„Hobudraakoni neli lahingut“

13 minutit lugemist

1922. aasta Washingtoni konverents lõi tugeva hoobi jaapani admiralide ambitsioonidele. nende lootused ülemvõimule vaikse ookeani regioonis purunesid lõplikult: nüüd jäi tõusva päikese maa laevastik alati kolmandaks. samal ajal said Washingtoni saabunud delegatsioonide kauplemise objektideks suured lahingulaevad, kusjuures just nende ehitamisele seati kõige karmimad piirangud.

Uute lennukikandjate ehitamist aga ei keelatud – tähtis oli ainult mitte ületada lubatud summaarset tonnaaži, mis Suurbritannia ja USA laevadele oli 135 000 tonni, Jaapanile aga – 81 000 tonni. Samuti ei kiitnud mereväe asjanduses mitte just eriti kompetentsed poliitikud heaks tekilennunduse kiiret arengut ja laeva nende baseerumiseks.
Jaapanisse ilmus uue, Washingtoni-tüüpi lennukikandja. Selleks sai Ryūjō (,,Hobudraakon“). Jaapani keiserliku laevastiku juhatuse arvates oli väike lennukikandja Ryūjō täiesti võimeline lahendama abiülesandeid, selliseid nagu Jaapani konvoide katmine ja vaenlase konvoide hävitamine, meredessantide toetamine teisejärgulistel suundadel või õhulöökide andmine rannaobjektide pihta vaenlase õhujõudude piiratud võimaluste korral. See oletus sai kinnitust reidi käigus India ookeanile ning lahingutes Filipiinide ja Midway atolli pärast. Jaapani valitsev eliit, kes 20. sajandi alguses võttis kursi „Suure Ida impeeriumi“ üles ehitamisele, andis endale täielikult aru, et see viib paratamatult sõjalisele konfliktile suurte mereriikidega – Suurbritanniaga ja Ameerika Ühendriikidega.

Lennukikandja Ryūjō pärast moderniseerimist.

Mõistnud, et hulgalise üleoleku saavutamine briti ja ameerika laevastike üle lähemas perspektiivis ei ole võimalik, rõhusid jaapanlased laevade kvaliteedi parandamisele ja uute taktikaliste võtete omandamisele. Jaapani admiralid hindasid küllaltki kiiresti laevastiku lennuväe perspektiive – esimene hüdroaviatransport Wakamiya neljale hüdroplaanile anti laevastikule üle juba 1914. aastal, 1920. aastal astus rivvi tankeritest hüdroaviatranspordiks ümber ehitatud Notoro ja Kamoi (vastavalt 16-le ja 20-le hüdroplaanile), 1922. aasta lõpuks ehitasid jaapanlased oma esimese täis lennutekiga lennukikandja Hosho. Sellega sai Jaapanist kolmas riik maailmas, kes ehitas „täisväärtusliku” lennukikandja (peale Suurbritanniat ja USA-d, kelle laevastikud said sarnased laevad vastavalt 1918. aasta septembris ja 1922. aasta märtsis); Vastavalt Washingtoni 1922. aasta kokkuleppele sai Jaapan õiguse mitte üle 81 000-tonnise veeväljasurvega lennukikandjate ehitamiseks (selle juures tunnistati lennukikandja Hosho katseeksemplariks ning seda ei lülitatud üldisesse kvooti) ning kahe ristleja ja soomuslaeva lennukikandjaks välja ehitamiseks. Jaapani laevastik valis kiiresti tema jaoks lubatud kvoodi: 1927. aastal anti mereväele üle lennukikandja Akagi (34 464 tonni), 1928. aastal – lennukikandja Kaga (33 694 tonni).
Lõplikult otsustasid jaapanlased kvoodi ammendada, lülitades laevaehituse programmi kerge lennukikandja Ryūjō (jaapani keelest tõlgituna „Hobudraakon“).
Yokohama laevatehases ehitatud Ryūjō lasti vette 26. novembril 1929. aastal ning kuulus vastavalt tolle aja klassifikatsioonile „väikeste lennukikandjate“ kategooriasse. Sõjateoreetikute ettekujutuse järgi pidid väikesed lennukikandjad, mis olid ette nähtud abistavate ülesannete täitmiseks, omama veeväljasurvet kuni 20 000 tonni, 114–127 mm kaliibriga suurtükke ja 20–40 mm kaliibriga õhutõrjeautomaate, samuti 20–50 lennukist koosnevat lennugruppi.
Peab märkima, et jaapanlased hakkasid esimestena maailmas spetsiaalse ehitisega lennukikandjaid ehitama (need olid algusest peale projekteeritud lennukikandjatena, mitte ei ehitatud ümber teist tüüpi laevadest). Ameerika Ühendriikides ehitati esimene lennukikandja 1931. aastal, Suurbritannias – 1935. aastal.

