Mürkmaod ja maomürgid

Roomajad, eriti mürkmaod on iidsest ajast peale sisendanud inimestesse hirmu ja õudust. Ootamatu hammustus, maomürgi erakordselt tugev toime, salapärane, külma, käratult ilmuva mao liikumatu pilk sünnitasid müüte ja legende. Mõned rahvad samastavad madusid kavaluse ja õelusega, teised – mehisuse ja ülevusega…

Ikka veel räägitakse madude võimest hüpnotiseerida inimesi ja loomi, madude põhjuseta kallaletungidest inimestele, sellest, kuidas nad „veeresid rattana“ inimese järel või laulsid, meelitades ligi ohvreid. Asi on selles, et madu liigub nii vaikselt ja hääeltult, et pääseb vaevata pahaaimamata ohvri vahetusse lähedusse.
Tegelikult maod ei häälitse, nad võivad üksnes sisiseda, surudes kopsust õhku läbi hingekõri. Ameerika lõgismadudel asuvad sabaotsal sarvestunud rõngastena kõristid. Saba kiirel liigutamisel tuleb kuuldavale putukate siristamist meenutav krabin. Eefa aga tekitab krigisevat heli külgsoomuste hõõrumisega üksteise vastu, kui ta vaenlasega kohtudes end rõngasse keerab. Mao välkkiire pealiigutus, ohvri krambid või täielik halvatus sünnitasid legendi madude hüpnoosivõimest. Sellele aitas kaasa nende roomajate liikumatu pilk, mida põhjustab liikuvate laugude puudumine mao silmadel.

Saaki otsides kasutab madu tunde- ja haistmisorganina liikuvat kitsast keelt. Vahetpidamata keelt välja sirutades püüab ta väliskeskkonnast väiksemaid aineosakesi ja viib need eriti tundliku analüsaatori – suuõõne sissekäigu eesosas asuva Jakobsoni organi juurde. Kitsa terava keele välimus sünnitas kujutluse „ussi astlast“.
Madudel leiti ka termolokatsiooni organid. Need kujutavad endast paarilist lohku silmade ja ninasõõrmete vahel. Närvilõpmete võrguga membraan jaotab lohu kaheks kambriks. Selline termolokaator tajub mõnekümne sentimeetri kauguselt kuni 0,2-kraadist temperatuuri muutust. Taolised tajurid aitavad maol otsida toitu.
Maailmas tuntakse 2900–3200 maoliiki. Neist umbes 600 on varustatud hästiarenenud mürkhammastega. Inimesele ohtlikke liike leidub 18 maosugukonnast neljas, aga üle 95 protsendi mürgistustest saadakse rästiklaste (Viperidae) ja mürknastiklaste (Elapidae) sugukonna liikidelt. Erinevatel andmetel võivad 50–200 mürkmao liiki inimesele olla eluohtlikud (jääb küll arusaamatuks nii suur vahe andmetes.)
Kõige rohkem mürkmadusid elab Lõuna-Ameerikas (72 liiki), Kesk-Ameerikas (65), Austraalias (63, väidetavalt elab maailma 25 kõige mürgisemast maost 21 Austraalias), Kesk-Aafrikas (52) ja Kagu-Aasias (49). Eestis kohtame üksnes harilikku rästikut (Vipera berus). Täiesti põhjendamatult loetakse meil mõnikord mürkmadude hulka ja peetakse inimesele ohtlikuks ka vaskussi.
Kui palju hukkub inimesi mürkmadude hammustuse tagajärjel? Vastata polegi nii lihtne, sest meie käsutuses on ebapiisavalt andmeid inimeste suremuse kohta mürkmadude hammustusest. Lõuna-Ameerikas, Kagu-Aasias ja Aafrikas ei peetav surmapõhjuste statistika pole kuigi usaldusväärne ja rajaneb pigem oletustel või õhust võetud hinnagutel. Juba 19. sajandi lõpul pöörasid uurijad tähelepanu sellele, et ametlikud andmed suremuse kohta mürkmadude hammustusse Indias – 20 000–30 000 inimest – ei pea paika. Indias töötavatel arstidel ei tulnud registreerida üle 15–20 surmajuhtumi aastas. Tõenäoliselt kirjutatakse mõnel pool mürkmadude arvele kõik väljaselgitamata põhjustega surmajuhud.

