Lenin – kas geniaalne revolutsionäär või lihtsalt lurjus?

1980-ndate aastate lõpus hakati Nõukogude Liidus lammutama pühamast pühamat – müüti Leninist. Omal ajal oli avalik saladus, et poliitilise pühamehe teostest on jäetud välja hulk dokumente, mille avaldamine oleks revolutsiooni juhile halba varju heitnud.

Venemaal on ligikaudu 1800 Lenini ausammast ja umbes 20 000 büsti. Endiselt kannab tema nime 5000 tänavat. Paljudes linnades kõrgub Lenini mälestussammas linna keskväljakul.
Kõik nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad, kuidas Leninit näidati nii meedias kui ajalooraamatutest silmapaistvalt heasüdamliku inimesena. „Tegelikult oli ta julm inimene ja jõhker diktaator,” on ühes intervjuus öelnud Vene arhiivides palju töötanud Lenini biograaf Anatoli Latõšev.
Latõšev on palju uurinud Vladimir Uljanovi tegevust, kuid alles pärast 1991. aasta augustiputši pääses ta ligi Lenini fondi salajastele dokumentidele KGB arhiivis. Talle kirjutati välja spetsiaalne luba, sest võimud tahtis leida riigipöörde põhjust minevikust. Ta märkis portaalis microargis.ru, et juba kolmekümne esimese dokumendi lugemise järel oli ta šokis, sest ta oli uskunud siiski Lenini häid kavatsusi.
Kui Lenin oli 1905. aastal Šveitsis, kutsus ta noorsugu üles majade ülemiste korruste akendelt valama hapet politseinike peale ja vigastama hobuseid naeltega, loopides neid nagu „käsipomme“.
Ajaloolane Anatoli Latõšev arvab, et Lenin oli tegelikult russofoob, kes vihkas vene rahvast, olles ise ema poolt saksa, rootsi ja juudi verd ning isa poolt kalmõki ja tšuvaši verd.
Kui Lenin oli juba partei ja nõukogude riigi juht, saatis ta näiteks Nižni Novgorodi dokumendi, milles kästi korraldada massiline terror, lasta maha sajad prostituudid, kõhklevad soldatid, endised ohvitserid jne. Kiri mahalaskjatele lõpeb sõnadega: „Minutitki ei tohi viivitada!“

