Mis on uni ja miks me magame?
Iidsed manatargad, preestrid ja šamaanid suhtusid unesse erilise aupaklikkusega: nagu müstilisse seisundisse, mil hing kehast eraldub ja isepäi rändab. Magava inimese järsku äratamist peeti ohtlikuks, põhimõttel – äkki ei leia hing nii kiiresti teed tagasi ja keha ei ärkagi. Ligi 2000 aastat elas inimkond Aristotelese konstateeringu vaimus: uni on pool teest surmani. Une ja unenägude teadusliku uurimise pioneer oli Thomas Aiva Edisson, kes ihkas teada saada, millega tegeleb inimaju une ajal.
Katsetega iseenda kallal kahjustas ta oluliselt oma tervist, aga selget vastust ei saanud. Kui leiutati elektroentsefalograaf, avanes lõpuks võimalus jälgida ajus toimuvaid protsesse. Tõeliseks läbimurdeks kujunes möödunud sajandi keskpaik, mil Chicago ülikooli (USA) teadlastel õnnestus selle baasil kindlaks teha, mis toimub ajus magamise ajal, ja kehtestada une faasid. Seda eelkõige katseloomade baasil ka järgnevate aastakümnete kestel.
Ükski elusolend ei saa läbi uneta
Ilmnes, et mitte ükski elusolend ei saa läbi uneta. Ja mida kogukam on isend, seda vähem uneaega ta vajab. Elevantidele näit piisab 3–4 tunnist, väike opossum kosub alles pärast 18-tunnist põõnamist. Kaelkirjakud ei maga püsti, vaid lamades – keha pika kaela embuses. Imetlusväärseks osutus rändlindude uni. Merede kohal on parve keskel alati magaja, kes vaevu tiibu liigutab ja keda tuulehood liuelda aitavad. Teda ümbritsevad turvajad. Iga 15–20 minuti tagant osad vahetuvad, nii et iga lind võrdselt magada saaks.
Eriti huvitavaks osutub imetilluke puuviljakärbes, kelle unetsükkel ja magamisviis peaaegu kattub inimese omaga. Too otsib mugava lehekese ja keerab külili, või jalad taeva poole. Aegajalt tõmbleb unes, muudab asendit, mis viitab unesnägemisele nagu inimesegi puhul.
Uni aeglustab vananemist
Individuaalne on ka homo sapiens’i unenorm. On neid, kellele piisab 2–4 tunnist, on unimütse, kes nõuavad taastumiseks vähemalt kolmandiku ööpäevast. Et und vajavad eranditult kõik, ei vaja tõestust. Lõppematute diskussioonide teemaks jääb vaid see, mida meie aju une ajal teeb.
Enamik teadlasi on veendunud, et uni on organismile vajalik elutähtsateks füsioloogilisteks protsessideks: raelatoniini e rõõmuhormooni tootmiseks ehk vererõhu, endokrinoloogiliste protsesside elavdamiseks, st – vananemise aeglustamiseks.
On somnolooge, kes pooldavad nn evolutsiooniga kooskõlastatuse, energo-informaatika teooriat. Selle mõte seisneb selles, et organism ei taha ega suuda taluda võrdväärset infotulva nii päeval kui öösel, ja lihtsalt peab aju aktiivsust regulaarselt ühtlases rütmis pidevalt ka kahandama.
Uni info talletamiseks
Veel ühte huvitavat versiooni kaitsevad saksa neurofüsioloogid: inimene vajab und info talletamiseks. Nende kinnituse kohaselt on nad ära tõestanud, et une ajal teeb aju inventuuri päeva jooksul saadud infos, otsustamaks, mida maksab mällu talletada, mida unustada. Ka on teadlasi, kes usuvad, et une ajal peatab organism verevarustuse vigastatud ja lootusetult vananenud veresoontes ja uuendab raku-membraanide molekulaarset koostist, mis tähendab sisuliselt samuti vananemisprotsessi aeglustumist.
Kokkuvõttes – versioone on igasuguseid, ent ühest vastust pealkirjas väljenduvale küsimusele pole. Ja ilmselt lähiajal ka ei tule, sest inimorganismi, eriti aga aju füsioloogia mitmetahulisuse lõpliku lahtiharutamiseni pole me veel jõudnud.
* * *
1859. aastal kirjutati ühes prantsuse meditsiiniajakirjas kohtuotsusest oma naise tapnud hiinlasele: keelata igaveseks uni. Kümme ööpäeva ärkvel hoitud süüdimõistetu anus lõpuks jumalakeeli: „Tõmmake mind neljaks, pooge üles, lööge pea otsast, tirige nahk maha, tulistage surnuks… Ainult päästke mind magamatusepiinast!“
Miks inimene und näeb?
