Benito Mussolini tõus ja langus

Itaalia fašistide juhi Benito Mussolini lõpp oli hale. On raske uskuda, et isegi auväärt Winston Churchill nimetas omal ajal seda poliitilist klouni „geniaalseks isikuks“. Oli neidki, kes kiitsid Hitlerit. Ajakiri „Time“ valis 1938. aastal Hitleri koguni aasta inimeseks! Tänapäeval jätkub mõlema mehe jaoks ainult sõimusõnu…

„Meie doktriin ei sisalda midagi uut. Fašism on meie aja kriisi tulemus. Me oleksime võinud selle ka „irratsionalismiks“ ristida.”

Benito Mussolini

Kuid Mussolinile kuulub veel üks hea kild: „Bolševism sündis ümber slaavi fašismiks.”

Itaalia fašistliku partei asutaja ja juht Benito Amilcare Andrea Mussolini sündis 29. juulil 1883. aastal Varano di Costa külas. Mitu põlve Benito isapoolseid esivanemaid olid põlluharijad ja tema isa Alessandro küla sepp. Ema Rosa Malton oli jumalakartlik ja vaikne naine ning pidas õpetajaametit. Benitol oli allumatu iseloom. Koolist visati ta pussiga kaklemise pärast mitu korda välja, kuid ta lõpetas siiski keskkooli ning 18-aastasena sai temast põhikooli õpetaja. Ent peagi võeti talt halva maine tõttu õpetamisõigus. Noorusaja katsumustes kujunes tema iseloom: egoism, tahtekindlus ja põikpäisus, milleta ükski diktaator läbi ei löö. Kuna Mussolini elus mängisid suurt rolli naised, teemegi nüüd juttu tema suhetest õrnema sooga.
Juba noores eas tunnistas Mussolini, et riietab silmadega lahti iga naise. Noorusaastail kohtus ta naistega kõige sagedamini trepikodades, puude vilus või jõekaldal. 19-aastase Benito ellu jättis olulise jälje vene sotsialist Andzelika Balabanova, kes oli temast neli aastat vanem. Huvitaval kombel katkestas naine temaga suhted, kuna kahtles õigusega Benito sotsialistlike vaadete siiruses.
Seejärel oli Benitol romaan abielunaisest korteriperenaise Luigiga. See oli vapustavalt armukade naine. Ta rebis oma armukese märkmikust välja lehed, millele olid ajalooõpikust välja kirjutatud tööks vajalikud naisenimed.

Muide, temalt sai Mussolini süüfilise, mille tõttu ta pidi peaaegu oma elule käe külge panema. Ta ei suutnudki end päris terveks ravida ning paljud seostasid tema sõjaaegseid prohmakaid ajukahjustusega. Mussolini iseloomus võis täheldada teisigi väljaravimata süüfilise tundemärke nagu suurushullustus ning kõrgenenud ärrituvus.
1909. aastal armus Mussolini Raquele Guidisse. Sotsialistina ei pooldanud Mussolini kiriklikku abielu ning pakkus vabaarmastust. See kutsus esile Raquele ema vihase protesti. Siis ütles Mussolini: „Näete seda revolvrit, sinjoora? Selles on kuus padrunit. Kui teie tütar mind hülgab, saab üks temale, ülejäänud viis minule!” Pärast seda andis sinjoora oma õnnistuse. 17. jaanuaril 1910 panid noored ilma igasuguste formaalsusteta leivad ühte kappi ning asusid Via Merendal elama möbleeritud korterisse. Saanud peaministriks, oskas liiderdav Duce võrgutada teda külastavaid daame oma ametiruumides, kusjuures ta ei võtnud maha pükse ega kingi. Üldse suhtus Mussolini naisesse kui naudinguvahendisse ning vahetas neid sageli, juhindudes tugevast maamehe maitsest: eelistas täidlasi ning ei sallinud, et naine lõhnaõli kasutab. Talle ei meeldinud ka, et naine tema kõrval magab, sest kartis märkusi oma öösärgi kohta, ilma milleta ta uinuda ei suutnud.
Huumorimeele ja eneseirooniaga oli Ducel raskusi. Väga ebauskliku inimesena kartis ta kohutavalt küürakaid ja vigaseid inimesi ning avatud vihmavarje. Ta joonistas oma punase Alfa-Romeo mootorikattele amulette ning ei läinud kusagile ilma väikese Püha Antoniuse kujuta, mis pidi kaitsma haiguste eest. Eetri ja viiruki lõhn pani teda minestama. Ta pesi end ja vahetas särke harva. Ükskord solvas ta Hispaania kuningannat, ilmudes vastuvõtule ajamata habemega.

