Iguassu joastik (Brasiilia/Argentiina)

5 minutit lugemist

Iguassu joastik on Lõuna-Ameerika suurim vaatamisväärsus. Selle üle võib muidugi vaielda, sest niisugune otsustus sõltub liiga palju isiklikust maitsest. Moodne linnaehitaja eelistaks võib-olla Iguassu joastikule Brasiilia uut pealinna Brasiliat, inkade uurija aga Machu Picchut Peruus. Liigitamisega maailma ilusaimate jugade hulka tuleks aga tingimata nõustuda. Ei paista ju joastik silma üksnes tähelepanuväärse kõrguse ja veerikkuse, vaid ka imepärase, inimesest peaaegu puutumatu ümbruse poolest. Niiskes lähistroopikakliimas kasvab tihe lopsakas ürgmets võimsate puuhiiglastega, lugematute roni- ja vääntaimedega ning tihtipeale meetrikõrguste epifüütidega (peamiselt sugukonnast Bromeliaceae). Nii liituvad üheks ainulaadseks pildiks jugade säravvalge, päikesekiirtes kiiskavate vahupilvede kõik vikerkaarevärvid, metsade tume sügavroheline, taevasina ja kaljude süngevõitu pruunikasmust.

Joastik asub Iguassu suubumiskoha lähedal suurde Paranà jõkke. Foz do Iguassu (Iguassu-Jõesuu) linn on sellest saanud oma nime (kõlaline sarnasus skandinaavia sõnaga foss, eesti k. juga, on juhuslik). Hispaania kirjaviisis on siin Brasiilia ja Argentiina vahelist piiri tähistava jõe nimekujuks Iguazu. Joastik kuulub mõlemale riigile, suurem osa jääb Argentiina-poolsele küljele.
Iguassu joastikule on iseloomulik üksikjugade rohkus – 275. Paljud neist oleksid üksipäinigi turistidele vaatamisväärsuseks. Neid ühendab sügav, võrdlemisi sirgjooneline, rohkem kui kilomeetri pikkune kuristik, mis oma lõunaotsas kannab Garganta do Diabo (Kuradikõri) nime ning jätkub allavoolu kanjonina. Argentiina poolel on joaastang osalt tagasi tõmbunud. Veerikas Iguassu jõgi kukub kuristiku mõlemalt servalt. Eriti palju vett langeb lõhangu lõunapoolses otsas. Selle poolest erineb ta Victoria joastikust Sambesi jõel. Nad mõlemad on lõhevööndite joastikud.
Põhimõtteliselt on Iguassu joastiku tekkimine lihtne. Punakaspruuni veega lai jõgi voolab suurte loogetena ja nõrgalt sisselõikununa üle tasase paranaa basaldist platoo, mis kujutab enesest maailma ühte suurimat laavamassiivi. See basaltne laava voolas välja mitmel korral, moodustades üksteisel lasuvaid ulatuslikke laavakatteid. Tema kogupaksus on 1600 m. Käesoleval juhul on sõna „basalt“ petrograafiliselt eriilmeliste laavade koondnimetus. Mõned nimetavad neid lihtsalt trappideks, s. t. trepikujulisteks laavakateteks. R. Maacki andmetel katavad paranaa basaldid hiiglaslikku, rohkem kui 1 miljoni km2 suurust ala. Absoluutse vanuse määrangute järgi toimusid pursked varasel kriidiajastul; seega on basaldid umbes 120–130 miljonit aastat vanad.

« of 4 »