WHO andmeil saab aastas 5 miljonit inimest mürkmaolt hammustada, kuigi see on pigem oletus kui tõestatud statistika. Hammustatutest sureb väidetavalt 30 000–40 000 inimest (teistel andmetel koguni 100 000), Aasias 25 000–35 000, Lõuna-Ameerikas 3000–4000, Põhja-Ameerikas 300–400 (teistel andmetel ainult 12–15), Aafrikas 400–1000, Euroopas 50 (neist Prantsusmaal 22) ja Ida-Aasias 10 inimest. 300 000 saab kroonilisi tervisekahjustusi nagu näiteks kestvad organite kahjustused või jäseme amputeerimine. Suurem osa maohammustuse ohvritest elab troopiliste riikide vaestes maapiirkondades. On ütlematagi selge, et arengumaades ei peeta kusagil täpset arvestust maohammustuste kohta, nii et kogu seda äärmiselt vastuolulist statistikat ei saa tõsiselt võtta…
Kõige rohkem inimesi sureb maohammustuse tagajärjel ilmselt Sri Lankal, kus registreeritakse igal aastal keskmiselt 800 surma maohammustuse tagajärjel. Põhisüüdlasteks on kaks rästikut Bungarus carinatus ja Echis carinatus (teda peeti pikka aega maailma kõige mürgisemaks maoks) ning aasia kobra.
Ohtlik on ka lõgismao (Crotalus) – neid on ühtekokku 27 liiki – hammustus. (Kõik lõgismaod ei ole siiski eluohtlikult mürgised). Seerumisüst tuleks teha hiljemalt ühe tunni jooksul, eriti kui hammustajaks on teemant-lõgismadu (Crotalus adamanteus). USAs ei ole vastumürgi saamine probleemiks, sest nendes piirkondades (eriti Texases osariigis), kus esineb mürgiseid lõgismadusid, on igas apteegis ja politseijaoskonnas vastumürgi varu alati olemas. Siinkohal tuleks mainida, et USA kaguosas elutsev teemant-lõgismadu on tõenäoliselt maailma raskeim mürkmadu. Ta kasvab 1,52–1,83 meetri pikkuseks ja kaalub 5,5–6,8 kg. Üks 2,36 m pikkune teemant-lõgismadu kaalus 15,4 kg.  USA-s hammustavad mürkmaod igal aastal 7000–8000 inimest, kellest sureb umbes viis.
Aasias, eriti endiste Nõukogude Liidu Aasia liiduvabariikide territooriumil on levinud gürsa (Macrovipera lebetina lebetina), kes on väga ründamishimuline. Kobra pole nii hull – tema hoiatab enne hammustamist – ajab ennast püsti, peakilbi laiali ning tonksab vastast hirmutamiseks esimesel korral ainult ninaga. Gürsa ründab aga kohe. Teatakse juhtumeid, mil gürsa on rünnanud inimest selja tagant ja löönud hambad temast juba möödunud inimese jalga. Huvitav on see, et gürsa on Lääne herpetoloogide huviorbiidist täielikult välja jäänud. Gürsa hammustus on väga valus ja võib inimesel koguni raskema astme mürgistusseisundeid esile kutsuda. Kõige hullem variant on gangreen jäsemes, mis pole gürsa hammustuse korral sugugi haruldane. Seerumi manustamiseta võib suremus olla kuni 10% gürsa hammustusjuhtudest. Kui kohe ei õnnestu vastumürki manustada ja gangreeni ei teki, võtab paranemine väga kaua aega…
Inimest surmav annus sõltub mürkmao liigist. Näiteks inimene sureb, kui talle süstida naha alla või lihasesse 10–17 mg kobra, 70 mg ja rohkem hariliku rästiku mürki.
Ka hammustuse koht on oluline. Brasiilias tehtud uurimuse kohadelt hammustavad maod kõige sagedamini labajalga (60,3%), sääre alaosa (11%), sääre keskosa (3,9%) ja sääre ülaosa (1,4%). Kätt hammustatakse 17,2%-l juhtudest. Kõige ohtlikumaks osutub hammustus näole või kaelale. Kirjeldatakse juhtu, kus kobra hammustas inimest keelde. Ohver suri juba 50 sekundi pärast. Hariliku rästiku hammustus keelde surmas inimese 50 minuti möödumisel.
Suremus mürkmadude hammustuse tagajärjel on väga erinev. Kui enne seerumravi suri Brasiilias üks neljandik hammustatuist, siis pärast seerumravi rakendamist langes suremus 2–3%-ni. Rästiku hammustusest suri Saksamaal aastatel 1883–1892 enne seerumravi algust 216-st hammustatust 14 (6,4%) ja aastatel 1907–1912 265 hammustatust 6 (2,3%). Tänapäeval, hoolimata seerumravi rakendamisest, on rästiku hammustuse korral suremus endiselt 2%.

