N. Liidu hävitaja tulistab alla Korea reisilennuki (1983)

15 minutit lugemist

Korea reisilennuki allatulistamine Nõukogude hävitaja poolt 1. septembril 1983 andis nii idas kui läänes alust ohjeldamatuteks spekulatsioonideks külma sõja vaimus. Nii mõnedki teooriad olid üsna fantastilised, tõestamatud ning spekulatiivsed.

Näiteks väitis Nõukogude pool, et Korea reisilennuki sattumine Nõukogude Liidu õhuruumi oli Ameerika luure ettekavatsetud provokatsioon. Veel vähem usutavam oli aga jutt selle kohta, et Nõukogude Liit „meelitas” Korea Boeingu oma õhuruumi, et siis oletatava luurelennuki allatulistamisega oma põlisvaenlast USA-d kompromiteerida. Nõukogude Liidu teadeteagentuur TASS tegi 3. septembril 1983 avalduse, milles oli muu hulgas öeldud: „Varsti pärast seda väljus lennuk-piiririkkuja Nõukogude õhuruumist ja jätkas lendu Jaapani mere suunas. Umbkaudu kümme minutit viibis ta raadiolokatsioonivahendite vaatlustsoonis, pärast seda aga kaotati ta vaateväljalt…” Kui peenetundeline eufemism – lennuk mitte ei tulistatud alla, vaid „kaotati vaateväljalt”!
Päev hiljem lükkas TASS ümber USA administratsiooni poolt ÜRO Julgeolekunõukogule saadetud läkituses sisalduvad „laimavad kinnitused, et Nõukogude Liit olevat seotud Nõukogude Liidu õhuruumi tunginud tuvastamata lennuki kadumisega”. Tõsi, juba mõni päev hiljem hakkasid Nõukogude massiteabevahendid seda „lennuki vaateväljalt kaotamist” põhjendama.
Kainelt arutlevad analüütikud lähtusid sellest, et Boeing sattus Nõukogude Liidu õhuruumi ettekavatsematult ning see tulistati ekslikult luurelennuki pähe alla. Samale järeldusele jõudis ka ICAO, kes iseseisvalt intsidendi tagamaid uuris.
1. septembril 1983 kell 4.05 Kesk-Euroopa aja järgi startis lend KE 007 New Yorgist regulaarsele liinilennule Lõuna-Korea pealinna Söuli. Alaskal Anchorage rahvusvahelisel lennuväljal tehti vahemaandumine, et täiendada kütusevaru ning meeskonda välja vahetada. Vahemaandumise ajal programmeeriti Boeingu kolm üksteisest sõltumatut navigatsioonisüsteemi (Intertial Navigation System – INS) uuesti. Eelkõige tuli sisse sööta lennuki täpne stardipositsioon ning valmistada ette korrektne lennumarsruut. Selleks söödeti kompuutrisse järgmise lennuetapi teatud positsioonide koordinaadid, milleks võisid olla nii raadionavigatsioonijaamad kui ka teatud geograafilised punktid. Pärast automaatpiloodi sisselülitamist oleks INS hoidnud lennukit kindlalt kursil ning isegi korrigeerinud kurssi vastavalt tuule võimalikule mõjule.
