Juuditar, kes üritas Leninit vagaseks teha

7 minutit lugemist

Vaid kolm lasku, ja juuditar Fanni Jefimovna Kaplani nimi sai ajalukku igaveseks üles tähendatud. Rasvase miinusmärgiga: üritas ta ju tappa „üleilmse proletariaadi juhti”, „head vanaisa” Leninit. Aga kas ikka taotles Fanni (mõnes allikas kirjutatakse ka Fanny, kuigi „y” tähte vene keeles ei ole) esseerist terroristi kaheldavat kuulsust, kes tungis kallale Leninile? Kõige tõenäolisemalt mitte. Nagu kõik noored naised, unistas temagi armastusest. Tegelikult oligi armastus kõikide õnnetuste põhjuseks tema lühikeses elus.

Tuleristsed
Kaplan sündis seitsmelapselises juudi perekonnas 10. veebruaril 1890. Tema isa oli juudiusu algkooli õpetaja. 1911. aastal siirdusid vanemad Ameerikasse, jättes ulaka tütre üksinda. Head tüdrukud armastavad pahasid poisse. Aga Fanni (täpsemalt Faina Jefimovna Kaplan, mis oli tema tõeline nimi), oli kaunitar. Eksalteerituseni närviline, kõhnuke, kirkasilmne, töötas 14-st eluaastast alates pesuõmblejannana. Tüütu tegevus, ent kui peres on 8 last, tuleb enesele ise kaasavara teenida. Kuigi mehele minna ta ei tahtnud – tema igatses armastust. Ja ilmuski välja Tema – Viktor Garski. Nurgelisest noormehest anarhist, avantürist ja haaranguid korraldav röövel, vaid kaks aastat Fainast vanem. Koos võitluskaaslastega liikus Garski läbi Volõnski kubermangu Odessa poole, agiteerides teel „anarhiale ja revolutsioonile”. Oli aasta 1905.

Fanni Kaplan.

15-aastasel Fainal lendasid hetkega peast kõik isa manitsused, ja, hüljanud perekonna, järgnes ta armastatule. Odessas tegi neiu läbi „noore võitleja kursuse” (kuigi laskmises läks asi konarlikult), vahetas nime enam kõlava parteilise hüüdnime „Dora” vastu ja passi Feiga Kaplani nimele. Koos Viktoriga läks siis täitma esimest tähtsat üleannet Kiievis – anarhistid otsustasid maha võtta kindralkuberner Vladimir A. Suhhomlinovi (1848–1926), mis aga ei õnnestunud.
Garski tegi haagi Kišinjovi – krabas kaasa õmblusvabriku kassa, hankis kõigile „ürituses” osalejatele passid ja tellis numbri luksushotellis „Kupetšeskaja”.
22. detsembril 1906 kõlas kolmanda korruse numbris plahvatus. Viktor kannatada ei saanud ning jõudis varjuda, ent Feiga (edaspidi kasutame nime Fanni), saanud tõsise põrutuse ja haavatud, langes politsei küüsi. Ta seisis juba 8. jaanuaril 1907 sõjaväljakohtu ees, võtnud enese peale kogu süü reetmata ainsatki nime.
Kallaletungi eest tapmise eesmärgil ähvardas Fannit surmanuhtlus, ent talle anti armu kui alaealisele – mõisteti eluaegsele sunnitööle. Plahvatuse tagajärgedest kannatav tüdruk veetis pool aastat türmis. Pärast seda kihutati ta, kurnatud ja haigena (jalgsi ja jalaraudades), läbi terve Venemaa Nertšinskisse. Fanni ainsaks lootusekiireks oli Garski lubadus aidata.
Aeg läks, aga Viktorilt teateid polnud. 1907. aasta sügisel hakkas Kaplan Maltsevski vanglas pimedaks jääma. Siis, saanud teada, et tema Viktor, nüüd Jakov Šmidman, on samuti trellide taga (Odessas), langes Fanni depressiooni, piinles peavalude ja kuulmise nõrgenemise käes. Ta viidi üle Akatuiski sunnitöövangla vaestemajja… Ainsaks väljapääsuks näis Fannile surm, ent talle ei antud teravaid esemeid, ja köiega ümber käima polnud ta suuteline.