Maomürgi hulk, koostis ja toime
Mao põhirelvaks on mürkhambad. Neid läbib kanal, mida mööda voolab mürk. Viimane tekib paarilistes süljenäärmetes. Lihaste kokkutõmbel pritsitakse mürk näärmekanalite kaudu hamba kanalisse või sälku ja sealt hammastest tekitatud haavasse.
Mürknastiklaste – kelle hulka kuuluvad näiteks Aafrika mambad, kobrad ja Austraalia taipanid – mürk võib blokeerida närviimpulsside edasikande, halvates hingamislihased ja tehes hingamise võimatuks. Rästiklase mürk seevastu võib tappa alles mitme päeva pärast, see takistab vere hüübimist ning viib põletiku, verejooksu ja kudede surmani. Lõgismadude ja rästikute mürk võib põhjustada tõsiseid neerukahjustusi ning takistada vere hüübimist ja -voolu. Tavaliselt tapab nende mürk mõne päevaga.
Maomürk hävitab ohvri kehas rakke või häirib närviimpulsse või teeb mõlemat. Vereringesse jõudnuna ja rakke-kudesid lammutades võib mürk olenevalt maoliigist põhjustada halvatust, sisemist verejooksu ja surma. Mürgi peamine koostisosa on ohvri organismile mürgised valgud. Lisaks on mürgis ensüüme, mis kiirendavad keemilisi reaktsioone ja aitavad hävitada punaseid vereliblesid ning lagundada valke ja nukleotiide. Veel on mürgis mürgiseid aminohappejääkide ahelaid ehk polüpeptiide, mis põhjustavad rakusurma. Mõnes mürgis on kõik need komponendid olemas, mõnes üks või kaks…
Hammustuse korral satub ohvri organismi umbes üks viiendik mürgist, mida üksikute madude mürginäärmest võidakse saada 10–600 mg.
Kuivatatud mürk näib olevat kristalse ehitusega. Tegelikult kujutavad läikivad, enamasti kollakad osakesed amorfset ainet. Vedela toormürgi kuivatamisel saadud maomürk on bioloogiliselt väga tugevatoimeliste valguliste ühendite ja valkude (polüpeptiidide ja proteiinide) segu, sisaldades vähesel hulgal tsingi-, magneesiumi- jm. sooli.
Maomürgis on rohkesti valke ning süsivesikuid lagundavaid fermente. Hammustusel viiakse need ained ohvri organismi ja hiljem soodustavad nad neelatud saagi seedumisprotsessi mürkmao soolekanalis.

Kuigi suur osa mürgist koosneb fermentidest, siiski peetakse „mürgistava toime kandjaks“ väikese molekulkaaluga fermendivaba polüpeptiidi või peptiidide segu. Võimalik, et mõned (fermendid aitavad kaasa polüpeptiidide mürgistavale toimele – vähemalt on nad süüdi paikses põletikus ja hammustuskoha kärbumises.
Maomürkide koostis erineb liigiti tunduvalt. Selle alusel klassifitseeritakse madusid järgmistesse rühmadesse:
1. elapiidid (kobra- ja mambaliigid, korallmaod jt.), kes toodavad väikese molekulkaaluga fermendivaest toksiini;
2. viperiidid ja krotaliidid (rästik, lõgismadu jt.) aga annavad kõrgmolekulaarset fermentiderikast mürki.
Maomürkidest leitud fermentidest on tähtsamad fosfolipaas, adenosiintrifosfataas, ainete imendumist soodustav hüaluronidaas, valke lahustav proteinaas, peptidaasid jt.
Kuid nagu eespool öeldud, tingivad maomürkide erakordse toksilisuse mitte fermendid vaid madalmolekulaarne polüpeptiid. Taoliste ühendite näiteks võiks olla enam kui 20 aastat tagasi eraldatud kristalne neurotoksiin või Lõuna-Ameerika lõgismao (Crotalus durissus terrificus) mürgist saadud krotoksiin.
Esimesed maomürkide toimet käsitlevad uurimused avaldati juba 19. sajandil. Tänapäeval teatakse, et elapiidide toksiinid (kobra jt.) pärsivad, kuna krotaliidide (lõgismadu jt.) ning ka viperiidide toksiinid (gürsa, rästik jt.) soodustavad vere hüübimist. Maomürkide toimel langeb vererõhk. Seda toimet seostatakse histamiini vabanemisega kudedest. Histamiinihulga suurenemine veres laiendab veresooni, suurendab nende läbilaskevõimet ja üldine vererõhk langeb. Maomürgid toimivad ka südamele. Merisea isoleeritud südamele avaldavad juba väiksed kobra- ja rästikumürgi annused tugevat mõju. See sarnaneb südameravimi Digitalise toimele, põhjustades isegi südameseisaku.