Kell 11.30 Kesk-Euroopa aja järgi, pärast 50-minutilist vahepeatust startis Boeing 747 oma lennu teisele ja viimasele etapile. Peale kolmeliikmelise meeskonna viibis lennuki pardal ka sama lennukompanii tööst vabad kuus pilooti ning 20 stjuardessi, kes pidid hoolitsema 240 reisija eest, kelle hulgas oli 61 USA kodanikku. Kõige prominentsem reisija oli USA kongresmen Lawrence McDonald. Neil kõigil jäi veel elada ainult viis ja pool tundi.
Nagu hilisem analüüs näitas, hakkas KE 007 juba kümme minutit pärast starti ettenähtud kursist paremale kalduma. Kui lennuk väljus Anchorage lennuvälja radari tööpiirkonnast, asuti ettenähtud kursist umbes kaksteist kilomeetrit põhja pool. Kuna selles ei nähtud midagi ebatavalist, ei pidanud Anchorage dispetšerid vajalikuks juhtida Korea lennuki meeskonna tähelepanu kursist kõrvalekaldumisele. Kuigi Boeing pidi lendama üle USA Betheli sõjaväelise raadionavigatsioonijaama (VORTAC), mööduti jaamast 25 kilomeetri kauguselt põhja pool. Kuna sõjaväe- ja tsiviildispetšerid ei teinud tollal koostööd, jäi lennuki kursimuutus vajaliku tähelepanuta. Selle tagajärjel kaldus KE 007 üha rohkem põhja poole ning tungis lõpuks 250 kilomeetri kaugusel ettenähtud kursist Nõukogude õhuruumi.
Seoses Korea reisilennuki tahtmatu piiririkkumisega tuli Nõukogude õhujõududel üle elada mitmeid piinlikke momente. Pärast häiret startinud kuus MIG-23 tüüpi hävituslennukit ei suutnud avastada üle Kamtšatka lõunatipu lendavat reisilennukit. Tundmatu radariobjekt lendas takistamatult edelasse Ohhoota mere kohale.
Umbes tund aega hiljem sattus KE 007 uuesti Nõukogude Liidu õhuruumi. Seekord ületas Korea reisilennuk Sahhalini saare lõunaosa. Boeing lendas sel ajal veel pimedas taevas, mida aeg-ajalt valgustas poolkuu. Ilmastikutingimused olid head ning 10 000 meetri kõrgusel olid vaid üksikud pilved. Kell 2.42 tõusid Dolinsk Sokoli sõjalennuväljalt õhku kolm MIG-23 ja üks Su-21. Piloodid teadsid juba, et piiririkkuja üritab karistamatult N. Liidu õhuruumist väljuda.
Kell 3.05 kohaliku aja järgi teatas Nõukogude hävitaja Su-21 piloot, major Vassili Kasmin, et näeb enda ees õhupiiri rikkujat (ameeriklased salvestasid raadioside piloodi ja maapealse juhtimiskeskusega ning osa sellest anti ÜRO Julgeolekunõukogu erikomisjoni käsutusse). Mitte kordagi ei teatanud hävituslennuki piloot, et ta oleks Boeing 747 identifitseerinud reisilennukina. Nõukogude piloot nimetas tundmatut lennukit alati „märgiks”. Boeingi piloodid ei teatanud aga kordagi Jaapani kontrollkeskusele, endi jälitamisest või kellegi märkamisest.
