Müüt kasulikust suveajast

7 minutit lugemist

Mitte ainult üksikisikud, vaid ka terved rahvad vajavad aega, et vigadest õppida. Kui Prantsusmaa viis 1976. aastal sisse suveaja, järgnesid talle riburadapidi ka teised riigid. Järgnesid selleks, et säilitada kontinendi „ajaühtsust“…

Isegi konservatiivne Šveits kapituleerus ja lükkas 1981. aasta märtsis vastu rahva tahtmist oma kellad ühe tunni võrra ette. Siiani praktiseeritav suveaja sisseviimine on parim näide selle kohta, kuidas osavalt manipuleerides võib panna lollusi tegema terveid rahvaid ja riike. Head juttu hambasse puhudes võib inimesi panna uskuma, et puudus on eelis, sest „kaalukad argumendid“ olid varnast võtta veel enne suveaja sisseviimist.
Kõige vägevamaks argumendiks oli elektrienergia kokkuhoid. Kui Prantsusmaa ainsa Euroopa riigina 1976. aasta kevadel kellaosutid tunni aja võrra ette lükkas, siis loodeti selle ettevõtmisega leevendada naftakriisi, sest kolm neljandikku Prantsusmaal toodetud elektrienergiast toodeti imporditud naftaga, mille hinnad tollal järsult tõusid. Prantsuse valitsuse tegelik eesmärk suveaja sisseviimisel polnud siiski mitte energia kokkuhoid, nagu seda ikka ja jälle püüti väita, vaid elektrienergia omahinna alandamine. Seega ei kavatsetud piirata elektri tarbimist, vaid muuta see energialiik odavamaks. Aatomielektrijaamade rajamisega Prantsusmaa ka oma eesmärgi saavutas: elektrienergia tootmiseks vajamineva importnafta kvoot langes kahele protsendile.

Looduse vastu ei saa, kukk on tark lind, mingite lollide (majandus)teadlaste pärast ta suveajale üle ei lähe!

