Otto Skorzeny – Euroopa kõige ohtlikum mees

17 minutit lugemist

Otto Skorzeny oli Teise maailmasõja ajal tuntud ja kardetud. Liitlased nimetasid teda „Euroopa kõige ohtlikumaks meheks“ ja kartsid tõemeeli, et ta võiks Dwight D. Eisenhoweri röövida. Armid Skorzeny näole olid jäänud õpingute ajast Viinis, kui vehklemisel tema vastane kord liiga hoogu sattus. Nende armide pärast andsid liitlased talle hüüdnime Scarface – Arminägu.

Otto Skorzeny ja Hitler.

29 .juulil 1943 lööb SS-ohvitser Otto Skorzeny kannad kokku ja tõstab fašistlikuks tervituseks käe, et Adolf Hitlerit isiklikult tervitada. Kohtumine toimus Ida-Preisimaal asuvas füüreri peakorteris Hundikoobas (mitte Riigikantseleis, nagu on seda sündmust kujutatud nõukogude mängufilmis „Vabastamine“ teises osas. 1968).
Hitleril oli Skorzeny jaoks tähtis ülesanne: Mussolini tuleb võimalikult kiiresti vabastada, et vältida tema liitlaste kätte sattumist. Hitler rõhutas, et missioon on äärmiselt oluline tulevaste sõjaliste operatsioonide arengu seisukohalt.
12. septembril 1943. maanduvad Saksa plaanerid Itaalias järsul mäenõlval. Kui plaanerid lõpuks peatuvad, tormavad SS-lased ja langevarjurid suusatajate mägihotelli Campo Imperatore juurde. Füüreri korraldusel algatatud Mussolini vabastusaktsioon oli alanud…

SS-eriüksus harjutas operatsiooniks vaenlase tagalas
Otto Skorzeny (s 1908) oli 1,95 m pikk, lihaseline ja SS-eriüksuse Friedenthal juht. Tegemist oli hoolikalt väljavalitud SS-sõduritega, keda Skorzeny oli juba alates 1942. aastast koolitanud spionaažiks ja sabotaažiaktide läbiviimiseks vaenlase tagalas. Need mehed olid relva- ja lõhkeaineeksperdid, paljudel neist oli tehniline kõrgharidus ja nad rääkisid soravalt mitut võõrkeelt. Skorzeny ise oli lõpetanud Viini tehnikaülikooli. Treeningute ajal õppisid eriüksuslased juhtima kõikvõimalikke sõidukeid, nii mootorrattaid, autosid, vedureid kui ka tanke. Nad õppisid ratsutama, ujuma ja veenval viisil oma identiteeti muutma. Skorzeny oli 1940. aastal osalenud invasioonis Belgias, Hollandis ja Prantsusmaal ja 1941. aastal sõjas Nõukogude Liidu vastu. Paraku sai ta haavata ja saadeti rindelt kodumaale tagasi, kus alustas eriüksuslaste ehk nn friedenthalerite väljaõpetamist. Nüüd oli aga eriüksusel aeg alustada esimest operatsiooni, mis sai koodnimeks „Eiche“ (tamm).

Fašistid kaotasid närvid
Suur Fašistide Nõukogu ajas kõik Itaalia ebaõnnestumised sõjas Mussolini kaela. 25. juulil – neli päeva enne Skorzeny kohtumist Hitleriga vabastas Itaalia kuningas Viktor Emanuel III Mussolini ametist ja käskis sealsamas kuninga palees kukutatud diktaatori vahi alla võtta. Duce järglaseks sai marssal Pietro Badoglio, kes juba järgmisel päeval moodustas uue kabineti ilma fašistide osavõtuta ja saatis Partio Nazionale Fascista laiali. Poliitilise pöörde põhjuseks Roomas oli rahva rahulolematus, soovimatus sõdida ja erimeelsused itaalia fašistide hulgas. Vahetult pärast valitsusjuhi koha ülevõtmist teatas Badoglio sakslaste rahustamiseks, et tahab jätkata sõda Saksa riigi poolel.
Pärast vahistamist pandi Mussolini Punase Risti autosse ja saadeti range järelevalve all salajasse kohta. Ametlikult teatati aga rahvale, et Mussolini oli ise vabatahtlikult võimu kuningale ja uuele valitsusele üle andnud.

Adolf Hitler ja Benito Mussolini füüreri visiidi ajal Itaalias 1938. aastal.