Oma kõvaduselt on basaldid enam-vähem ühesugused, ent nad on täiesti erineval määral lõhestunud. See tingibki nende erineva vastupanuvõime voolava vee erosioonile. Suurimat mõju jõe arenguloole on avaldanud põhjast lõunasse kulgev kitsas püstloodis lõhede vöönd, mida Iguassu joastiku peakanjon täpselt jälgib. Siin on toimunud väga kiire uuristus ja sisselõikumine. Seni laialt loogelnud jõe peatas siin korraga see kitsas lõhedevöönd ja moodustus järsk astang jõe pikiprofiilis, mis pidevalt nihkus ülesvoolu. Nii tekkiski sirge kuristikutaoline kanjonorg. Iguassu veed tormavad alla peamiselt kanjoni kitsast, 72 m kõrgusest järsust otsast. Seda punkti tähistavad Falsa da Garganta ja selle naaberjoad.
Ent lai jõgi ei koondu üksnes sellesse kohta. Vesi kukub ka kanjoni paremalt ja vasakult seinalt, enamasti vasakult (Argentiina-poolselt), kus 1,2 km pikkusel lõigul järgneb üks juga teisele. See on koht, kuhu suubub suur jõelooge. Siin (ja vähemal määral ka paremal: Salto Floriano, Deodoro, Benjamini juga) on küljeerosioon olnud kiirem, nii et kanjon peaaegu trompetikujuliselt laieneb. Joaastangud tõmbuvad vasakule ja ainult lühikesel lõigul paremale tagasi. See joaserva taganemine on toimunud osaliselt ülemise, kõva laavapanga (Maacki järgi heulandiit-melafüüri) läbilõikamise tagajärjel, aga osalt ka lõhelisuse tõttu. Kolme Musketäri juures on näha, kuidas juga moodustav lava hakkab piki lõhet katki murduma. See lava on jälgitav kõikjal, s. t. peaaegu iga juga kujutab endast kaheastmelist kaskaadi ülalt alla kujundab lava serv Saltos S. Maria, Kolme Musketäri, Aadama ja Eeva jt. joa; serv asub umbes kanjoni poolel kõrgusel. See kinnitab, et küljeerosioon ulatus ainult kanjoni poole sügavuseni, kus arvatavasti algasid suhteliselt kõvad, vähem lõhestunud laavakatted. Üksikutes kohtades on vasakult suubuv lai jõelooge loobunud oruseina ülemise poole täielikust ärakulutamisest ja moodustanud uue, San Martini juurest algava kanjoni, mis suubub peakanjonisse Brasiilia-poolsest hotellist lõunas. liha San Martin asub nende vahel. Võib oletada, et see kõrvalkanjon on täpselt samuti nagu kogu Argentiina-poolne joaastang lõhedest põhjustatud; teisiti ei oleks tema sirgjoonelisus rohkem kui kilomeetri ulatuses mõistetav. Ta lõpeb Argentiina-poolse hotelli lähedal.
Iguassu joastik on kahtlemata kordumatult kaunis paik maakeral. Eeskätt sellepärast, et see suurejooneline loodusmälestis asub keset puutumatut ja lopsakat ürgmetsa. On ülimalt meeldiv, et nii Brasiilia kui ka Argentiina valitsus on ala kuulutanud rahvuspargiks. Mõlemad hotellid kummalgi pool jõge häirivad üldpilti vähe. Nad annavad vähemalt maksujõulistele võimaluse Iguassu joastikku rahulikult imetleda. Mugavatelt hoolitsetud jalgradadelt orunõlvadel avanevad kaunid vaated jugadele; neid radu mööda võid ikka ja jälle väsimust tundmata astuda. Geoloog sooviks kindlasti rohkem näha, ent vähestest teedest kõrval on maastik läbimatu. Muidugi laseks mõndagi õige lihtsalt ära teha, mis loodusesõpradele kasuks tuleks, näiteks sisse seada otseühendus Brasiilia ja Argentiina kalda vahel, mille vahemaa on kõigest mõnisada meetrit (praegu peab aga üle 50-km ringi tegema!), varustama selgitavate siltidega taimed jm. Väike algus on Brasiilia pargi haldusalal tehtud, aga see asub Euroopa jalakäija jaoks liiga kaugel. Kaardid puuduvad (Cataratase hotellis rippus 1967. aastal ainsa kaardina suure Parana osariigi ülevaatekaart). Eeskujulikult korraldatud Põhja-Ameerika rahvusparkideni oli tollal veel pikk tee. Nüüdseks on need puudujäägid kõik kõrvaldatud. Iguassu joastiku ümbrus on eeskujulikult korras.
Lähimatesse suurtesse asulatesse Foz do Iguassusse (Brasiilia) ja Puerto Iguassusse (Argentiina) on reisilennukiga kerge jõuda (Curitibast kaks tundi). Need lennud väikestel lennukitel pakuvad hea ilma korral joastikust võrratuid vaateid, mis püsivad kaua meeles.

Peter Hagen

0

Your Cart