Kuidas Loll-Ivan kommunismi ehitas

Ei, see ei ole rumal nali. Avaldame väljavõtte 1961. aastal NLKP XXII kongressil vastu võetud „Nõukogude Liidu kommunistliku partei programmist,“ mis on nii idiootlik, et ei vaja mingeid kommentaare.

NÕUKOGUDE LIIDU KOMMUNISTLIKU PARTEI ÜLESANDED KOMMUNISTLIKU ÜHISKONNA EHITAMISEL

Kommunism on kogu inimkonna helge tulevik

Kommunistliku ühiskonna ülesehitamine on saanud nõukogude rahva vahetuks praktiliseks ülesandeks. Sotsialismi järkjärguline ümberkasvamine kommunismiks on objektiivne seaduspärasus; selle on ette valmistanud kogu nõukogude sotsialistliku ühiskonna eelnev areng.
Mida kujutab endast kommunism?

Kommunism on klassideta ühiskonnakord, kus kehtib ühtne tootmisvahendite üldrahvalik omandus ja kõigi ühiskonnaliikmete täielik sotsiaalne võrdsus, kus koos inimeste igakülgse arenemisega kasvavad pidevalt areneva teaduse ja tehnika baasil ka tootlikud jõud, kus kõik ühiskonna rikkuse allikad hakkavad voolama täie jõuga ja viiakse ellu üllas põhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi”. Kommunism on vabade ja teadlike tööinimeste hästi organiseeritud ühiskond, kus seatakse sisse ühiskonna omavalitsus, kus töö ühiskonna heaks saab igaühele esimeseks eluvajaduseks, tunnetatud paratamatuseks, kus igaühe võimeid rakendatakse kõige suurema kasuga rahva heaks.
Kõrge kommunistlik teadlikkus, tööarmastus ja distsipliin, ustavus ühiskonna huvidele on kommunistliku ühiskonna inimese lahutamatud omadused.
Kommunism tagab ühiskondliku tootmise pideva arenemise ja tööviljakuse tõusu teaduse ja tehnika kiire progressi alusel, relvastab inimese kõige täiuslikuma ja võimsama tehnikaga, suurendab tohutult inimeste võimu looduse üle, võimaldab järjest rohkem ja täielikumalt valitseda stiihilisi loodusjõude. Saavutatakse kogu ühiskondliku majanduse plaanipärase organiseerimise kõrgeim aste, tagatakse materiaalsete rikkuste ja tööjõuressursside kõige efektiivsem ja ratsionaalsem kasutamine ühiskonnaliikmete kasvavate vajaduste rahuldamiseks.
Kommunismi ajal ei ole klasse, kaovad sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised ja elukondlikud erinevused linna ja maa vahel; tootlike jõudude arenemise taseme ja töö iseloomu, tootmissuhete vormide, elutingimuste ning inimeste heaolu astme poolest tõuseb maa linna tasemele. Kommunismi võiduga toimub vaimse ja füüsilise töö orgaaniline ühinemine inimeste tootmistegevuses. Haritlaskond lakkab olemast eriline sotsiaalne kiht, füüsilise töö tegijad tõusevad oma kultuurilise ja tehnilise laseme poolest vaimse töö tegijate tasemele.
Seega teeb kommunism lõpu ühiskonna jagunemisele klassideks ja sotsiaalseteks kihtideks, samal ajal kui kogu inimkonna ajalugu, välja arvatud ürgaeg, oli klassiühiskonna ajalugu. Vastandlikeks klassideks jagunemise tagajärjeks oli olukord, kus üks inimene teist ekspluateerib, klassivõitlus ning rahvuste ja riikide antagonism.
Kommunismi ajal on kõigil inimestel võrdne seisund ühiskonnas, ühesugune vahekord tootmisvahenditega ning võrdsed töö- ja jaotustingimused; kõik inimesed võtavad aktiivselt osa ühiskonna juhtimisest. Ühiskondlike ja isiklike huvide ühtsuse alusel pääseb võidule isiksuse ja ühiskonna harmooniline vahekord. Oma määratu suurele mitmekesisusele vaatamata kajastavad inimeste nõuded igakülgselt arenenud inimese terveid, ratsionaalseid vajadusi.
Kommunistliku tootmise eesmärgiks on tagada ühiskonna lakkamatu progress, anda igale ühiskonnaliikmele materiaalseid ja kultuurilisi hüvesid vastavalt tema kasvavatele vajadustele, individuaalsetele nõuetele ja maitsele. Inimeste vajadused rahuldatakse ühiskondlike fondide arvel. Isikliku tarbimise esemed lähevad iga ühiskonnaliikme täielikku valdusse ja käsutusse.

