Punase mere võlud ja ohud (galerii)
Aafrika ja Araabia poolsaare vahel asuv Punane meri (araabia keeles Bahr al-Ahmar) ühendab Vahemerd Suessi kanali ja Bab al-Mandebi väina kaudu India ookeaniga. Meri on 2350 km pikk ja Eritreas Massaua kohal on suurim laius 354 km.
Punane meri on väga sügav ja isegi riffide vahetus läheduses võib sügavus ulatuda 600–800 meetrini. Suurim sügavus on 3039 m. Madal on meri ainult 250 km pikkuses ja 32 km laiuses Suessi lahes (suurim sügavus 90 m) ja 26 km laiuses Mandebi väinas (kuni 100 m). Väga sügav on ka 150 km pikkune ja kõigest 16 km laiune Agaba laht, mille suurim sügavus idaranniku lähedal on umbes 1800 m. Punane meri on maailma kõige sademetevaesem, soojem ja soolasem meri (Surnumere vesi on küll suurema soolsusega – 275–400‰, kuid tegelikult on ta järv). Veebruaris on Punase mere põhjaosas vesi 20–22 °C ja lõunaosas kuni 27 °C. Suvel ulatub ranniku lähedal vee temperatuur kuni 32 °C. Madalates lahesoppides võib aga vesi olla isegi kuni 45 °C. Seega on Punane meri maailma kõige soojem ja soolasem meri. Sademete vähesusest, kõrgest õhutemperatuurist tingitud aurumisest ning vähese veevahetuse tõttu naabermeredega on Punase mere soolsus 38 kuni 40‰ (38 kuni 40 g soola liitri vee kohta). Mõnedes piirkondades on aga soolsus isegi 45 kuni 50‰. Võrdluseks: Läänemere pinnakihtides on keskmine soolsus kõigest 5 kuni 7‰! Vertikaalne nähtavus vee all on Punases meres kuni 50 m.
Sukelduja varustus
Kui sa ka ei ole hea ujuja ja sukelduja, ära heida meelt. Sellepärast ei jää sul veealune maailm nägemata. Asi on selles, et Punane meri on niivõrd soolane, et kannab pinnal ka kõige saamatumat ujujat. Teiseks ulatuvad korallrifid peaaegu veepinnani ja ka mõne meetri sügavusele sukeldumine ei tohiks ka algajale üle jõu käia. Kes tahab aga sukelduda peab kindlasti kaasa võtma oma maski, hingamistoru ja lestad. Sellist varustust võib küll ka kohapeal laenutada, kuid võib juhtuda, et lestad on kõlbmatud ja mask laseb vett läbi.
Meie poodides pakutava varustuse valikult tuleb jälgida kuldset reeglit: mis odav see vilets. Ei tea, kes oli see nupumees, kes leiutas hingamistoru, mis on voltvooliku abil huulikuga ühendatud. Selline hingamistoru ei kõlba, sest ujumisel voltvoolik paindub ja teeb hingamise väga raskeks. Samuti ei ole paljud aasia, eriti Hiina päritolu maskid üldse veetihedad.
Milliseid lestasid eelistada? Nende valik on suur. On nii lahtise kui kinnise kontsaosaga, on lühikesi ja pikki lestasid. Lestad ei tohi olla liiga lühikesed ja jäigad. Optimaalsed oleksid pikemad, elastsed ja suletud kontsaosaga lestad, mis kaitsevad kogu jalalaba. Selliste lestadega võid rahumeeli (kuigi risk jääb) toetuda korallidele või põhja (muidugi mitte väga tugevasti!), pruukimata karta jalga vigastada. Kuna veepinnal ujudes võib väga kiiresti troopilise päikese all selja ära põletada, tuleks ujumise ajaks kindlasti selga panna T-särk.