Su-21 piloot Kasmin jälitas Korea lennukit tervelt 20 minutit ning püüdis raadio teel sissetungija meeskonnaga ühendusse astuda. Ootamatult alustas Boeing tõusu, tõustes 10 050 meetrilt 10 670 meetri kõrgusele ning teatas sellest kell 3.20 raadio teel ka Jaapani kontrollkeskusele. See oli tavapärane manööver pärast seda, kui lennuk oli suurema osa kütusest ära tarvitanud. Hävituslennuki piloot pidas seda aga oletatava luurelennuki põgenemiskatseks. Kõrgust koguva Boeingu kiirus vähenes ning Su-21 oli sunnitud samuti kiirust maha võtma, et mitte märgist mööda kihutada. Kell 3.26 laskis Nõukogude hävituslennuk välja kaks õhk-õhk tüüpi raketti. Vähemalt üks neist tabas reisilennuki vasakut tiiba. Kaks sekundit hiljem andis hävituslennuki piloot eetrisse teate: „Märk on hävitatud.”
Korea lennuk sai rängalt vigastada. Kell 3.27 jõudis reisilennuki kapten Chun Byung In veel edastada raadiosõnumi, mis oli väga ebaselge, kuid millest võis aru saada umbes nii: „Korea Air null null seitse… kõik mootorid… plahvatuslik rõhulangus… Langeme üks null üks… kaks delta…”
Boeing lagunes õhus ja kukkus 80 kilomeetri kaugusel Sahhalinist edelas Moneroni saare lähedal Jaapani merre. Kõik lennukis olnud 269 inimest hukkusid. Plahvatust kõrgel õhus nägi ka üks jaapani kalur. Tema sõnul toimus tugev plahvatus, millega kaasnes mitu sekundit kestnud heleoranz valgusesähvatus. Seejärel oli kuulda veel mitut nõrgemat plahvatust. Viis minutit hiljem lõi kaluri ninna põleva petrooleumi lõhn.
Hiljem toodi merest välja mõned lennukirusud, pardalviibinute isiklikud asjad ja mõnede reisijate surnukehad. Vrakitükid leiti Nõukogude Liidu korraldatud otsimisaktsioonide käigus ning anti üle Jaapani võimudele. Igasugusest edasisest abist pääste- ja otsimistöödel keeldus Nõukogude pool kategooriliselt. Kuna lennuki musta kasti merest välja tuua ei õnnestunud, pidi ICAO rajama oma teooria tragöödiast rohkem või vähem tõepärastele, kuid siiski oletustele. Korea reisilennuki meeskond oli väga vilunud ja suurte kogemustega. Lennuki kapten, endine Korea õhujõudude hävituslendur Chun Byung In oli olnud õhus 10 600 tundi, millest 6 618 oli ta lennanud Boeingul. Tänu oma kohusetundlikkusele oli Byung In valitud Korea presidendi isiklikuks piloodiks. Teine piloot Son Dong Hui oli samuti endine sõjaväelendur, kes oli lennanud rohkem kui 9000 tundi, sellest 3441 tundi Boeingul. Ka pardainsener Kim Eui Dong oli olnud sõjaväelendur ning oli oma 4000 lennutunnist viibinud 2614 tundi Boeing 747 pardal.
On raske ette kujutada, et nii kogenud meeskonnaliikmed lasksid ennast eksitada navigatsioonisüsteemi vigadest ega märganud kursist kõrvalekaldumist mitme tunni vältel. Mitte keegi ei tea täpselt, mis toimus piloodikabiinis nende saatuslike tundide jooksul tegelikult. Lennumarsruudi andmete sisestamine INS-i oli pardainseneri ülesanne. Seda on võimalik teha ka käsitsi, kuid on tõenäoline, et Kim Eui Dong kasutas Continental Airlinesi poolt ettevalmistatud kassetti.