Hitler on endast väljas
Olukord Itaalias oli Kolmanda Reichi jaoks väga problemaatiline. Enne Mussolini kukutamist olid mõlemad maad oma jõud sõjas ühendanud, kuid uus valitsus mängis topeltmängu, pidades salaja läbirääkimisi inglaste ja ameeriklastega. Nende eesmärgiks oli riik sõjast välja viia. Avalikult kinnitas Itaalia Hitlerile oma otsustavust võidelda Saksamaa kõrval kuni võiduka lõpuni. See „lubadus“ näitas tegelikult Itaalia hirmu Saksamaa võimalike repressioonide ja Itaalia mandriosa võimaliku okupeerimise ees.
Hitler vahutas vihast oma sõbra kukutamise ja Itaalia uue valitsuse reeturlikkuse pärast. Saksa sõjaväeosad viibisid endiselt Itaalias ja füüreri esimene mõte oli Itaalia lihtsalt okupeerida, Mussolini leida ja uuesti võimule upitada. Kuid Hitleril oli võimalik oma raevu riigipöörajate vastu ainult kolme diviisiga välja elada. Ka kartis ta, et itaallased võivad ennast tema vastu pöörata, kui kättemaks peaks liiga veriseks kujunema. Samas oletas füürer, et Itaalia kuningas ja Badoglio võivad tõenäoliselt pidada salajasi läbirääkimisi liitlastega. Kui Itaalia peaks kapituleeruma, saaksid liitlased takistamatult Lõuna-Itaaliasse tungida ja avada seal uus rinne Saksamaa vastu. Ega asjata polnud Inglise peaminister Winston Churchill nimetanud Itaaliat „Euroopa pehmeks kõhualuseks“.

Itaalia vahetas pooli
Rahuläbirääkimised Itaalia ja liitlaste vahel aga venisid, Hitler kasutas olukorda ära ja suurendas Itaalias saksa diviiside arvu kolmelt kaheksale. Saksa väeosad alustasid kohe lahingutegevust, eriti Napolist lõunas, kus ameeriklased olid juba kanda kinnitamas. Ülejäänud saksa diviisid võtsid aga relvad miljonilt itaalia sõdurilt. Kuningas ja Badoglio põgenesid Roomast Lõuna-Itaaliasse, kus nad otsisid liitlastelt kaitset. Sakslased okupeerisid Itaalia põhja- ja keskosa, samas kui inglased ja ameeriklased vallutasid Lõuna-Itaalia.

Lind lendab
Kõigi nende sündmuste ajal oli Mussolini karabinjeeride valve all. Badoglio oli neile andnud selge käsu: Mussolini tuleb maha lasta, kui sakslased peaksid üritama teda vabastada. Skorzeny jaoks oli see kõige hullem stsenaarium. Tema edasine karjäär ja Hitleri suhtumine temasse sõltus nüüd sellest, kas ta suudab Mussolinit leida ja vabastada ta enne, kui eksdiktaator maha lastakse või liitlased ta vangi võtavad.
Hitler lootis, et vabastatud ja oma kohale asunud Mussolini suudab siiski itaalia fašistid ühendada.
Vahetult pärast füüreriga kohtumist 29. juulil reisis Skorzeny Itaaliasse, kus ta koos saksa agentide ja langevarjurite komandöri kindral Kurt Studentiga pidi koostööd alustama. Agendid olid juba Mussolini asukoha välja nuhkinud – ducet hoiti vahi all Napoli lähedal asuval Ponza saarel. Kui aga sakslased kohale jõudsid, oli „Il Duce“ juba teise kohta toimetatud.

Lõputud oletused
Augustis liikusid eksdiktaatori asukoha kohta vastuolulised kuuldused. Hiljem selgus, et neid kõlakaid levitasid Itaalia kuningale ja Badogliole ustavad salateenistuse töötajad. Mitu nädalat ajasid sakslased valesid jälgi, kui äkki hakkas laekuma usaldusväärseid teateid, mille järgi hoiti Mussolinit Sardiinia lähedal ühel väikesel La Maddalena saarel asuvas suures villas.
Üks saksa sõdur, kes rääkis soravalt itaalia keelt, maskeeriti madruseks ja saadeti saarele, et kohalikelt elanikelt vajalikku infot saada. Ta suutis lobisemishimulised itaallased panna kihla vedama selle peale, kuhu Badoglio Mussolini peitis. Kohalik puuviljakaupmees rääkiski välja, et Mussolinit hoitakse ühes kõrvalises villas. Sõdur hakkas villat jälgima ja tegi kindlaks, et maja valvab umbes 150 karabinjeeri. Villa lähedal lahes seisis aga ankrus Punase Risti vesilennuk.
Skorzeny hakkas kohe planeerima operatsiooni vesilennukite ja mootorpaatide osavõtul, kuid enne kui jõuti vajalik tehnika ja mehed komplekteerida, toimetati Mussolini taas uude kohta. Sakslased uurisid villat ja tegid kindlaks, et vesilennukit polnud enam oma kohal ja ka karabinjeeride arvu oli vähendatud. Lind oli otse Skorzeny nina alt ära napsatud. „Fiasco,“ mõtles Skorzeny. Otsinguid tuli uuesti alustada.