Mis puutub aga vee all pildistamisse, siis sellest mõttest on targem loobuda. Kõik need muinasjutuliselt kaunid veealused võtted, mida sa võid näha raamatutes või ajakirjades, on tehtud võimsate halogeen- või välklampide valgusel. Asi on selles, et merevesi on päikesekiirtele sinine filter ning värvid absorbeerivad juba väikeses sügavuses. Seepärast tulevad kõik ilma välklambita tehtud fotod sinakad ning annavad värvikirevast veealusest maailmast üsna armetu pildi. Proffidele mõeldud allveefotoaparaadid on aga väga kallid ning vajalike kogemusteta ja teadmisteta pole nendega midagi peale hakata.
Akvalangiga vee all
Turismiprospektides pakutavat võimalust kohapeal sukeldumine akvalangiga ära õppida ei saa tõsiselt võtta. Esiteks on see üsna kallis lõbu ja teiseks napib puhkajal aega – kursus kestab sageli nädal aega. Kolm päeva kestvatesse kursustesse ei saa aga tõsiselt suhtuda. Rohkem nagu haltuura…
Keda või mida meres karta?
Punases meres elutseb 40 hailiiki. Mis puutub haidesse, siis laialt levinud ettekujutuse järgi haid ainult ootavad turiste, et neid siis aega raiskamata ükshaaval alla kugistada. Haid ei ole sugugi nii ohtlikud, kui neid kujutatud on. Nii nagu igas teiseski troopilises meres, on ka Punases meres haidel kindlad piirkonnad, kus neid alatasa kohtab, eelkõige aga mere kesk- ja lõunaosas (laias laastus võetuna alates Marsa Alamist), kuid sinnakanti eestlane vaevalt satub. Hairünnakud ei ole õnneks sagedased, kuid alati ootamatud ja traagiliste tagajärgedega. Haid ohustavad inimesi kõikides soojades meredes ja nii üllatav kui see ka pole, siis 80% hairünnakutest toimub kalda lähedal, kus sügavus kõigest 1,5–2 meetrit. Rahvusvahelise hairünnakute andmepanga International Shark Attack File andmetel registreeriti näiteks 2013. aastal ühtekokku 239 hairünnakut, millest 53 lõppes ohvri surmaga. Hairünnakute ja ohvrite tegelik arv on kindlasti palju suurem, sest populaarsetes supelrandades (eriti Floridas) üritatakse võimaluse korral iga hairünnak maha vaikida. See on lihtsam juhul, kui ohver pääses eluga ja rannas ei olnud ajakirjanikke ringi luuramas. Samuti puuduvad igasugused usaldusväärsed andmed hairünnakute kohta arengumaades. Siinkohal peab tunnistama, et hairünnakute arvu osas valitseb suur vassimine ja segadus. Ühtedel andmetel toimus aastatel 1958–2018 kogu maailmas 2785 hairünnakut, neist ainuüksi 1104 USA rannikuvetes, kusjuures hukkus kõigest 35 inimest. Pole teada, kust on võetud nii väike arv 35, kui ainuüksi 2013. aastal, nagu eespool märgitud, hukkus hairünnakutes 53 inimest.
Millised haid võivad inimest rünnata? (Pisiparandused tehtud 10.09.2022)
Ründamishimuliste haide „edetabel” oleks järgmine:
mõrtsukhai, ka valgehai (Carcharodon carcharias); sinihai (Prionace glauca) on üks ohtlikumaid haisid; tiigerhai (Galeocerdo cuvieri); mustuim-hallhai või musttäpp-hallhai (Carcharhinus melanopterus); härghai (Carcharhinus leucas) esineb peamiselt rannikuvetes, kuid ka soojades meredes, erti Kagu-Aasia meredes ja Austraalia vetes; hallhai (neid on palju liike); avamere pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus), elutseb Punases meres ja India ookeanis. Kõige äratuntavam eripära on pikad, ümarad ja valgete otstega uimed. Pikkuim-hallhai on agressiivne, kuid aeglane; hall rifihai (Carcharhinus amblyrhynchos); austraalia liivhai (Carcharias arenarius); harilik liivhai (Carcharias taurus); tömpnina-hallhai (Carcharhinus leucas) elutseb nii mere, riim-, kui jõevees, võib ujujat üllatada isegi Amazonase jões 3000 km kaugusel alamjooksust; vasarhai, (Sphyrna lewini) esineb Punases meres ja India ookeanis; Nicaragua järve hallhai (Carcharhinus nicaraguensis); Gangese jõe hallhai (Glyphis gangeticus, rahvasuus ka laibahai); Sambesi jõe hallhai (Carcharhinus zambezensis); siidihai (Carchahinus falciformis) esineb Punases meres ja ka India ookeani põhjaosas; hõbeuimhai (Carcharhinus albimarginatus) esineb Punases meres ja India ookeanis; Punase mere hall rifihai (Carcharhinus wheeleri), esineb ka India ookeanis; valgeuim-rifihai (Triaenodon obesus); Punase mere sidrunhai (Negaprion acutidens); avamere sidrunhai (Negaprion brevirostris) ja makohai (Isurus oxyrinchus. Väide, et makohai võib ujuda kiirusgea 70–80 km/h kuulub pigem ulme valdkonda).