20. aprillil 1978 sattus Nõukogude Liidus Põhja-Karjala piirkonnas nõukogude õhuruumi Lõuna-Korea Air Lines’i Boeing 707-321B (HL7429, flight KAL 902), mis oli teel Pariisist Anchorage kaudu teel Souli. Nõukogude hävitaja Su-15 tulistab reisilennuki pihta raketi, mis tabab lennuki vasakut tiiba, mille tagajärjel 3 meetri pikkune tükk tiiva küljest rebitakse. Üks mootor lakkab töötamast. Lennuk laskus 1520 m kõrgusele ja piloodid hakkasid otsima sobivat paika hädamaandumiseks. 40 minuti jooksul ei suutnud nõukogude hävitajad pilvedes lendavat Boeingut leida. Lõpuks teeb lennuk Karjalas Louhi lähedal hädamaandumise kinnikülmunud järvele. Kõik 97 reisijat ja 12 meeskonnaliiget pääsesid eluga.

Teatavasti jälgiti lennumarsruudi „Romeo 20” (R 20) seda lõiku, mis kulges N. Liidu õhupiiri lähedal, väga hoolikalt. Isegi navigatsioonikaartidele oli löödud tempel hoiatusega, et õhupiiri rikkumisel võidakse lennuk alla tulistada. Korea lennuki meeskond oli väga hästi teadlik ohust, mida kujutab endast N. Liidu õhuruumi sattumine. Kuna Beringi mere kohal tegid USA luurelennukid regulaarselt luurelende, oli Nõukgude Liidu ülitundlikkus piiririkkujate suhtes mõistetav. Kuna Boeingu lähenemisel Nõukogude õhupiirile viibis samas piirkonnas ka Ameerika luurelennuk RC-135, peeti hiljem Korea reisilennukit USA luurelennukiks. Nõukogude õhupiirile läheneva Korea lennuki ees tegi luurelennuk RC-135 suuri ringe ning eemaldus siis, et suunduda Shemya õhujõudude baasi. Nõukogude pool käsitles hiljem seda „manöövrit” kui kahe luurelennuki ettekavatsetud kohtumist.
Kuid poleks õiglane jätta tähelepanuta Nõukogude-poole argumente. Vastutust lennuliikluse juhtimise eest marsruudil „Romeo 20” jagavad Jaapan ning USA. Jaapani tsoon algab Kamtšatka lõunatipu traaversil, põhjalaiuse 47. ja idapikkuse 162. kraadil. Lennu iga lõigu eest vastutavad kas USA või Jaapani lennujuhtimisorganid. Marsruudil on üles seatud spetsiaalsed kontrollpunktid (Neeva, Nokka, Noho, Navy, Nippi ja teised), milledest igaühe kohal peavad reisilennukid fikseerima oma asendi ja ette kandma maale, maapealne talitus aga rangelt kontrollima nende ülelendu. Kõnealust reisi sooritanud meeskond oli kohustatud enne lennumarsruudi järgmisse lõiku sisenemist raporteerima lennu maapealsele juhtimispunktile, et ta lahkub tema lõigust, ja küsima (antud korral Jaapani) lennujuhtimispunktilt luba siseneda uude lõiku, samuti pärima lennutingimusi marsruudi järgmises lõigus. Iga aasta lendab mööda seda trassi umbes 12 000 lennukit. Kuidas oli võimalik, et nüüdisaegsete raadiotehniliste lennuohutusvahenditega varustatud lennujuhtimispunktid ei märganud Korea Boeingu ligi 500-kilomeetrilist kõrvalekaldumist marsruudist?
Mis siis Korea lennuki meeskonda ikkagi eksitas? Kursist kõrvalekaldumise korral oleksid signaallambid andnud märku, et INS-seade ei ole lülitatud ümber automaatpiloodile. Vale stardipositsiooni sissesöötmise korral ühte kolmest navigatsioonisüsteemi oleks seade selle automaatselt avastanud ning veast plinkimisega märku andnud. Tõsi, selle hoiatuse oleks saanud nupulevajutamisega neutraliseerida. Peale selle poleks ju kontrollpunktidest ülelendamise kellaajad väljaarvutatud aegadega kattunud. See oleks pidanud meeskonna valvsaks tegema, et midagi ei klapi. Seitse aastat pärast tragöödiat sai teatavaks, et N. Liidu spetsialistid olid vaatamata oma varasematele väidetele lennuki mõlemad mustad kastid merest välja toonud. 1992. aasta oktoobris anti koopiad helisalvestistest (millegipärast ainult katkendid) meeskonna omavahelistest kõnelustest asjaomastele uurimiskomisjonidele üle. Kahjuks ei selgunud ka meeskonnaliikmete omavahelistest kõnelustest midagi sellist, mis oleks aidanud täiendavalt selle tragöödia tagamaid selgitada. Millised ka polnud N. Liidu väited, oli selge, et tundmatu objekti allatulistamisega kiirustati, ei püütudki piiririkkujat identifitseerida. Venelased väitsid visalt, et tundmatu lennuki navigatsioonituled ei põlenud. See oli vale. Kell 3.10:51 teatas piloot Kasmin, et märk lendab navigatsioonituledega, kell 3.21:35, et märk lendab tuledega ning hävitaja asub kahe kilomeetri kaugusel märgist. Ilmselt oli kellelegi väga vaja „kangelasliku võitlusega piiririkkuja vastu” silma paista.
Vaatamata kaasaegsete reisilennukite juhtimis- ja navigeerimissüsteemide täiuslikkusele, on ka nüüdisaja pilootidel küllaltki sageli probleeme lennuki täpse asukoha määramisega õhus. Seda tõendavad ka mitmed teised lennuõnnetused, mis on juhtunud navigeermisvigade tagajärjel.
1984. aasta detsembris alustas St. Paulsi saarel tööd tsiviilradarijaam, mis on suuteline jälgima kogu tsiviillennnukite liiklust Vaikse ookeani põhjaosas. Kui see radarijaam oleks antud käiku 16 kuud varem, oleks ehk KE 007 tragöödia jäänud olemata.

