Leopold von Sacher-Masoch – mees, kelle järgi sadomasohhism sai nime

Naine ja kass
Mustapäine mees, kelle rühis ja näojoontes oli tuntav õilis päritolu, astus vetruval sammul külalistetuppa. „See põetaja, mademoiselle Zürbzigger, kloppis mind suurepäraselt läbi! Mul on vist kogu selg sinikaid täis! Sa ei suuda ettegi kujutada, milline jõud ta kätes on. Iga löögiga oleks mu keha justkui tükkideks kistud!” kurtis ta kiljuval häälel. Tema veetlev naine, kes oli just äsja hommikusöögilauda istunud, vidutas huvitatult silmi. Abikaasa jätkas asjalikult: „Järgmiseks korraks tuleb muretseda kuueharuline piits, millesse oleks soovitav naelu põimida. Need nöörid siin on liiga pehmed.” Ja viimase kohvisõõmuga tegi kokkuvõtte: „Tal on tigedad silmad, ilmselt on ta üsna jõhker. Peaks talle mingi karusnahast asja­kese kinkima. Arvan, et lilla värv sobib tema heledate juustega…”
Need read kirjutanud teaduste doktor Leopold von Sacher-Masoch sündis 1836. aastal Lembergis (Lviv), õppis Prahas ja seejärel reisis Austria linna Grazi õppejõu ametisse. Juba 20-selt kaitses Leopold doktoridissertatsiooni. Algaja kirjaniku mõistus, ilu ja kuulsus tegid ta kohalike naiste hulgas erakordselt populaarseks. Kuid isegi kõige ilusamad ja haritumad neist pidid tunnistama oma täielikku kaotust. Ja see oli vaid kinnituseks kuulujuttudele, et nende ihaluse objekt otsib hoopiski midagi vastupidist: linnas räägiti, et Leopoldi esimene imetlusobjekt Anna Kotwitz oli teda kohtamistel kõvasti kolkinud.

Kui Masoch loengu lõpetas, noogutas ta hooletult tudengitele ja tormas koju. Nüüd teadis Leopold täpselt, kellest saab tema uue romaani kangelanna. Tema nimeks saab Wanda, Wanda von Dunajew. Romaani kangelane Severin saab kujuteldamatu seksuaalse naudingu sellest, et muutub selle karusnahkadesse riietatud ja koerapiitsa käes hoidva naise orjaks. Kui imekaunis saab olema romaani viimane stseen: Wanda armuke Kreeklane ja Wanda ise peksavad Severini, kuni see muutub veretombuks. „Tõeliselt armastada võib ainult seda, mis seisab meist kõrgemal – naist, kes allutab meid oma ilu, temperamendi, mõistuse ja tahtejõuga, kes sellisel moel muutub meie despoodiks. Selleks, et igaveseks meest köita, tuleb talle kõigepealt truudust murda. Millist truud naist on kunagi jumaldatud nii, nagu jumaldatakse hetääri? Armastatud naise truudusetuses peitub piinav veetlus, kõrgeim kiimalisus,” kirjutab ta hiljem. Tarvitses vaid Leopoldil silmad sulgeda, kui talle kangastus oma valitsejanna kuju. Tegelikult polnudki tal kuigi palju vaja fantaseerida. Silme ette kerkis täiesti reaalne pilt: 1848. aasta, kodanlik revolutsioon, karusnahast jakikeses täditütar, püstol käes ja ninasõõrmed raevust värisemas, jagab võimukalt korraldusi meestele Praha barrikaadidel – ning tema, pisike poiss, kes ei värise mitte hirmust, vaid kirest pöörase täditütre järele.
Kui palju ta ka poleks täditütart oma romaanides kirjeldanud, oli see ikkagi vaid pelk unistus. Sel unistusel oli justkui voolitud peake, tihedate kreekapäraste punaste juustega. See oli kui valude saatan, ingellikult malbe näokesega. Vaimustavate vormidega käskijanna, luksuslikus helesiniste hermeliinnahkadega ääristatud kasukas. Ta asetab oma valges kingakeses väikese jalakese tema kaelale ja tõstab aeglaselt tema kohale otstesse põimitud raudnaeltega kantsiku…
Kirjanik võpatas – armastatud kassike katkestas tseremoonitsemata tema unistused, kõditades hellalt tema lõuga. Kiisu siidjat seljakaart õrnalt silitades mõtles Leopold valjult: „Nahka riietatud naine pole midagi muud kui suur kass, kui suurejõuline elektripatarei. Karusnahal on närvilistele inimestele eriliselt erutav toime, sel on seletamatu füüsiline veetlus, see on kõrgeima võimu ja ilu eriline atribuut.”