Haide hammustus on loomariigi tugevaim
Bahama saarel asuvas Lerneri merelaboratooriumis korraldatud katses selgus, et 2 m pikkune hallhai (Carcharhinus obscurus) tekitas oma lõugade vahel surve 60 kg, mis teeb ühe hambakrooni kohta 3 t/cm².
Kus võib haisid kohata ja millega see kohtumine lõppeda võib
Rünnakukohad
Kalda või supelranna lähedal 44%
Meres rifi või liivamadaliku lähedal 20%
Sadamas, lahes 9%
Avamerel 9%
Jõe alamjooksul 7%
Sadamamuuli, kai või lainemurdja lähedal 4%
Jõesuudmes, väikeses lahesopis 2%
Muudes kohtades 5%
Rünnaku tagajärjed
Mittesurmav 65%
Surmav 31%
Tõenäoliselt surmav 4%
Vigastuste liik rünnakul
Säär, põlv 40%
Reis 33%
Käevars 23%
Jalg 18%
Käelaba 15%
Istmik 10%
Sõrmed/varbad 10%
Alakeha, mao piirkond 8%
Rinnakorv 6%
Õlg 4%
Selg 4%
Pea 2%
Nii nagu Kariibi meres, on ka Punases meres haidel kindel piirkond, kus neid alatasa kohtab. Ranna lähedal asuvate korallriffide lähedusse tulevad nad aga millegipärast väga harva, ilmselt pole seal kas piisavalt kalu või häirib neid turiste sõidutavate laevade vintide müra. Sellega on ka ehk seletatav, miks hairünnakuid esineb Punases meres väga harva, kuigi randade lähedal sumab vees iga päev tuhandeid „isuäratavaid“ suplejaid.
Kuid elementaarne ettevaatus kulub ära ka Punase mere põhjaosa rannikul.
Veepinnal ujudes ära tee rabelevaid liigutusi, ära tao käte-jalgadega vastu vett. Korallriffidel kohtab suuri haisid väga harva ja nad ujuvad rahulikult oma teed. Enamasti jäädakse märkamatuks ja hai ujub edasi. Kui hai sind aga märkab ning ründamishimuliselt läheneb, veel hullem, kui hakkab sinu ümber ringe tegema, ei tohi mingil juhul näidata hirmutunnet. Just kiire äraujumine köidab haide tähelepanu ning äratab nende püüdmisinstinkti, nagu seda esineb ka kõigi maismaakiskjate juures. Ka suurt haid võib põgenema peletada, kui talle viivitamatult peale söösta. Selline käitumine äratab hais kui kartmatus ründajas põgenemisinstinkti ning ta hakkab ise hirmu tundma (muide, sama kehtib näiteks ka maismaakiskja puuma kohta. Ääremärkusena olgu öeldud, et muidu tugev kiskja puuma kardab paaniliselt koeri).
