Kordagi polnud kuriteopaigale jäänud ohvrite asju. Kahtlemata töötas kurjategija kusagil, kus ta sai vabalt kasutada aega ja ametiautot. Ignatovitš oletas, et tegu võib olla autojuhi, tehniku või mehaanikuga, kelle vanus jääb arvatavasti 30 ja 40 vahele; pärit on mees kindlasti Vitebski oblastist ja tunneb siinseid paiku hästi; haridus tõenäoliselt keskeri; varem kohtulikult karistamata; kasv ilmselt 175–185 cm; usaldustäratava välimusega, sest teisiti poleks tal õnnestunud naisi nii kergesti autosse meelitada, loomult aga patoloogiliselt julm, amoraalne, kuid samal ajal kaval ja ettenägelik. Sadistlikud kalduvused ägenesid kõige järgi otsustades suvel ja sügisel. Veel arvas uurija, et kurjategija on poissmees, kuid hiljem selgus, et hoopis perekonnaisa. Ei langenud tegelikkusega kokku ka uurija eeldus, et mõrvar on parteitu. Tuli välja, et ta oli mitte üksnes sovhoosi parteiorganisatsiooni liige, vaid tegi ka kõik selleks, et tema aktiivsust märgataks. Seda pandigi tähele ja ta valiti isegi rajooni parteikonverentsi delegaadiks. Veel oletas Ignatovitš  samuti, et kurjategija võib olla ka mittekoosseisuline miilitsatöötaja. Nii see oligi – ta oli rahvamalevlane. Kui miilitsamehed hakkasid Valgevenemaa teedel furgoonautosid ja punaseid Zaporožetseid peatama, et autojuhtide dokumente kontrollida, siis oli ka tema kontrollijate hulgas. Ta nägi, et otsingud nihkuvad Vitebski oblastist Polotski kanti ja lähenevad tema kodukohale Solonkile. Seepärast otsustas ta otsijate tähelepanu kõrvale juhtida. Muutes oma käekirja, kirjutas ta ajalehele „Vitebski Rabotši”, et naiste hukkamine olevat meeste kättemaks truudusemurdjatele. Allkirjaks pani ta „Vitebski patrioodid”. Seda teinud, jäi kurjategija ootama, et nüüd suunatakse otsingud Vitebski kanti. Kuid asjata – otsimine käis edasi Polotski piirkonnas. Siis otsustas ta uurijad teistviisi oma kodukandist eemale tõmmata. Ta sõitis bussiga Vitebskisse ning läks õhtul „jahile”. Järgmisel päeval leiti maantee äärest uus ohver, seekord koos kirjaga. Tekst oli seesama mis ajalehes, ja ka allkiri sama – „Vitebski patrioodid”.
Spetsiaalselt loodud kriminaaljälituse osakond ja kõik selle operatiivrühmad olid selleks ajaks juba terve aasta furgoonautosid ja punaseid Zaporožetseid kontrollinud. Seljataga oli suur töö, arvele oli võetud üle 200 000 auto. Nüüd aga oli uurijate käsutuses ilmselt muudetud käekirjaga kiri. Kas on võimalik leida nõela heinakuhjast? Pidi otsima teist väljapääsu ei olnud. uuriti läbi 80 000 „Vitebski Rabotši” tellimiskviitungit, mitusada tuhat kaarti passilaudades ning ligi paarkümmend tuhat kaebust ja avaldust, kokku ligemale 560 000 käekirjanäidist.
Teiste seas võeti käekirjaproov ka Polotski lähedal Solonikis elavalt punase Zaporožetsi omanikult, sovhoosi remonditöökodade juhatajalt, kahe lapse isalt, 1947. aastal sündinud Gennadi Mihhassevitšilt. Tema käekiri ei langenud kirjas olevaga kokku, ning mõnevõrra rahunenud, hakkas ta valmistuma puhkusele minekuks. Samal ajal aga uurisid eksperdid kogu dokumentatsiooni, mida Mihhassevitš oli viimastel aastatel pidanud. Nad nägid, et seal, kus paberid olid täidetud kiirustades, käekiri muutus ning hakkas sarnanema sellega, mis oli kirjas. Mihhassevitš otsustati vahistada.
Sel päeval, kui kolm rühma sõitsid teda kinni võtma, Mihhassevitšit kodus ei olnud, tööl samuti mitte. Kolmas rühm sõitis naaberkülla. Sealt, sugulaste juurest ta kätte saadigi ning viidi kabinetti, kus istus Ignatovitš. „Ah teie siis oletegi „Vitebski patrioot”?” küsis uurija. Mihhassevitš vaikis ja tema nägu tõmbus plekiliseks.
Psühhiaatrid tegid kindlaks, et Mihhassevitšil kujunes juba nooruses välja seksuaalne alaväärsuskompleks, millest nende arvates olnuks lihtne vabaneda õigel ajal arsti poole pöördudes. Nüüd aga oli kompleksiga kaasnev agressiivsus viinud seksuaalmõrvani. See juhtus 1971. aastal. Juurdlust toimetas tuntud „spets”, kes saatis selle mõrva eest trellide taha süütu inimese. Tõeline mõrvar jäi karistamata ja kordas oma „seiklust”, ning sellest ajast peale tema „seiklushimu” aina kasvas. Kinnistumise printsiibil, nagu ütlevad psühhiaatrid. Teiste sõnadega – juurdlus ja kohus, saates vanglasse süütuid inimesi, kasvatasid kõik need 14 aastat toda harukordset julmurit. Vahistamise hetkeks oli ta mõrvanud 36 noort naist. Selle süüasja juurdlusmaterjalid moodustasid 175 köidet!
Nõukogude Liidu Ülemkohus mõistis Gennadi Mihhassevitšile surmanuhtluse. 25. septembril 1987 lasti Mihhassevitš maha. 1990. aastal vändati „Vitebski patrioodist” dokumentaalfilm „Tapja koht on vakantne”.
Mis takistas juurdlusel leidmast mõrvarit kohe pärast esimesest kuritegu? Missugune oli see pidurdusmehhanism?
Sarimõrvar jäi pikka aega tabamata eelkõige „tippuurija” (tema nime ei avalikustatud) ja tema kolleegide küündimatuse tõttu. Ei pärast esimest, teist ega kolmandat mõrva tulnud keegi neist selle peale, et tapjaks on seksuaalmõrvar. Peale selle polnud uurijal psühholoogiast, ammugi siis sarimõrvari psühholoogiast, õrna aimugi. Pole võimalik uurijana edukalt tegutseda, tundmata (sari)mõrvari psühholoogiat. „Vitebski patrioodi” juhtum tõestab seda väga ilmekalt.

© Peter Hagen

0

Your Cart