Kogu oma kõlvatuse juures austas Duce tugevaid perekonna alustugesid. Tõsi küll, aeg-ajalt kolkis ta oma Raquelet ning ükskord läkitas lemmiktütre Edda pihta taldriku. Naine ei jäänud võlgu. Kord, kui Benito oli kõvasti auru all ja hakkas mööblit lõhkuma, hoiatas naine: „Kui sa veel kord sellise olekus koju tuled, tapan su!” Duce teadis, kellega tal on tegemist, ning jättis joomise maha. Oma armukestega ta nii ei tseremoonitsenud.
Viimased üheksa eluaastat oli Mussolini armukeseks mustapäine iludus Claretta Petacci. Ilmselt oli see kõigist tema kiindumustest sügavaim. Ent vaatamata armastusele Clara vastu, oma perekonda ta ei hüljanud. Targa naisena ei esitanud Clara mingeid pretensioone ning rahuldus talle ostetud luksuskorteriga. Ükskord ilmus nende armupessa duce seaduslik abikaasa, silmitses luksust, millega Mussolini oli oma armukese ümbritsenud, ja hoiatas sarkastiliselt, et ükskord kihutatakse ta Loreto väljakule – prostituutide kogunemispaika. Kuid tulgem tagasi Mussolini poliitilise karjääri juurde.
1902. aasta juunis sõitis Mussolini Šveitsi, kuhu jäi rohkem kui kaheks aastaks. Šveitsis töötas ta ühe veinikaupmehe juures jooksupoisina ning õhtuti külastas Lausanne’i ülikooli. Ta luges Marxi ja Engelsit ja kohtus vene emigrantidest revolutsionääridega, kes avaldasid Mussolinile suurt mõju. Sotsialism sai Mussolinile sedavõrd omaseks, et ta hakkas endaga kaasas kandma Marxi pildiga medaljoni.
1904. aasta novembris oli Mussolini Itaalias tagasi. Saanud vene sotsialistidelt tõhusa väljaõppe, hakkas ta kodumaal sõnas ja kirjas propageerima sotsialismiideed. 1909. aastal asutas Mussolini oma kodumaakonnas Emilia Romagnas Forli linnas ajalehe „La Lotta di Classi”, millest sai klassivõitluse lipukandja. Ajapikku sai Mussolini tuntuks kogu Itaalias. 26-ndaks eluaastaks oli Mussolini kuus korda vanglas istunud, omandanud sotsialistliku kõnemehe kuulsuse, oli keskpärane, kuid produktiivne ajakirjanik, tuntud huligaan ja mõistagi itaalia fašistide liider. 1912. aastal sai Mussolinist ajalehe „L’Avanti!” peatoimetaja.