* * *

Oma autobiograafias „Ühe ameeriklase elu” (1990) meenutab president Ronald Reagan Korea lennuki allatulistamist nii:

Kui keegi Vabas Maailmas vajas veel 1983. aasta suvel kinnitust, et meie vastane oli kurjuse impeerium, siis saabus see päev 31. augustil, kui Nõukogude sõjalennuk tulistas külmavereliselt alla Korea liinilennuki. Nii mõrvati kõik lend nr 007 pardal olnud 269 reisijat, kelle seas oli ka üks USA kongresmen ja veel üle 60 ameeriklase.
See inimsusevastane kuritegu ei pärssinud üksnes minu „vaikset diplomaatiat” Kremliga, vaid peatas sisuliselt kõik pingutused parandada Nõukogude-USA suhteid.
Kuulsin toimunud tragöödiast Rancho del Cielos viibides ja jagasin kogu tsiviliseeritud maailma jahmatust selle õhus toime pandud jõhkra teo üle. Algul väitis Nõukogude Liit, et nad ei tea allatulistatud lennukist midagi, ehkki meil oli algusest peale kõik selge, sest Jaapani lennujuhtimiskeskus kuulas pealt Nõukogude pilootide vahelist sidet. Kui Andropov lõpuks tunnistas, et reisilennuki tulistas alla Nõukogude hävitaja, tõi ta ettekäändeks, et Korean Air Lines’i lennuk Boeing 747 lendas USA „luureülesande” täitmisel Nõukogude õhuruumis.
Olin maruvihane. Pärast mitmeid öiseid telefoniarutelusid katkestasin Californias puhkuse, naasin Washingtoni ja kutsusin vahetult pärast õhtul kohalejõudmist kokku Riikliku Julgeoleku Nõukogu erakorralise koosoleku, millel otsustasime paluda liitlastelt meiepoolsete sanktsioonidega ühinemist ja nõuda ohvrite omastele kahjutasu maksmist.
Jõudsime uurimise tulemusel järeldusele, et New Yorgist Alaskal Anchorage’s toimunud vahemaandumise kaudu Souli suundunud lend nr 007 meeskond oli ilmselt valesti seadistanud lennuki automaatpiloodi tööd juhtiva arvuti, mistõttu kaldus lennuk kursist kõrvale, Jaapani õhuruumi asemel põhja, Nõukogude Liidu õhuruumi. Mida aeg edasi, seda rohkem nad kursist kõrvale kaldusid ja ilmselt nad ise ei saanudki sellest aru. Raadioside põhjal tundus, et nad üldse ei teadnud, et Nõukogude hävitajad neid Vaikse ookeani põhjaosa kohal jälitavad. Ehkki Alaskalt startinud vaatluslennuk oli mõni tund varem viibinud samas piirkonnas rutiinsel patrull-lennul (väljaspool Nõukogude õhuruumi), polnud meil tollal piirkonnas ühtegi lennukit ning Andropovi väide, et Korea lennuk tegutses USA luurelennukina, oli muidugi absurdne. Kuna meil olid Nõukogude lennukite omavahelise side salvestused, siis teadsime, et Nõukogude piloodid olid 747 lähedal lennanud kaks ja pool tundi selge taeva ja täiskuu ajal, nii et tundus uskumatu, et nad ei saanud aru, et tegu on suure reisilennukiga. Kuid nad tulistasid selle ikkagi alla – ning Nõukogude riigijuhid ei taganenud oma väitest, et nende arvates tulistasid piloodid alla luurelennuki.
Palusin pühapäeval, 4. septembril Kongressi juhtpoliitikud Ovaalkabinetti ning lasin neil kuulata salvestust, kus Nõukogude sõjalennuki piloot ütleb, et on lukustanud oma õhk-õhk-tüüpi raketi sihtmärgi, tulistab raketi välja ja kinnitab: „Sihtmärk on hävitatud.”