Konstruktsioon
Konstruktsioonilt kujutab Ryūjō endast täieliku lennutekiga (pikkus – 156,5 m, laius – 23 m) ning ilma tekiehitisteta – lennukikandjat. Kaptenisild, mis sarnaneb nendega, mida püstitati kaubalaevadele, asus laeva esiosas lennuteki all.

Ryūjō ehtiamine on lõppjärgus. Tüürpoordis on näha kolme 127-mm kahetoruliste suurtükkidega lafetti.

Täieliku lennutekiga lennukikandjate põhiline probleem – truup – lahendati paremalt pardalt kahe taha ja alla painutatud erineva diameetriga toru abil.
Lennukikandja ehitamise protsessis vaadati projekt üle (mereväe funktsionäärid võtsid vastu otsuse üherõduline lennukiangaar kaherõduliseks ümber ehitada), mis viis laeva 8000 tonnise veeväljasurve suurenemisele kuni 10 000 tonnini. Projekti kantud uuendused viisid laeva ülekoormuseni ning mõjusid negatiivselt selle püstuvusele, mis sundis laevastiku juhtkonda selle peaaegu kohe peale rivvi astumist (9. mail 1933) moderniseerimisele saatma. 1934–1936 aasta moderniseerimisel ei olnud kosmeetiline iseloom – oluliselt muudeti lennukikandja arhitektuuri ning selle veeväljasurve kasvas umbkaudu 30%. Laev varustati buulidega ja tõsteti teki võrra kõrgemale suitsutorud (varem ujutasid neid täiskäigul sõites üle lained), samuti muudeti vasaku parda suurtüki sponsonite (teki eendid) asupaika ning püstuvuse suurendamiseks asetati trümmi 1200 tonni ballasti. Laeva piiratud veeväljasurve ei lubanud seda kindlustada tugevama soomustusega – kildudevastane soomus oli ainult laskemoonakeldril ja masinaruumil.
Laev sai uue naftal töötava jõuseadme ning kaks auruturbiini ja kuus katelt.
Mõnede ajaloolaste arvates kujutas lennukikandja Ryūjō masinad endast kahehõlmalist versiooni Takao-tüüpi ristleja neljahõlmalisest versioonist (neli Parsons turbiini ja 12 Kamponi katelt). Ryūjō maksimaalne kiirus oli 29 sõlme, maksimaalne sõidukaugus 3200 miili kiirusel 25 sõlme või 9500 miili kiirusel 12 sõlme.

Suurtükid
Lennukikandja suurtükirelvastus koosnes algselt 12-st universaalsest 127-mm suurtükist, mis olid paigutatud kuude kahe suurtükiga torni ja 24-st 13,2-mm kuulipildujast. Ekspluatatsiooni käigus muudeti laeva relvastust mitmeid kordi paaris 25-mm automaatide lisamise näol.