Samaaegselt tekitavad maomürgid hingamishalvatust kas hingamiskeskuse (näiteks lõgismaomürk) või hingamislihaste neuromuskulaarse (kuraaretaolise) halvatuse tagajärjel (kobramürk).
Maomürgid mõjuvad tugevalt ainevahetusele. Kobramürk näiteks vähendab ajukoe ainevahetuslike protsesside aktiivsust, tõstes samaaegselt vere suhkrusisaldust.
Sattunud suurel hulgal vereringesse, võib maomürk esile kutsuda šokki ja perifeerset kollapsit. Reaktsioonid põhinevad mitmesugustel fermentmõjustustel, mille tõttu kudedest vabanevad paljud ained (histamiin, bradükiniin jt.), mis omakorda vallandavad teisi reaktsioone ja vabanevad jällegi uued ained. Halvatusel kahjustatud rakku pole võimalik taastada mingi võttega, kuna muutused on pöördumatud. Ainult mürgi neurotoksiline toime on pöörduvalt mõjustatav seerumraviga. Üldiselt kehtib paljude mürkmadude hammustuste kohta kuldreegel: vastumürk tuleb süstida hiljemalt 1–1,5 tunni möödumisel pärast hammustust. Kui näiteks pärast aasia kobra hammustust ei saabu surm tunni-poolteise jooksul, siis on lootust ellu jääda. See ei kehti aga austraalia taipani kohta. Ilma kiire seerumi süstimiseta on surm vältimatu. Aafrika musta mamba kohta teatakse aga rääkida juhtumitest, mil inimene on pärast hammustust surnult pikali kukkunud. Muide, musta mamba mürk on nii tugev, et tapab isegi täiskasvanud lõvi või elevandipoja. Muidugi mängib mao hammustamisel suurt rolli ka inimese tervislik seisund ja kehakaal. 50-kilosel inimesel on palju väiksem tõenäosus ellu jääda, kui 150-kilosel. Kui must mamba hammustab kätte või sõrme, järgneb surm hiljemalt 4 tunni pärast. Kui aga mamba hammustab kaela või nägu, võib surm järgneda juba 20 minuti pärast. Musta mamba rünnaku teeb eriti ohtlikuks see, et ta hammustab kiiresti 2–3 korda järjest. Mamba hammustus põhjustab südame tugeva arütmia ja surm võib saabuda kas südame seiskumise või hingamise lakkamise tagajärjel. 2023. aasta jaanuaris hammustas Simbabwes Rushinga keskkoolis ei tea kust klassiruumi roomanud must mamba 17-aastast koolitüdrukut Melody Chiputurat reide. Kuigi tüdruk viidi kohe haiglasse, suri ta juba 30 minuti pärast.
Tegelikult tulenebki enamik surmajuhtumitest sellest, et ei õnnestu manustada õiget vastumürki või antakse seda liiga vähe. Vastumürgid ei ole paraku päris ohutud, sest võivad tekitada ekstreemseid ettearvamatuid immuunreaktsioone, näiteks anafülaksiat (äge allergiline reaktsioon) ja maksaprobleeme. Seetõttu eelistab mõni arst oodata ja veenduda, kas vastumürk on tingimata vajalik, enne kui seda manustama hakkab. Väga tähtis on ka täpselt teada, milline madu hammustas.

Probleemid vastumürgiga
Kui maohammustuse ohver jõuab raviasutusse, sõltub tema ellujäämine kahest olulisest asjast. Kas seal leidub toimivat vastumürki? Ja kui leidub, kas sealsed töötajad oskavad seda manustada? Näiteks Sahara-taguses Aafrikas on mõlema küsimuse vastus sageli „ei”.
Üks neid piirkondi, kus olukord on eriti hull, on Sahara-tagune Aafrika, kus sureb maohammustustesse väidetavalt kuni 30 000 inimest aastas. Mõned arstid ja maohammustuste eksperdid usuvad aga, et tegelikult on ohvreid kaks korda rohkem. Üks oluline tegur on tõsine puudus ainsast ohtlikke maomürke neutraliseerivatest ravimist: vastumürgist. Probleemi süvendab see, et sageli ei lähe ohvrid haiglasse, kuna neil pole sõiduks raha, nad ei usalda lääne meditsiini – või nad ei jõua sinna piisavalt ruttu. Paljude arstipunktide personalil pole maohammustusete ravimiseks piisavalt väljaõpet, ja isegi siis kui ravim on käepärast, võib see olla suurele osale ohvritest liiga kallis. Pealegi tuleb enamikku usaldusväärsemaid Aafrika vastumürke hoida külmikus, et nad ei rikneks ja nende toime säiliks. Sagedaste voolukatkestustega, mida tuleb ette isegi linnades, võib olla peaaegu võimatu neid külmas hoida.
Kõiki ohvreid haiglasse üldse ei viidagi. Selle asemel otsib osa peresid abi posijalt, kes võib panna hammustuskohale lehti, surnud looma luude tuhka või siduda hammustatud jäsemele žguti, mis võib ohtlikult takistada verevoolu. Mõned taimsed ravimid võivad tõepoolest valu või paistetust alandada, aga ohvri elu nad ei päästa. Sellegipoolest võivad maohammustuse üle elanud inimesed lugeda ellujäämist posija teeneks, sest umbes pooled mürkmadude hammustustest on kuivad, ilma mürgita, nii et need patsiendid saavad terveks ja posija usub tõemeeli, et just tema on nad terveks ravinud.
2017. aastal kandis WHO maohammustused troopiliste haiguste nimekirja, kuhu kuuluvad veel näiteks marutõbi, dengepalavik ja leepra. 2019. aastal kuulutas WHO eesmärgiks vähendada aastast maohammustustesse suremust 2030. aastaks 50%.

