Kulla maagia

9 minutit lugemist
USA Föderaalse Reservpanga kullahoidla Fort Knoxis.

USA Föderaalse Reservpanga (lühendatult FED) keldris on maailma kõige rikkalikum kullahoiukoht.
120 teraskambris asub 840 000 kullakangi kogukaaluga 10 000 tonni. Kogu hoidlat ümbritseb kolme meetri paksuste seintega metallsilinder. See on ankurdatud 127 tonni kaaluvasse metallraami, mis omakorda on kinnitatud otse kaljuse aluspinna külge. Kullahoidlal on ainult üks sissepääs ja varahoidlat valvab 900 julgeolekutöötajat.
Paremini on valvatud veel vaid Kentucky osariigis asuv 1862. aastal ehitatud Fort Knoxi kindlus. Ameerika Ühendriikide suurim kullahoidla on ümbritsetud viiekordse okastraataiaga, milles on 5000-voldine elektrivool. Kümnest valvetornist, mis on varustatud kõige täiuslikuma raadio-elektronaparatuuriga, valvatakse, et keegi ei läheneks isegi kaugelt kindlusele. Tornid on varustatud isesihtivate kuulipildujate ja kiirlaskekahuritega. Kindlus on jaotatud sektoriteks, milles on üleujutatavad ruumid. Mõne minutiga võib kindluse ruumid täita vee või mürgise gaasiga, mis hävitab kiiresti kõik elava – inimesest kõige vitaalsema putukani. Kindluse keskel, hermeetiliselt suletud kahekümne uksega ja elektromagnetiliste lukkudega erilises raudbetoonist blokis hoitakse 4600 tonni kulda. Peale kulla säilitatakse seal ka teisi hindamatuid aardeid. Nende hulka kuuluvad rahatähtede originaaltrükiplaadid, müntide vermimise templid, samuti 68 tonni oopiumi, mis on tooraineks legaalselt valmistatavate elutähtsate medikamentide tegemisel. Kriisiaegadel (näiteks Teise maailmasõja ajal) toimetati kindlusesse Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni originaal, iseseisvuse väljakuulutamise deklaratsioon ja Magna Charta (1215. aastast pärit tähtsaim Inglise põhiseadus) koopia. Fort Knoxi kindlust peetakse maailma turvalisimaks hoidlaks.

Legendaarse Fort Knoxi kullahoidla peauks kaalub 22 tonni!