Lennurelvastus
Lennugrupi arvulisus kasvas Ryūjō selle teenistusaja kestel enam kui kaks korda (põhiliselt kokkutõmmatavate tiibadega lennukite arvelt) 17 lennukilt 1933. aastal kuni 38 lennukini 1941. aastal.
Lennugrupi arvukuse suurendamine ei viinud lennukikandja lahinguliste võimaluste proportsionaalsele kasvule, mis ei sõltu lennukite hulgast, vaid nende kasutamise intensiivsusest. Laeva lennugrupi kasutamise intensiivsus omakorda sõltub kolmest faktorist:
Lennukite angaarist lennutekile transportimise ajast (sõltub liftide hulgast);
Lennukite õhku tõusmise intervalli ajast (lüheneb oluliselt katapultide olemasolul);
Lennukite lennutekil üheaegse viibimise võimalustest (sõltub lennuteki pindalast).
Kuigi katapultide puudumine suurendas umbes kaks korda lendude vahelisi intervalle, oli lennukikandja Ryūjō peamiseks probleemiks lennuteki piiratud mõõtmed, mis piirasid lennukite hulka, mis olid võimelised ühel ajal tekil olema ning lende ja maandumisi sooritama. Spetsialistide arvates ei saanud Ryūjō lennutekil ühel ajal olla üle kuue lennuki (võrdluseks, Briti lennukikandja HMS Glorious pardal oli – umbes 10 lennukit, briti lennukikandja Illustrious pardal – 16 lennukit). Ryūjōle paigutatud kuus aerofinišeri, mis olid mõeldud kuni 6 tonni kaaluvate lennukite pidurdamiseks, lubasid tekile laskuda kõikidel Jaapani õhujõudude tolleaegsetel ühemootorilistel lennukitel.
Lennugrupi koosseisu arvu suurendamise tulemusel kasvas lennukikandja meeskonna arv 600 inimeselt 1933. aastal kuni 924 inimeseni 1936. aastal. Meremeeste majutustingimused olid spartalikud (muud moodi on raske seletada seda, mil moel õnnestus jaapanlastel elu- ja olmeruumide pindala suurendamata majutada poolteist korda suuremat meeskonda). Informatsioon jaapani meremeestest, kes magasid mattidel otse tekil, kuulub tõenäolistelt legendide hulka, kuid isegi nõukogude meremehed, kes olid harjunud teenima väga tagasihoidlikes oludes, kirjeldasid Ryūjō meeskonna elutingimusi kui „äärmiselt kitsendatuid“.
Peale kõiki ülalmainitud muudatusi oli lennukikandja Ryūjō täiesti võimeline lahendama selliseid ülesandeid nagu jaapani konvoide katmine ja vastase konvoide hävitamine, meredessantide toetamine teisejärgulistel suundadel ja õhulöökide andmine kaldaobjektide pihta vastase Õhujõudude piiratud võimaluste korral.

Lahingutegevus
Ryūjō astus rivvi 9. mail 1933 ning peale meeskonna baasettevalmistuse sooritamist lülitati see ühendatud laevastiku koosseisu (see otsus oli osalt formaalne, kuna juba 1934.aastal saadeti laev avastatud puuduste kõrvaldamiseks moderniseerimisele).
Peale moderniseerimise lõppu võttis lennukikandja osa sõjast Hiinaga (1937. aasta sügis, 1938. aasta kevad ja sügis), kindlustades Hiina ranniku blokaadi ja dessantide toetuse õhust. 1939. aasta lõpul jäeti laev reservi (arvatavasti oli selle põhjuseks pilootide üle viimine suurematele laevadele), kuid juba 1941.aasta juunis pöördus tagasi rivvi ning läks Jaapani 4. laevastiku koosseisu.
Peale sõja algust USA-ga tegutses laev Filipiinide idarannikul, Malaisia rannikul, Jaava ja Sumatra saarte läheduses. 7. detsembril 1941 sooritasid Ryūjō lennukid (kokku oli lennugrupi koosseisus 18 torpeedokandjat B5N2 ja 16 hävitajat A5M4) kaks ründelendu Filipiini Mindanao sadamale. Esimesest lennust võtsid osa kolmteist B5N, millest kaks läksid kaduma. Korduslennust võtsid osa kaks B5N2, mida katsid kolm A5M4.
Andmed rünnakute tagajärjel tekkinud olulistest purustustest puuduvad. Perioodil 8–11 detsember tegelesid Ryūjō lennukis patrullimise ja luurega, 12. detsembrist alates aga võtsid lennukikandja lennukid piiratult osa dessantide maabumise toetamisest Legaspil.
1942. aasta märtsis-aprillis võttis Ryūjō (selle lennugrupp koosnes 15-st torpeedokandjast B5N2 ja 12-nest hävitajast A6M2) viitseadmiral Ozawa operatiivgrupi koosseisus, mis koosnes samuti kuuest ristlejast ja neljast miinilaevast, osa reidist India ookeanil. Grupp tegeles erakordselt liitlaste konvoide püüdmisega (kokku uputati 19 laeva veeväljasurvega umbes 100 000 brt, millest Ryūjō lennukid uputasid ainuüksi aprillis 10 laeva).

USA lennukikandja Saratoga Cv-3. Lennukikandja uputati veealuse tuumaplahvatuse ajal 25. juulil 1946 (operatsioon „Baker”).