Goebbels kahtleb
Saksamaal hakkas propagandaminister Joseph Goebbels kahtlema selles, kas on üldse võimalik Mussolinit leida ja vabastada. Oleks teretulnud uudis propagandamasinavärgile, kui saksa sõduritel õnnestuks „Il Duce“ päästa. Suvel oli idarindel olnud Saksamaa jaoks ränki tagasilööke – näiteks operatsiooni „Tsitadell“ täielik läbikukkumine Kurski kaarel ja selle tagajärjel Saksa vägede võitlusvaimu raugemine. Samal ajal tungisid Inglise ja Ameerika väed Lõuna-Itaalias edasi ja liitlaste lennuvägi oli sadamalinna Hamburgi rängalt pommitanud. Isegi Goebbelsit, kelle ülesandeks oli Saksa sõjaväe võitlusvaimu üleval hoida, muutus natsionaalsotsialismi tuleviku suhtes üha pessimistlikumaks.

Raadiosõnum reetis Mussolini peidupaiga asukoha
Septembri alguses sakslastel lihtsalt vedas, kui nende raadiosõnumite jälgimisüksused püüdsid kinni huvitava itaalia sõnumi: „Julgestusmeetmed Grand Sasso ümber tarvitusele võetud. Cueli.“ Sõnum saadeti otsekohe edasi Rooma lähedal Frascatis asuvasse kindral Studenti peakorterisse. Student ei võtnud alguses teadet arvukate eelnevate valeteadete tõttu kuigi tõsiselt, kui ta aga 4. septembril koos Skorzenyga inspekteeris Roomast põhja poole jääval Bracciano järvel asuvat vesilennukite stardipaika, teatas üks tunnistaja komandörile, et ta oli näinud järvele maandumas Itaalia Punase Risti vesilennukit. Lühikest aega pärast maandumist oli üks sanitaarauto teiste autode konvoi saatel minema sõitnud. Student taipas kohe, et Punase Risti vesilennukil ja Maddalena saarel asunud villa vahel on seos. Kohe meenus talle raadiosõnum. (Gran Sasso on üle Itaalia poolsaare kulgeva Apenniinide osa.)
Ühel 2100 m kõrgusel asuval platool asus suusatajate hotell Campo Imperatore, kuhu tollal sai jõuda ainult ripptee kaudu. Kõrgus oli mõtlemapanev: langevarjurite komandör teadis, et sellisel kõrgusel on õhk hõre, ilmastikutingimused, tuule suund ja tugevus ettearvamatud juhul, kui langevarjurid peaksid alla hüppama. Ka ripptee kasutamine ei tulnud arvesse – sõit sellega kestaks vähemalt kümme minutit – itaallased märkaksid kindlasti, mis teoksil. Nii Student kui ka Skorzeny said aru, et operatsiooni õnnestumine sõltub täielikult üllatusmomendist. Valvurid tuli neutraliseerida veel enne, kui nad jõuavad eksdiktaatoriga midagi ette võtta.
Ainult hoolikalt läbimõeldud operatsiooni abil, mida kunagi varem proovitud pole, suudetaks Mussolini vabastada. Sakslased peavad plaaneritega maanduma kaljusele mäeharjale. Plaanerid olid valmistatud metalltorudest ja purjeriidest, kuid nad olid konstrueeritud arvestusega, et maandumine toimub suhteliselt lamedale lagendikule, mitte aga järsule mäeharjale.

Saksa langevarjurite rünnak tuli Mussolini valvurite jaoks täieliku üllatusena.