Saksamaa kullavaru on täpselt 269 813 kullakangi kogukaaluga 3378 tonni (3. mail 2017 oli selle väärtus 125 miljardit eurot). Kogu see kullavaru ei asu Saksamaal, vaid Federal Reserve Bank’s New Yorgis (36,6%), Inglismaal Bank of London’s (12,8%) ja Pariisis Banque de France’s (2,7%) kogukaaluga 1760 tonni. Saksamaa kõige kaitstum aardehoidla asub Saksa Liidupanga keldris kümne meetri sügavusel. Meetripaksuste betoonseinte ja soomususte taga on spetsialistide hinnangul rohkem kui 10 000 kullakangi. Täpseid andmeid ei tea keegi, sest Saksa Liidupank on sellest riikliku saladuse teinud. Sissepääse hoonetekompleksi valvavad automaaturid. Telekaamerad ja elektroonilised sensorid hoiavad julgeolekutsooni pideva kontrolli all. Ühe Liidupanga spiikeri sõnul on hoidla absoluutselt kindel. Üksinda ei pääse hoidlasse keegi, isegi mitte Saksa Liidupanga direktooriumi peakassa juhataja. Et ust lahti saada, peab kohal olema kolm eri võtmetega meest. Hoidlasse ei lasta kedagi üksinda. Sinna sisenejat saadab spetsiaalne valveüksus. Nii hoitakse ära, et keegi ei satuks kiusatusse. Soomususte taga on kuld laotud viie kangi kaupa eririiulitele nagu konservid kaupluseletil. Iga kullakang on umbes telliskivi suurune ja kaalub täpselt 12,5 kilogrammi. Kullakangide proov on vähemalt 995 (99,5% puhast kulda.
Vene ettevõtted valmistavad eriti kõrge prooviga (999,9) kange. Kangide välispind läigib tuhmilt, mõned kangid on kõvasti kriimustada saanud, paljudele on väikesed proovivõtmise augud sisse puuritud. Kes kulda ostab, võtab ka proovi. Nii mõnigi kullakang näeb välja kui šveitsi juust. Proovipuurimised kullakangi väärtust ei vähenda, sest kulla hind suureneb pidevalt. Kullakange puhastatakse regulaarselt. Kuigi kuld on küllaltki „tundetu”, tuleb koristajate brigaadil aeg-ajalt kangidelt tolmu pühkida. Liidupanga kullavaru moodustab ainult väikese osa Saksamaa kullavarudest. USA ja Rahvusvahelise Valuutafondi järel on Saksamaa suurim kullaomanik. Saksamaale kuulub ühtekokku 3366,8 tonni kulda ehk umbes 269 137 kullakangi (seisuga august 2019). Enamikku kullakange hoitakse seal, kust nad on ostetud: Londonis, Zürichis ja USA-s. New Yorgis asuva Föderaalse Reservpanga hoidlas ja Fort Knoxi kindluses on Saksamaal oma kulla jaoks eriosakonnad. Kui kulda ostetakse või müüakse, transporditakse omanikku vahetanud kuld vastava riigi osakonda. Sellised transportimised on haruldaseks muutunud, kuid need on ohutumad, kui vedada väärismetalli tuhandete kilomeetrite kaugusele ühest riigist teise. Inimkond on palju kulda kaotanud just meritsi transportimisel.

Suuruselt kolmandaks kullahoidlaks peetakse Prantsuse Panga keldreid Pariisis. Neljandal kohal on Šveits. Venemaa praeguste kullavarude kohta usaldusväärsed andmed puuduvad. Teada on aga 7. augustil 1918 Kaasanis valgekaartlaste kätte langenud kulla hulk.
Punaarmee sai tagasi 199 kasti kulda, mille üldkaal oli 10 151 kg ja 6616 kasti kuldrahasid, mis kaalusid 340 800 kg. Puudu oli 188 400 kg kulda. See kuld kulus valgekaartlastel relvade ostmiseks Antanti riikidelt…
Kulla kasutamise ajaloost on palju kirjutatud, ma ei pea vajalikuks hakata teada fakte üle kordama, ning peatuksin vaid mõnel vähemtuntud seigal.
Kulla tõeline karjäär algas 22. juulil 1816, kui Suurbritannia viis esimese riigina oma rahvusliku vääringu kulla alusele. See tähendas, et ringluses olev sularahamass oli kullaga kaetud. 1871. aastal järgnes Suurbritannia eeskujule Saksamaa, 1879. aastal USA. Nii muutus kuld maailmarahaks ja kujunes kapitalistliku valuutasüsteemi aluseks. Iga riik pidi kindlaks määrama oma rahaühiku kullasisalduse. Kuni Esimese maailmasõjani oli riikide valuutasüsteem rajatud kullastandardile: kõik riigid vahetasid rahatähti kulla vastu.
Kulla allakäik algas 1931. aastal ülemaailmse majanduskriisi tõttu, mille mõjul Suurbritannia lahutas raha kullast. Õige pea tegi seda ka USA. Ainult iga neljas dollar oli veel kullaga kaetud. Kuid ikkagi võis veel osta untsi kulda 35 dollari eest. See oli seadusega reguleeritud. Dollar muutus maailma juhtivaks valuutaks. Kogu arvestus väliskaubanduses toimus dollarites, hoolimata roheliste paberrahade kursi pidevast langusest. USA maksebilanss muutus negatiivseks ja selle all kannatas ka kuld. Raske aasta dollarile oli 1965, kui Prantsuse president Charles de Gaulle asus rünnakule dollari vastu.