1942. aasta suvel võttis Ryūjō Põhjaühenduse koosseisus osa Aleuudi operatsioonist, mida juhtis viitseadmiral Hosogai. Ühenduse koosseisu kuulusid kaks invasiooni gruppi (,,Attu“ grupi koosseisus – üks kergeristleja, neli miinilaeva ja kaks transportlaeva 1000 merejalaväelase tarbeks; Koska grupp – üks kerge ristleja, kaks miinilaeva, kuus transportlaeva ja 550 dessantväelast) ja kattejõud (lennukikandja Ryūjō ja Shinyo, kolm rasket ristlejat ja kuus miinilaeva). Lennukikandjate lennugrupp koosnes kokku 75-st lennukist (21 torpeedokandjat B5N2, 24 pikeerivat pommitajat D3A1 ja 32 hävitajat A6M2). Vältinud meisterlikult kohtumisi ameerika kontradmirali Robert Theobaldiga, jõudsid Aleuudi saarte kaitseks eraldatud (5 ristlejat, 14 miinilaeva ja 6 allveelaeva) ühendused löögipositsioonile ning 3. juuli ööl vastu 4-ndat andsid löögi Dutsh Harbouri mereväe baasile, mis asub Unalaska saarel.
Rünnak viidi läbi ebasoodsates ilmastikutingimustes (praktiliselt kõik allikad märgivad tiheda udu tõttu halba nähtavust), mille tagajärjel suutsid eesmärgile jõuda ainult seitseteist Ryūjō lennukit. Löögi andnud grupi koosseis ei ole teada, erinevalt selle poolt tekitatud kaotustest – kolm torpeedokandjat B5N2, neli pommitajat D3A1, kolm hävitajat A6M2, samuti üks luurehüdroplaan. Osa allikatest räägivad ameeriklaste tugevast vastutegevusest, kuid tõenäoliselt käib jutt mitte nende tegevusest lennurünnakute ajal, vaid Ameerika lennuväe järgnevatest katsetest teha pommirünnak Jaapani lennukikandjate vastu.
Peale õhurünnakut kaldus Põhjaühendus kõrvale ameerika lennuväe vasturünnakutest ning maandanud dessandid, hõivas 6. juulil Kiska saare, 7. juulil – Attu saare. Ajaloolased, kaasa arvatud Jaapani vastu häälestatud „Maailma sõdade ajaloo“ autorid Ernest Dupuis ja Trevor Dupuis, hindavad kõrgelt Põhjaühenduse tegevust: „Kui ameeriklased ei oleks teadnud, et see oli kõigest pettemanööver, oleks seda täiesti võinud pidada suureks jaapanlaste eduks“.
Samal ajal ei hinnata Dutsh Harbouri rünnaku tulemusi sugugi üheselt. Osa spetsialiste, kaasa arvatud „Lennukikandjate entsüklopeedia“ autor Bešanov, räägivad baasile tekitatud olulistest kahjustustest. Kuid suurem enamus kalduvad Ernest Dupuis ja Trevor Dupuis vaatenurga poole: „Praktilisi tulemusi need sisuliselt ei andnud – võib-olla tuli ainult mõnel ameerika sõjaväelasel punastada“.
Aegumuse ja põhiliselt ameerika allikate põhjal ei ole võimalik tõde kindlaks teha, kuid tundub vähetõenäoline tõsise kahju tekitamine 17 lennuki poolt ühe rünnaku tagajärjel (sealhulgas mitte üle 14 torpeedokandja ja pommitaja) arvestades sellega, et nende teoreetiliselt võimalik pommilast oli 6500–9500 kilogrammi.

Jaapani lennukikandja Hiryu.

