Versailles’ rahuleping kui saksa natsionaalsotsialismi ämmaemand

Mitte kunagi varem ajaloos ei rikastunud võitjad nii mõõdutundetult ega alandanud üht rahvast nii halastamatult kui need, kes surusid Saksamaale peale nii jõhkrate tingimustega lepingu. Nn „rahuleping“ destabiliseeris Euroopa olukorda püsivalt ning tingimused olid sedavõrd karmid, et pöörasid sakslased selle „rahu“ vastu. See oli suurim ühe rahva moraalne kokkuvarisemine meie tsivilisatsiooni ajaloos. Äärmiselt erakordne sündmus, mis üsna otseselt ja vältimatult viis Teise maailmasõjani. See viis ka Saksa poliitika täieliku demoraliseerumiseni… Mitte ainult see, et Teine maailmasõda oli eriliselt petetud rahva jaoks justkui „adekvaatne“ vastus; veelgi olulisem on asjaolu, et selle kohtlemise tagajärjel oli saksa rahva demoraliseerumine ette nähtav.

Häbidiktaat
Neli ja pool kuud pärast suure sõja lõppu, 28. märtsil 1919, randus lõpuks esimene varustuslaev Saksa sadamas. Täielik impordivabadus, s.t blokaadi lõpp, saavutati alles 12. juulil 1919 pärast seda, kui Riigipäev oli Versailles’ lepingu ratifitseerinud. Väljapressimine kandis vilja. Selleks ajaks oli sõjaliselt täiesti tarbetu blokaad nõudnud enam kui 762 000 Saksa tsiviilisiku elu. Veel üks survevahend: liitlasväed olid piiridel valmis Saksamaad okupeerima, juhul kui valitsus rahulepingule alla ei kirjuta.
Versailles’ „häbilepingu“ allkirjastamine suruti läbi näljablokaadi abil, mis tõi kaasa sadade tuhandete inimeste surma, ning ähvardusega Saksamaa okupeerida – sõna otseses mõttes „välja pressides“.
Sõjaväe Ülemjuhatuse (OHL – Oberste Heeresleitung) juhi Paul von Hindenburgi ja peaaegu kõigi tema kõrgemate ohvitseride jaoks rikkus „häbirahu“ allkirjastamine igasugust sõjaväelise au mõistet. Eakas kindralfeldmarssal tegi selgeks: „Aga sõdurina pean ma auväärset hukkumist eelistama häbiväärsele rahule.“

Vasikas viiakse tapale
Rahuläbirääkimised Versailles’s algasid 18. jaanuaril 1919. Liitlased valisid selle kuupäeva teadlikult, et sakslasi taas alandada. 18. jaanuar oli nii Preisimaa kuningriigi väljakuulutamise aastapäev 1701. aastal kui ka Saksa keisririigi asutamispäev 1871. aastal.
Kuigi ametlikult ja suureliselt kuulutati neid „rahuläbirääkimisteks“ sõdivate poolte vahel, kes olid relvarahu sõlminud, ei olnud kutsutud ei sakslasi ega austerlasi, ungarlasi, türklasi või bulgaarlasi. Järjekordne solvang. Nii otsustasid liitlased omavahel, ilma teisteta, Euroopa rahvaste edasise saatuse üle.

„Kaotajad“ ei osalenud koosolekutel seega üldse. Alles 29. aprillil oodati Saksa delegatsiooni, kellele anti „rahu tingimused“ üle 7. mail. Riigiministerpresident Philipp Scheidemann (SPD) kuulutas viis päeva hiljem avalikus kõnes: „Milline käsi ei peaks närbuma, mis seab sellised ahelad nii meile kui endale?“
20. juunil astus Scheidemann koos kogu oma kabinetiga loogilise sammuna tagasi, sest tema ja tema valitsuse liikmed ei soovinud lepingule alla kirjutada. Saksa vastuväited lükkasid liitlased 16. juunil suures osas tagasi ja esitasid seejärel lihtsalt allkirjastamise ultimaatumi (pidage endiselt silmas „näljablokaadi“ Saksa tsiviilelanikkonna vastu).