Kõige efektiivsem vastumürk on olnud Prantsuse farmaatsiafirma Sanofi toode Fav-Afrique, mis toimib tõhusalt 10 kõige mürgisema mao mürgi vastu. Ent 2014. aastal lõpetas Sanofi selle tootmise, sest see polnud tulus. Vastumürkide tootmine on aeganõudev ja kallis, ja kuna valdav osa nende vajajaid elab vaestes arengumaades, ei too need kuigi palju sisse.
Vastumürgi tootmiseks on vaja mürki ennast. See tuleb laboritest, kus võidakse pidada tehistingimustes tuhandeid madusid. Umbes kord kuus lüpstakse neilt mürki. Olenevalt liigist võib mürk farmaatsiafirmale maksma minna kuni mitu tuhat dollarit gramm.
Seejärel süstitakse seda mürki tervisele ohututes mikrokogustes – hobustele (sest neil on kõige rohkem verd!) või muudele suurtele imetajatele, et nende verre tekiksid antikehad. Loomadelt võetakse verd ja labori tehnikud eraldavad verest antikehad, millest valmistatakse vastumürk.
Isegi kvaliteetse vastumürgiga võib maohammustuse ravimine olla õnnemäng. Maomürgi keemiline koostis ja toime võib sama liigi piireski varieeruda. Vastumürgid, mis peaksid kindlate liikide hammustuste vastu aitama, võivad mõnes piirkonnas mitte toimida. Näiteks lärmaka aafrikarästiku (Bitis arietans) mürk võib piirkonniti erineda. 2013. aastaks oli turule tulnud Mehhiko firma Inosan Biopharma uus vastumürk Inoserp Pan-Africa, mis neutraliseerib vähemalt 18 maoliigi mürki – rohkemate liikide oma kui peaaegu ükski teine Aafrikas saada olev seerum, millega võib edukalt ravida isegi siis, kui hammustanud mao liik pole teada. Inoserpil on veel see eelis, et ta on külmkuivatatud. Vastumürk, mida ei pea külmikus hoidma, on tähtis pööre maohammustuste ravis. Üks annus (keskmiselt 10 ml) vastumürki võib haiglas või apteegis maksta 70–100 eurot või rohkemgi, aga enamik maohammustuse ohvreid vajab mitut annust. Aafrika ja India maainimesed, kelle päevasissetulek võib jääda ainult paari euro kanti, ei jaksa sellist ravimit muidugi osta. Saadaval on ka odavamaid vastumürke, aga sageli pole need usaldusväärsed.

Maomürk ravimina
Ohtliku toime kõrval avaldavad maomürgid oskuslikul tarvitamisel ka positiivset toimet. Plinius seeniori ja teiste muistse rooma, aga ka kreeka, araabia ja hiina kirjanike teostest võib leida loetelusid madude erisugustest kehaosadest valmistatud arstimite kohta. Vanad kreeklased ja roomlased tarvitasid rästikumürki palaviku, rõugete ja nahahaiguste puhul. Rästiku rasvaga määriti haavu ja kosmeetika eesmärgil ka näonahka. Teatakse maomürki sisaldavat keerukat mikstuuri teriakki. Seda kirjeldati 1. sajandil ning valmistati kuni 18. sajandini kõigis Euroopa apteekides. Inglismaal ametlikus farmakoloogias kuulus teriakk ravimite hulka kuni 1746. aastani. Keskajal tarvitati maomikstuuri kopsukatku raviks. Idamaa meditsiinis kasutati arstimiseks laialdaselt mitte üksnes maomürke, vaid ka maosilmi, nahka, südant, maksa jt. organeid. Saksa rahvameditsiinis hõõruti mürkmao rasvaga valutavaid liigeseid. Põhja-Ameerika indiaanlased hõõruvad nahasse lõgismao munadest valmistatud õli närvi- ja reumaatiliste valude puhul.