Hästi organiseeritud tootmisele ja arenenud tehnikale rajatud kommunistlik ühiskond muudab töö iseloomu, kuid ei vabasta ühiskonnaliikmeid töötegemisest. Kommunistlik ühiskond ei ole hoopiski anarhia, laisklemise ja jõudeoleku ühiskond. Iga töövõimeline inimene võtab osa ühiskondlikust tööst ning tagab ühiskonna materiaalsete ja vaimsete rikkuste lakkamatu kasvu. Tänu töö iseloomu muutumisele, selle tehnilise varustatuse kasvule ja teadlikkuse kõrgele tasemele areneb kõigis ühiskonnaliikmetee sisemine vajadus vabatahtlikult ja vastavalt oma kalduvustele töötada ühiskonna hüvanguks.
Kommunistlik tootmine nõuab suurt organiseeritust, täpsust ja distsipliini, ning seda ei saavutata sundimisega, vaid selle aluseks on ühiskondliku kohuse mõistmine, kogu kommunistliku ühiskonna elulaad. Töö ja distsipliin ei oie inimesele koormaks; töö lakkab olemast ainult elatusvahend ja muutub toeliseks lööminguks, rõõmu allikaks.
Kommunism kujutab endast ühiskonna elu organiseerimise kõrgeimat vormi. Kõik tootmisrakukesed, kõik omavalitsusega assotsiatsioonid on omavahel harmooniliselt seotud üldises plaanipäraselt organiseeritud majanduses, ühtses ühiskondliku töö rütmis.
Kommunismi ajal toimub rahvuste järjest suurem igakülgne üksteisele läjenemine majanduslike, poliitiliste ja vaimsete huvide täieliku ühtsuse, vennaliku sõpruse ja koostöö alusel.
Kommunism on kord, kus puhkevad õitsele ja tulevad täielikult esile vaba inimese võimed ja anded, tema parimad moraalsed omadused. Perekonnasuhted vabanevad lõplikult materiaalsetest kaalutlustest ning rajatakse tervenisti vastastikusele armastusele ja sõprusele.
Kommunistliku ühiskonna ehitamise põhiülesandeid kindlaks määrates juhindub partei V. I. Lenini geniaalsest vormelist: „Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine.“
NLKP kui teadusliku kommunismi partei võtab päevakorda ja lahendab kommunismi ehitamise ülesandeid sedamööda, kuidas valmivad ning küpsevad materiaalsed ja vaimsed eeldused, juhindudes sellest, et ei tohi üle hüpata vajalikest arenguastmetest. Niisamuti nagu ei tohi peatuma jääda saavutatul, pidurdada edasiliikumist. Kommunismi ehitamise ülesanded lahendatakse üksteisele järgnevate etappide kaupa.
Lähemal aastakümnel (aastail 1961–1970) jõuab Nõukogude Liit kommunismi materiaaltehnilist baasi luues toodangu hulgalt iga elaniku kohta ette kõige võimsamast ja rikkamast kapitalismimaast – Ameerika Ühendriikidest; märksa tõuseb töötajate materiaalne heaolu ning kultuuriline ja tehniline tase, kõik on siis aineliselt kindlustatud; kõik kolhoosid ja sovhoosid muutuvad kõrge tootlikkuse ja tulukusega majanditeks; põhiliselt rahuldatakse nõukogude inimeste vajadused heade korterite järele; kaob raske füüsiline töö; NSV Liidust saab kõige lühema tööpäevaga maa.
Teise aastakümne (1971–1980) tulemusena luuakse kommunismi materiaaltehniline baas, mis tagab kogu rahvale aineliste ja kultuuriliste hüvede külluse; nõukogude ühiskond jõuab päris ligi vajaduste järgi jaotamise printsiibi elluviimisele, minnakse järk-järgult üle ühtsele üldrahvalikule omandusele. Seega on siis kommunistlik. ühiskond NSV Liit põhiliselt üles ehitatud. Täielikult viiakse kommunistliku ühiskonna ülesehitamine lõpule järgmisel perioodil.
Suurejoonelist kommunismihoonet püstitatakse nõukogude rahva – töölisklassi, talurahva ja haritlaskonna sihikindla tööga. Mida edukam on nende töö, seda lähemale jõuab üllas eesmärk – kommunistliku ühiskonna ülesehitamine.

MAAJA õppiva noorsoo kommunistliku kasvatamise osakond