Moodustati uus valitsus sotsiaaldemokraatidest ja Keskparteist Gustav Baueri (SPD) juhtimisel. 19. juunil 1919 hääletas 75 SPD saadikut Versailles’ lepingu allkirjastamise poolt ja 39 vastu („Kes meid reetis? – Sotsiaaldemokraadid!“). Saksa Demokraatlik Partei (DDP) lükkas häbidiktaadi tagasi. Keskpartei soovis nõustuda „teatud tingimustel ja protesti all“. 22. juunil 1919 kiitis Rahvuskogu lepingu lõpuks heaks 237 poolt- ja 138 vastuhäälega, viie erapooletu hääle juures. Seda siiski reservatsiooniga, et Saksamaa ei oleks „sõja algataja“ ega kohustuks „sõjakurjategijaid“ välja andma. Ka selle lükkasid liitlased tagasi. SPD enamus hääletas Versailles’ lepingu allkirjastamise poolt.
Kui Saksamaa välisminister Hermann Müller (SPD) ja riigi transpordiminister Hermann Bell (Keskpartei) 28. juunil 1919 Versailles’ lossi peeglisaali sisenesid, olid nad ainsad, kes enam kui 1000 esindaja ees 26 delegatsioonist kõigilt kontinentidelt esindasid „kaotajat“, nimelt Saksa Riiki. Neid ei võetud vastu nagu diplomaate, arutelu ei olnud ette nähtud. „Kaotajad“ pidid üksnes lepingu teksti vastu võtma ja vaikides alla kirjutama. Puudus ka etikett, mis sarnaste tseremooniate puhul tavapärane. Kogu protseduur meenutas kadalippu. Vasikas viidi tapale…
Pärast Prantsuse peaministri Georges Clemenceau’ lühikest kõnet (kes Prantsusmaal kuulus veel „mõõdukate“ hulka, kuigi oli kord öelnud: „Sakslaste viga on see, et neid on 20 miljonit liiga palju“), kirjutasid kaks Saksa esindajat alla sellele saatuslikule lepingule, mis kuulub tänaseni 20. sajandi kõige ägedamalt vaidlustatud dokumentide hulka. Leping koosnes 440 artiklist, mis käsitlesid süüd, reparatsioone ja muudatusi riigi piirides.
Geostrateegiline ulatus sai selgeks alles hiljem: Austria-Ungari, Vene tsaaririigi ja Osmanite riigi arvel olid lagunenud koguni kolm paljurahvuselist impeeriumi. Uued riigid kogesid taassündi või tekkisid esmakordselt.

Kaotused ja tingimused

Nn „võitjate“ esitatud nõudmised olid märkimisväärsed ning sellisel kujul polnud neid varem ühelegi „alistatud“ riigile peale sunnitud, sest ligikaudu seitsmendik endisest Saksa riigiterritooriumist läks kaotsi.
* Saksamaa pidi loovutama kolooniad: Saksa Edela-Aafrika, Saksa Ida-Aafrika, Saksa Uus-Guinea, Kameruni, Togo, Samoa, Kiautschou, Bismarcki arhipelaagi, Marshalli saared, Karoliinid, Mariaanid ja Palau saared.
* Saksa Riik loovutas Hiinale kõik hooned ning laadimisteed ja kaiäärsed rajatised, kasarmud, kindlused, sõjarelvad ja laskemoona, igat liiki laevad, raadiotelegraafi jaamad ning muu avaliku vara, mis kuulus Saksa valitsusele ja asus Saksa asundustes Tientsinis ja Hankous või mujal Hiina territooriumil.
* Saksa Riik pidi loobuma kõigist õigustest ja eesõigustest Libeerias ja Marokos.
* Saksa Riik pidi nõustuma, et Tema Keiserliku Majesteedi sultanile Konstantinoopolis 29. oktoobril 1888 allkirjastatud lepinguga antud volitused seoses vaba laevaliiklusega Suessi kanalis lähevad üle Briti Tema Majesteedi valitsusele.
* Kogu Saksa vara ja omand läks ilma igasuguse hüvitiseta üle Egiptuse valitsusele.
* 250 000 lõuna-tiroollast sattus Itaalia võõrvõimu alla, kuna Ameerika Ühendriikide president Wilson andis järele itaallaste soovile laiendada oma riigipiiri Brennerini.
* Maismaaühendus Ida-Preisimaaga katkes ja miljonid sakslased elasid äkitselt Tšehhoslovakkias või Poolas. See tähendas isolatsiooni Saksa Riigist.
* Alsace-Lorraine (Elsass-Lothringen) läks Prantsusmaale.
* 17 778 km² Lääne-Preisimaast läks Poolale.
* 26 041 km² Poseni piirkonnast läks Poolale.