Ka tänapäeval köidavad maomürgid paljusid teadlasi – biokeemikuid, farmakolooge, terapeute, onkolooge, immunolooge, neuropatolooge jt. Taolist huvi seletab asjaolu, et maomürkides leidub suur hulk vähetuntud või seni veel tundmatuid bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida saab kasutada puhaste fermentide saamiseks, valkude struktuuri uurimiseks ja tervistavate preparaatide valmistamiseks.
Teaduslik maomürkide kasutamine ravi otstarbel algas 1908. aastal Selfi teadaandega langetõvehaige tervenemisest pärast lõgismao hammustust. Tänapäeval tarvitusel olevad preparaadid sisaldavad tugevasti lahjendatud maomürki ja selle toksilised komponendid ei saa spetsiifiliselt toimida. Maomürgi preparaatidel on järgmised omadused.
* Valuvaigistav toime. Seda tingib kudede verega varustatuse paranemine ja teisalt otsene mõju valutunde keskusele kesknärvisüsteemis. See toime avaldub tavaliselt 2–3 päeva möödumisel pärast preparaadi manustamise algust,
* Rahustav ja krambivastane toime,
* Tõstab kapillaariseinte vastupanuvõimet.
* Kiirendab fibriini teket ja soodustab verehüübimist.
* Alandab vererõhku,
* Pärsib põletikulise turse teket,
* Antiallergiline (ülitundlikkusevastane) toime.
Valuvaigistitena tuntakse rästiku mürgist valmistatud vipraksiini või viperalgiini. Närvi-, liigese- ja lihasevalude ning reumatismi korral annab mõnikord häid tulemusi maomürki sisaldavate salvide hõõrumine nahasse. Välispidiselt kasutatavateks preparaatideks on rästikumürgist valmistatav viprosaal, samuti vipratokssalv. Preparaati epilarktiin kasutatakse langetõve, migreeni, peavalude ja vegetatiivse närvisüsteemi talitluse häirete raviks. Hästi leevendab valu kobramürgi preparaat – kobratoksiin. Verehüübimise kiirendamiseks ja verejooksu paikseks sulgemiseks kasutati omal ajal Nõukogude Liidus gürsamürgist valmistatavat lebetoksi.
Nii nimetatud kui ka teised ravimid osutuvad tõhusaiks paljude haiguste korral. Seepärast suureneb maomürgi preparaatide hulk kogu maailmas iga aastaga. Kuid nende toimemehhanism pole üksikasjadeni selge. Edasine uurimine võib neid ravimeid ja nende toimet veelgi tõhustada.

