Nõukogude hävitajate jaht Korea reisilennukile Boeing 707 (1978)

Aastal 1983 tekitas maailmas pahameeletormi Lõuna-Korea reisilennuki Boeing 747 allatulistamine Kaug-Idas. Protesti märgiks katkestasid lääneriigid mõneks ajaks isegi kõik lennureisid Nõukogude Liitu. Väga vähesed on aga kunagi kuulnud teisest Lõuna-Korea reisilennukist, mis viis aastat varem kaldus samuti kummalisel kombel kursist kõrvale just nimelt salajase sõjalise objekti suunas.

Ohtlik pööre

Korean Air Lines’i Boeing 707 (HL7429, reis 902) alustas reisi 20. aprillil 1978 Pariisist Souli vahemaandumisega Alaska lõunarannikul Anchorage’is. (Kuna Maa on kerakujuline, siis viis optimaalne trajektoor üle Gröönimaa ja Alaska.) Pardal oli 97 reisijat ja 12 meeskonnaliiget, lennuki kapteniks 46-aastane Kim Chang-kyu. (Korea traditsiooni kohaselt kirjutame perekonnanime enne eesnime.). Kim oli 10 aastat olnud sõjalendur ja isegi osalenud Vietnami sõjas. Erru läks ta koloneli aukraadis ja asus tööle lennukompaniisse Korean Air Lines (KAL). Liinil Pariis–Soul oli ta lennanud aastaid. Tema seitse aastat muutumatus koosseisus töötanud meeskonnal oli laitmatu maine. Eelmise lennu samal marsruudil olid nad sooritanud nädal aega tagasi.
Kõik oli korras ka lennukiga, mis anti ekspluatatsiooni 1967. aastal lennufirmas Pan American ja müüdi kümmekond aastat hiljem Koreasse. Seega oli Boeing-707 veel suhteliselt „noores eas“.
Reis 902 startis Pariisi Charles de Gaulle’i lennuväljalt 20. aprillil 1978 kell 13.39 kohaliku aja järgi. Ilmaennustus oli kogu teekonnale hea. Lennuk tõusis 10 000 m kõrgusele ja liikus kiirusega 900 km/h. Ületanud Gröönimaa, jõudis lennuk 5 tundi 21 minutit pärast starti Kanadale kuuluva Ellesmere’i saare kohale. Seal sooritas ta pöörde ja suundus mööda kaart raadiusega 2000 km kagusse, üle Teravmägede (Norra) Koola poolsaare (N. Liidu) suunas.
Tagantjärele püüti viga seletada autopiloodi rikkega. Tõepoolest kujutas lennuki trajektoor endast nii suurt ja laitmatut kaart, et käsitsi piloot sellisel viisil lennukit juhtida ei saa. Ikkagi jääb aga arusaamatuks, kuidas ühtegi meeskonnaliiget ei pannud imestama, et ere arktiline päike paistab valest suunast. Üks reisija – Kishio Ōtani – isegi märkas seda, kuid ei tahtnud end lennukijuhtimisse segada ja otsustas lihtsalt magama jääda.

Kurss Severomorskile
Nõukogude raadiolokaatorid fikseerisid kell 20.54 Moskva aja järgi tundmatu lennuki 400 km kaugusel N. Liidu õhuruumist. Piiri ületas lennuk 25 minutit hiljem. Kuna ta ei vastanud raadiosignaalidele maalt, startis Afrikanda lennuväljalt Kandalakša lähedal 431. hävitajapolgu püüdurhävitaja Su-15, mida juhtis kapten Aleksander Bossov. Eelnimetatud polgu vastutusel oli riigipiir 1270 km ulatuses ja NATO luurelennukid ei olnud selles piirkonnas kuigi haruldased.
Tundmatu lennuk jätkas lendu, vastamata dispetšeri pöördumistele. Sai selgeks, et ta liigub Severomorski suunas (10 km Murmanskist). Seal oli salajane strateegiliste allveelaevade baas ja Põhjalaevastiku õhutõrjevägede keskkomandopunkt. Koola poolsaarel asus ka suur strateegiliste pommitajate ja mereväeluure baas.
See, kuidas piiririkkumise korral tegutseda, oli määrustikus täpselt kirjas. Praegu tegi aga olukorra keeruliseks see, et käimas olid ulatuslikud operatiivtaktikalised õppused, mille keskuseks oli seesama Severomorsk.
Radarioperaator pidas lennukit eksikombel reisilennukiks Boeing-747. Võimalik, et tundmatu, raadiopäringuid eirava tsiviillennuki ilmumist peeti õppuste osaks, millega kontrollitakse lennuväe lahinguvalmidust. Seepärast otsustas laevastiku õhutõrje juhtkond esialgu mitte avada tuld seniitrakettidega, vaid puhastada õhuruum, s.t. anda kõikidele antud piirkonnas viibivatele sõja- ja tsiviilõhusõidukitele käsk viivitamata maanduda lähimal lennuväljal.