Valgus ja vabadus
Ja äkki – valgusekiir! Etapiga saabus Akatuisse kuulus esseer Maria Spiridonova, karismaatiline, murdumatu. Ja Fanni mõtles surma asjus ümber: palus end paigutada lähemale Mariale, õppis selgeks pimedate aabitsa ja kuulutas end esseeriks. Üldiselt ei jäänud talle enam rohkemat kui pidada vestlusi võitlusest…
Ent „valge triip” Kaplani elus sellega ei lõppenud: talle avanes võimalus pääseda vabadusse amnestia korras – 13 aasta pärast. Aga inspektorist arst, huvitunud kummalisest, vahelduva pimedaks jäämisega poliitsunnitöölisest, taotles tema üleviimist Tšita haiglasse. Ja seal nägi Fanni taas valgust (kuigi arstid hoiatasid, et ülepinge puhul halveneb nägemine taas). 1917. aasta veebruaris said kõikidest poliitvangidest vabad inimesed. Garski kohanes kiiresti uute tingimustega ja hakkas „revolutsiooni edendama” Ukrainas. Fanni ja tema poliitsunnitöö sõbrannad, rahata, näljas ja külmas, jõudsid Akatuist Moskvasse. Seal sai Kaplan kuurordi-sanatoorsest büroost tuusiku Jevpatoria sanatooriumisse ja hakkas Musta mere kaldal taas muutuma iseeneseks. Nooruseunelm oli pöördumatult kaotatud, ent noor naine nautis populaarsust meeste silmis. Saanud tugevamaks, sõitis ta Harkovisse, kuulsa Leonid Hirshmani silmakliinikusse. Filantroobist professor opereeris Fannit tasuta, nagu paljusid teisigi vaeseid.
Nüüd, mil maailm säras Fannile taas vastu kõigis oma värvides, otsustas ta sõita Moskvasse – sunnitöövangla sõbrannade juurde. Vahetult pärast ärasõitu kohtas Garskit. Mitte silmade, vaid südamega tundis ta ülbevõitu sõjaväelases ära oma armastatu. Nad ajasid juttu, määrasid kohtamise… Aasta hiljem, juba pärast atentaati Leninile, valgustas Fanni ülekuulamisel tšekist Petersit selle kohtumise üksikasjadest. Ta vahetas salli, mille Maria Spiridonova oli talle kinkinud, tüki prantsuse luksusseebi vastu ja saatis selle Viktorile, et talle meeldida. Ent viimane vapustas teda hommikul ülestunnistusega: „Mina pole sind kunagi armastanud!”

…Ei suuda enesele andestada
Selle loo jutustas Kaplan kolmandal päeval pärast arreteerimist, ja puhkes nutma… Teisel päeval oli ta tunnistanud, et vihkas alati Lenini revolutsiooni reetjat, ja võttis ettevalmistused atentaadiks enese peale. Ent esimesel päeval… eitas üldse oma osalust ja vaikis.
Näis, nagu oleks terrorist jutuhoogu sattunud, et Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon suudab toimunu lahti kruttida ja kohtuni viia – tollal järgis karm „kontor” uurimise seadusi. Ent 3. septembril, Rahvakomissaride Nõukogu juhi määruse põhjal, aga pärast Lenini ja sotsialistliku riigi esimese persooni Jakov Sverdlovi haavatasaamist suunati Fanni ümber Kremlisse ja likvideeriti. Komandant Malkov laskis ta maha garaaži juures, pärast mida põletas laiba tünnis, proletaarse poeedi Demjan Bednõi silme all.

Fanni Kaplan pärast vahistamist.