Probleemid plaani teostamisega
Student ja Skorzeny hakkasid ette valmistama rünnakut hotellile Campo Imperatore. Mehed tellisid Saksamaalt plaanerid. Skorzeny tõusis aga koos adjutant Karl Radiga ühel pommituslennukil õhku, et hotelli ümbruskonnast fotosid teha. Kuid siis avastas Skorzeny, et lennuki kaamera oli defektne. Nii ei jäänud tal muud üle, kui 5000 meetri kõrgusel mäe kohal avada üks luuk ja ennast koos fotoaparaadiga jääkülma õhuvoolu välja upitada, samal ajal, kui Rad temast kinni hoidis, et Skorzeny lennukist välja ei kukuks. Skorzeny tegi pilte tavalise fotoaparaadiga, kuid filmide ilmutamisel selgus, et nendel ülesvõtetel pole võimalik midagi olulist ära tunda. Fotode põhjal võis kindlalt öelda, et hotell ise asub suhteliselt tasasel lagendikul. Ainsaks pidepunktiks oli turistidele mõeldud hotelli tutvustav brošüür, milles avaldatud fotod ei andnud aga ümbruskonna kohta kuigi olulist infot. Nii ei saanud Skorzeny hotelli Campo Imperatore kohta ühtegi ülevaatlikku ja täpset visandit teha. Ta ei teadnud, kus asuvad hoone uksed ja peasissepääs, rääkimata sellest, kuidas hotell seest välja näeb.

SS-komando võtab juhtimise üle
Õhuluure Campo Imperatore kohal toimus 8. septembril. Samal päeval teatasid liitlased, et Itaalia valitsus on vaherahulepingule alla kirjutanud. Sellest hetkest alates oli Itaalia liitlaste poolel – ja vähemalt paberil – Saksamaa vaenlane.
Nüüd jäi Skorzenyl ja tema meestel aega napiks. Nad kartsid, et Mussolini võidakse inglastele ja ameeriklastele välja anda. Kuid kõigepealt oli vaja plaanerid Saksamaalt kohale toimetada ja need oleksid Itaaliasse jõudnud alles 12. septembri hommikul. Oli paika pandud, et lennukid peavad veel samal päeval Pratica di Mare sõjalennuväljalt San Gassosse lendama. Mõni tund varem pidid sõdurid mootorratastel, sõidu- ja veoautodega L’Aquila orgu sõitma ja blokeerima juurdepääsu ripptee alumisele jaamale. Plaanerite maandumine ja rünnak rippteele pidi toimuma üheaegselt, et sakslased ei kaotaks üllatusmomenti. Plaanereid vedasid enda järel propellerlennukid, mis saabusid lõpuks 12. septembri hommikul Itaaliasse. Kui plaanerid Studenti õhujõudude baasis maandusid, laaditi vajalik varustus kohe peale. Start siiski viibis, sest kõlas õhuhäire ja liitlaste pommitajad ründasid stardirada. Kuid Skorzenyl vedas ka seekord, ükski lennukipomm ei tabanud stardirada. Nii võidi kella 13 paiku missiooni jätkata. Lennukid tõmbasid õhku kümme plaanerit ja suundusid Gran Sasso poole.

Tagasi maale
Skorzeny lõikas noaga plaaneri puririidest seina sisse auke, et oma silmaga veenduda, kui kaugele on konvoi juba jõudnud. Nende all orus kihutasid mootorrattad läbi L’Aquaila oru ripptee alumise jaama poole. Esialgu oli kõik kulgenud plaani järgi, hoolimata sellest, et kaks plaanerit olid ebaõnnestunud manöövri tõttu sunnitud mäe jalamile laskuma. Skorzeny plaaneris istus ka Itaalia kindral Fernando Soleti, kes oli vastu tahtmist nõustunud riskantsest operatsioonist osa võtma.

Füüreri ülesanne on täidetud, Mussolini vabastatud. Väike lennuk Fiesler Storch valmistub startima.