Milline mürkmadu on kõige mürgisem?
Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest herpetoloogide hulgas üksmeelt ei ole. Erinevates „edetabelites“ on kõige mürgisemad maod erinevatel kohtadel. Mõnedel andmetel on kõige mürgisem kuni 2,5 meetri pikkuseks kasvav austraalia sisemaataipan (Oxyuranus microlepidotus), kes elutseb Austraalia Queenslandi osariigi kõige hüljatumates paikades, mis tähendab et tõenäosus temaga kokku puutuda on üliväike. Taipan ründab kiirusega 3,5 m/s ja kui ta on n-ö nurka surutud, hammustab 2–5 korda järjest, et mürgi mõju oleks maksimaalne (mitu korda hammustamist harrastab ka aafrika must mamba). Inimesele surmav kogus on 0,025 mg keha iga kilogrammi kohta. Kuigi Ida-Austraalia pruunmadu (Pseudonaja textilis) on kaks ja pool korda toksilisem kui taipan, väljastab taipan iga rünnakuga kuni 30 korda rohkem mürki, muutes hammustuse kuni 12 korda surmavamaks. Isegi ühe mao mürgikogus erineb rünnakuti. Olgu siinkohal öeldud, et pruunamao mürgi surmav kogus on 0,0365 mg/kg.
Sisemaataipanid on aga aravõitu ja tõenäoliselt panevad enne plehku kui inimene nende lähedusse jõuab. Taipani mürk koosneb närvimürkidest, müotoksiinidest ja verehüübimist takistavatest kemikaalidest. Palju ohtlikum ja väga agressiivne on kuni 3,3 meetri pikkuseks kasvav asutraalia rannikutaipan (Oxyuaranus scutellatus). Rannikutaipani mürk on üheksa korda tugevam kui Austraalia kaguosas ja Tasmaanias elutseval tiigermaol (Notechis scutatus). Kui ühelt taipanilt mürk välja võeti, saadi selle koguseks 110 mg, millest piisaks teoreetiliselt 125 000 hiire või 12 60-kilose inimese tapmiseks. Taipani mürk taipoxin koosneb mitmest komponendist, eelkõige ühest või mitmest närvimürgist. Keskmine mürgi kogus hammustamisel on kuni 120 mg kuivkaalus. Seoses mürgi suure kogusega, on taipani hammustus inimesele ilma kohese seerumi süstimise ja operatiivse haiglaravita surmav. Sageli ohver isegi ei märka hammustust.
Ühel 39-aastasel mehel tekkisid pärast taipani hammustust alles 7 tunni pärast hingamisraskused ja 10 tunni möödudes hingamisseisak. Ta oli kunstliku hingamise aparaadi all 19 päeva ja sai haiglast välja alles 27 päeva pärast. 4-aastane laps suri aga tunni möödudes.
Kõige pikemad mürgihambad on Gabooni aafrikarästikul (Bitis gabonica). Ühe hammustusega süstib Gabooni aafrikarästik oma saaklooma 5–7 milliliitrit (450 kuni 600 mg kuivainet) mürki. Maksimaalne teatatud mürgi kogus oli tervelt 9,7 milliliitrit, mis sisaldas 2400 mg kuiva mürki. Eksperdid hindavad, kui tugev oleks selle mao mürgistuse mõju inimesele, tuginedes ahvide tundlikkusele mürgistuse suhtes. Selle kohaselt oleks 90 kuni 100 mg kuiva mürki inimese jaoks surmav. Seega piisaks Gabooni aafrikarästiku ühe hammustuse käigus vabanevast mürgist kuue inimese surmamiseks.
Mõned eksperdid peavad kõige mürgisemaks umbes 2 meetri pikkust meremadu (Hydrophis belcheri), kelle mürk olevat kümme korda tugevam kui kuningkobral ja kordi tugevam kui taipanil. Meremadu sukeldub maksimaaalselt 40 meetri sügavusele. Ta peab iga 5–6 tunni järel tõusma veepinnale, et mõni hetk hingata. Meremao hammustus põhjustab mõne minuti jooksul halvatuse, surm saabub mõne tunni jooksul. Meremao mürgihambad on nii teravad, et tungivad läbi kuitahes paksust kalipsost. Siiski on tõenäosus meremao „otsa komistada” väga väike. Teistel andmetel on aga kõige mürgisem hoopiski kollane meremadu (Aipysurus laevi) 0,264 mg/kg.
On ka neid herpetolooge, kes väidavad, et kõige mürgisem on Aafrikas elutsev must mamba, kes pole tegelikult üldse must, vaid hall, pruun või koguni erkroheline ja kes on maailma üks kiiremaid roomajaid. Must mamba võib kasvada 2,5–4,5 m pikkuseks, olles kuningkobra järel pikkuselt teine mürkmadu. Ta võib söösta 16–19-km/h (paraku väsib juba 80 meetri läbimisel), millest piisab ka kiire põgeneja tabamiseks. Musta mamba mürk on väga kiiretoimeline ja tema hammustus (0,32 mg/kg) seerumi kiire manustamiseta surmav.
Teist kohta musta mambaga jagab Aafrika savannides ja kõrbetes elutsev kuni 1,7 m pikkuseks kasvav kollastes toonides kapi kobra ehk Egiptuse kobra (Naja nivea või ka Naja haje var. capensis), kelle mürk on nii tugev (1,15 mg/kg), et seerumit kasutamata sureb inimene igal juhul. Ohu korral pritsib kapi kobra aga kuni kahemeetrise mürgipilve. Peab tunnistama, et kõigis neis andmetes valitseb suur segadus. Ühes „edetabelis” jääb kapi kobra oma mürgisuselt alles 9. kohale.