Unenägude põhjuse seletamiseks on arendatud mitmesuguseid teooriaid. Und nähes kujundame käitumisviisi ohuolukorras; just sellepärast esineb nii palju õudusunenägusid.
* Unenägude ajal kõrvaldab meie aju päeva jooksul kogunenud saasta.
* Und nähakse siis, kui aju lähtestab oma ühendused kasulikumal viisil.
* Unenäod on meie psühhoteraapia vorm. Freudi sõnutsi on unenäod „mahasurutud ihade varjatud täitumised“.
* Unenäod on lihtsalt meie aju vabajooks pärast pingelist päeva ega tähenda üldse midagi.
Kuidas on REM-uni seotud unenägudega?
1960. aastate algul korraldati terve hulk eksperimente, millest näis järelduvat, et unenäod on meile niisama tähtsad nagu uni ise. Katsed lähtusid eeldusest, et unenägusid nähakse niinimetatud REM-une (kiirete silmaliigutustega une) ajal, kui laugude võbelemine tunnistab magaja silmamunade vilamist. Esimesed eksperimendid tunnistasid, et inimeste äratamine REM-une hakul ärritab neid väga – tegelikult veelgi rohkem kui teisi katsealuseid, keda äratati sama sageli, kuid mitte silmade liikumise ajal.
Seejärel leiti, et unenägude ja REM-une seos pole sugugi nii selge. Inimestel olid unenäod ka REM-uneta ning REMi täheldati ka siis, kui nad ei näinud und. Seega ei tarvitse unenäod olla nii olulise tähtsusega, nagu varem oli arvatud.
Kuidas on uni seotud õppimisega?
1950. aastatel turundati edukalt unes õppimise meetodeid. Soovitati käivitada magnetofon, mille lindile oli salvestatud õpitav, ning hommikuks olevat vähemalt osa informatsioonist omandatud. Põhjalikumad teaduslikud uuringud siiski laitsid maha selle idee. Tõeliselt magades ei õpita midagi. Teisest küljest, hilisemad eksperimendid on näidanud, et uni võib koondada teadmisi. Ühel iseloomulikul katsel õpetati inimestele hommikul midagi ning kontrolliti neid kaksteist tundi hiljem. Tulemusi võrreldi nende katsealuste teadmistega, kes olid õppinud sedasama öösel ja maganud seejärel hästi. Neidki kontrolliti kaksteist tundi pärast õpetamist. Teise grupi tulemused olid esimese omadest viiendiku võrra paremad. Võidakse ju vaielda, et lihtsalt ärkveloleku ja millegi muuga tegelemise tõttu unustas esimene grupp rohkem. Ent samasuguseid tulemusi on täheldatud ka loomade puhul, kellele õpetati midagi ning lasti siis magada.
Liiga lühike ööuni võib põhjustada jalas trombi ja tuua kaasa südameinfarkti. Mis on kriitiline unetundide hulk?
Kui unetunde jääb alla viie, võib tagajärjeks olla tromb jalaarterites – selle tõenäosus on 74% suurem kui seitsme-kaheksa unetunni korral, selgus Rootsis tehtud uuringust.
Kui unetunde jääb alla viie, võib tagajärjeks olla termb jalaarterites – selle tõenäosus on 74% suurem kui seitsme-kaheksa unetunni korral. Perifeersete arterite haigust (ingl lühend PAD) esineb maailmas üle 200 miljonil inimesel. See põhjustab veresoonte ummistumist jäsemetes, mis omakorda võib tuua kaasa südameinfarkti. Varem on ilmnenud, et öine unevõlg ja päevased uinakud suurendavad koronaarhaiguse ehk südame isheemiatõve riski, mida põhjustavad samuti ummistunud arterid. See viimane väide on nüüd küll täielik jama!
Uuringu esimeses osas otsisid teadlased vastust küsimusele, kas väheste unetundide, päevase uinaku ja PAD vahel on seos. See leitigi, aga et saada aru, kas vähene uni põhjustab haigust või hoopis vastupidi, tehti uuringu teises osas 600 000 inimese geeniinfoga põhjuslike seoste analüüs (nn Mendeli randomiseerimine). See kinnitas, et liiga lühike uneaeg tõepoolest suurendab perifeersete arterite haiguse riski.
Liiga pika uneaja, päevaste uinakute ja PAD vahelist põhjuslikku seost ei suudetud selle uuringuga leida.
©Peter Hagen