Esimeses maailmasõjas võitles Mussolini tavalise reamehena. 23. veebruaril 1917 sai ta granaadiheitja plahvatusel raskesti haavata ning demobiliseeriti. Sama aasta juunis asus ta taas tööle oma 1914. aasta novembris asutatud ajalehe „Il Popolo d’Italia” toimetajana.
23. märtsil 1919 asutas Mussolini pahempoolsete võimuhaaramistaotluste vastu võitlemiseks sõjaveteranide organisatsiooni Fasci di Combattimento (Võitlusliit), mis 7. novembril 1921 kuulutas end Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (Partito Nazionale Fascista). Mussolinist sai selle partei juht – il Duce.
1922. aasta oktoobris nõuab Mussolini valitsuselt fašistide laskmist kabinetti ning lubab korraldada rünnaku Roomale, kui tema nõudmisi ei täideta. 24. oktoobril mobiliseerib ta Napolis 40 000 mustsärklast ning korraldab otse valitsuse nuhkide silme all 27. oktoobril grandioosse vägede ülevaatuse. Samal õhtul annab ta mustsärklastele korralduse marssida Rooma. Kuningas Vittorio Emanuelle III kõhkleb järgmisel päeval piiramisseisukorra väljakuulutamise dekreedile allakirjutamisega ja nii saab Mussolini olukorra peremeheks. Pärast valitsuse tagasiastumist teeb kuningas 29. oktoobril Mussolinile ülesandeks moodustada uus valitsus ning annab talle ka edaspidi vabad käed.
Mussolini saabub rongiga Rooma, 30 kilomeetri kaugusel linnast ootavad tema banded aga endiselt rünnakukäsku. 30. oktoobril tuuakse mustsärklased erirongidega Rooma võiduparaadile. Järgmisel päeval esitleb Mussolini oma kabinetti. Peale peaministri ameti võtab ta endale ka sise- ja välisministri koha (3. jaanuaril 1926 hakkas juhtima ka sõja-, mere- ja lennundusministeeriumi). Oma poliitiliste vaadete kohta on Duce öelnud: „Ma olen reaktsionäär ja revolutsionäär vastavalt olukorrale.” Paremini ei olegi võimalik tema maailmavaadet ja poliitilisi eesmärke määratleda.

Mis sundis aga Mussolinit Hitleriga liituma? Eelkõige kindlasti ühine antikommunistlik ning imperialistlik ideoloogia. Esimesel kohtumisel Veneetsias 16. juunil 1934 ei leidnud diktaatorid veel ühist keelt, sest erinevused välispoliitilistes huvides, eriti Austria osas, olid liiga suured. Alles pärast sõda selgus, et Mussolini polnud Hitlerist kuigi heal arvamusel, kõige rohkem häiris teda füüreri fanatism ning lausa haiglaslik juudivaenulikkus.
23. oktoobril 1936 jõudsid Rooma ja Berliin siiski esimese koostöökokkuleppeni. Kõige tugevamat muljet avaldas Mussolinile aga tema esimene ametlik visiit Saksamaale 1937. aasta septembris. Füürerid külvasid teineteist üle komplimentide ja auavaldustega. Hitler autasustas Mussolinit spetsiaalselt temale määratud Saksa Kotka Teeneteordeni suurristiga ja kuldse parteimärgiga, mida NSDAP liikmetest kandis ainsana Hitler. Juhid pidasid teineteisele kiidukõnesid ning kinnitasid vastastikku ustavust.
Mussolini saabumise päeval, 25. septembril 1937 oli Berliini peatänav Unter den Linden pidulikult kaunistatud. Kaks miljonit berliinlast moodustasid 15 kilomeetri pikkuse spaleeri ning skandeerisid diktaatorite autokolonnile vahetpidamata: „Duce, duce, duce!” Loomulikult oli Mussolini liigutatud. Kruppi relvatehaste külastamine ning kohtumised Saksamaa sõjaväelise juhtkonnaga avaldasid talle samuti tugevat muljet, sest ta võis oma silmaga veenduda Saksamaa vägevuses.