* Ülem-Sileesias hääletas 59,6% Saksamaa ja 40,3% Poola poolt. Sellest hoolimata soovis Prantsusmaa anda Ülem-Sileesia tööstuspiirkonna Poolale, samas kui Suurbritannia ja Itaalia eelistasid jätta selle Saksa Riigile. Saksa Riigile soodne hääletustulemus ei olnud poolakatele vastuvõetav ning nii puhkes Poola miilitsate ja Saksa omakaitseüksuste vahel relvastatud konflikt („Korfanty ülestõus“). Sakslased saavutasid võidu, kuid taandusid 1921. aasta juunis Briti vägede sissetungi järel. Tšehhoslovakkia riigipea Edvard Beneši soovitusel toimus 1921. aasta oktoobris lõpuks rahvusvahelise õiguse vastane Ülem-Sileesia jagamine. Saksa Riik pidi, hoolimata vastupidisest rahvahääletuse tulemusest, loovutama Poolale 3200 km² territooriumi ja 950 000 elanikku, samuti 75% kivisöe tootmisest ning 80% plii- ja tsingitoodangust.
* Ida-Preisimaa Neidenburgi ringkonna lõunapoolne osa läks Poolale.
* Põhja-Schleswig läks Taanile.
* Memeli ala allutati esialgu Rahvasteliidule ehk Prantsuse okupatsioonivõimule, annekteeriti 1923/24 Leedu poolt ning 1924 anti see lõpuks autonoomia alla.
* Danzigist sai Rahvasteliidu järelevalve all olev nn vabalinn, mis oli tihedalt majanduslikult seotud Poolaga.
* Saksa Riik pidi loobuma Visla suudmealast.
* Eupen-Malmedy läks tugeva surve all Belgiale. Pärast toiduvarustuse katkestamist ja ähvardusi hääleõiguslike elanike suhtes olid enamik elanikke sunnitud hääletama Belgia koosseisu kuulumise poolt.
* Neutraal-Moresnet läks Belgiale.
* Preisi-Moresnet läks Belgiale.
* Hultschini piirkond läks 1920. aastal ilma rahvahääletuseta oma kivisöevarude tõttu Tšehhoslovakkiale.
* Reinimaa (Rheinland) jäi 15 aastaks liitlaste okupatsiooni alla.
* Strasbourgi ja Kehli sadamad korraldati seitsmeks aastaks ühtse halduse alla nende kasutamise eesmärgil.
* Saksa Riik pidi tunnustama Austriat suveräänse riigina, kuna mõlema maa ühendamine keelati Saint-Germaini lepinguga.
* Reinimaa demilitariseeriti.
* Kokku kaotas Saksa Riik territooriumi pindalaga 70 570 km² ja 7 300 000 elanikku. Winston Churchill kirjutas hiljem uskumatu vale: „Versailles’ lepingu territoriaalsed sätted jätsid Saksamaa peaaegu puutumatuks.“
* Kehtestati ajateenistuse keeld ja saadeti laiali Suur Kindralstaap. Saksa Riik pidi loovutama peaaegu kogu oma kaubalaevastiku (90%).
* Keelustati raskerelvad ja õhujõudude taastamine. Lisaks tuli loovutada kolmandik söe- ja kolmveerand maagivarudest. Prantsusmaa pidi 10 aasta jooksul saama 7 miljonit tonni kivisütt, Belgia 8 miljonit tonni.
* 1921. aasta esimese nelja kuu jooksul tuli reparatsioonidena tasuda 20 miljardit kuldmarka.
* 1921. aastal lepiti kokku reparatsioonide kogusummas 132 miljardit kuldmarka.
* Liitlased keelasid ajateenistuse ning Weimari vabariigil lubati pidada ainult 100 000-mehelist kutselist armeed.
* Keiser Wilhelm II tuli „sõjakurjategijana“, süüdistatuna rahvusvahelise moraali ränga rikkumise eest välja anda.
* Lisaks pidi Saksa Riik kandma kõik kulud ja tagama kõigi okupeeritud Saksa aladel viibivate armeede ülalpidamise.
* Et tagada lepingu täitmine Saksa Riigi poolt, jäid Reini jõest lääne pool asuvad Saksa alad koos sillapeadega viieteistkümneks aastaks pärast lepingu jõustumist liitlas- ja assotsieerunud riikide vägede okupatsiooni alla.
* Kuni 2018. aastani (sic!) pidi Tšehhi Vabariigile jääma Hamburgi sadamas kasutada 30 000 m² suurune maa-ala, mille Versailles’ leping garanteeris Prahale 99 aastaks.
* Saksa Riigil oli kuni 1926. aastani keelatud astuda Rahvasteliidu liikmeks. Versailles’ lepingu VIII osas reguleeriti ka „hüvitamine“.