Situatsioon oli rohkem kui kummaline. Punane terror oma troikadega polnud veel alanud, ees ootasid kõmulised protsessid – näiteks „parempoolsete esseeride menetlus” aastal 1922. Olgu märgitud, et sellel protsessil tekkiski ametlik versioon üksiküritaja Kaplani atentaadist Leninile. Nagu oleks Fanni võtnud oma otsuse vastu juba oktoobris 1917, otsis Moskvasse saabudes mõttekaaslasi, aga ei leidnud. 30. augustil tungis ta Michelsoni tehasesse, ja kell 18.30, kui Lenin pärast esinemist auto poole suundus, tulistas teda brauningust kolm korda mürgitatud kuulidega. Üks kuul läbis Lenini mantli, teised kaks tungisid vasakusse õlga ja vasakusse kopsu.
Lenin toimetati Moskvasse Kremlisse, kus talle anti arstiabi. Vaatamata tõsistele vigastustele jäi Lenin elama. Lenin ei paranenud vigastustest täielikult kunagi – arvatakse, et hilisemad rabandused ja osaline halvatus oli otseselt põhjustatud just atentaadist saadud tüsistustest.
Pärast atentaati püüdis Fanni peitu pugeda, ent nabiti kinni poisikeste poolt ja arreteeriti.
Kaplan vahistati ja kuulati üle, misjärel ta Tšekaa poolt ilma kohtuotsuseta 3. septembril maha lasti.
Kaplani laskis isiklikult maha Kremli komandant Pavel Malkov, endine madrus ja mereväelaste kõrgema valitava kollektiivi – Balti laevastiku keskkomitee (Tsentrobalti) liige. Kaplani surnukeha põletati.
Ilus lugu?! Aga kahjuks mitte eriti usutav… Lenin saabus tehasesse kell 10 õhtul, tähendab – tulistati teda hiljem, väga pimedal hoovil. Muide – töölistega kohtumise aega ja kohta teati ainult Kremlis. Ründajat ei näinud keegi, peale haavatud Lenini enese, kes küsis autojuhilt: „Kas ta saadi kätte?” Brauning toodi Lubjankale 24 tundi hiljem, pärast teadet ajalehes. Ent 1922. aastal „meenus” ühele naissoost tšekistile, et õngitses relva Kaplani „portfellist” välja läbiotsimise ajal ööl vastu 31. augustit 1918… Siinjuures peamine – Leninit tulistada ei saanuks Kaplan füüsiliselt: ta seisis tehasest 200 meetri kaugusel, Bolšaja Serpuhhovskaja tänaval. Puu all, kus ta ka arreteeriti – peas valge rätik, vihmavarju ja pesukohvriga. Läbiotsimisel fikseeritud esemete loetelu on säilinud. Selles osutatud saabastes, mida naine kandis, taldadesse tungivate naeltega, suutis ta vaevu kõndida. Mida tegi Fanni siis Michelsoni tehase juures? Ootas kedagi? Kas mitte seda, kellest ta rääkis Ülevenemaalisele Erakorralisele Komisjonile arreteerimise kolmandal päeval? Ja, nutnud natuke taga oma rüvetatud armastust, kavatses ehk selgitada oma rolli, avaldada kuriteo sooritanu nime? Aga ta peeti kinni…
On teada, et nädalaid hiljem kutsuti Garski Kremlisse, Jakov Sverdlovi vastuvõtule. Pärast vestlust sai temast äkki partei liige, 20. septembril Sõjaväeüksuste Keskvalitsuse komissar. Ta elas üle nii Lenini kui Sverdlovi. Eksisteerib versioon, mille kohaselt nimelt Rahvakomissaride Nõukogu juht tahtis likvideerida Lenini (mille eest maksis eluga pool aastat hiljem) ja värbas selleks sobiva lurjuse. Aga Fanni, ustav Dora, oli tolle turvaja. Kui ilmnes, et Leninit kõrvaldada ei õnnestunud, osutus tema „mustaks lambaks” (või on parem rööpaseadjaks või… ei tea), ja Garski sai oma dividendid.

Tunnuspildil: Haavatud Lenin pärast atentaati. (A. M. Gerassimovi maal.)

©Peter Hagen

0

Your Cart