Äkki tahtis ta näha ehtsat kulda ja andis Prantsuse Rahvuspangale korralduse vahetada valuutareservist 150 miljonit dollarit kulla vastu. Tema eeskujule järgnesid ka arvukad erapankade omanikud. USA oli sunnitud avama Fort Knoxi soomusuksed ja tuhanded kullakangid saadeti lennukitega Pariisi. Sellest šokist pole dollar toibunud tänini. Maailmamajandus hakkas kiirustades ennast kullast lahutama. Kulla hind 35 dollarit untsi eest kehtis veel ainult ametlikus pankadevahelises arvelduses, vabal turul hakkas kulla hinda määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Ja ennäe! Mõne nädala jooksul tõusis ühe untsi kulla hind 40 dollarile. Tookord oli see tõeline sensatsioon. Praegu spekulandid ainult naeraksid sellise summa peale. Kulla hind on aja jooksul teinud suuri hüppeid nii üles kui alla. Kümme aastat tagasi tõusis kulla hind 850 dollarile, 1991. aasta alguses langes aga 350 dollarile. Sellistele hüpetele vaatamata tõuseb kulla hind pidevalt, sõltumata nõudmisest ja pakkumisest ning tootmisomahinnast. 2019. aasta augustis maksis üks unts kulda 1520 $ ehk umbes 48 400 € kg. Alates 2013. aasta kevadest pole kulla hind veel kordagi nii kõrgele tõusnud. Kulla tegelikku väärtust ei ole võimalik kalkuleerida, eriti pärast seda, kui valuutanäljas venelased hakkasid oma tohutuid kullareserve turule paiskama.
Kuld on kõrvaldatud raharinglusest, Rahvusvahelise Valuutafondi liikmesriigid on leppinud kokku mitte võtta valuuta aluseks kulda. Milleks aga siis tsentraliseeritud varud? Tõsi, kuld on lakanud olemast raha selle endises tähenduses. Kuid teiselt poolt pole aga temast ka tavalist kaupa saanud, nagu on näiteks vask või isegi hõbe. „Kuldvasika” iidne traditsioon on selleks liiga vägev, et mingi kokkulepe võiks asja otsekohe muuta. Riigid ei arvelda omavahel kullaga, valuuta kullasisaldus on tühistatud või ei etenda enam reaalset osa, kuid maailmaturul on kuld jäänud endiselt erikaubaks. Teda on hõlbus müüa mis tahes valuuta eest, mida antud riik vajab.
Muutumatuks on jäänud müüt kullast kui rikkuse ja võimu sümbolist. Kelle rahakott lubab, kannab kuldehteid või deponeerib peotäie kuldmünte panka hoiule. Uusrikaste hulgas on moodi läinud kanda kaht või koguni kolme kuldketti. Mida massiivsem kett, seda uhkem!
Üks Lõuna-Aafrika kullakaevanduse omanik seletas kullakogumise põhjusi järgmiselt: „Kuld võtab vähe ruumi, seda on kerge peita, seda ei söö rotid ega muutu aja jooksul kulla kvaliteet. Kuld ei roosteta ja põgenemisel on seda hõlbus kaasa võtta.”