* Hüvitis kõigi kahjude eest, mis Entente’i riikide tsiviilelanikkonnale Saksa rünnaku tõttu tekitati.
* Sõjainvaliidide pensionide ja langenute ülalpeetavatele makstavate hüvitiste tagasimaksmine.
* Kõigi summade tagastamine koos viieprotsendilise intressiga, mida Belgia oli sõja ajal laenanud (viis miljardit franki).
* Kõigi kahjude kindlaksmääramine hüvituskomisjoni poolt 1. maiks 1921.
* Tasumine 30 aasta jooksul, kohene ettemakse 20 miljardit kuldmarka kuni aprillini 1921, hiljem veel 80 miljardit kuldmarka.
* Komisjoni asukoht oli Pariis. Komisjon koosnes viiest liikmest: ühest esindajast Prantsusmaalt, Inglismaalt, Itaaliast ja Ameerika Ühendriikidest ning ühest esindajast, kelle määrasid vaheldumisi Jaapan, Belgia või Serbia. Komisjoni ülesanne oli kogu kahjusumma kindlaksmääramine ning võla tasumise korra reguleerimine, milleks talle anti ulatuslikud volitused: õigus nõuda maksutõuse, uute tuluallikate loomist ning kärpeid riigi ja liidumaade eelarvetes jne.
* Kaubalaevastiku ja Saksa merekaablite loovutamine.
* 10 aasta jooksul kivisöe tarned Prantsusmaale, Belgiale, Itaaliale ja Luksemburgile kogumahus ligikaudu 40 miljonit tonni.
* Tehaste sisseseadmete, masinate, tööriistade, värvainete ja materjalide tarned hävitatud alade ülesehitamiseks.
* Kariloomade tarned Prantsusmaale ja Belgiale: 140 000 lüpsilehma, 4 000 pulli, 40 000 mullikat, 700 tõuhobuse täkku, 40 000 mära ja märafooni, 1 200 jäärasid, 30 000 lammast, 10 000 kitse ja 13 000 emist.

Sakslaste jaoks oleks Esimene maailmasõda lõppenud alles 2010. aastal.
Mida paljud ei tea: Saksa maksumaksja pidi kuni 3. oktoobrini 2010 tasuma sõja eest, mis selleks ajaks oli peaaegu 100 aastat tagasi lõppenud ja mille eest saksa rahvas pidi kandma ainuvastutust, kuigi see on ajalooliselt tõendatavalt väär.
Viimane osamakse oli 69,9 miljonit eurot. 2010. aasta föderaaleelarves on see summa peidetud nimetuse alla „korrigeeritud välisvõlad (Londoni võlgade kokkulepe)“, teisisõnu „varjatud“. Esimese maailmasõja järgsed reparatsioonimaksed määrati kindlaks Versailles’ lepingus 1919. aastal.
Adolf Hitler oli need maksed omal ajal peatanud. Pärast 1945. aastat võttis Saksamaa Liitvabariik aga need „võlad“ üle ja maksis neid kuni 1983. aastani. Järelejäänud 125 miljoni euro suurune makse välislaenude intresside eest muutus tasumiskohustuslikuks alles pärast Saksamaa taasühinemist.
Alates 1996. aastast tasus Saksa maksumaksja osamaksetena võlga sõja eest, mis oli puhkenud enam kui 100 aastat varem. Viimane osamakse tuli tasuda 20 aastat pärast taasühinemist. Selle maksega oli Esimene maailmasõda ka Saksamaa jaoks rahaliselt lõppenud.
Kokku kaotas Saksa Riik:
• elanikkonnast 11%
• territooriumist 13%
• asustusmaadest 28%
• metsadest 12%
• kivisöevarudest 46%
• kivisöe tootmisest 25%
• rauamaagi kaevandamisest 75%
• tsingimaagist 80%
• pliimaagist 61%
• kõrgahjudest ja terasetehastest 47%
• valtsimistehastest 40%
• tekstiilivabrikutest 17%
• raudteeliinidest 16%
• veduritest ja vagunitest 22%
• kaubalaevastikust 90%
• kolooniatest 100%

„Lõplik kuritegu“ sakslaste vastu
Liitlastele ei piisanud aga nendest hiiglaslikest reparatsioonidest ja territoriaalsetest kaotustest, mille nad Saksa Riigilt välja pressisid. „Sõjasüü paragrahviga“, mis kinnistas Saksamaa ainusüü Esimese maailmasõja puhkemises ja mis faktide valguses oli jõledus, alandasid nad niigi rängalt kannatanud rahva hinge veelgi.