See oli Lenin, kes 1917. aastal andis korralduse rikkad talupojad ja kodanlased „oma kuriteo kohal” maha lasta. Lenini sõjakommunism viis suure näljahädani aastatel 1920/21, mitte vastupidi, nagu väidab NLKP folkloor. Mitmed Lenini telegrammid annavad tunnistust revolutsiooni juhi julmusest. 1920. aastal proovis Lenin Balti riike ohjeldada. Teele läks telegramm: „Proovige Lätit ja Eestit sõjaväe abil karistada (näiteks tungige üle piiri ja pooge üles 100 kuni 1000 ametnikku ja rikast).”
See oli Lenin, kes soovitas saata Poolasse antikommunistlikeks partisanideks riietatud punaväelased, kes siis oleks tõmmanud oksa kulakuid, preestreid ning maaomanikke.
See oli Lenin, kes tervitas näljahäda, sest see andis talle suurepärase ettekäände õiendada kirikuga arved.
„… Just nüüd, kui näljapiirkondades inimesed üksteist õgivad, võime me suure energiaga asuda kiriku vara eksproprieerimisele. Võit reaktsioonilise kleeruse üle on kindel: me peame tema vastupanu murdma sellise julmusega, et ta ei unusta seda aastakümneid.”
Aga kuidas tundub Lenini käsk Saraatovisse: „Maha lasta vandenõulased ja kollaborandid ilma kelleltki küsimata ja mitte lubada mingit idiootlikku bürokraatiat ja viivitamist.“
See oli Lenin, kes, saades teada, et tema kaasvõitlejad olid tühistanud dekreedi desertööride hukkamise kohta, ütles: „Mõttetus, kuidas saab teha revolutsioone ilma hukkamisteta? Kas te tõesti usute, et me suudame võita ilma kõige julmema terrorita?”
Lenini telegramm 9. augustist 1918: „Tuleb kasutada kõige halastamatumat massiterrorit, kahtlased isikud tuleb panna kinni kontsentratsioonilaagritesse väljaspool linna.” See hirmus sõna „kontsentratsioonilaager” muutus ametlikuks terminiks ja võeti hiljem kasutusele ka natslikul Saksamaal.
See oli Lenin, kes ütles: „Ükski marksist ei saa eitada, et sotsialismi huvid seisavad kõrgemal rahvaste enesemääramisõigusest.”
Ja ehkki Lenin nõudis 1917. aasta lõpul „range revolutsioonilise korra“ nimel, et surutaks „halastamatult maha joodikute, huligaanide, kontrrevolutsiooniliste junkrute, korniilovlaste anarhiakatsed“, see tähendab, et suurimat ohtu Oktoobrirevolutsioonile nägi ta joodikutes, ja kontrrevolutsionäärid sagisid tal alles taga kolmandas reas, – püstitas just tema ülesande ka laiemalt. Artiklis „ Kuidas organiseerida võistlust?“ (7. ja 10. jaanuaril 1918) kuulutas Lenin välja ühtse üldeesmärgi: „puhastada Venemaa pind igasugustest kahjulikest putukatest“. Ja putukate all ei mõelnud ta mitte ainult kõiki klassivõõraid, vaid ka „töölisi, kes viilivad“, näiteks Piiteri parteitrükikodade ladujaid. (Vaat mida tähendab ajaline distants. Meil on praegu isegi raske mõista, kuidas hakkasid töölised, vaevalt diktaatoriks saanud, kohe viilima, selle asemel, et enda heaks töötada.) Ja veel: „missuguses suure linna kvartalis, missuguses vabrikus, missuguses külas ei ole [—] saboteerijaid, kes nimetavad ennast intelligentideks?“ Seejuures pidas Lenin selles artiklis võimalikuks mitmesuguseid putuka tõrjeviise: kus pannakse vangi, kus sunnitakse peldikuid puhastama, kus pistetakse pärast kartserit pihku kollane pilet, kus lastakse logeleja kohapeal maha; siin on valida – vangla või karistus kõige raskemat liiki sunnitööl. Aga kuigi Lenin loetles ja soovitas karistamise põhisuundi, tegi ta „kommuunidele ja ühistutele“ ülesandeks omavahel võistelda parimate puhastusmeetodite otsimises.
Me ei saa praegu ammendavalt öelda, keda kõik see lai putukate määratlus hõlmas: Venemaa elanikkond oli liiga kirev, ja selles oli rohkesti omaette, täiesti tarbetuid ja nüüd juba unustatud pisirühmi. Putukad olid muidugi semstvotegelased. Putukad olid ühistegelased. Kõik majaomanikud. Üsna palju oli putukaid gümnaasiumiõpetajate seas. Paksult istus putukaid kiriku kogudusenõukogudes, putukad laulsid kirikukoorides. Putukad olid kõik vaimulikud, munkadest ja nunnadest rääkimata. Aga ka need tolstoilased, kes mõnda nõukogude ametisse või näiteks raudteele tööle asudes ei andnud kohustuslikku kirjalikku vandetõotust kaitsta nõukogude võimu, relv käes, – osutusid putukateks (ja me veel näeme nende üle kohtumõistmise juhtumeid). Muide, kui juba raudtee jutuks tuli, – väga palju putukaid varjas end raudteelase mundris ja need tuli lagedale tirida ja mõni ka maha lüüa. Telegrafistid aga olid millegipärast suuremalt jaolt paadunud putukad, kes ei pooldanud nõukogusid…
Kes oli Lenin ja mida ta tegelikult taotles? Oli ta terrorist ja küünik, uue klassideta ühiskonna rajaja või „Kremli unistaja”, nagu teda iseloomustas inglise kirjanik Herbert Wells. Lenini kui inimese ja poliitiku tõeline portree on veel loomata. Kahtlemata oli Lenin erakordse töövõimega inimene, kuid kahjuks ei küündinud ta mõistma, et vägivalla ja terroriga ei ole võimalik rajada vaba ja õnnelikku ühiskonda. Ühes ei ole aga kahtlust, Lenin oli ihu ja hingega asja juures ning lootis tõemeeli, et puhkeb ülemaailmne revolutsioon… Kuid veelgi rumalam oli tema idee revolutsiooni abil luua uus ja parem inimene.
Leninism läheb ajalukku kui õpetus, mis oli juba ette määratud läbikukkumisele, sest see eiras täielikult inimese olemust.

NB! Loe ka:
Lenin – elavatest elavam
Kuidas tsaar ja Lenin maid jagasid
Lenini ostetud revolutsioon
Fanni Kaplan – juuditar, kes üritas Leninit vagaseks teha
Kuidas Loll-Ivan kommunismi ehitas

MAAJA