* * *

Maailma suurim kullatootja Lõuna-Aafrika Vabariik on maailmaturul on oma juhtpositsiooni juba ammu kaotanud. Kui 1970. aastal toodeti 80% kapitalistliku maailma kullast LAV-is, siis 1980. aastal 70% ja 1988. aastal veel ainult 44%. 1993. aastal kapitalistlikus maailmas toodetud 1373 tonnist kullast pärines 619,5 tonni LAV-i kaevandustest – seda rekordit pole LAV tänini suutnu7d ületada. LAV-i osatähtsuse vähenemine kullakaevandamisel on seotud eelkõige uute leiukohtade kasutuselevõtmisega USA-s, Kanadas, Austraalias, Brasiilias ja Paapua Uus-Guineas. Nii on USA alates 1980. aastast oma kullatoodangut viiekordistanud ning 1988. aastal moodustas USA kullatoodang (155 tonni) ühe neljandiku LAV-i toodangust. Samal, aastal tootsid kanadalased 120 tonni, austraallased 108 ja brasiillased 84 tonni kulda. Uutest, kullaleiukohtadest tuleks kindlasti mainida kaevandust Nevada osariigi kirdeosas. 1982. aastal ostis kaevanduskompanii Newmont Mining loomafarmi Lazy S 35 miljoni dollari eest. Nagu hiljem selgus, oli lehmi karjatatud sõna otseses mõttes kuldsel karjamaal. Lahtises kaevanduses toodeti seal algul 18 tonni kulda aastas. 1990. aastal taheti toota 50 tonni kulda. Nii rikkalik leiukoht nagu Lazy S või Carlin Trend, nagu teda praegu kutsutakse, on kindlasti erand, kuid ühes osas on kõigil uutel kaevandustel suur eelis – toodetud kulla omahind on tunduvalt odavam kui LAV-is. Kui 1987. aastal läks LAV-is ühe untsi (31,11 g) kulla tootmine maksma 305 dollarit, siis teiste kapriikide kaevandustes 100–200 dollarit. Olgu öeldud, et 1980. aastate lõpus oli ühe untsi kulla hind maailmaturul keskmiselt 410 dollarit. Kulla kõrge omahind LAV-is on seletatav sügaval asuvate kaevandustega – keskmine sügavus on 1,6 km, maksimaalne koguni 3,8 km. Sellises sügavuses tõuseb aga temperatuur kuni 40 °C ning töötingimused on äärmiselt rasked ja kurnavad.
Ajaloost on teada kümneid näiteid selle kohta, mil kulla leidmine on toonud inimesele mitte rõõmu, vaid õnnetust.
1813. aastal leidis Ülem-Neivinski (Uraalid) tehase töölise Jekaterina Bogdanova alaealine tütar juhuslikult liivast tähepanuväärse suurusega kullakamaka ja tõi selle tehase töödejuhataja Ivan Poluzadovi kätte. Oodatud leiutasu asemel käskis töödejuhataja tüdruku vitstega läbi peksta ja käskis rangelt oma leiust vaikida.
1824. aastal leidis pärisori Nikfor Stjutkin Miassa piirkonnast kõige suurema Venemaal leitud kullakamak, mis kaalus 36,22 kilogrammi. Kehtiva seaduse järgi sai ta leiutasuks 1266 rubla ja 60 kopikat, mis oli tollal tohutu summa. Kuid kasu sellest rahast Stjutkinile ei olnud. Leiutasu kätte saanud, hakkas ta kohe jooma, pidusid pidama ning kõige lõpuks poos ennast üles…

2005. aastal olid suurimad kullatootjad (tonnides) järgmised riigid:

  1. LAV                             393,3
  2. Austraalia                  262,9
  3.  USA                            261,7
  4. Hiina                          224,1
  5. Peruu                         207,8
  6. Venemaa                    175,5
  7. Indoneesia                166,6
  8. Kanada                       118,5
  9. Usbekistan                  79,3
  10. Paapua Uus-Guinea 68,8

Kokku:                     2519,2

* * *

2017. aastal tootis Hiina 430, Austraalia 289, Venemaa 272 tonni kulda. Hinnanguliselt on aegade jooksul kaevandatud kogu maailmas umbes 187 200 tonni kulda. 1950-ndatel aastatel oli USA kullavaru üle 20 000 tonni, kuid selle kogus on aastate jooksul pidevalt vähenenud.

Riikide suurimad kullavarud tonnides (seisuga august 2019)

USA                8133,5
Saksamaa      3366,8
Itaalia             2451,8
Prantsusmaa 2436,1
Venemaaa      2207
Hiina               1926,5
Šveits               1040
Jaapan              765,2
India                  618,2
Holland             612,5

Peter Hagen

 

 

0

Your Cart