Järgmine päev oli tööpüha. Olin lootnud suurema osa päevast veeta Valge Maja basseini ääres. Selle asemel istusin niiskete ujumispükstega oma kabineti toolile laotatud rätikul ja kirjutasin ümber Valge Maja kõnekirjutajate poolt intsidendi kohta koostatud kõnet. Ehkki kasutasin ka mõningaid olemasoleva teksti lõike, siis suurema osa kirjutasin ringi, et väljendada oma siirast nördimust toimunud barbaarsuse üle ning välja tuua mõningaid väljavõtteid Nõukogude pilootide raadiosidest enne lennuki hävitamist. Tahtsin ameeriklastele paljastada selle teo ülima ülbuse. Seejärel panin selga oma sinise ülikonna ja pöördusin televisioonis rahva poole:
„Ärge laske end eksitada, et see oli rünnak kõigest meie või Korea Vabariigi vastu,” ütlesin.
Sellega ründas Nõukogude Liit kogu maailma ja üleüldisi käitumisnorme. See oli barbaarne tegu} mis on omane ühiskonnale, kus ei hoolita üksikisiku õigustest ega inimeludest ja mis üritab pidevalt laieneda ja allutada üha uusi rahvaid … Selline julmus ei tohiks meid enam üllatada. Me mäletame Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poola sündmusi, mürkgaasi kasutamist Afganistani külaelanike vastu. Kui selle massimõrva ning järgnenud reaktsiooni eesmärk oli meid hirmutada, siis see ei õnnestu.
Toimunu pärast kehtestasime Nõukogude lennufirmale Aeroflot USA-s maandumiskeelu ning peatasime mitmete NSVL-iga sõlmitud kahepoolsete lepingute kehtivuse. Mitmed konservatiivsed kommentaatorid süüdistasid, et oleksin pidanud reageerima karmimalt ning olin konservatiive alt vedanud. Kuid relvastuskontrolli läbirääkimised olid jõudmas uude olulisse etappi ja kuigi ma ei üritanud musta valgeks värvida, ei soovinud ma torpedeerida tuumarelvastuse vähendamise algatust veel enne, kui see õieti alatigi jõudis.
Korea lennukiga toimunud intsident kinnitas taas kord, et maailma saatus oli noateral ja tuumarelvastuse-alaste teemadega tuli tõsiselt tegeleda. Kui oli nii, nagu mõned inimesed arvasid, et Nõukogude piloodid lihtsalt ei suutnud eristada reisilennukit sõjalennukist, siis kas võis juhtuda, et mõni tuumarelva väljatulistamise võimalusega sõjaväelane teeb veel saatuslikuma vea?
Kui eksida võib sõjalennuki piloot, siis mis juhtub, kui sama teeb raketipatarei komandör?
Ja kui keegi tõesti oleks selle vea teinud – või mõni hull oleks saanud enda valdusesse tuumarelva – siis poleks me suutnud end selle eest kaitsta. Väljatulistatud tuumarelva ei saa tagasi kutsuda ja kuniks ei võeta kasutusele mingit Strateegilise Kaitse Algatuse sarnast süsteemi, on maailm tuumarelvade eest kaitsetu.
Olin reisilennuki jõhkrast ründamisest vapustatud, kuid see kuritegu võimaldas mul inimestele meenutada Nõukogude režiimi tegelikku palet ja totalitaarset olemust.
Korean Air Lines’i reisilennuki allatulistamine andis Kongressile otsustava tõuke armee moderniseerimisprogrammi toetamiseks ning vähemasti hetkeks lõpetas katsed pärssida meie sõjalise jõu taastamist.

Tunnuspildil: Korean Airlinesi Boeing 747 (HL7442).

©Peter Hagen

0

Your Cart