29. septembril 1938. aastal toimus Münchenis legendaarne Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia riigipea kohtumine, mille algatajaks oli Mussolini. See oli ka Duce viimane suurem edu välispoliitikas. Itaalias tituleeriti teda „rahu kaitsjaks”. Kohtumisest osavõtjad nõustusid sellega, et Sudeedimaa liidetakse Saksamaaga ja seal elavatel tšehhidel tuleb lahkuda.
„See, mis Münchenis toimus, on kolossaalne. See on bolševismi ja kommunismi lõpp Euroopas. See on Venemaa igasuguse mõju lõpp Euroopas,” meenutas Mussolini hiljem.
Müncheni sobing näitas selgelt, et lääne demokraatia ei olnud enam võimeline Hitlerile kohta kätte näitama, kogu Euroopa diplomaatia oli tasakaalust väljas ning sellest lõikas kasu ainult Hitler.
Pärast Teise maailmasõja puhkemist kohtus Mussolini Hitleriga esimest korda 18. märtsil 1940 Austria piiril asuvas Brenneri raudteejaamas. Hitler rääkis, Mussolini kuulas. Duce kinnitas oma lubadust Saksamaaga koos võidelda.
Pärast kummalise sõja lõppu, kui Saksa väed alustasid 10. mail 1940 pealetungi Prantsuse vägede vastu, uskus Mussolini välksõja edusse ning oli kindel, et 1940. aasta septembris-oktoobris on sõda Euroopas lõppenud. Mussolini selline enesekindlus nähtus sellestki, et ta käskis samal sügisel demobiliseerida 600 000 meest. See oli rumal viga, sest samal ajal otsustati rünnata Kreekat. Upsakas Mussolini võttis endale kogu vastutuse sõjaliste operatsioonide eest, see oli aga tema kõige suurem viga, sest ebaedu korral polnud tal võimalik kedagi patuoinaks teha.

Hitleri edu Euroopa sõjatandril tekitas Mussolinis vastupandamatut soovi samuti maid vallutada. Reaalsustaju minetanud Mussolini lootis aja jooksul vallutada Malta, Korsika, Tuneesia ja Djibouti, samuti teised Prantsuse ja Briti kolooniad Aafrikas ja luua Hitlerist sõltumatu impeerium. Selline plaan näitas, et Mussolini nagu Hitlergi polnud võimeline hindama adekvaatselt oma riigi sõjalist võimsust. Itaalia polnud sõjaks valmis. Sellest hoolimata üritas Duce 1940. aasta oktoobris vallutada Kreekat, et kinnitada kanda Balkanil. Armetu sõjakäik lõppes novembri alguses Itaalia vägede lüüasaamisega. Tõsi, mõningast edu saavutasid itaallased Aafrikas, kus õnnestus vallutada üksikud Inglise tugipunktid. Juba 1935. aasta märtsis oli Mussolini alustanud oma uhkeid vallutusretki, alistades Etioopia. Kuigi ühe armetu Aafrika riigi vallutamist ei saanud pidada teab mis vägiteoks, pakkus võit Ducele siiski rahuldust ning andis talle julgust uute sõjaliste aktsioonide korraldamiseks.
Itaalia lipp ei lehvinud Etioopias kuigi kaua – juba 1941. aasta mais lõid Inglise väed itaallased Etioopiast välja.
1939. aasta aprillis vallutasid Itaalia väed veel Albaania, kuid sellega oli Itaalia oma teiste maade anastamise võimalused ammendanud. 11. detsembril 1941 tegi Hitler oma rumalaima vea, kuulutades USA-le sõja, sama tegi ka Itaalia. Astudes sõjajalale maailma võimsaima riigiga, olid mõlemad diktaatorid oma surmaotsusele alla kirjutanud.