Et suveaeg ja elektri säästmine on kaks eri asja, sellest saadi aru juba 1976. aastal. Oli selge, et õhtuti kokku hoitud elektrit kulutati hommikul varem tõustes. Pealegi selgus, et tänu suveajale läksid inimesed hiljem magama. Autoliiklus oli aga üsna elav ka hilistel õhtutundidel.
Kõik see oli teada ka Saksamaa LV Liidupäeva saadikutele, kes sellest hoolimata hääletasid 1978. aastal suveaja sisseseadmise poolt. 1979. aastal teatas Saksa DV üllatuslikult suveajale üleminekust 1980. aastal.
Kuid ei energia kokkuhoid ega „ühtse aja“ argumendid kannata kriitikat. Suveaeg teenib ainult puhtmajanduslikke huve – kui sedagi, ning on lõppkokkuvõttes keskkonnavaenulik ja inimeste tervisele kahjulik. Kui Itaalia läks üle suveajale, rõõmustasid hotelliomanikud, et kliendid istuvad nüüd hotelliterrassidel tund aega kauem. Samasugust rõõmu tunti ka teistes suveajale üle läinud riikides. Viimase riigina Euroopas läks Šveits 1981. aastal üle suveajale.
1996. aastal ühitati lõpuks Euroopa Liidus erinevad suveaja reguleerimised ja Saksamaal hakkas kehtima 30–31 nädalat kehtiv suveaeg.
1980. aastal seati suveaeg sisse ka Nõukogude Liidus. Tarmukad teadlased-kommunistid ruttasid tõestama, millist määratut kasu selline kellade kruttimine annab, kui usinasti ja säästlikult nüüd kommunismi ehitamisel hommikutunde kasutatakse ja kuidas valgeid õhtuid nauditakse.
Teatavasti seati 1940. aastal 5. augustil kl 24 Eestis sisse nn. dekreediaeg (Moskva aeg), alates 1980. aastast oli suvine aeg vööndi-ajast ees aga tervelt kahe tunni võrra! Teadlaste-kommunistide arvutuste järgi hoiti sedasi kokku kolossaalne hulk elektrienergiat. Tegelikult hoiti kokku mõistust. Eht nõukogulik laristamine nullis selle vähesegi kasu, mida dekreediaeg + suveaeg oleks võinud anda. Poole sajandi jooksul ei suudetud edumeelses Eesti NSV-s võtta kasutusele automaatlüliteid. Nii suvel kui talvel, nii ööl kui päeval põlesid kümnetes tuhandetes trepikodades elektrilambid. Kokkuhoid missugune!
Aja kulgu elusas looduses mõõdavad biorütmid, mis jagatakse perioodi pikkuse järgi – suur bioloogiline kell (kogu elu rütm) ning aasta- ja tööpäevarütmid. Suveajale üle minnes tekivad käärid kohaliku päikeseaja – selle järgi kujunevad inimese biorütmid – ja suveaja ehk sotsiaalse aja vahel. Eestis oli suvel sotsiaalne aeg bioloogilisest kahe tunni võrra ees ning seetõttu ei jõudnud päikeseaja järgi talitlev organism veel ärgata, kui sotsiaalne sfäär nõudis juba kiiret tegutsemist.  Kümned tuhanded sügavas puhkeseisundis inimesed – ka lasteaeda ja kooli minevad lapsed – pidi tõusma ja aktiivselt tööle või õppima hakkama. Seega algas kooli esimene tund vööndiaja järgi kl 6 hommikul (ideaalne aeg matemaatika kontrolltööks!), töö vabrikus vööndiaja järgi aga kl 4.30 (kohaliku suveaja järgi 6.30) See tähendas seda, et inimene pidi vööndiaja järgi kl 3.30 üles ärkama, et hommikusse vahetusse jõuda! Nii varajane ärkamine kutsus esile nähtuse, mida nimetatakse biorütmide desünkroosiks. Desünkroos on biorütmide väljakujunenud seoste muutumine nii omavahel kui ka välismõjude suhtes. Läänes on seda nähtust põhjalikult uuritud.
Prantsuse arstide andmetel suureneb suvel ravimite tarvitamine tervelt 19 protsendi võrra. Asi on selles, et hommikuti on inimesed roidunud ja peavad eluvaimu turgutamiseks mitmesuguseid ravimeid pruukima. Õhtuti ei suudeta aga uinuda, kuna väljas on veel liiga valge, liiga mürarikas ja liiga soe. Nii neelatakse siis õhtuti unerohtu või rahustatakse end alkoholiga. 36 protsenti sakslasi kurtsid, et pärast suveajale üleminekut tundsid nad hommikuti väsimust. Lapsed koolis ei suutnud kontsentreeruda ja olid kergemini ärrituvad. Muide, juba ammu on kindlaks tehtud, et pea ükski laps pole võimeline omandama hiilgavaid teadmisi varahommikul. Optimaalseks tundide alguseks oleks hoopiski kell kaks päeval!