Mu arm
Sacher-Masoch naeratas, ta oli õnnelik nagu ei kunagi varem. Ta oli oodanud seda kohtumist pikki aastaid ja seetõttu ei unusta ta seda, 1872. aastat, eladeski. Tema armastatu, ta romaani „Veenus karusnahas” kangelanna Wanda von Dunajew on elustunud, ja täna toimub nende esimene kohtumine. Seni piinas ta teda oma kirjades, nii kaua alandades, et nüüd on põhjust oodata kõige vaimustavamaid kannatusi, täielikku hävingut. Nagu ütles armastatud poeet Goethe: „Tema – minu vasar, mina – tema alasi.” Kuid aitab, piinaja ise ilmub tema, oma tulevase orja juurde.
Aurora süda peksles kummaliselt – näis, et tahab rinnust välja hüpata, rebestades siidist kleidi ja karusnahkse jakikese. Kuid hirm taganes soovi ees vallutada meest, kelle ümber tema unistused keerlesid juba varasest lapsepõlvest. Peente näojoontega ilus mees, kes millegi poolest meenutas usuõpetajat, seisis tema, vaese kindavalmistaja ees põlvili ja kattis tema käsi suudlustega. Ja see oli auhind kõigi nende kirjade eest, milles ta alandas ja solvas teda, kirjutades peaaegu sõna-sõnalt lõikude kaupa maha oma romaani „Veenus karusnahas”. Ta ei pidanud ise midagi tegema – mees tunnistas oma orjalikku armastust väljendites, mis poleks solvanud ka printsessi kõrvu. Aurora ei osanud arvatagi, et talle on juba ammu kavandatud imekauni piinaja Wanda roll, mida tal tuleb palju aastaid esitada samaaegselt koos korraliku pereema osaga.
Sacher-Masoch ja Aurora von Rümelin, õigupoolest juba Wanda von Dunajew, laulatati 12. oktoobril 1873. aastal. Nii algas romaanist „Veenus karusnahas” maha kirjutatud Sacher-Masochite abielupaari perekonnaelu. Leopoldil tuli kõvasti pingutada, et kujundada naisest just see, mida ta vajas. Peale pulmi teatas Sacher-Masoch oma vastsele Aurora-Wandale: „Sa pead riietuma nahkadesse ja käima ringi piitsaga. Naise peksu kannatamine on mulle tõeline nauding.” Enneolematu entusiasmiga hakkas Leopold voolima naisest naiselikku ja halastamatut timukat. See plahvatuslik segu viis teda ekstaasi kui meest ja kui kirjanikku. „Mehe kiresse on kätketud naise võim,” meeldis Leopoldile korrata, „tema ees on ainult üks valik: olla kas naise türann või ori. Tarvitseb tal ainult veidi järele anda ja kohe on ta lõa otsas ning tunneb oma turjal piitsa plaksumas.” Kas Aurora või ka Sacher-Masoch ise oskasid ette kujutada, et varsti muutuvad nad paljude inimeste eeskujuks, kes hakkavad ennast kutsuma „masohhistideks”, jäädvustades sedaviisi mälestuse ilusast ja targast doktorist, suurepärasest perekonnaisast ning väsimatust väljamõtlejast.

Kantsikuga unistuste vastu
Wanda perekonnaõnn ja rasedus ei mõjutanud kuidagi abikaasa eriliselt himuraid soove. Algul Wanda tõrkus ega soovinud oma kirjades lubatud jõhkrust välja näidata. Leopoldile vahel isegi tundus, et ta hiilib oma kohustustest kõrvale, jättes need jõuliste teenijannade ülesandeks. Tõsi küll, viimane neist oli väga vastutulelik – peale kahetunnilist võitlust oli Sacher-Masoch kinni seotud ja ikkagi sai Wanda talle anda koerapiitsaga korraliku kitli.