Täites liitlaskohustusi, saatis Mussolini Saksa-Vene rindele 60 000 meest, 1942. aastal suurendati väekontingenti 200 000 meheni. Mussolini uskus ikka veel siiralt võidusse. Sakslaste ebaedu Aafrikas 1942. aasta suvel rikkus aga duce tuju ja sama aasta 1. detsembril soovitas ta Hitleril lõpetada sõjakäik Nõukogude Liidu vastu.
7. aprillil 1943. aastal kohtus Mussolini Salzburgi lähedal Kelheimi lossis Hitleriga ja püüdis veenda füürerit sõlmima Nõukogude Liiduga separaatrahu, et oma seljatagust kindlustades valmistuda tõrjuma lääneliitlaste võimalikku invasiooni. Hitler oli aga endiselt kindel, et sõjakäik idas kujuneb edukaks.
13. mail kapituleerusid Saksa väed Aafrikas. Nüüd oli liitlastele tee Sitsiiliasse avatud. Mussolini unistus luua Aafrikas Itaalia koloonia läks maksma 13 748 itaallase elu. Duce ei kavatsenud siiski veel alla vanduda, kuid pärast seda, kui liitlased hõivasid Sitsiilia ja valmistusid tungima Pürenee poolsaarele, oli Mussolini tund löönud.
25. juulil 1943 tagandas Itaalia kuningas Emanuelle III Mussolini peaministri kohalt. Kuningas ei lasknud tal isegi rääkida, öeldes vaid: „Mul on kahju, kuid teist lahendust ei olnud.” Sama päeva pärastlõunal võeti Mussolini Villa Savoias vahi alla.
Hitleri korraldusel alustati operatsiooni „Unternehmen Eiche” (operatsioon Tamm), et leida ja vabastada arreteeritud Mussolini. Duce vabastamine tehti ülesandeks kurikuulsale SS-Hauptsturmführer Otto Skorzenyle. Jagades vajaliku informatsiooni eest heldelt võltsitud Inglise naelu, õnnestus sakslastel Duce jälile saada. Natsid said teada, et kukutatud diktaatorit hoitakse Maddalena saarel.
26. augustil võttis Skorzeny ette luurelennu saare kohal, kuid kukkus koos lennukiga merre. Ta õngitseti välja ning samal päeval vallutas ta viie kiirkaatri ja saja mehe abil saarekese. Kuid Mussolini oli selleks ajaks saarelt ära viidud. Tuli jätkata Mussolini otsinguid.

3. septembril kirjutas kindral Giuseppe Castellano alla Itaalia kapitulatsiooni aktile. Kuigi Mussolini võimule upitamine oli enam kui küsitav, lootis Hitler veel Mussolinit ära kasutada.
12. septembril vabastas Skorzeny juhitud langevarjuriteüksus mägihotellis Campo Imperatore interneeritud Mussolini. Kukutatud diktaator tahtis, et ta viidaks Rocca delle Caminate kindlusesse Romagnas, kuid Hitleril olid temaga teised plaanid ja vabastatud Mussolini toimetati lennukiga Viini. Järgmisel päeval kohtus Mussolini Müncheni hotellis Vier Jahreszeiten (Neli Aastaaega) oma naise Raqueli, laste ja lastelastega. Päev hiljem lendas ta Hitleri peakorterisse Rastenburgi, kus tal seisis ees tõsine jutuajamine füüreriga.
18. septembril moodustas Mussolini Saksa okupatsioonitsooni jäävas Salos Itaalia Sotsiaalse Vabariigi (Repubblica Sociale Italiana). See oli kukutatud diktaatori viimane katse ühitada oma unelmad, soovid ja sundmõtted. Kuid Põhja-Itaalias tegutsevad partisanid alustasid võitlust nii Saksa okupatsiooni kui ka Mussolini varivabariigi vastu.
1. detsembril tuli Mussolini veel kord Hitlerile vastu ning andis korralduse tema võimu all olevas piirkonnas elavad juudid deporteerida Saksa koonduslaagritesse.
20. juulil 1944, kõigest mõni tund pärast Hitlerile korraldatud atentaati kohtus Mussolini viimast korda Hitleriga. Mõlema diktaatori langemine oli ainult aja küsimus.