Kahtlane siluett
Mõistagi ei laienenud maandumiskäsk kapten Bossovile. Umbes kell 21.35 saavutas ta tundmatu lennukiga silmside ja tegi rahvusvaheliste konventsioonide kohaseid manöövreid, millega sõjalennuk nõuab reisilennukilt järgnemist ja maandumist. Samal ajal teatas Bossov komandopunkti, et lennuk on hoopis Boeing-707. Hetk hiljem kandis ta ette, et piiririkkuja ei reageerinud tema märguannetele, vaid pöördus hoopis Soome piiri suunas. Kaugus selleni oli ligikaudu 80 km ehk 6 minutit lendu.
Korea piloot väitis hiljem, et vähendas kiirust ja näitas tulede süütamisega valmidust hävitajale järgneda, ehkki tegi seda mõningase hilinemisega. Viivitust põhjendas ta sellega, et Nõukogude hävitaja lähenes paremalt, mitte vasakult, nagu nõuavad rahvusvahelised reeglid.
Kimi katsed võtta Bossovi lennukiga ühendust sagedusel 121,5 MHz fikseeriti isegi Soome Rovaniemi lennujuhtimiskeskuses. Kogenud endise sõjaväelendurina pidanuks Kim aga teadma, et Nõukogude hävitaja sellel sagedusel signaale vastu ei võta.
Samal ajal kandis Bossov ette, et lennukil on kõik reisilennuki tunnused: lennufirma embleem, ladina tähestikus ja hieroglüüfides kirjad ning illuminaatoritest on näha reisijaid.
Staabis oldi aga keerulise probleemi eest. Nimelt on reisilennuki Boeing-707 siluett identne luurelennuki Boeing RC-135 omaga, mis õigupoolest Boeing-707-l baseerubki. Üle salajase piirkonna lennanud piiririkkuja oli iga hetk N. Liidu õhuruumist väljumas. Mis siis, kui piloot eksis ja lennuk on ikkagi luurelennuk RC-135? Ta võib kaasa viia jumal teab millist salainfot. Seepärast otsustati piiririkkuja hävitada.

Raske maandumine
Kell 21.38 kandis 21. õhutõrjekorpuse ülem kindralmajor Vladimir Tsarkov õhutõrje peastaapi ette valmisolekust tundmatu lennuk alla tulistada. Kindralleitnant Vladimir Dmitrijev, 10. õhutõrjearmee ülem, kinnitas Tsarkovi käsu ja kell 21:42 tulistas Bossov Boeingu suunas raketi R-8. See plahvatas ühe vasaku tiiva mootori kohal. Killud rikkusid salongi hermeetilisuse, tapsid ühe reisija ja haavasid tõsiselt neljateist. (Üks neist suri hiljem teel haiglasse.) Plahvatuse mõjul rebenes tiiva küljest umbes 4 meetri pikkune tükk. Seda peeti radarijaamas tiibraketiks ja seda hävitama saadeti teine lennuk, mille piloot tulistas tüki pihta raketi.