Hiljutine reis Ungarisse oli samuti suurepärane. Wanda kutsus mõned hurmavad noored tüdrukud, riietas nad karusnahksetesse jakkidesse, ja nii mindi üheskoos tohutute koobastega parki röövleid-kasakaid mängima. Doktor Leopold peitis ennast, hirmust kangestudes, puude ja kivide taha, kuid ootamatult kõlas vile – ja juba vedasid „nahkjakid” teda kinniseotult suure puu juurde. Jõugu pealik, tema käskijanna Wanda ootas neid seal õudse ja siivutu kohtupidamise tarvis.
Kui tõtt rääkida, siis Leopoldile mehele minnes Wanda ei tulnud selle pealegi, et Sacher-Masoch kavatseb üksipulgi täide viia stseenid oma romaanidest. Ta pidas kõike nende vahel toimuvat vaid „kergeks meeletuseks”. Seda enam ei kahtlustanud ta, et tal tuleb hakata mehe veidrusi täites ellu viima ka Sacher-Masochi peamist fantaasiat – kahekordset kannatusnaudingut. Täpsemalt öeldes: Veenuse-loo süžeed järgides tuleb tal mehe käsul anduda armukesena Kreeklasele. Selles, et Wanda nõustub seda tegema, Leopold ei kahelnud, argumendid selle kasuks olid liiga kaalukad: et kirjutada lapsi kasvatavale perekonnale palju raha toov romaan, vajab Sacher-Masoch erilist, „läbikannatatud” emotsionaalset vapustust. Loomingulise inspiratsiooni võis kirjanikule anda vaid üks asi: et armastatud ja õrn naine anduks õudsele Kreeklasele.
Leopold asus entusiastlikult kandidatuuri välja otsima. Kreeklane terendus talle igas mehes, kes Wandat vaadates naeratas. „Leia endale armukesi, kui palju tahes… Sul on sinu mehe poolt vabatahtlikult antud õigus kinkida oma soosing igale mehele, kes sulle meeldib. Nii noor ja kaunis naine ei või rahulduda ühe mehega,” kinnitas Sacher-Masoch naisele pidevalt.
Tema sõber, ohvitser Staudenheim oli Wandasse juba ammu sümpaatiaga suhtunud. Kord andis ta isegi Leopoldile järele ja suudles tema juuresolekul Wanda kõrvalesta. Aga kaugemale minna ei tahtnud ta kuidagi. Temast ei saanudki Kreeklast. Siis pani Sacher-Masoch ajalehte kuulutuse ja lõpuks leppis ta kokku oma naise kohtumise kellegi Nicolaus Teitelbaumiga.
Mees ise pani Wandale selga nahaga ääristatud mustast sametist mantoo, jalga kõrge säärega ratsasaapad ja pähe karusnahkse kübara. Lisaks sellele, Leopoldi meelest originaalsele riietusele, ulatas ta Wandale ka koerapiitsa. Endaga erakordselt rahulolevana ja harjumatult erutatuna, nagu tema naine hiljem oma mälestustes kirjutab, pani Sacher-Masoch ta rongi peale. Milline oli aga mehe pettumus, kui naine tuli poolelt teelt koju tagasi, jättes tema suurejoonelise plaani realiseerimata. Nüüd tuli Wandal teda eriti tugevasti peksta. Leopold tõstis anuvalt käed ja karjus: „Veel, veel! Löö… ära haletse mind! Mida rohkem kannatusi ma sinult saan, seda õnnelikum ma olen!”

Kreeka saal
Mõneks ajaks Leopold siiski loobus oma kavatsusest ja tegeles lastega, keda ta väga armastas. Veidi laadis teda ja hoidis ka pinges naise ja teenijannaga „Punamütsikese” mängimine. Naised jooksid tema järel mööda kogu maja, kätte saades sidusid kinni ja nüpeldasid nööridega. Mõnikord pakkus ta naisele vaheldust juttudega oma eelmistest armukestest – nende rohked fotod seisid püsivalt tema töölaual.
Erilise mõnuga meenutas Leopold oma armusuhet proua Fanny von Pistoriga, imekauni naisega, keda ta ringreisil mööda Euroopat teenrina saatis. Von Pistor oskas suurepäraselt alandada. Nagu Sacher-Masoch on meenutanud: et orja kujusse sisse elada, riietus ta livreesse ja saatis oma „emandat” kõikjal ja kõiges. Ta riietas teda, käis poes piima järel ja isegi ronis kutsaripukki. Vastavalt tema poolt väljamõeldud mängu stsenaariumile leidis proua Pistor enesele armukese, näitleja Salvini. Tüütu „teener” Leopold suudles esikus tolle käsi ja aitas mantlit selga. Kuid kõige vaimustavamaid piinu pälvis Sacher-Masoch siis, kui sisenes „emanda” magamistuppa, et tabada „ootamatult” naist ja Salvinit pikantse armustseeni pealt. Armuke sattus metsikusse vihahoogu, aga Leopold – ekstaasi.