25. aprillil 1945 kohtus Mussolini Milanos kardinal Schusteri vahendusel Rahvusliku Vabastuskomitee (Liberazione Nazionale) esindajatega ning mõistis, et tal ei ole enam mingit lootust eluga pääseda. Partisanide esindajad nõudsid, et ta alistuks tingimusteta kahe tunni jooksul. Mussolini sai kindral Grazianilt teada, et Saksamaa kapitulatsioon on päevade küsimus. Sama päeva õhtul lahkus Mussolini Milanost ning sõitis Comosse, kuhu ta jäi 27. aprilli koiduni, mil kahest veoautost koosnev väike kolonn Saksa sõdurite eskordi saatel alustas liikumist Šveitsi piiri suunas. Kuid olude lähemal uurimisel selgus, et Šveitsi põgeneda on võimatu. Nüüd liitus kolonniga 200 meest Saksa õhutõrjekompaniist. Nende jõududega loodeti tungida Saksa sõjaväe juurde Merani. Kuid sama päeva hommikul pidasid kolonni kinni kommunistidest partisanid. Mussolini oli küll selga tõmmanud saksa sõjaväemantli ning pugenud ühe veoautokasti nurka, kuid ta tunti kohe ära. Mussolini toimetati väiksesse Dongo külla. Milanost saabus sinna ka vastupanuliikumise emissar Walter Audisio ning võttis Mussolini kohalikelt partisanidelt üle. 28. aprilli keskpäevaks oli kõik lõppenud. Mussolini ja talle järgnenud armuke Claretta Petacci lasti maha. Sama päeva õhtul kell 23 riputati mõlema laibad koos nendega Dongos hukatud kahe parteijuhi surnukehadega Milanos Loreto väljakul ühe bensiinitankla juures jalgupidi üles.
Viimase öö olid Benito ja Clara veetnud koos talumajas. Kuigi partisanid olid nõus Clara vabaks laskma, ei jätnud ta armastatud Mussolinit maha. Ja kui legendi uskuda, siis kattis ta laskude kõlades Duce oma kehaga.

Benito Mussolinil oli korraga 14 armukest
Itaalia fašistlik diktaator Benito Mussolini uhkustas, et tal oli korraga 14 armukest, võib lugeda neist ühe, Claretta Petacci kirjutatud päevikutest, mis 2009. aasta lõpus avaldati. Vatikani arsti tütar Petacci kohtus Mussoliniga 1932. aastal 20-aastasena ja temast sai Il Duce armuke neli aastat hiljem. Itaalia riigiarhiivis hoitavad päevikud jutustavad perioodist 1932–1938.
Petacci oli teiste Mussolini elus olnud naiste peale nii armukade, et lasi viimasel endale üle kümne korra päevas helistada ja õhtuti iga poole tunni tagant, sest naine kahtlustas Mussolinit õigusega petmises. Petacci kirjutas telefonikõnede ajad ja sisu üles, samuti kõiktülid endast 29 aastat vanema Mussoliniga, kes oli abielus ja kellel oli viis last. 1938. aasta aprillis kirjeldab Petacci tüli Mussoliniga, kui Benito Mussolini oli viimase tabanud seksimas endise armukese Alice De Fonseca Pallottelliga.
„Hea küll, ma tegin seda. Ma ei olnud teda jõuludest saadik näinud. Ma tahtsin teda näha, ma ei arva, et ma mingi kuriteoga hakkama sain. Ma veetsin temaga kaksteist minutit,” tunnistas Mussolini. Petacci katkestas ta jutu: „Kakskümmend neli.“
„Hästi, kakskümmend neli, nii et see oli kiire asi. Kelle asi see on? Ta on minevik. Pärast 17 aastat pole enam indu. See on nagu ma oleksin oma naisega,“ ütles Mussolini ja rääkis Petaccile, et mõte magamisest ainult ühe naisega on talle kujuteldamatu. „Minu elus oli periood, kus mul oli 14 naist ja ma olin õhtu jooksul kolme või neljaga üksteise järel. See annab sulle ettekujutuse minu seksuaalsusest,“ ütles Mussolini.