Tema ülesandeks oli veenda umbes 200-liikmelist vahtkonda Mussolinit vabaks laskma. Pilvede vahelt oli näha, et lennukid lähenesid Gran Sassole ja hotellile.
„Vabastage puksiirtross!“ hüüdis Skorzeny pilootidele. Tema plaanerit pukseerinud lennuk kadus pilvedesse, nüüd oli kuulda vaid tuule ulgumist. Skorzeny ja plaaneri piloot uurisid piirkonda, kus neil tuli maanduda. Aerofotodel näis maa-ala suhteliselt tasasena, kuid nüüd oli näha, et maandumispaik sarnanes pigem suusarajale. Sellest hoolimata maandas piloot plaaneri, mis mööda nõlva alla libisedes selle lõpus õnneks pidama jäi. Plaaneri purjeriidest kere rebenes ja plaaneri kohutav krigin kivisele pinnasele maandumisel lausa lõikas kõrvu.
Oli pime juhus, et peaaegu täielikult purunenud plaaner jäi pidama kõigest 15 meetri kaugusel hotellist. Skorzeny ja tema mehed hüppasid välja – plaaneri uks oli maandumisel oma hingedelt minema lennanud – ja tormasid hotelli.
„Käed üles!“ hüüdsid nad hoone ees seisvatele ehmunud valvuritele itaalia keeles. Kõhklev ja kahtlev kindral Soleti toodi lennukist välja. Ta karjus kõigest kõrist: „Mitte tulistada!“ Skorzeny jooksis läbi esimese ukse ja sattus laua taga istuvale radistile. Ta lõi tooli mehe alt ära ja purustas automaadipäraga raadiosaatja. Raadioruumist polnud võimalik kuhugi edasi minna, Skorzeny väljus hoonest ja jooksis sissepääsu otsides ümber hotelli. Lõpuks jõudis ta hotelli ette ja nägi kolmanda korruse aknast vilksatamas tuttavat kiilaspead. Skorzeny hüüdis kohe: „Duce, mine akna juurest ära!“ Ta kartis, et diktaator võib sattuda risttule alla. Skorzeny jõudis koos SS-grupiga hotelli peasissepääsu juurde, mida valvasid mõned automaatidega varustatud itaalia sõdurid. Kuid veel enne, kui mehed jõudsid üldse asjast aru saada, tõukas suurt kasvu Skorzeny nad kõrvale. Ei tehtud ühtegi lasku. Hotelli fuajees olevad itaallased sattusid paanikasse. Need karbinjeerid, keda Skorzeny oli kõrvale tõuganud, võtsid SS-mehed oma hoole alla. Skorzeny jooksis koos ühe ohvitseriga trepist üles. Kui sakslased kolmandale korrusele jõudsid, sisenes Skorzeny ühest uksest tuppa, kus seisis Mussolini, keda valvasid kaks itaallast. Skorzenyt saatnud ohvitser juhatas itaallased relva ähvardusel kohe ruumist välja.
„Duce, füürer saatis mind teid vabastama,“ selgitas Skorzeny Mussolinile. Eksdiktaator embas oma päästjat, öeldes: „Ma teadsin, et mu sõber Adolf ei jäta mind hätta.“

Mussolini koos oma vabastajatega ja Otto Skorzeniga hotelli Campo Imperatore ees.

Kiire päästmine
Sellest hetkest, kui Skorzeny plaanerist väljus kuni kohtumiseni Mussoliniga oli möödunud kõigest neli minutit.
Ülejäänud plaanerid olid juba kas maandunud või maandumas. Itaallaste jaoks oli plaanerite ootamatu ilmumine pilvedest ja nende kolinal maandumine täielik õudusunenägu. Sakslased tormasid hotelli ja samuti ripptee ülemisse jaama. Ka orus asuvas jaamas olid karabinjeerid liiga halvatud, et vastupanu osutada. Üks plaaner maandus aga siiski nii raskelt, et mitu meest sai raskesti vigastada, kuid keegi ei saanud surma.

Skorzeny on liiga raske
Väikelennuk Fiesler Storch Fi 156, saabus Gran Sassosse kell 15. Lennuk toimetas Mussolini Pratica di Mare lennuväljale, kuid Skorzeny nõudis visalt, et ta peab kaasa lendama. Piloot, kellel oli niigi tegemist mäeharjale maandumisega, keeldus peale Mussolini veel kedagi lennukisse võtmast, kuigi lennukis oli kaassõitjatele kaks kohta. Ta osutas sellele, et Mussolini kaalub rohkem kui keskmine itaallane ja ka Skorzeny on liiga raske. Ainuüksi asjaolu, et tuli mööda kaljust allpoole laskuvat mäenõlva startida (Storch vajas õhkutõusmiseks kõigest 50 meetrit), muutis selle juba ka ühe reisijaga väga riskantseks. Lõpuks õnnestus Skorzenyl piloot siiski pehmeks rääkida. Mussolini istus lennukisse ja Skorzeny pressis ennast tema kõrvale.