Ryūjō ei võtnud osa lahingust Midway atolli pärast, kuid sellele vaatamata olid ameeriklased pika aja jooksul veendunud, et uputasid laeva 4. juunil 1942. aastal just selle lahingu käigus. Ratsionaalset selgitust sellele eksitusele leida on küllaltki raske, sest uputatud Jaapani lennukikandjad olid veeväljasurvelt olulisemalt suuremad (Akagi – 41 300 tonni, Kagi – 43 655 tonni, Soryu – 19 800 tonni, Hiryu – 21 900 tonni) ning neil olid tekiehitised, mis tegi need visuaalselt Ryūjōst eristatavateks. Kell 14.15 tõusid Ameerika lennukikandjalt Saratoga õhku lennukid II järgu kapteni Felti juhtimisel. Sellega, et ameerika lennukite koguarv oli 38 lennukit, on nõus kõik autorid, kuid andmed ameerika lennugrupi koosseisu suhtes lähevad lahku. Tavaliselt räägitakse 29-st pommitajast ja 9-st torpeedokandjast TBF-1, mis tõusid Saratogalt õhku ning millest 22 SBD-3 ja 7 TBF-1 pidid ründama Ryūjōt, 7 SBD-3 ja 2 TBF-1 aga – ristlejat Tone.
Kell 14.58 ründasid kaks lennukikandjalt „Enterprise“ luurelennuks õhku tõusnud torpeedokandjat horisontaallennult Ryūjōt. Nende poolt alla heidetud pommid kukkusid märgist mööda, kuid teated jaapani lennukikandjast võeti vastu lennukikandjal Saratoga. Mõni minut hiljem ründasid veel kaks torpeedo kandjat otsingugrupist ristlejat Tone, kuid samuti edutult (selle juures lasid jaapani õhupatrulli hävitajad nendest ühe alla).
Kell 15.36 minutit alustab Saratoga lennugrupp rünnakut Ryūjō vastu. Ristleja Tone ja miinilaevad asusid umbes viie kilomeetri kaugusel lennukikandjast, seepärast ei suutnud palju aidata. Ka Jaapani õhupatrulli hävitajad ei saanud rünnakut takistada oma vähese arvu tõttu (rünnaku momendiks oli pardal ainult 8 A6M2).
Esimese 15 SBD-3 rünnak Ryūjōle ebaõnnestus. Kell 15.50 andis II järgu kapten Felt käsu katkestada ristleja Tone rünnak ning rünnata kogu jõuga lennukikandjat. Just Felti grupile omistatakse esimene tabamus Ryūjōle (orienteeruvalt kell 16.20 minutit).
Kokku tabas lennukikandjat neli (teistel andmetel – kolm) 454 kilogrammist pommi, mis kutsusid esile tulekahjusid, samuti üks torpeedo, mis ühtedel andmetel kukkus parema parda masinaruumi alale, teistel andmetel – viis rivist välja rooli. Veel kolm pommi plahvatasid vahetult parda lähedal ning tekitasid suured augud. Pimeduse saabudes hakkas Ryūjō meeskond, kes oli veendunud laeva päästmise mõttetuses, evakueeruma ristleja Tonele ja miinilaevadele, kes tegelesid Ryūjōlt saabunud lennukite pilootide päästmisega.
Kuskil kell 20.00 läks lennukikandja ümber ja uppus. Kõige levinuma versiooni järgi oli inimohvreid umbes 600, kuid osa ajaloolasi toob ära tagasihoidlikuma numbri 120 inimesest. Rünnaku käigus Felti grupi poolt ei lastud alla ühtegi USA lennukit.
Kell 17.11 minutit ründasid USA lennukikandjaid lennukid, mis olid õhku tõusnud lennukikandjatelt Shōkaku ja Zuikaku. Ryūjō peibutisena kasutamise pooldajad märgivad tavaliselt, et kolonelleitnant Seki grupp, koosseisus 27 pommitajat D3A1 ja 18 saatehävitajat A6M2, lendas välja umbes kell 15.00 ja kapten Takahasi grupp, mille koosseisus oli 27 pommitajat D3A1 ja 9 hävitajat A6M2 – umbes kell 16.00, kuid mitte eesmärgil kaitsta Ryūjōt, vaid Ameerika lennukikandja ründamiseks. Nende arvates juhtisid jaapanlased ameerika lennukeid maksimaalselt Ryūjōt ründama, vähendades sellega nende võimalusi vastulöögiks lennukikandjatele Shōkaku ja Zuikaku.
Jaapani poole üldised kaotused lahingutes Ida-Saalomoni saarte pärast olid üks lennukikandja (Ryūjō), üks ristleja ja umbes 90 lennukit, ameerika poolt – 17 lennukit (peale selle sai tõsiseid vigastusi lennukikandja Enterprise). Arvatakse, et lahingud lõppesid viigiga – vaatamata suurtele kaotustele nõrgestasid jaapanlased oluliselt ameerika laevastikku, viies rivist välja ühe kolmest lennukikandjast, mis võis mõjutada edasisi lahinguid Guadalcanali pärast.
Reidi käigus India ookeanile näitas lennukikandja Ryūjō end hästi vahendina võitluses konvoidega, lahingute ajal Filipiinide ja Aleuudi saarte pärast aga – efektiivse laevana lennuväe toetamisel teisejärgulistel suundadel. Seepärast on tänapäeval enamus spetsialistidest arvamusel, et Ryūjō hukku 24.augustil 1942. aastal võib seletada kas Jaapani väejuhatuse sihiliku tegevusega või siis äärmise ebakompetentsusega.

Tunnuspildil: Jaapani lennukikandja Ryūjō.

0

Your Cart