Milline oli Itaalia totalitarism?
Itaalia astus 1915. aastal Esimesse maailmasõtta ja sõdis Antandi poolel. Sõda ei olnud Itaaliale edukas. Itaallased said 1917. aastal austerlastelt hävitavalt lüüa, kuid Antandi võit tagas Itaaliale isegi territooriumi suurendamise – Itaaliaga liideti Lõuna-Tirool ja Trieste. Sõjajärgne majanduslik olukord polnud aga kuigi hea ning 1919 tabas riiki streigilaine. Stabiilset valitsust ei õnnestunud moodustada.
1919. aastal asutati Benito Amilcare Andrea Mussolini eestvõttel fašistlik partei (Partito Nazionale Fascista), mis lubas lahendada Itaalia siseprobleemid ja muuta riigi rahvusvaheliselt arvestatavaks jõuks. Partei võitis kiiresti poolehoidu ja suurenes. Võimu haaramiseks korraldasid 30 000 fašisti ja nende poolehoidjad 1922. aastal nn marsi Rooma. Selle survel nimetas kuningas Vittorio Emanuele III Benito Mussolini peaministriks. Algul oli Itaalias lubatud ka teiste parteide tegevus, kuid 1926. aastal need kõik peale fašistliku keelustati.
Olles haaratud Rooma impeeriumi taastamise ideest, tungisid Itaalia väed Abessiiniasse (nüüd Etioopia) ja alistasid selle aastatel 1935–1936. Aastatel 1936–1939 sekkus Itaalia koos Saksamaaga frankistide poolel Hispaania kodusõtta. Suhted Prantsusmaa, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga halvenesid.
Mussolini pöörased ambitsioonid sundisid teda liituma Hitleriga, keda Mussolini isiklikult ei austanud, kuid kellega oli seotud lootus moodustada Suur-Itaalia. Itaalial endal polnud üldse vajalikke tooraineid, nagu maagid, nafta jne, ning tugev liitlane oli hädavajalik.
1936. aastal sõlmisid Saksamaa ja Itaalia poliitilise ja sõjalise liidu (nn Berliini-Rooma telg), mis jagas mõjualad Doonau-äärsetes maades ja Balkanil. See liit tõmbas Itaalia tahes-tahtmata Teise maailmasõtta.
Kui Saksamaa tungis Poolasse, säilitas Itaalia neutraliteedi, kuid pärast sissetungi Prantsusmaale astus sõtta Saksamaa liitlasena, uskudes, et sõda lõpeb Prantsusmaa purustamisega. Aastatel 1940–1941 sai Itaalia Kreekalt Balkanil häbiväärselt lüüa ning kaotas lahingutes Suurbritanniale Aafrikas.
Ilmne oli Itaalia fašistide suurte vallutusplaanide ja nende elluviimise võimalikkuse mittevastavus. 1942. lõpus ja 1943. aasta alguses tekkisid kõrvuti välisprobleemidega ka siseprobleemid: ebaõnnestunud sõjalised operatsioonid olid põhjustanud terava toidu- ja toorainete ning raha puuduse. Täiendavad maksud ja koormised äratasid rahva rahulolematuse. Varjatud rahulolematus kasvas märtsis 1943 massilisteks majanduslike ja poliitiliste loosungitega streikideks. Kaotused Idarindel ja Põhja-Aafrikas suurenesid juulis 1943, kui Sitsiilias maandusid Inglise-Ameerika liitlasväed. Itaalia oli sunnitud kaitsma oma territooriumi.
Tekkinud kriisiolukorras leppisid suurkodanlus ja fašistliku partei juhtfiguurid kuningas Vittorio Emanuele liiga kokku Benito Mussolini kõrvaldamises võimult. 25. juulil 1943 kukutati tema valitsus paleepöördega. Uue peaministri Pietro Badoglio valitsus sõlmis 3. septembril 1943 liitlastega vaherahu ning kuulutas Saksamaale sõja. Sakslased olid selleks ajaks aga juba okupeerinud Põhja- ja Kesk-Itaalia.
Täites Hitleri korraldust „sõber” vangist päästa, vabastas Saksa eriüksus Otto Skorzeny juhtimisel hulljulge rünnakuga Benito Mussolini, kes seati Salo nukuvabariigi juhiks. Riigike, mis nimetas end Itaalia Sotsialistlikuks Vabariigiks, paiknes Alpide lõunajalamil ning Garda järve ääres asuvast Salo kuurortlinnakesest sai selle keskus.