Mõned kaasaegsed tajusid juba toona selle lepingudiktaadi plahvatuslikku ohtlikkust. Saksa välisminister Ulrich krahv von Brockdorff-Rantzau ütles: „Pikk lepingutekst olnuks täiesti tarbetu. Nad oleksid võinud ka lihtsalt kirjutada: Saksamaa loobub oma õigusest eksisteerida.“
Katoliikliku Keskpartei esindaja Konstantin Fehrenbach ennustas: „See leping on sõja igavikustamine.“
Ka Winston Churchill kritiseeris lepingut oma raamatus „Teine maailmasõda“: „Lepingu majanduslikud sätted olid nii pahatahtlikud ja rumalad, et kaotasid ilmselgelt igasuguse mõju. Saksamaa mõisteti maksma mõttetult suuri reparatsioone. Need diktaadid väljendasid nii võitjate viha kui
ka nende rahvaste eksitust, kes ei mõistnud, et ükski alistatud rahvas või kogukond ei suuda hüvitada moodsa sõja kulusid.“
Üks 20. sajandi teravamaid mõtlejaid, angloameerika sotsiaalteadlane ja filosoof Gregory Bateson (1904–1980), analüüsis Versailles’ lepingu kujunemist loengus Sacramento State College’is. Siinkohal tasub tsiteerida mõningaid pikemaid katkendeid, sest Batesonit ei saa kahtlustada ajaloo revideerimises: „Kui me tahame tõepoolest teada, millised on ajaloo olulised murdepunktid, peame küsima, millised on need ajaloolised hetked, mil hoiakud muutusid. Need on hetked, mil inimesed saavad haiget oma varasemate „väärtuste“ tõttu (…). Enamik teist ei tea ilmselt kuigi palju sellest, kuidas Versailles’ leping sündis. Asi on väga lihtne. Esimene maailmasõda venis üha edasi (…). Sel hetkel tuli avalike suhete mehel George Creelil (…) mõte: mõte seisnes selles, et sakslased võiksid ehk alla anda, kui neile pakutaks leebeid relvarahutingimusi. Ta koostas seega rea leebeid tingimusi, mille kohaselt ei pidanud järgnema karistusmeetmeid. Need tingimused vormistati 14 punktina.“
Ja edasi:
„Need „14 punkti“ edastas ta president Wilsonile. Kui tahetakse kedagi petta, on parem lasta sõnumit edasi anda ausal mehel. President Wilson oli peaaegu haiglaslikult aus inimene ja filantroop. Ta selgitas neid punkte üksikasjalikult mitmes kõnes:
ei pidanud olema „anneksioone, sõjamakse, trahve …“ ja nii edasi. Ja sakslased alistusid. Meie, britid ja ameeriklased – eriti aga britid – jätkasime loomulikult blokaadi Saksamaa vastu, sest me ei tahtnud, et nad muutuksid ülbeteks enne lepingu allkirjastamist. Nii pidid nad veel terve aasta nälgima.“
Lõpetuseks: „Lepingu koostasid lõpuks neli meest: Clemenceau, „Tiiger“, kes tahtis Saksamaad hävitada; Lloyd George, kes pidas poliitiliselt otstarbekaks Saksamaalt võimalikult palju reparatsioone välja pigistada ja veidi kätte maksta; ning Wilson, keda tuli ümber veenda. Iga kord, kui Wilson tahtis 14 punkti jutuks võtta, viidi ta sõdurite kalmistutele ja tekitati temas süütunne, et ta ei olnud sakslaste peale vihane. Kes oli neljas? Orlando – itaallane.
See oli suurim moraalne kokkuvarisemine meie tsivilisatsiooni ajaloos. Äärmiselt erakordne sündmus, mis üsna otseselt ja vältimatult viis Teise maailmasõjani. See viis ka Saksa poliitika täieliku demoraliseerumiseni (…). Mitte ainult see, et Teine maailmasõda oli eriliselt petetud rahva jaoks justkui „adekvaatne“ vastus; veelgi olulisem on asjaolu, et selle kohtlemise tagajärjel oli selle rahva demoraliseerumine ette nähtav. Saksamaa demoraliseerimise kaudu demoraliseerusime ka meie ise. Seepärast ütlen ma, et Versailles’ leping oli pöördepunkt eespool kirjeldatud hoiakus.“
Sellega on tegelikult kõik öeldud. Tollane Ameerika Ühendriikide abisaadetiste koordinaator Herbert Hoover tunnistas hiljem:
„Me olime ühel meelel, et paljud rahulepingu sätted viivad hukatusse.“
Tema prohvetlikul hinnangul oli õigus: Versailles’ „rahuleping“ destabiliseeris Euroopa olukorda püsivalt ning tingimused olid sedavõrd karmid, et pöörasid sakslased selle „rahu“ vastu. Lisaks sellele ei ratifitseerinud Ameerika Ühendriigid lepingut üldse. Tuletagem meelde: see „rahu“ suruti läbi näljablokaadi pikendamisega Saksa tsiviilelanikkonna vastu ja sõjalise sissetungi ähvardusega Saksa Riiki. Võitjad premeerisid end kaotajate arvel. Võib arvata, et nii on sajandeid alati olnud. Ent enamik prantslasi pidas seda diktaati veelgi „liiga leebeks“.