Koos musta mamba ja kapi kobraga jagab teist kohta Kagu-Aasias ja Filipiinidel elutsev kuningkobra (Ophiophagus hannah), kes võib kasvada ligi 6 meetri pikkuseks (kasvab keskmiselt 3,65–4,57 m pikkuseks, 30 cm aastas), olles seega maailma kõige pikem mürkmadu. Kuningkobra kasvab kogu elu jooksul nagu ka harikrokodill ja võib elada u 20 aastaseks. Kõige pikem teadaolev kuningkobra oli 1937. aasta aprillis Malaisias püütud isend. Londoni loomaaias kasvas ta 5,71 m pikkuseks ja pandi magama 1939. aasta septembris seoses sõja puhkemisega. Nimelt kardeti, et pommitamise ajal võib madu vabadusse pääseda.
Kuningkobra elutseb Aasias väga suurel territooriumil, mis võrdub USA pindalaga. Ohtlikuks teeb kuningkobra mitte niivõrd tema mürk, kui selle väljapritsitav kogus – kuni 600 mg (muidugi ei eritu hammustusel maksimaalne kogus mürki), mis on kordades suurem kui kõigil teistel mürkmadudel. Muide, kobra on ainuke mürkmadu, kes saab oma mürgivaru väga säästlikult kasutada. Seda võimaldavad lihased, mis reguleerivad väljastatava mürgi kogust. Herpetoloogide hulgas pole aga ühist seisukohta, kui suur kogus kuningkobra mürki on inimesele surmav. Ühed pakuvad 0,34 mg/kg, teised jällegi 1,2–3,5 mg/kg kohta. Tegelikult juhtub väga harva, et „kokkuhoidlik” kobra kogu mürgi korraga välja paiskab, ühes hammustuses kasutatav kogus sõltub mao vanusest, agressiivsusest ja ohust.  Näiteks vanem kobra, kes pole häiritud, ei pruugi mürki üldsegi väljastada, ning Malaisa kobra uuringutest on ilmnenud, et vaid 13% tema salvamistest sisaldab mürki.
Kui Austraalia sisemaataipani mürk võib teoreetiliselt tappa 20–50 inimest (pole küll selge, millest andmete nii suur erinevus), siis kuningkobra mürgikogusest piisab „ainult” 40 inimese tapmiseks, mis näitab, et esikoht mürkmadude hulgas kuulub siiski sisemaataipanile.
Enam kui imelik on aga see, et ühes saksa dokfilmis ei mahtunud kuningkobra kümne kõige mürgisema mao hulka. Jääb suureks saladuseks, kust üks või teine herpetoloog või filmitegija oma teadmisi ammutab. Ühes suhteliselt usaldusväärses „edetabelis” oli kuningkobra siiski tublil 10. kohal!

Loll isa ja madu

2. novembril 2023 märkas austraalia matkasell New South Wales’is madu ja uskus, et tegemist on ohutu püütoniga. Ta haaras tegelikult surmavalt mürgise roomaja kaasa. Lollus lõppes haiglas. Madu salvas meest juba pihku haaramise hetkel, kuid loll aga reibas matkasõber ei teinud sellest väljagi. Ta võttis mao koju kaasa, et näidata seda oma lastele. Mehel hakkas aru tagumikust pähe tulema alles siis, kui ta meeletult oksendama hakkas ning hammustuse saanud käsi paiste läks. Õnneks ei saanud rumala mehe lapsed maoga lähemalt tuttavaks.
Kiirabi viis lolli Bowrali haiglasse. Sealne medõde võttis ühendust herpetoloog Ray McGibboniga, kellele saadeti mao foto. Ta tuvastas selle kohe kui mürgise laiapea-maona (Hoplocephalus bungaroides), kes laseb hammustades vereringesse neurotoksiine, mis võivad põhjustada halvatust ja mõnel juhul ka surma.
„Matkaja oli pärast hammustust ja mürgitust väga õnnelik, et ta intensiivravisse sattumata haiglast välja sai,“ ütles ta. „Oleks võinud minna palju hullemaks kui läks. Kõikide laiapea-madude hammustused võivad põhjustada surma.“
McGibboni sõnul hoiti meest haiglas kuus tundi enne koju saatmist. Madu toimetati loodusesse tagasi.
„Kui sa näed looduses madu või mõnd muud roomajat, siis imetle neid nende enda elupaigas. Tee pilte või videoid, aga palun ÄRA püüa neid ega võta neid kaasa,“ kirjutas ta oma Facebookis. Ta ütles Sky Newsile, et laiapea-madu on ohustatud liik, kuna tema looduslik elupaik on peaaegu hävitatud. Seda on põhjustanud linnastumine, madude elupaigast kivide eemaldamine ja ka madude tapmine.

Huvitav teada!

Kõikidele mürkmadudele annab silmad ette Lääne-Kolumbias elutsev mürgikonn (Phyllobates terribilis), rahvasuus ka mürginoolekonn, kelle nahk sisaldab sekreeti batrahotoksiini, mis on 20 korda tugevam kui teistel mürknoolekonnadel (kes sellist konna puudutada tahab, peab kummikinnast kasutama). 1900 mg mürgisest sekreedist piisaks 1500 inimese tapmiseks. Inimesele piisab 0,002 mg kehakaalu iga kilogrammi kohta, et surm saabuks 20 minuti pärast. Tõhusat vastumürki ei ole. Ühest konnast piisab, et indiaanlased saaksid temas mürgitada 30–50 noolt!

NB! Loo lõpetuseks olgu öeldud, et kuulsa Guinnessi rekordite raamatu andmeid ei saa alati usaldada, raamatus on palju eksitavaid valeandmeid, kuigi selle autorid uhkustavad andmete täpsuse ja õigsusega.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Boalased saagijahil