Saksa okupatsioonivägede ja Mussolinile alluvate fašistide vastu võitlesid sügisest 1943 kuni kevadeni 1945 Inglise-Ameerika väed ja Itaalia vastupanuliikumine. Antifašistide kangelaslikud salgad, kuhu kuulusid kommunistid, sotsialistid, demokristlased ja liberaalid, vabastasid mitu Põhja-Itaalia provintsi. Mussolini koos armukese Clara Petacci ning neid saatvate Salo Vabariigi tegelastega tabati katsel põgeneda Šveitsi. Enamik tabatutest hukati. Mussolini ja Petacci surnukehad jäeti inimestele Milano eeslinnas mitmeks päevaks vaatamiseks. Mais 1945 lõppes Itaaliale Teine maailmasõda ja ühtlasi 23 aastat kestnud fašistlik diktatuur.
Itaalias eksisteeris totalitaarne režiim esmakordselt. Kuigi Benito Mussolini, keda hüüti Il Duce’ks (juhiks), armastas rääkida oma absoluutsest võimust, ei olnud Itaalia tõeliselt totalitaarne. Eriti kui sealseid olusid võrrelda nõukogude kommunismi või Hitleri natsionaalsotsialismiga.
Itaalias polnud sellist verist terrorit nagu Nõukogude Liidus või Saksamaal: ajavahemikul 1926–1932 tegid Itaalia eritribunalid kokku 7 surmaotsust. Opositsionäärid olid küll salapolitsei pideva valve all ja kohtud mõistsid neile vangistusi või interneerimist saartele, kuid oli palju inimesi, kes mõisteti kohtus õigeks ja vabastati. Seetõttu ei suutnudki Mussolini opositsiooni täielikult maha suruda.
Itaalia fašistid ei pidanud juute kunagi oma vaenlasteks. Fašistliku liikumise algatajate seas oli isegi viis juuti. Kuid Hitleri meeleheaks avaldas Mussolini 1938 „Rassimanifesti”, millega Itaalia juudid kaotasid tsiviilõigused. Vallandati kõik juudi rahvusest õpetajad. Juutidele tehti takistusi õppima asumisel, nende õigusi piirati maa valdamisel. 1939. aastal lisati keeld töötada notari või ajakirjanikuna. Välismaise päritoluga juudid pidid Itaaliast lahkuma.
Kui võrrelda Itaalia seadusi Saksa antisemiitlike seadustega, siis Itaalias polnud need nii ranged ja neis oli lünki, mis võimaldasid juutidel neist seadustest mööda hiilida. Peale kõige püüdsid itaallased – nii ametnikud, sõjaväelased kui lihtinimesed – juute isegi Saksa okupatsiooni tingimustes aidata.
Itaalia totalitarism elas vaatamata mõistele rahulikult koos monarhia, aristokraatia ja kirikuga. Kuigi Mussolini oli kuninga vastu meelestatud, jäi ta lõpuni vaid peaministriks. Kõik see muutis Itaalia fašistid haavatavaks isegi Saksa natsionaalsotsialistide ees. Goebbels oli arvamusel, et Mussolini „pole revolutsionäär nagu Hitler ja Stalin … tal puudub maailma revolutsionääri ja mässaja haare”. Hitler ise väljendus duce suhtes sageli negatiivselt.
Muidugi mõista ei tee kõik need fašistlikku režiimi kommunismist või natsionaalsotsialismist eristavad erinevused ja omapärad seda meeldivaks progressiivse inimkonna silmis. Fašism tegelikult peatas itaalia rahvuse ja tema kultuuri arengu. Peale selle jääb režiimi armetu vallutuspoliitika häbiplekina Itaalia ajalukku.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Otto Skorzeny – Euroopa kõige ohtlikum mees
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (galerii ja kronoloogia)
Dr Goebbelsi kümme küsimust
Milline roll oli Hitleri kõnedel tema võimule pääsemisel?
Mida arvas Eesti ajakirjanik Mussolinist ja Hitlerist aastal 1936
Mis plaanid olid Hitleril Eestiga?
ADOLF HITLERI 55. sünnipäeva pühitsemine Tallinnas