Kord küsis Wanda Leopoldilt: „Ja sa ei armukadetsenud?” Vastus oli rabav: „Ei, ma pole kunagi armukadetsenud naist, kes kuulus mulle. Kui oleksin näinud, et talle kuulub ainult keegi teine, oleksin sattunud raevu. Aga kui rooga jätkub kahele, pole ju mingit mõtet teineteist kadestada.” Aeg läks, aga Kreeklast ikkagi ei leitud. Sacher-Masoch hakkas naist kahtlustama, et too ise võõrutab „kreeklasi”. Lõpuks teatas ta: „Kui sa hakkad vastu puiklema, soovimata minu fantaasiaid rahuldada, ei hakka ma sulle rohkem peale käima, aga esimesel sobival juhul pöördun teise naise poole.” Wanda kartis ainult üht: et sellist mängu mängides saabub aeg, kui Leopold enam ei peatugi. Püüdes tema kahtlusi kummutada, hakkas Leopold teda veenma: „Ma olen sulle alati öelnud, et tahan seda kogeda vaid üksainus kord. Sarnane asi ei või korduda, sa pead sellest isegi aru saama.”
Lõpuks Kreeklane leiti. Sacher-Masochi abikaasa valis ise välja lihtsameelse 24-aastase noormehe Alexander Grossi. Too kurameeris pealetükkivalt Wandaga ning naine võttis nooruki tähelepanuavaldused mõtliku „rõõmuga” vastu. Leopold oli õnnelik. „Ma pole sind kunagi nii armastanud nagu nüüd, kui ma tean, et peatselt vallutab su keegi teine. Ma lihtsalt ei jõua enam ära oodata hetke, mil näen sind tema embuses!” rääkis ta naisele.
Ja jõudiski kätte kirjaniku elu kõige õnnelikum päev. Lapsehoidja saadeti lastega teatrisse, Leopold aga ehtis oma kätega naist kohtumiseks tema tulevase armukesega. Mees riietas naise valgesse kleiti, paljastatud õlad kattis hõberebasega ääristatud keebiga, jalga pani valged atlasskingad. Nagu Wanda meenutab, viskas mees enda seepeale naise ette pikali ja palus ennast jalaga lüüa.
Seejuures kinnitas Leopold jätkuvalt naisele: „Kui kaunis ja hurmav sa oled! Kui õrn ja süütu, nagu pruut – niisama arglik! Kuidas ma kadestan teda!”
Seejärel saatis ta oma armastatu pidulikult ukseni, mille taga ootas Kreeklane-Gross…
Peale seda tellis Sacher-Masoch veel mitu korda Grossi naise manu, minnes ise samal ajal kiimalisi piinu nautima muudesse kohtadesse. Järgmiseks Kreeklaseks valis Leopold välja Juhus Schwarzi – vanaldase, kiila, paksu ja erakordselt himura rahamehe. Probleem kerkis ootamatult. Sacher-Masochi naine, väsinud mehe igavestest fantaasiatest, keeldus järsult mängu jätkamisest. Liiatigi ujus pinnale kirjaniku suhe tema teoste tõlkija, preili Meisteriga. Wanda uuris välja, millal too preili kavatseb Masochit külastada, lukustas mõlemad ootamatult külalistuppa, võttis koerapiitsa ja nüpeldas neiukest niisuguse hooga ja niikaua, kuni jõudu jätkus. Abikaasa üllatavast raevust hämmastunud Leopold isegi ei mõelnud armukese kaitsmisele. Võib-olla jõudis talle lõpuks pärale, et mingis mõttes oli naine kõik need aastad pidanud üheaegselt ka tema ori olema, täites kõiki tema veidrusi. See oli aga ka viimane nauding, mille seaduslik abikaasa kirjanikule enne lahutust pakkus…
Hiljem abiellus Leopold Sacher-Masoch veel kord, püüdes edutult Wanda von Dunajewit taaselustada. Ta kirjutas mõned romaanid: „Galiitsia naiste lood”, „Kolomea Don Juan”, „Hingepüüdjad”. Aga tema eluajal olid need romaanid vähestele tuntud. Masohhismi „isa” ja „asutaja” suri 60-aastaselt vaesuses. Tema raamatuid ei loeta ka tänapäeval, aga sellegipoolest – kes ei teaks doktor Sacher-Masochi nime?!

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Pervertide kokkutulek Helsingis
Bondage – erutavad sidumismängud
Eksdomina: „Ma ei ole kunagi austust meeste vastu kaotanud.“
Domina Eva: „Kõige täiuslikum on seks, mille me loome oma fantaasias!“