Mitte kunagi varem ajaloos ei rikastunud võitjad nii mõõdutundetult ega alandanud üht rahvast nii halastamatult.

Kaasaegsete hääled „rahulepingu“ kohta
Lisaks eespool juba nimetatud seisukohtadele soovin tsiteerida veel mitmeid toonaseid kaasaegseid. Peavooluajaloolased jätavad need originaaltsitaadid sageli mainimata. Ilmselt ei sobitu avalikult kultiveeritud ajalookäsitlusega arusaam, et „sakslased said rahu ohvriteks“.
Riigipresident Friedrich Ebert (SPD): „Täitmatu, talumatu ja vastuvõetamatu.“ Ja lisaks: „Me oleksime au ja väärikuseta, kui me ei rakendaks kogu oma jõudu vastu häbile, millega meid ähvardatakse.“
Riigiminister-president Philipp Scheidemann (SPD): „Orjastamine lastele ja lastelastele!“ Ja: „Milline käsi ei peaks närbuma, mis seab sellised ahelad nii meile kui endale?“
Gustav Stresemann, hilisem riigikantsler, Saksa Rahvapartei (DVP): „Suurim maailmapettus, mida ajalugu on eales näinud.“ Ja: „See, milleks see leping Saksamaa muudab, on tükeldatud riik, võimetu, igaveseks sunnitööle määratud, võõraste rahvaste poolt valitsetud nagu orjapidajate poolt.“
Hermann Molkenbuhr, SPD parteijuhatuse liige: Leping näitab „Prantsuse, Inglise ja Ameerika imperialistide häbitust kogu oma alastuses“.
Theodor Wolff, liberaalse ajalehe „Berliner Tageblatt“ peatoimetaja: „Allutamispoliitika“, mis seab „jõu õiguse asemele“.
Adolf Groeber Keskparteist: „Vana kultuurrahva vägistamine ja orjastamine.“
Conrad Haußmann Saksa Demokraatlikust Parteist (DDP): „Entente’i hävitustahe.“
Tööandjate ja ametiühingute katusorganisatsioonid: „Saksa majandus- ja rahvaelu surmaotsus.“
Francesco Nitti, Itaalia peaminister: „Vahend sõja jätkamiseks.“
Isegi Saksa KPD agiteeris: „Alla Versailles’le!“

„Häbidiktaati“ selgitatakse poliitiliselt korrektselt
Guido Knopp kirjutab oma raamatus „Hitler – bilanss“: „Versailles ei olnud objektiivselt see häbidiktaat, millisena seda lüüa saanud Saksa Riigis tajuti: põlatud Versailles’ rahu oli tegelikult isegi leebe rahu (…).“
Tõdegem veel kord: üks Saksamaa „tunnustatumaid“ ja „tuntumaid“ (peavoolu) ajaloolasi väidab:
– Versailles ei olnud „objektiivselt“ häbidiktaat.
– Leping olnud koguni „leebe“ rahu.
See on näkku sülitamine neile miljonitele sakslastele, kes pidid aastaid nende kirjeldamatute tingimuste all ellujäämise nimel võitlema; see on lugupidamatus ohvrite suhtes ja lisaks jultunud vale. Selle vastutustundetu pisendamisega moonutab Knopp tõde jämeda hooletusega.
Ka ajaloolane Volker Ullrich räägib selles kontekstis, et Versailles’ leping ei olnud „ülemäära karm“, ning lööb samasse poliitiliselt korrektsesse kilda.