Ja veel, ära uju kunagi sisesadamates või sadamakaide vahetus läheduses (seal on haid harjunud sööma laevadelt heidetavaid toidujäätmeid), samuti sogases vees. Ära hüppa sadamamuulilt vette – võid sattuda otse hai lõugade vahele! Ülimalt kergemeelne ettevõtmine on kalade harpuunimine neis piirkondades, kus esineb arvukalt haisid. Eriti ohtlik on ujuda või sukelduda hämaras või öösiti ja seda isegi ranna lähedal madalas vees, sest õhtu eel tulevad päris kalda lähedale ka suured haid…
Niipea kui aga vette satub verd kaotab hai oma tavalise arglikkuse ning muutub silmatorkavalt rahutuks ja tema edasist käitumist pole enam võimalik ära arvata. Seepärast ei tohi lahtise haavaga vette minna. Naine ei tohi mingil juhul „pahade päevade ajal” vette minna. Vees ennast vigastades tuleks aga võimalikult kiiresti kuivale pääseda. Vees on aga oht, et isegi suhteliselt suured haavad ja vigastused võivad sukeldujale endale jääda märkamatuks, sest naha tundlikkus vees on häiritud, valulävi aga tugevasti langenud (tean seda oma kogemustest). Oli juhus, kui valge hai hammustas noorel naisel ära vasaku jala ja ta ei tundnud kuigivõrd tugevat valu…
Vahepalana olgu märgitud, et 3. jaanuaril 2004 kukkus Sharm el-Sheiki lennuväljalt startinud Egiptuse Flash Airlinesi Boeing 737 u. 12 km kaugusel merre, hukkus 148 inimest. Pärast seda juhtumit hakkasid hairünnakud inimestele Punases meres sagenema…
Sukeldumisel või ka peaaegu veepinnani ulatuvate korallriffide kohal ujudes tuleb olla väga tähelepanelik, sest korallid ja teokarpide servad on teravad nagu habemenoad. Mingil juhul ei tohi ujuda vahetult põhja lähedal või palja jalaga põhja toetuda (ohutu pole see ka lestaga), sest võib juhtuda, et astute peale põhjas redutavale mürgiste ogadega kalale – näiteks astelraile. Samuti ei tohi kõiki ettejuhtuvaid koralle näppida, sest leidub ka sellised koralle, mille puudutamine põhjustab tugevaid kõrvetusi. Pealegi võid koralle vigastada.
Ei ole ka kuigi tark tegu suvalisse grotti oma kätt toppida, sest sa ei tea, kes seal parasjagu elutseb. Paremal juhul võid oma kätt vigastada, halvemal juhul võib sind hammustada mureen. Ära unusta, et suur mureen võib sulle vastu ujuda isegi 1–1,5 meetri sügavuses vees (olen oma suureks üllatuseks ise ühe suure mureeniga nii madalas vees „tõtt vaadanud”), kuigi tarkade raamatute järgi ei tohiks mureeni nii madalas vees kohata. Väga tuulise ilmaga sukeldudes on aga oht tõsiselt külmetuda, sest Punase mere kohal puhub sageli (eriti novembris-detsembris, aga ka märtsis-aprillis) üllatavalt tugev ja külm tuul.
Vee all
Punases meres sukeldudes on tähelepanuväärne see, et vee temperatuur peaaegu ei alane sügavuse suurenedes (kui tarku raamatuid uskuda, siis olevat isegi kahe kilomeetri sügavusel vee temperatuur 20 °C).
On fantastiline tunne oma silmadega näha lähedalt mööda ujuvad värvikirevaid kalu või põhjas vingerdavaid suuri mureene. Unustamatu elamus on kohtumine napoleonkalaga (Cheilinus undulatus). See omapärase kujuga ning pisut kohtlase silmavaatega suur sõbralik kala (kasvab kuni 230 cm pikkuseks) sööbib kustumatult mällu. Kuna ma ei lootnud napoleonkala kohata, ei võtnud ma kaasa külakosti, mida siiralt kahetsen. Napoleonkala nosib nimelt hea meelega keedetud mune (ka koorega)! Ta on väga sõbralik ning laseb isegi tühjade kätega läheneva sukelduja endale üsna lähedale. Muinasjutuliselt kaunid on avatud laineliste säravsinakasroheliste poolmetega rõõneskarbid. Selle liigi suurimad esindajad India ookeanis kasvavad 250 kg raskuseks. (Hoidku ainult jumal jalgapidi sellise karbi poolmete vahele sattumast!)