1982. aastal korraldas Dortmundi Tööfüsioloogia Instituut terve seeria uurimusi. Selgus, et inimeste kohanemine suveajale üleminekul kestab märksa kauem, kui seni arvati – kuni kaks kuud. Tõsi, inimene surub varajasest ülestõusmisest tingitud väsimuse maha. See omakorda põhjustab hommikuti autoõnnetuste arvu suurenemist. Kestev desünkroos võib põhjustada neuroose ja depressiivseid seisundeid. Desünkroos kui organismi pingeseisund on paljude haiguste, nagu haavandtõve, südame isheemiatõve, hüpertoonia, aga ka ilmselt alkoholismi riskifaktor. Suveaja kehtestamise negatiivseid mõjusid on taunitud aastaid paljude Euroopa riikide ajakirjanduses, kuid esialgu pole veel suveajast loobutud.
Suveaeg on tegelikult sõjaaja sünnitis.
Suveaeg võeti kasutusele Saksamaal ja Austria-Ungaris 30. aprillil 1916, et anda vaenutsevatele parteidele ajapikendust nende omavahelistes lahingutes. Vähe sellest, keiserlikul Saksamaal tuldi lagedale absurdse väitega: seoses kellaaja nihutamisega võib aiandus suvel saada 153 tundi rohkem päikesevalgust! 100 000 aiamaa kohta oleks hoitud kokku 3,5 miljonit marka. Neid kokkuhoitud margakesi oleks saanud aga paisata sõjatööstusesse.
25. mail 1916 läks ka „edumeelne” Itaalia üle suveajale, 1920. aastal aga sellest loobuti, kuid aastatel 1940–1948 hakati jälle kellasid kruttima. Kõige pikem suveaja periood kestis 17. juunist 1940 kuni 2. novembrini 1942.
N-ö vastuseks Saksamaa „väljakutsele“ viisid suveaja sisse ka Suurbritannia ja Prantsusmaa. Suurbritannia oli ainuke riik, mis kahe maailmasõja vahel suveajale ülemineku säilitas. Ka Prantsusmaa jätkas kellade kruttimist, kuid seoses põllumeeste protestidega lõpetas suveajale ülemineku 1922. aastal, kuid taastas selle juba järgmisel aastal. Nii mõnigi riik katsetas suveajaga, ilma et sellest oleks suuremat tolku olnud. Nõukogude Liit keeras kella 1930. aastal tunni võrra edasi, kuid enam mitte tagasi. (2011. aastani oli Moskva aeg maailmaajast ees 3 tundi ja suveaeg 4 tundi. Alates 2011. aastast enam talveajale üle ei mindud ja Moskva aeg oli aasta ringi maailmaajast ees 4 tundi. Alates 2014. aastast on Moskva aeg maailmaajast aastaringselt ees 3 tundi.)
Saksamaal tühistas Weimari Rahvanõukogu (Volksrat) 1919. aastal suveaja, kuid Hitler taastas selle 1940. aastal. Muidugi mitte selleks, et kinkida linnakodanikele mõned päikeselised õhtutunnid, vaid selleks, et pidada totaalset sõda. Valget aega püüti maksimaalselt ära kasutada ja seepärast kehtis suveaeg ka talvel!
11. mail 1947 keerati Saksamaal kellad kaks tundi tagasi, et valget aega maksimaalselt kasutada. Kõigest seitse nädalat hiljem, 29. juunil, mindi tavalisele suveajale tagasi.
Kellade lõputu kruttimine Saksamaal lõpetati 1949. aastal. Aastatel 1950–1979 ei onud Saksa LV-s suveaega.
Juba 1949. aastal, kahe Saksa riigi loomise aastal otsustati mõlemas riigis iga-aastane kellade kruttimine lõpetada.
Nii nagu suveaeg ei viinud Saksamaad võidule, nii ei andnud kellade edasi-tagasi kruttimine ka Nõukogude Liidus oodatud efekti – kommunismi ei õnnestunud üles ehitada!
Dekreediajast oleme nüüd lahti, ka Nõukogude Liidust ja kommunismiehitamisest, kuid mitte suveajast. Prantsusmaal protesteeritakse üha valjuhäälsemalt suveaja vastu, ainult mitte meil Eestis. Mitte mingisugune kontinendi „ajaühtsus” või „euroopalik solidaarsus” ei saa olla õigustuseks üleminekul suveajale. Ilmselt jääme aga ootama, mil meist kangemad prantslased haaravad initsiatiivi ja loobuvad tarbetust kellade kruttimisest. On ju prantslased kui Grande Nation varemgi eeskujuks olnud.

©Peter Hagen

0

Your Cart