Teised „eksperdid“ idealiseerivad seda „häbidiktaati“ koguni USA presidendi Wilsoni „rahumissiooniks“ – just selle mehe omaks, kes oli saksa rahvale nii häbitult valetanud. Poliitiliselt korrektsed ajaloolased räägivad „uuest korrast“, mille pidid looma viis lepingut: Versailles, Saint-Germain, Neuilly-sur-Seine, Trianon ja Sèvres. Nad kirjutavad „alistanud Saksamaast“, kuigi Saksamaad ei olnud sõjaliselt alistatud, „võidurahu“ ja Pariisi „rahukonverentsi“ kohta. Nad väidavad, et Saksamaa jaoks „oleks võinud minna märksa hullemaks“.
Robert Gerwath, uusaja ajaloo professor ja sõjauuringute keskuse direktor University College Dublinis, väidab, et Suurbritannia kaotas Iirimaaga, mis saavutas 1921. aastal iseseisvuse, „rohkem“ territooriumi kui Saksamaa Versailles’ lepinguga. Loomulikult jätab ta selle ilustuse juures mainimata ülejäänud 439 paragrahvi „häbidiktaadist“, millega Saksamaad kammitses. Ajaloolane Eckart Conze kirjutab koguni tõsimeeli, et leping jättis Saksa Riigile ka „päris arvestatavaid võimalusi“.
Nii püüavad poliitiliselt korrektsed autorid diktaati dialektiliselt ilustada ja eksitada ajaloos võhiklikku lugejat.
Teistsugusel seisukohal oli USA ajaloolane George F. Kennan, kes kirjutas juba 1984. aastal „New York Times’is“, et Briti ja Prantsuse rahutingimuste „kättemaksuiha“ sillutas tee natsionaalsotsialismile ja uuele sõjale. Teine maailmasõda olevat olnud „rumala ja alandava karistusrahu“ tagajärg.

Vale „enesemääramisest“
Saksa peavooluajaloolaste poolt nii ülistatud „rahupresident“ Woodrow Wilson oli suur valetaja, nagu eespool juba näidatud. Tema suurim vale oli aga „rahvaste enesemääramisõigus“, millega ta püüdis sakslasi meelitada Versailles’ lepingule alla kirjutama. Hamburgi ülikooli globaalajaloo professor Jürgen Zimmerer esindab siiski tänaseni poliitiliselt korrektset vaadet sellele Ameerika valetajale. Tema käsitluses kõlab see nii:
– Woodrow Wilson „kutsus esile“ enesemääramisõiguse idee.
– Ta olevat selgesõnaliselt olnud vastu alistatud riikide koloniaalvalduste lihtsale ümberjagamisele.
– Ta nõudis koloniseeritute kaasarääkimisõigust või vähemalt nende huvide heatahtlikku arvestamist.
Seda lugedes võiks arvata, et USA president oli tõepoolest „kangelane“, „Robin Hood“ alistatud rahvaste jaoks. Tegelikkus oli aga hoopis teistsugune:
– Võitjad ei tahtnud oma kolooniate „orjade“ kaasarääkimisest midagi kuulda.
– Võitjad ei soovinud mingil juhul piirata oma võimu „oma“ kolooniates.
– Võitjad jagasid kolooniad omavahel ära.
– Võitjad lõid uued mõjusfäärid, mida ilustavalt nimetati „mandaataladeks“.
– Liibanon ja Süüria langesid Prantsusmaale.
– Iraak ja Pärsia lahe riigid Suurbritanniale.
– Saksa Aafrika kolooniad jagati omavahel ära.
Ameerika „rahupresidendile“ olid koloniseeritud rahvaste ja alistatud riikide huvid täiesti ükskõik. Wilsoni „enesemääramisõigus“ viis koloniaalomandi suurima ümberjagamiseni ja Euroopa koloniaalvõimu suurima laienemiseni ajaloos.
Kuid mitte ainult naiivsed ja heausksed Saksa valitsuse esindajad ei langenud Wilsoni uskumatult jultunud pettuse ohvriks, vaid ka teiste riikide omad. Sest nii suurelt reklaamitud „rahvuslik enesemääramine“ ei kehtinud sugugi Egiptuse, India, Iraagi, Afganistani, Birma, Indo-Hiina, Alžeeria ega Süüria kohta. Neis maades astusid koloniaalvõimud Suurbritannia ja Prantsusmaa äärmiselt jõhkralt vastu antikoloniaalsetele rahutustele. Ent mitte ainult seda: nad laiendasid oma imperialistlikku mõju isegi edasi naftarikkas Lähis-Idas.