Reisilennuk ise laskus pärast tabamust kiirust kaotades järsult ja kadus pilvedesse. Kapten Bossov oli kütuse lõppemise tõttu sunnitud baasi naasma. Kaotatud sihtmärki otsima saadeti veel mitu 265. hävitajapolgu Su-15 tüüpi hävitajat. Peagi leidis Boeingu kapten Anatoli Kerefov.
Taas käitus korea piloot veidralt. Ta lendas väikesel kõrgusel ja tegi kolm korda näo, et ei märganud Nõukogude lenduri manöövrit, ehkki see isegi lendas tema eest läbi, järelpõleti sisse lülitatud. Kerefov jõudis veendumusele, et reisilennuki piloot tahab iga hinna eest riigipiirini jõuda. Lendur palus luba rünnata ja asus selleks sobivale positsioonile, kuid sai käsu Boeing maanduma sundida.
Kerefov märkas järve. Ta püüdis tabada reisilennuki vasakut tiiba hävitaja parema tiivaga. Korea piloodile ei jäänud valikut. Vältimaks kokkupõrget, vähendas ta kõrgust. Kell 23.05 Moskva aja järgi maandus reisilennuk Korpijärve jääl. See on umbes 5 km pikkune kitsas järv Karjala põhjaosas Louhi lähedal. Kapten Kerefov jälgis hädamaandumist 500 m kõrguselt ja teatas staapi Boeingu maandumiskoha koordinaadid.
Natukese aja pärast saabusid päästjad, keda lennukisse sisenedes haaras õudus: kogu salong oli verepritsmeid täis. Selle põhjuseks oli reisijate barotrauma: õhurõhu järsu langemise tõttu oli kõigil hakanud ninast ja kõrvadest verd jooksma.
Nõukogude ohvitserid märkasid, et korea piloot oli maandunud ülima meisterlikkusega. Ta riskeeris, maandudes väljalastud telikuga, mis vähendas lennuki kere purunemise ja süttimise ohtu. Samuti oli ta rehkendanud pidurdusteekonna nii täpselt, et hiiglasliku 200-tonnise masina nina peatus järve kaldal. Ainult tänu sellele jää lennuki massi välja kannataski.

Paha magnetväli

21. aprilli varahommikul toimetati kõik Boeingu pardal viibinud helikopteritega sõjalennuväljale ja sealt bussidega edasi 140 km kaugusel asuvasse Kemi linna. Reisijad paigutati ohvitseride garnisoni, kuhu toodi voodeid, tekke ja toiduaineid. Haavatud paigutati aga raudteehaiglasse. 13 reisijat vajasid arstiabi.
Kaks päeva olid korealased tõeline vaatamisväärsus. Kohalikud elanikud piilusid akendest sisse ja silmitsesid välismaalasi, kui need jalutamas käisid. Tõsi küll, pakase kätte välja minna soovijaid ei olnud palju, sest riides olid reisijad Pariisi kevadele vastavalt.
Sama põnevil oli rahvas ka lennukist. Kui KGB spetsialistid olid selle kallal töö lõpetanud ja aparatuuri ära viinud, oli järg sõjaväelaste käes. Nende järel tulid tsiviilisikud ja viisid ära kes istme, kes tüki vaipa.
Korea lennufirmaga KAL lepiti kohe alguses kokku, et lennukit ei tagastata. Moskvas kardeti, et äkki jäid mingid luureseadeldised siiski kahe silma vahele, korealased omakorda ei pidanud vraki transportimist mõttekaks. Küll maksis N. Liit aga Lõuna-Korea reisijatele hüvituseks ühtekokku 100 000 dollarit.
22. aprillil viidi kõik reisijad bussidega sõjalennuväljale ja sealt kahe Tu-134-ga edasi Murmanskisse, kust Pan Americani Boeing 727 toimetas reisijad Helsingisse. N. Liitu jäid ainult lennuki kapten Kim ja teine piloot Cha Soon-do, keda ootas kohus. Mehed tunnistasid, et said Nõukogude sõjalendurite käskudest aru, ja tunnistasid end N. Liidu õhuruumi rikkumises süüdi.
Kim väitis, et põhja-magnetpooluse mõjul jukerdasid navigatsiooniseadmed. Gürokompass olevat rikki läinud ja autopiloot seetõttu ekslikust infot juhindunud. Sõjalendurite märguannetele mitteallumist põhjendasid piloodid sellega, et olid paanikasse sattunud. Lõppude lõpuks esitasid nad armuandmispalve.
Soovimata rahvusvahelist olukorda teravdada, jäeti piloodid karistamata, ehkki kõigile oli selge, et endine kogenud sõjalendur ei saanud kuidagi niisugust autopiloodi eksimust märkamata jätta.
Tõenäoliselt täitis Boeing luureülesannet, millest reisijad muidugi midagi ei teadnud. Kuna aga lennuk õnnestus maanduma sundida ja tagasi seda ei nõutud, pidas Nõukogude Liidu juhtkond paremaks jätta asi nii.

NB! Loe ka:
N. Liidu hävitaja tulistab alla Korea reisilennuki (1983)
Kogemata meelega – Ukraina reisilennuki allatulistamine Iraanis 8. jaanuaril 2020

©Peter Hagen