Kellel sukeldumiskursused selja taga, võib võtta ette väljasõidu mõne vraki juurde (selliseid väljasõite korraldavad kohalikud sukeldumiskeskused). Kõik vrakid on suhteliselt madalas vees ja kergesti ligipääsetavad. Lähim, reisilaeva „Salem Espressi” vrakk asub Hurghadast lõunas Port Safaga lähedal. „Salem Ekspress” hukkus 1991. aastal, viies merepõhja 510 palverändurit.
Kellel soov ja võimalus, lennaku Punase mere äärde Hurghadasse. Asjad hotelli, lestad jalga, mask pähe ja vette, avastama põhjamaalasele tundmatut veealust maailma.
Kas haivastane kalipso ka toimib?
Mõni aasta tagasi loodud haikalipso peaks veesportlasi kaitsma haide rünnakute eest. Selleks pole vaja kalleid hammustamiskindlaid materjale või keha ümber kinnitatud kette, piisab vaid optilisest trikist. Selle idee autoriteks on Austraalia Westerni ülikooli juures tegutseva mereinstituudi teadlased. Koos investoriga töötati välja sinakas-rohelise kalipso (fotol paremal), mis arvestades haide nägemisvõime iseärasusi, muudab sukelduja või surfari peaaegu nähtamatuks. Nimelt ei suuda haid teatud värve eristada. Igal juhul kulgesid katsetused edukalt: haid ei näinud sellist kalipsot kandvaid ujujaid.
Teisel haikalipsol ja ka lainelaual on laiad must-valged triibud (fotol 2 varianti vasakul), mis signaliseerivad haidele ja paljudele teistele vee-elukatele, et tegemist on väga mürgise või mittesöödava liigikaaslasega. Näiteks on aposemaatilise (hoiatava) värvusega kerakalad, mureenid ja skorpionkalad. Ka see eksperiment kulges edukalt, haid vältisid triibuliste kalipsodega inimesi. Jääb üle vaid imestada, miks allveespetsialistid ei tulnud aastakümnete jooksul selle peale, et musta värvi või lihtsalt tumedamat värvi kalipsoga sukelduja annab haile üheselt selge signaali: olen hüljes, võid mind julgesti rünnata!
Rahvasuu ütleb, et mõistus ja tilli pikkus ei ole enda teha. Alates 2021. aasta juulist tohib vähemalt Austraalias nimetada hairünnakut kas „interaktsiooniks” või „negatiivseks kohtumiseks”, et selliseid napakaid eufemisme kasutades vähendada haide halba mainet. Kes aga tahab kindlasti oma elupäevad lõpetada hai lõugade vahel, siis sellele võib julgelt soovitada surfamist India ookeanis asuva Réunioni saare rannikul! Aastatel 2010–2022 on haid tapnud Réunioni rannalähedastes vetes 30 inimest. Üks 58-aastane surfaja jäi oma vasakust käest ilma 2022. aastal, kusjuures hai ründas teda kõigest meetri sügavuses vees.
2020. aastal registeeriti kogu maailmas 52, aastal 2021 aga 73 provotseerimata hairünnakut, milles hukkus 9 inimest.
Hairünnakud alates 1580. aastast kuni aastani 2023
USA: 1604
Austraalia: 691
Lõuna-Aafrika Vabariik: 260
Brasiilia: 111
Uus-Meremaa: 57
Papua-UusGuinea: 48
La Réunion: 47
Mehhiko: 41
Bahama: 33
Egiptus: 24
Fidži: 23
Iraan: 23
Allikas: International Shark Attack File
©Peter Hagen
NB! Loe kindlasti ka:
Pulmareis lõppes hai lõugade vahel
Miks inimene upub ja uppunud veepinnale tõusevad?
Ettevaatust – mõrvarmeduus!