Uued riigid loodi võitjariikide poolt kaotajate „saagist“ justkui joonestuslaual või saavutasid iseseisvuse:

1. Soome
2. Eesti
3. Leedu
4. Läti
5. Poola
6. Tšehhoslovakkia
7. Ungari
8. Jugoslaavia
9. Island
10. Iirimaa
11. Türgi
12. Austria

Poliitiliselt korrektsete ajaloolaste poolt leebeks nimetatud Versailles’ „rahulepingu“ ning Trianoni ja Saint-Germaini lepingute tulemuseks olid arvukad uued „mitmerahvuselised riigid“, uus vaen ja uued sõjad. Mõned näited:
– Suureliselt kuulutatud „enesemääramine“ ei kehtinud loomulikult Saksa Riigi kohta. Demokraatlikult legitimeeritud ajutine Rahvusassamblee Viinis oli kuulutanud Saksa-Austria Vabariigi Saksa Vabariigi osaks. Kuid liitlasvõitjariikide kehtestatud „Anschluss’i keeld“ tühistas selle. Wilsoni enesemääramise vale selle kõige ehedamal kujul.
– Rohkem kui kaks miljonit sakslast elasid äkitselt vastloodud Poolas, mis tekkis Venemaa, Saksamaa ja Austria territooriumide arvel. Poola elanikkond oli konstruktsioon leedu, valgevene, ukraina, rumeenia, juudi ja saksa rahvustest.
– Ka vastloodud Tšehhoslovakkias leidsid end äkitselt miljonid sakslased ja ungarlased, kellelt enesemääramisõigus vägivaldselt ära võeti.
– Lõuna-Tirool langes „reeturi“ Itaalia kätte ning koos sellega sajad tuhanded austerlased ja sakslased.
– Miljonid ungari keelt kõnelevad inimesed määrati nüüd Rumeenia, Jugoslaavia või Tšehhoslovakkia koosseisu.

Ent ohvriteks langes ka teine vähemus, kellel puudus oma riik: Euroopa juudid. Sellest ei maini Knopp ja tema mõttekaaslased sõnagi.
Robert Gerwarth, uusaja ajaloo professor ja sõjauuringute direktor University College Dublinis: „Kõige enam kannatasid ümberkorralduste tagajärgede all juudid kokku varisenud Romanovite impeeriumi läänepiirkondades ning endise Habsburgide riigi idapoolses osas. Antibolševistlikud liikumised kasutasid suhteliselt tugevat juudi osakaalu Vene revolutsionääride seas ettekäändena, et tõlgendada 1917. aasta riigipööret kui „juudi vandenõu“ tulemust. Lääne-Venemaal ja Ukrainas, kus juudid pidid nüüd taluma elanikkonna mõrvarlikku viha bolševike vastu, oli olukord katastroofiline: ainuüksi ajavahemikus juunist detsembrini 1918 mõrvati umbes 100 000 juuti (…).“
Ka Euroopa juudid kannatasid võitjariikide „rahulepingu“ tagajärgede all. Üle saja tuhande neist mõrvati.
Ainuüksi 1919. aastal dokumenteeriti Ukrainas 934 pogrommi. Kuid ka Poola väed, kes vallutasid 1919. aasta jaanuaris Vilniuse, mõrvasid juute. Professor Gerwarth jätkab: „Peagi ei peetud juute uutes rahvusriikides enam üksnes soovimatuteks elementideks, vaid üha enam ka peamisteks bolševismist kasusaajateks – kujutlus, mis levis kiiresti kogu Euroopas ja kaugemalgi.“
Lõpuks:
„Asjaolu, et üksikud juudid mängisid olulist rolli järgnenud Kesk-Euroopa revolutsioonides aastatel 1918/19 – Rosa Luxemburg Berliinis, Kurt Eisner Münchenis, Béla Kun Ungaris, Victor Adler Viinis – muutis need süüdistused antisemiitlike natsionalistide silmis veelgi usutavamaks.“
Märkigem kokkuvõtteks: pogrommid, milles hukkusid tuhanded juudid, olid samuti võitjariikide ümberjagamisorgiate tagajärg.
Pärast Kolmekümneaastast sõda ei olnud Euroopas enam toimunud nii palju kodusõdu. Need olid veriste ja jõhkrate revolutsioonide, kontrrevolutsioonide ja piirikonfliktide jada vastloodud, ilma selgelt määratletud piirideta riikide vahel.
„Verehind“ ajavahemikus Versailles’ lepingust 1919 kuni Lausanne’i lepinguni 1923 ulatus üle nelja miljoni inimese ning veel miljonid kodutud ekslesid mööda Euroopa uusi piirialasid.