Imeline põgenemine
Storchil oli hea vedrustus, aga tema mootoril nappis hobujõude. Piloot alustas starti, kui märkas äkki enda ees mingit kraavi. Sellest suutis ta maksimaalselt gaasipedaalile vajutades „üle hüpata“. Sakslased jälgisid pingsalt, kuidas väike lennuk mööda mäenõlva allapoole kihutas ja lõpuks üle selle serva sööstis. Kui pealtnägijad olid juba kõige hullemaga arvestanud, ajas lennuk nina üles ja lendas oru suunas. Taas oli Skorzenyl vedanud!

Hitleri tänulikkus
Pärast saabumist Pratica di Mare lennuväljale Roomas, istusid Skorzeny ja Mussolini autosse ning sõitsid Viini, kus nad paigutati luksushotelli Imperial. Administraator ei tahtnud alguses haisvaid ja hoolitsemata välimusega mehi teenindada, kui aga sai selgeks, kellega on tegemist, viidi külalised juba varem reserveeritud tubadesse. Mussolini jäi oma tuppa, kuid Skorzeny otsustas oma edu klaasikese veiniga tähistada. Mõni hetk hiljem helises telefon. SS-Reichsführer Heinrich Himmler oli esimene, kes teda õnnitles. Järgmiseks helistajaks oli Hitler, kes teatas, et on Skorzeny Hauptsurmführerist Sturmbannführeriks ülendanud. Seejärel helistas Göring. Tagatipuks saadeti Viini üks Saksa ooberst, et ta kinnitaks Skorzeny rinda raudristi. Otto Skorzenyst oli üleöö saanud natside armastatuim sõjakangelane. Isegi inglased tunnistasid hiljem mokaotsast, et nad imetlesid Skorzeny hulljulget päästmisaktsiooni. Mussolini kohtus 14. septembril Hundikoopas Hitleriga, kes sai aru, et kukutatud ducest enam tema toetajat ei ole.
Kuid Skorzeny sai hakkama veel ühe julgustükiga. 15. oktoobril 1944 üritas Ungari riigihoidja Miklòs Horthy raadio kaudu teha relvarahuüleskutse Nõukogude Liidule. Kuid sakslased olid kiiremad – samal päeval hõivasid nad Budapesti kekslinna ja Skorzeny röövis Horthy ainsa elusoleva poja. Tema elu ja surmaga isa šantažeerides sunniti teda nüüd peaministriks nimetama sakslaste sõpra Ferenc Szalasit ja seejärel riigihoidja ametist loobuma. Horthy ise viidi Lõuna-Saksamaale Baierisse. 1948. aastal emigreerus Horthy Portugali kus elas oma surmani 1957. aastal.

SS inkognito
Skorzeny viis läbi veel teisigi erioperatsioone. Hitleri viimase pealtungioperatsiooni ajal Ardennides 1944. aastal, hoolitses ta ameeriklaste tagalas kaose tekitamise eest. Tema ja ta mehed riietusid ameerika sõduriteks, levitasid valeinformatsiooni ja keerasid tänavasilte ringi, et raskendada ründajatel ümbruskonnas orienteeruda.
Mingil hetkel hakkasid ameeriklased kartma, et Skorzeny võib kindral Dwight D. Eisenhoweri röövida. Kindrali ihukaitsemeeskonda suurendati. Tegelikult polnud Skorzeny kunagi kavatsenud sellist meest röövida, kuid tema ohtlikust mainest piisas, et ettevaatusabinõusid õigustada.
1945. aasta aprillis oli Berliin kapituleerumas. Vene väed tungisid igast küljest peale, samal ajal, kui Hitler ennast oma punkris peitis. Skorzenyl oli üks lennuk stardivalmis, et füürerit ohutusse kohta toimetada, kuid selle asemel eelistas Hitler enesetappu ja Skorzeny ise sattus ameeriklaste kätte sõjavangi.

Skorzeny kohtub Evitaga
Pärast sõda võeti Skorzeny vastutusele kui sõjakurjategija, kuid hiljem siiski vabastati. Sellegipoolest oli ta ühes laagris vangis kuni „denatsifitseerimise“ lõpuni. 1948. aastal vabanes ta laagrist ja reisis Argentiinasse, kus töötas Juan ja Eva Peroni kasuks. Tal olevat olnud afäär Evaga ja lahkus riigist kui Eva suri. Seejärel asus ta elama Franco Hispaaniasse, kus asus juhtima Saksamaalt põgenenud natside ümberasumist Lõuna-Ameerikasse. 1975. aastal Skorzeny haigestus ja suri Madridis oma voodis.

Tunnuspildil: Väike lennuk Fiesler Storch valmistub startima.

©Peter Hagen

0

Your Cart